Sisukord Saateks ....................................................................................... 5 Jalaka liin .................................................................................. 7 Televiisorid .............................................................................. 55 Eedi viimane suits .................................................................... 77 Isamaa patrioot ........................................................................ 89 Jaan ........................................................................................ 107 Hea mees Vunts ...................................................................... 125
3
Saateks Need jutustused „Jalaka liin” ja teised jutustused on mul kirjutatud teistelt inimestelt kuuldud juttude ja ka omaeneste mälestuste põhjal nii, nagu mina olen kõigest sellest aru saanud ja seda mäletanud, ja millistes kirjeldatud sündmustes enamuses olen ma ka ise kas nii või teisiti osaline olnud. Jutud on sündmustest, ühiskondlikest oludest ja inimestest möödunud aegadel. Eriline tähelepanu nendes jutustustes on pööratud inimeste arusaamistele, püüdlustele, voorustele, nõrkustele ja eksimustele nendel aegadel, aga samuti elulaadile ja ühiskonnakorraldusele erinevate poliitiliste režiimide tingimustes. Jutustused on küll sünged, kuid ma loodan, et nendes on midagi õpetlikku igaühele, mis peaks inimese sügavamalt järele mõtlema panema selle üle, kes ja milline inimene on oma olemuse poolest ja milline on ühiskonnakorraldus ilma seda kõike varjava võltsmaskita. Kalev Jaik
5
Jalaka liin Jalaka liin oli 1941. aastal Tartus Nõukogude võimu poolt rajatud suur ja sügav tankitõrjekraav ühes selle abikaitsekraavidega ja muude kaitserajatistega. See oli sõjaline objekt, ning sellel ei tohtinud mingit avalikku nimetust olla, ja kõike sellega seosesolevat ja seda ennast hoiti sõjasaladuses. Paljud tuhanded Tartu elanikud, keda seda kraavi kaevama sunniti, said sellest ikkagi teada, ning omavahel salaja kirudes ja pilgates nimetasid seda kaitserajatist „Jalaka liiniks” suurte ja kuulsate Mannerheimi liini, Maginot liini ja Siegfried liinide eeskujul. Jalaka liin sai see sellepärast, et tolleaegne Tartu suur tähtsal juhtival ametikohal töötav kommunist Kristjan Jalakas organiseeris linnaelanike sundimist selle kaitserajatise ehitamise jaoks. Eriti kuulsaks sai see Jalaka liin aga sellepärast, et Saksa ajal kasutati selle tankitõrjekraavi ühte kohta Riia maantee lähedal surmamõistetute hukkamise kohana ja ühishauana, kus natsirežiim hukkas tuhandeid nii niinimetatud „juute” ja „kommuniste”. Jalaka liin oli 1941. aastal Tartus Nõukogude võimu poolt rajatud suur ja sügav tankitõrjekraav ühes selle abikaitsekraavidega ja muude kaitserajatistega. See oli sõjaline objekt, ning sellel ei tohtinud mingit avalikku nimetust olla, ja kõike sellega seosesolevat ja seda ennast hoiti sõjasaladuses. Paljud tuhanded Tartu elanikud, keda seda kraavi kaevama sunniti, said sellest ikkagi teada, ning omavahel salaja kirudes ja pilgates nimetasid seda kaitserajatist „Jalaka liiniks” suurte ja kuulsate Mannerheimi liini, Maginot liini ja Siegfried liinide eeskujul. Jalaka liin sai see sellepärast, et tolleaegne Tartu suur tähtsal juhtival ametikohal töötav kommunist Kristjan Jalakas organiseeris linnaelanike sundimist selle kaitserajatise ehitamise jaoks. Eriti kuulsaks sai see Jalaka liin aga sellepärast, et Saksa ajal kasutati selle tankitõrjekraavi ühte osa Riia maantee lähedal surmamõistetute
7
hukkamise kohana ja ühishauana, kus natsirežiim hukkas tuhandeid nii niinimetatud „juute” ja „kommuniste”. Minu ema vennal ehk minu onul 1900. aastal sündinud Villem Martinsonil aga olid selle Jalaka liiniga erilised lähedased suhted. Sest esiteks oli ta sunnitud kolm ööpäeva seda suurt ja sügavat tankitõrjekraavi kaevama, ja teiseks viidi Saksa ajal teda ennast traadiga kinniseotud kätega püssimeeste poolt konvoeerituna sinna hukkamisele, kus terve vangiauto täis inimesi tema nähes hukati nende inimese mahalaskmise teel. Villem, keda edaspidi nimetan Villuks, sattus hukkamisele just sellesse kohta, kus ta ise osaliselt labidaga ja osaliselt paljakäsi oli seda tankitõrjekraavi kaevanud. Kuid enne, kui ma hakkan jutustama, et kuidas see kõik juhtus ja mis edasi sai, jutustan ma lühidalt Villu eluloo. 1900. aastal Tartus paljulapselises vaeses vürtspoodniku perekonnas sündinud Villem Martinson suutis läbi vaesusest tingitud suurte raskuste lõpetada Tartus venekeelse algkooli, kui 1914. algas Maailmasõda. Vaesus suurenes veelgi, ja üldise vaesuse süvenemise ja müüdava kauba puuduse tõttu olid tema vanemad sunnitud oma rendile võetud poe sulgema, ning igasugune sissetulek nendel lakkas, mistõttu ka tema koolis edasi õppimine lakkas, kui ta oli 14 aastane. Tema vanemad vennad, kes olid juba täiskasvanud, mobiliseeriti sõjaväkke, ning tema isal õnnestus vaid harva juhutöid saada, nagu näiteks Pauluse kiriku ehitusel müürsepana. Sellises kehvas ja üsna perspektiivitus olukorras otsustas 14 aastane Villu kodust ära põgeneda ja minna laia maailma õnne otsima, jättes oma vanematele vaid kirja koju maha, et ta sõidab Peterburi isa õe ehk tema tädi Maali juurde, kes vast aitab tal seal tööd ja paremat elu leida. Ta lahkus kodust salaja ilma ainsa kopikata raha taskus, ja ka Peterburi sõitis salaja rongidega jänesena küll vagunis kusagil pingi all ennast peites või veduri söekastis. Tädi aadressi Peterburis ta teadis, sest oli kodus seda ühelt tädi poolt saadetud kirjalt lugenud ja omale meelde jätnud. Kuid tädil polnud tema Peterburi saabumisest aimugi.
