Esimene raamat
Vanaisalt Veruselt – healoomulisus ja viha puudumine. (1)
Sigitaja mainest ja eeskujust – tagasihoidlikkus ja mehemeel. (2)
Emalt – austus jumalate vastu ja heldus, ning hoidumine mitte üksnes halvast teost, vaid ka sellisest mõttest; ja veel, lihtsus eluviisis, kauge rikaste tavadest. (3)
Vaarisalt – see, et ma ei käinud avalikes koolides, et mul olid head õpetajad kodus ja et ma mõistsin, et selliste asjade heaks tuleb innukalt kulutusi teha. (4)
Kasvatajalt – et minust ei saanud ei „rohelist“ ega „sinist“, ei parmulaari ega skutaari; vastupidavus ja vähenõudlikkus; ning oskus tegelda ise oma asjadega, sekeldamata ja toppimata nina teiste asjadesse; ning sallimatus laimu vastu. (5)
Diognetoselt – tühiste askelduste vältimine; uskmatus selle suhtes, mida imetegijad ja nõidujad jutustavad lausumistest, vaimude väljaajamisest ja muust sellisest; see, et ma ei pidanud põldvutte ega erutunud sellesarnaste asjade pärast; avameelse kõne talumine; ja et ma tutvusin filosoofiaga ja kuulasin algul Bakchiost ning siis Tandasist ja Marcianust; et ma poisipõlves kirjutasin dialooge; ja et kiindusin lihtsasse, loomanahaga kaetud asemesse ning muusse sellisesse, mis kuulub hellenliku eluviisi juurde. (6)
Rusticuselt – see, et mul tekkis kujutlus vajadusest oma iseloomu õigemaks muuta ja ravida; et ma ei pöördunud sofistliku lihvituse poole, ei tegelnud õpetlike arutluste sepitsemisega ega manitsuskõnede pidamisega, ei püüdnud kujutada endast ei ennasttäis askeeti ega heategijat, ning jäin eemale retoorikast ja peenutsevast sõnatsemisest; et ma kodus ei jalutanud ringi ametirüüs ega teinud muud sellist; ja lihtsus kirjade kirjutamisel, nagu too, mille ta
kirjutas Sinuessast mu emale; leplik ja osavõtlik suhtumine neisse, kes on olnud pahased või halvasti käitunud, niipea kui nad ise tahavad endise juurde tagasi pöörduda; oskus lugeda hoolikalt ning mitte rahulduda üksnes üldiste mõtetega ega ennatlikult nõustuda lobisejatega; ja see, et minu kätte sattusid ülestähendused Epiktetose õpetustest, mis ta mulle oma kodust andis. (7)
Apollonioselt – sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust; alati samasugune, nii suurtes valudes, lapse kaotuse kui ka raskete haiguste puhul; ja et ma ilmsi nägin elavat näidet, kuidas üks ja seesama inimene võib olla äärmiselt otsustav ja täielikult lõõgastuda; ning ärritumatus seletuste andmisel; ja et ma nägin inimest, kes silmaga nähtavalt pidas kogemust ja oskust õpetuste edasiandmisel tähtsusetuimaks oma hüvedest; ning et ma õppisin, kuidas tuleb sõpradelt vastu võtta seda, mida teeneiks loetakse, alandamata seejuures ennast ning olemata tundetult hoolimatu. (8)
Sextoselt – heasoovlikkus; isa kui perekonnapea poolt juhitava kodu eeskuju; mõte elust, mis on kooskõlas loodusega; sundimatu väärikus; hoolitsev tähelepanelikkus sõprade suhtes; kannatlikkus võhikute ja teiste selliste suhtes, kelle arvamused teadmistest ei hooli; kohanemine kõigiga, nii et temaga suhtlemine oli meeldivam mistahes lipitsemisest ja sisendas ometi samal ajal nendelesamadele inimestele tema vastu kõige suuremat austust; eluks vajalike põhilausete käsitav ja kavakindel leidmine ja korrastamine; ning see, et ta mitte kunagi ei ilmutanud viha või mõne muu kire tundemärke ning oli kirgedest täiesti vaba ja ühtaegu äärmiselt südamlik; ning kiitus ilma kärata ja paljuteadmine ilma selle esiletõstmiseta. (9)
