Originaali tiitel: Михаил Стальнухин Как лопаются бабушки, или Истории отовсюду Argo, 2021
Tõlkija Andres Adamson Keeletoimetaja Piret Ruustal Kunstnik Anna Ring
© Mihhail Stalnuhhin, 2021 Tõlge eesti keelde © Andres Adamson ja kirjastus Argo, 2021 Illustratsioonid © Anna Ring, 2021 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-688-77-7 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Peremehe puur ��������������������������������������������������������������������������� 7 Roosiplönn ��������������������������������������������������������������������������������15 Kõige parem koht ����������������������������������������������������������������������24 Metsa tšempionid ����������������������������������������������������������������������32 Poeet puu otsas ��������������������������������������������������������������������������39 Sisaliku needus ��������������������������������������������������������������������������47 Taevane kingitus �����������������������������������������������������������������������54 Hüvastijätt ���������������������������������������������������������������������������������63 Miks peremees karistada sai? ����������������������������������������������������67 Soomustatud sõjasiga ����������������������������������������������������������������72 „Lahulik ja loosakas“ ���������������������������������������������������������������82 Kork ������������������������������������������������������������������������������������������88 Prillid silmanägemise rikkumiseks �������������������������������������������93 Salapärane maastikumaal ���������������������������������������������������������97
Salakaval põrand ���������������������������������������������������������������������103 Matrjoškahüpnoos �������������������������������������������������������������������108 Ruuge ingel ����������������������������������������������������������������������������� 114 Päris jube lugu ������������������������������������������������������������������������� 119 Kassipoja ja kutsika tavaline hommikune jutuajamine ����������126 Kuidas vanaemad lõhki lähevad ���������������������������������������������136 Põgenemine �����������������������������������������������������������������������������147 Viinerid puuokstel �������������������������������������������������������������������153 Öökullipoeg lendab koju ���������������������������������������������������������160 Kassipoja ja kutsika tavaline õhtune jutuajamine ������������������168
PEREMEHE PUUR „Kuidas vanaemad lõhki lähevad“ – see pole tegelikult raamat plahvatusohtlikest vanaemadest. See on raamat äraeksinud öökullipojast. Veider muidugi, aga elus on kogu aeg nii: kord plahvatab vanaema, kord läheb öökullitibu kaotsi. Isegi täiskasvanul on raske aru saada, kus mis teoksil on. Ühesõnaga, kõik on kole keeruline. Aga sellest kõigest pisut hiljem. Praegu – kõutsikestest. Väga varajasel hommikusel ajal lesis metsamajakese kägiseval trepil karvane ruuge kõutsike. Paremal küljel, kui see peaks kedagi huvitama. Sest muidu ei saaks mitte kuidagi vasakut külge esimestes päikesekiirtes soojendada. Kui vaja oleks soojendada paremat külge, siis oleks täitsa teine lugu. Siis tuleks lebada tingimata vasakul küljel. Kord proovis kassipoeg samaaegselt nii paremal küljel pikutada kui ka sellelesamale - 7 -