Grammatik Alexandroselt – hoidumine hukkamõistust ja tava neid, kes midagi võõrapäraselt, vigaselt või valesti hääldades ütlesid, mitte häbistada, vaid öelda oskuslikult üksnes õige sõna, mida tulnuks kasutada, kas siis vastuses, kinnitusena, arutledes vaadeldava asja enese, mitte aga sõna üle, või siis mingi muu sobiva kõrvalmärkusena. (10)
Frontolt – teadmine, milline on türanlik kadedus, muutlikkus ja teesklus ja kuidas need niinimetatud patriitsid üldse on üsna südametud. (11)
Platonist Alexandroselt – ei sageli ega ilma hädavajaduseta öelda või kirjutada, et mul pole aega, vältides seeläbi pidevalt kohaseid toiminguid, mis tulenevad suhetest kaasinimestega. (12)
Catuluselt – mitte suhtuda ükskõikselt sõbra etteheitesse, isegi kui see pole mõistlikult põhjendatud, vaid püüda kogunisti taastada
endised suhted; ja südamest tulev kiitus oma õpetajaile, nagu seda kõneldakse Domitiusest ja Athenodotosest; ning tõeline armastus laste vastu. (13)
Severuselt – koduarmastus, tõearmastus, õiglusearmastus; ja et ma tänu temale õppisin tundma Thrasead, Helvidiust, Catot, Dionit ja Brutust ning sain kujutluse riigist, kus oleksid kõigi jaoks võrdsed õigused ning mida valitsetaks võrdsuse ja sõnavabaduse põhimõtteil, ja ainuvalitsusest, mis kõige enam austaks valitsetavate vabadust. Ja temalt veel: ponnistuseta ja ühtlane püsivus austuses filosoofia vastu; püüd head teha ja visadus helduses, hea lootus ja usk sõprade sõprusesse; avameelsus nende suhtes, kellele tal oli midagi ette heita, ja see, et ta sõpradel polnud vaja oletada, mida ta tahab või mitte, sest see oli alati selge. (14)
Maximuselt – enesevalitsus ja, mistahes asjas, heitlikkuse puudumine; meelekergus nii haigustes kui ka muudes katsumustes; iseloomu tasakaalukus, leebus ja väärikus; kõigi ülesannete täitmine ilma hädaldamata; ja see, et kõik temast uskusid, et mida ta räägib, seda kõike ta ka mõtleb, ning kõike, mida ta teeb, teeb ta ilma halva kavatsuseta; mitte millegi üle imestumine ja kartmatus, ning ei mingit kiirustamist ega venitamist, ei mingit abitust, rusutust ega tehtud naeratust, ka mitte ägestumist ega umbusaldamist; heategevus, andestamine ning ei mingit valelikkust; mulje pigem väärdumatust kui õigenevast inimesest; ja see, et kellelgi polnud kunagi põhjust arvata, et ta vaatab ülalt alla, ega ka mitte iseennast temast paremaks pidada; ning meeldivus suhtlemises. (15)
Isalt – leebus ning kõigutamatus läbimõeldud otsustes; auahnuse puudumine selle suhtes, mida auavaldusteks peetakse; lahtised käed ning püsivus; valmidus kuulda võtta neid, kel on soovitada midagi üldkasulikku; kõrvalekaldumatus põhimõttest anda igaühele väärtuse järgi; kogemuslik teadmine, kus tuleb pingutada ja kus lõdvaks lasta; ja et ta tegi lõpu sellele, mis on seotud armastusega poisikeste vastu; mõistev suhtumine; see, et sõbrad ei pidanud alati koos temaga einestama ega teda ilmtingimata ta sõitudel saatma, ja et need, kes mingi vajaduse tõttu olid sunnitud eemale jääma, leidsid ta taaskohtumisel ikka samasuguse olevat; hoolikas asjade uurimine nõupidamistel ja ühtlasi visadus: ta ei lõpetanud järelekaalumist enneaegselt ega rahuldunud käepärast olevate ettekujutustega; hoolimine sõpradest, ilma tujutsemata ja liialdamata; kõiges eneseküllasus ja helgus; kõige varakult läbimõtlemine ja ettevalmistamine isegi pisimates üksikasjades, etendamata seejuures tragöödiat; ja see, et tema ajal piirati kiiduavaldusi ja igasugust lipitsemist; riigivajaduste pidev
silmaspidamine, majanduslikkus ühiskondlike kulutuste tegemisel ning kõigutamatus, hoolimata selliste asjade puhul osaks langevatest süüdistustest; ei väärusku jumalate ega poolehoiu otsimist inimeste suhtes, ei meeldida püüdmist ega hulkade heakskiidu taotlemist, kainus ja kindlus kõiges, ning mitte kunagi maitselage ega uuenduste otsija; ja see, et ta asju, mis teevad elu hõlpsamaks ja mille külluse annab õnn, kasutas ilma pimestatuseta ning samal ajal ettekäändeid otsimata, nii et kui need käepärast olid, võttis ta neid sundimatult, kui neid aga polnud, ei tundnud ta nende järele vajadust; ja et keegi ei võinud öelda, et ta on sofist või peiar või tegevusetu targutaja, küll aga seda, et ta on küps ja täiuslik mees ning kõrgemal lipitsemisest, selline, kes suudab seista nii iseenda kui ka teiste eest; peale selle, austades neid, kes tõeliselt filosofeerivad, ta küll teistsuguseid ei häbistanud, kuid ei lasknud end neist ka mõjutada; ja veel: meeldivus suhtlemises ja liialdusteta armastusväärsus; mõõdukas hoolitsemine oma keha eest, mitte nii, nagu seda teeb elu küljes rippuja või välise ilu taotleja, ega ka mitte ükskõikselt, vaid nii, et tänu iseenda tähelepanelikkusele võimalikult vähe vajada arstiabi, ravimeid või väliseid vahendeid; eriti aga see, et ta oli kadeduseta valmis tagasi tõmbuma nende kasuks, kel oli mingeid võimeid, nagu näiteks sõnakunstis, seaduste või tavadetundmises või milleski muus, ning aitas neid innukalt, et igaüks leiaks austust vastavalt sellele, millega välja paistis; ja see, et tehes kõike esivanemate tavade järgi, ei püüdnud ta end iga hinna eest näidata esivanemate tavade hoidjana; veel see, et ta ei otsinud liikumist ega tormanud siiasinna, vaid püsis ühtedes ja samades paikades ning tegevustes; ning pärast teravaid peavaluhooge oli ta kohe jälle värske ning valmis oma tavalisteks toiminguteks; ja see, et tal polnud palju saladusi, vaid väga vähe ja harva, ning üksnes ühiskondlike asjade huvides; ning mõistmine ja mõõdukus vaatemängude korraldamisel, ehituste rajamisel, annetuste jagamisel ja muus seesuguses, olles inimene, kes peab silma seda, mida teha on ta kohus, mitte aga tegevusest tulenevat kuulsust. Mitte selline, kes ükskõik millal kümbleb, kirglikult ehitab või roogade valiku, rõivaste koe ja värvi ning orjade ilu pärast muretseb. Rüü, milles ta naasis oma Loriumi maamajast ja palju sellest, mis juhtus Lanuviumis, ning kuidas ta Tusculumis kohtles maksukogujat, kes andestust palus, ja kõik muu selline. Mitte midagi ebameeldivat, ammugi mitte häbitut ega tormakat, ega sellist, et võiks öelda: „nii et higi tilgub“ – ei, kõik oli tehtud ükshaaval läbimõeldult otsekui õppetunnis, häirimatult, korrastatult, jõuliselt, iseendaga kooskõlas. Tema kohta sobib see, mida jutustatakse Sokratesest, kes võis nii hoiduda kui ka
mõnu tunda asjust, mille puhul paljud on hoidumises jõuetud, mõnu tundmises aga alistuvad. Kuid olla tugev ning lisaks sellele kummagi puhul vastupidav ja kaine – see on omane inimesele, kes on terve ja võitmatu hing, nagu näiteks Maximuse haiguse ajal. (16)
Jumalailt – see, et mul olid head vanaisad, head vanemad, hea õde, head õpetajad, head kodused, sugulased, sõbrad, peaaegu kõik; ja et ma ei juhtunud kellelegi neist mingit ülekohut tegema, kuigi mul on selline hingelaad, mille tõttu oleksin juhtumisi võinud midagi seesugust teha; on jumalate soosing, et ei tulnud ette sellist asjaolude kokkusattumist, mis võinuks mind häbisse saata. Ja see, et mu kasvatus vanaisa konkubiini juures kauem ei kestnud; et hoidsin oma noorust ega saanud meheks enneaegu, vaid lükkasin seda aega isegi edasi; et mind seati valitseja ja isa käe