kehapoolele päikest peale lasta. Mitte midagi ei tulnud välja, kujutad ette! Üldiselt on nende külgedega üks väga segane lugu. Igaüks aru ei saagi. Või kui, siis mõni erakordselt arukas kõutsike. Ruugeke soojendas oma vasakut külge ja mõtiskles kõiksugu tähtsate asjade üle. Ainult neile, kes kassipoegi sugugi ei tunne, võis näida, et ta lihtsalt tukub. Tegelikult ei maga kassid peaaegu kunagi. Nad muudkui mõtlevad. Kui nende silmad on avatud, siis arutlevad nad selle üle, kus on hetkel parim puhkekoht ja kummale küljele, kas paremale või pahemale oleks parem heita. Kui koht on leitud, õige külg juba köeb päikesekiirtes ja silmad on suletud, siis mõtlevad nad veelgi tähtsamatest asjadest. Noh, näiteks sardellidest. Või… Või järgmistest sardellidest. Sest neid on ju maailmas nii palju, neid sardelle, nii et neist võib lõputult mõelda. Ja alles siis, kui kõik on korralikult läbi mõeldud, võivad kõutsid endale lubada mõneks minutiks lõdvestuda. Pisut magada. Ent praegu mõtles kassike oma sõbrast kutsikast. Kui loll ta ikka on! Näe, läks jälle juba varahommikul peremeest taga otsima. Sest ükskõik millise kassi seisukohast tuleb seda teha ainult ühel juhul – kui kõht tühjaks läheb. Aga kohe pärast hommikusööki – kellele seda peremeest vaja on?! - 8 -
Kuid viimasel ajal, pärast seda, kui nad kõik koos loomaaias käisid, elab kutsikas alati väga raskelt üle, kui peremehe silmist kaotab. Sest kui see viimati juhtus, siis uinutas järelevalveta jäänud peremees metsas karupoja ära, seejärel viis mõmmiku loomaaeda ja pistis jämedate raudtrellide taha, külma betoonpõrandaga aedikusse. Oi kui palju tuli kutsikal ja kassipojal rassida, et teda sealt välja tirida ja tagasi looduskaitsealale toimetada! Mitte peremeest muidugi, karupoega ikka. Peremees oleks ka ise õhtuks koju ilmunud. Ta pole selline inimene, kes õhtusöögi vahele jätaks! Jaa, raskeks kujunes too päev… Kutsikal ja kõutsikesel tuli kõvasti vaeva näha, et oma mõmmik kaelkirjakute ja makaakide seast üles otsida. Ja kindlasti ei unusta kassike kunagi, kuidas andis lollist peast krokodillile käpaga vastu vahtimist! Ruugeke kräunatas. Tal oli kahju, et seda julgustükki nägi pealt ainult kutsikas. Ehkki see pole muidugi peamine. Peamine on, et karupoja päästsid nad ikkagi ära ja lõbutsesid ise kogu südamest! Kuid nüüd pelgab kutsikas kogu aeg, et peremees saab jälle millegi kummalisega hakkama. Noh, näiteks uinutab ära ja viib loomaaeda mõne teise nende metsasõpradest. Mägrapoja või ühe kobrastest… Ehkki ei, katkestas kassike end, selle mägrapoja võiks ju loomaaeda andagi, kogu mets ainult ohkaks kergendatult. Või mis - 9 -
asja, et vaid ohkaks – kõik loomad, oravast põdrani, võtaksid ritta ja saadaksid mägrakest valju aplausi ja hurraahüüetega peremehe auks kuni linnani välja! Ent igaks juhuks püüab kutsikas nüüd peremeest üksinda metsa mitte lasta. Kunagi ei tea ju ette, millal ta jälle otsustab rumalustega hakkama saada. Siis, kui see kurvastav arusaamatus karupojaga aset leidis, selgus, et ka peremees töötab loomaaias. Ravib sealseid loomi. Lõvisid ja elevante igasuguseid. Jõudnud selle mõttekohani, kassipoeg võpatas ja keeras end kõhuli. Talle meenus korraga, kuidas ta seal, loomaaias, ringi vaatas ja märkas, et KÕIK KOHALIKUD ISTUVAD PUURIDES. Ainult et siis polnud tal mahti seda mõtet lõpuni mõelda, aga nüüd oli aega küllalt. Ja tema mõtisklused võtsid uue suuna. Sa ei usu, aga kõikide suurte mõttetarkadega juhtub enam-vähem sama asi: istuvad teised tegevusetult, unistavad sardellidest ja korraga – plaksti! – leiutavad midagi geniaalset. Sest et on geeniused. Või siis lasub süü sardellidel. Ei tohi liiga palju nende peale mõelda. Kui suu väga vesine, võib ära lämbuda. Linnas on palju kummalist, mõtles ruugeke. Näiteks: ole sa kasvõi tiiger või ninasarvik, aga kui sattusid loomaaeda, siis pead istuma puuris. JA KUI PEREMEES SELLESSAMAS - 10 -
LOOMAAIAS TÖÖTAB, SIIS PEAB KA TEMAL OMA PUUR OLEMA! Loogiline, eks ole? Kassipoeg noogutas rahulolevalt iseendale. Senini oli tema arutluskäik laitmatu. Kõutsikese aju töötas täisvõimsusel. Ta kujutas ette aedikut, mille keskele oli keti otsa riputatud vana autorehv… Nagu naaberpuuris, pärdikute pool. Kutsika peremees ei jää ju ometi pärdikutele millegi poolest alla? Ruugeke noogutas taas. Ja kujutas nüüd ette, kuidas peremees istub eredas päikesevalguses selles rehvis. Tal on käes ajaleht, aga hambus tossav piip, kuis siis ilma selleta. Kõutsik mühatas heakskiitvalt ja süvenes uuesti mõtisklustesse. „E-e-ei…“ taipas ta korraga. „Ei hakka ta päikeselõõsas küpsema. Sellise ilmaga istub ta kindlasti õrrel, oma puuri kõige varjulisemas nurgas…“ Jah. Just nii. „Aga mis peab veel tingimata peremehe puuris olema? Näiteks selle vastasnurgas?“ püüdis ruugeke endale ette kujutada. „Kas televiisor või külmkapp?“ Sest peremees ei suuda ju ilma emma-kummata elada. Ehkki… Ehkki perenaine külastab kohe kindlasti vahetevahel loomaaeda – noh, kasvõi selleks, et heita pilk oma kallile mehele – ja võib