alla, kes edaspidi vabastas mu igasugusest pimestatusest ning viis mu mõttele, et on võimalik elada õukonnas ja seejuures mitte vajada ihukaitsjaid, tähelepanu äratavat rõivastust, tõrvikuid, kõiksugu kujusid ja muud seesugust toredust, et võib end piirata ja olla peaaegu nagu eraisik, ning mitte olla selle tõttu vääritum ja hooletum nende kohustuste suhtes, mida ühiskonna huvides tuleb võimukalt täita. See, et mul juhtus olema selline vend, kes oma iseloomuga võis anda mulle äratust iseenda eest hoolitsemiseks, samal ajal aga rõõmustas mind oma austuse ja kiindumusega; see, et mu lapsed ei sündinud kohtlastena ega kehalt äbarikena; et ma ei teinud suuremaid edusamme retoorikas, poeetikas ja teistes õpingutes, mille juurde oleksin ehk pidama jäänud, kui oleksin tundnud, et hästi edenen; et ma jõudsin seada oma kasvatajad sellisesse ausse, mida nad, nagu mulle näis, ihaldasid, ega lükanud seda edasi, lastes neil loota, et teen seda hiljem, sest nad olid veel noored; et ma õppisin tundma Apolloniust, Rusticust ja Maximust; ja et ma selgesti ja sageli kujutlesin, milline on loodusega kooskõlas olev elu, nii et kuivõrd see sõltub jumalaist ja sealt tulevaist andidest, toetusest ja sisendustest, ei takista mind miski elamast juba nüüd kooskõlas loodusega, ja et ma selleni veel jõudnud pole, tuleb üksnes mu oma süüst ja sellest, et ma pole tähele pannud jumalailt tulevaid meenutusi ja peaaegu et õpetusi; et mu keha niisuguses elus on nii kaua vastu pidanud; et ma ei puutunud ei Benedictasse ega Theodotosse ning hiljemgi armukirgedest paranesin; ja et sageli Rusticuse peale pahaseks saades ei teinud midagi enamat, mida pidanuksin kahetsema; et ema, kel tuli surra noorelt, elas oma viimased aastad koos minuga; et ma mitte kunagi, kui tahtsin abistada mõnd vaest või kedagi, kes midagi vajas, ei pidanud kuulma, et mul pole selleks vahendeid, ja et mul endal ei tulnud ette sellist vajadust võtta midagi teiselt; et ma sain sellise naise, nii
kuuleka, nii südamliku ja nii lihtsa; et mul oli küllaldaselt sobivaid kasvatajaid laste jaoks, et mulle unenägudes juhatati abivahendeid, muu hulgas ka veresülgamise ja peapöörituse vastu, ja kuidas seda kasutatakse Caietas; ja et ma filosoofiasse kiindudes ei sattunud mõne sofisti otsa, ei istunud mingitesse sõnasepitsejatesse süvenedes, süllogisme lahendades ega hakanud taevanähtustega tegelema; sest see kõik „vajab abi jumalailt ja õnne“. (17)
MARCUS AURELIUS ISEENDALE
Rooma keiser Marcus Aurelius Antoninus (121–180) on läinud ajalukku filosoofina keisritroonil. Tema päevikulaadne stoitsistlikule filosoofiale toetuv tekstikogumik „Iseendale“ koondab hulga aforisme ja mõttekilde, kus leidub mõtisklusi saatuse paratamatusest ja eetilisest valitsemisest, rahulolematust iseendaga, soovimatust leppida oma puudustega ja püüdu leida sisemine rahu. Esile tõuseb kõlbelise eluviisi küsimus. Stoikule omaselt tunnistab Marcus Aurelius saatuse paratamatust, ent leiab, et see ei anna põhjust passiivsuseks. „Üldse mitte enam arutleda, milline see hea inimene on, vaid selline olla!“ kirjutas keiser.
Ehkki need märkmed ei olnud algselt mõeldud avaldamiseks, on kogumikust kujunenud stoitsistliku filosoofia üks baastekste, mis on pea 2000 aasta jooksul mõjutanud lugematut hulka inimesi, sh mitut olulist valitsejat.
Eesti keeles ilmus teos tervikuna esmakordselt 1983. aastal Jaan Undi tõlkes. Tõlkija lähenes ülesandele suure pühendumusega ja varustas raamatu põhjaliku saatesõnaga, mis on lisatud ka praegusele väljaandele.