- 11 -
vabalt midagi suupärast kaasa kahmata. Küllap rõõmustaks igaüks mõne koore- või hapukoorepõhise roa üle. Eriti keset tööpäeva. Aga milleks sel juhul peremehele aedikus külmik? Isegi põder taipab, et mitte millekski. Ja isegi põdrale saab kohe selgeks, et peremehe puuri teises nurgas on hoopis teler. „Veidrik!“ mõtles kassipoeg peremehest. „Mina ei vahetaks head ja paremat täis topitud külmkappi isegi kümne teleri vastu!“ Nii, mis veel? Kõutsik oli mitu korda näinud väikesi puure, millega peremees tõi koju kord papagoi, kord mingisuguse vööt orava. Tema isiklikus puuris ei või asjad ometi kehvemad olla. Peremees on ju vöötoravast tähtsam? Noh, kui mitte just kodus, siis loomaaias – tähtsam? „Peremehele on vaja oravaratast, et end pisut liigutada. Vaibake, et oleks, millel pärast puhata – seda tingimata! Kauss, millest on kuumaga nii meeldiv vett lakkuda,“ arutles kassipoeg laisalt. „Ehkki talle valatakse kaussi kindlasti seda musta jooki … kuidas seda kutsutigi … ah jah, kohvi! Alatasa joob seda hommikuti… Huvitav, muide, mis maitsega see on?“ Ruugeke vajus aeglaselt küljele ja oleks juba unne suikunud, kui võpatas korraga ärkvele ja põrnitses ärevalt kaugusse: „Kuidas ma siis sellise tähtsa asja unustasin?! Tal on ju selles puuris tingimata vaja liivakasti! Kui peremees on terve päeva tööl, - 12 -
siis saab tal ilma väljakäiguta pehmelt öeldes raskevõitu olema… Mina ei peaks mitte mingil juhul hommikust õhtuni vastu – pissiksin enda täis. Ja ka peremees ei pea vastu. Või viib keegi teda kolm korda päevas välja, nagu kutsikat?“ Muidugi mõista. Sest teisiti ei saa kuidagimoodi. Vaat nüüd oli pilt koos. Nüüd teadis kassipoeg täpselt, kuidas peremehe töökabinet välja näeb: õrs, ratas, teler, vaibake. Ja kolm korda päevas viib keegi teda jalutama. Ruugeke oli kindel, et loomaaias on küllaga neid, kes võtavad heal meelel peremehe rihma otsa ja viivad ta kusagile muruplatsile. Kas või see naljakas orangutan ahvimajast, meenutas kassipoeg. „Peremehega on asi selge,“ mõtles punapea, „nüüd võib puhta südametunnistusega magada…“ „Hei, unimüts! Mis sa seal teed, norskad või?“ kostus kutsika hääl kusagilt selja tagant. Kassipoeg pööras pead ja pomises läbi une: „Meie, kassid, ei maga kunagi. Me valvame praktiliselt lakkamatult. Ja ka mina valvan… Või pean vahti? Üks kahest. Kuid kindel on, et olen alati postil ja mitte keegi…“ „Aitab jamast!“ katkestas kutsikas teda. „Ma ei leidnud peremeest. See teeb ärevaks. Kuid tema autot pole samuti. Nähtavasti
- 13 -
sõitis ta kuidagi märkamatult tööle. Või veel kusagile. See rahustab.“ Korraga meenus talle: „Aga igaks juhuks peab kanala osas valvas olema – selle juures jäid mulle jälle värsked rebasejäljed ette. Lähme, tuleb kanad nende majja ajada!“ „Jajah! Kohe-kohe, juba tõusen…“ vastas ruugeke uuesti silmi sulgedes. „Peremees istub arvatavasti juba oma puuris õrrel ja sirvib ajalehte. Või ajab ratast ringi. Või on orangutan talle rihma kaela pannud ja ta platsi peale viinud… Aga mina, tähendab, ajagu selles palavuses tema asemel kanu taga!“ „Millest sa räägid?“ jahmus kutsikas. „Mis õrs? Millist ratast?“ Kuid kassipoeg ei pidanud teda vastuse vääriliseks. Ta mõtiskles juba süvenenult mingi uue probleemi üle. Juba iidsetest aegadest peale on nii, et maailm on täis kõutse, kes arvavad, et ainult nemad teavad, kuidas asjad tegelikult käivad.
- 14 -