8
Tema tädi Amalie Martinson, kes tollel ajal oli 39 aastane, elas ja töötas juba palju aastaid Peterburis, kus ta oli ühe rikka juudisoost pankuri koduabiliseks ja lastehoidjaks. Elu ja töötingimused olid seal karmid ja palk väike peale prii voodikoha suures lossis ühes väikeses ilma aknata sahvrimoodi ruumis köögi kõrval ja peale prii toidu ja prii lapsehoidja ja köögitüdruku nõuetekohase vormiriietuse. Lapsehoidja pidi seal olema haritud inimene, kes valdab vabalt saksa ja vene keelt, ja pidi ära õppima ka jidiši keele, mis oli seal majas koduseks keeleks, kuna saksa, vene ja prantsuse keel olid võõrkeelteks. Kuid lapsehoidja ei tohtinud olla abielus, tal ei tohtinud olla kavalere ega lapsi, ta ei tohtinud sinna lossi kutsuda ühtegi külalist omale külla, ega tohtinud ka ise omapäiselt linna peal ükskõik kus ringi hulkuda ja igasuguste ebasoovitavate isikutega suhelda. Temal kui vanemal lapsehoidjal lubati lossist lahkuda vaid ühe temale alluva koduabilise saatel ja koos pererahva lastega minna igasugustesse linna parkidesse jalutama, minna loomaaeda, tsirkusesse, teatrisse, kinno, sünagoogi jne, aga samuti turule ja kauplustesse pererahva jaoks sisseoste tegema, milline suuremate ja raskemate kandamite lossi toomine võis toimuda ka hobu-voorimehega. Veel lubati tal kui kristlasest baptistil ühe teise eestlasest toatüdruku saatel pühapäeviti minna mõneks tunniks baptistide palvemajja, sest ta oli sügavalt usklik inimene. Loss aga oli valvatud turvameeste poolt, ja lossi ümbritsevat iluaeda ümbritses kõrge raudvarbadest kunstiliselt kujundatud piirdetara, mille värav käis lukku, ja seda lukku lahti keerata sai ainult turvamees, mitte aga tema. Muide, seesama Amalie Martinson, kui ta oli juba üle 70 aasta vana ja Tartus, oli ka minule enesele lapsehoidjaks enne minu 5 aastaseks saamist, kellest on mulle jäänud kõige paremad mälestused. Olukord Peterburis oli selline, kui 14 aastane Villu Peterburi jõudis ja seal pika otsimise peale tädi elukoha üles leidis aadressi järgi. Kuid tema üllatuseks oli sellel aadressil hoopis suur ilus iluaiaga ja purskkaevudega loss, mille väravast ta sisse ei pääsenud. Tal õnnestus küll välja kutsuda seda väravat valvav turvamees, kuid see eba-
9
sõbralik turvamees tema tädi kohta midagi ei teatanud ega tädit temaga kohtuma ei kutsunud, vaid kihutas ta sealt kurjalt minema, teda ilmselt hulguseks ja kraadepoisiks pidades ning sõimates. Villul ei jäänud midagi muud üle kui välja tänavale ootama jääda, kuni keegi sealt lossi väravast välja tuleb, et tollelt küsida, kas tema tädi Amalie Martinson elab seal, või siis tuleb tädi ise sealt kunagi välja. Tal tuli väga kaua väljas tänaval oodata, et kellegilt küsida. Väga harva sõitis sisse ja välja sealt väravast küll mitmeid hobutõldasid ja ka üks auto, kuid kellegilt midagi küsida tal ei õnnestunud. Lõpuks pika ootamise peale, kui õhtul väljas juba pimenema hakkas, tuligi sealt väravast välja üks töömehe riietuses habemega vanamees, keda tal õnnestus kõnetada, ja too vanamees seletas talle, et jah, sellenimeline eestlasest naine töötab seal majas lapsehoidjana. Sellest teabest sai Villu indu ootamise jaoks juurde, ja jäi edasi ootama, kuni väljas juba täiesti pimedaks läks, ja mitte keegi sealt väravast sisse ei läinud ega välja ei tulnud. Kuna Villu oli juba mitu päeva söömata ja näljane ning tal hakkas väga külm, otsustas ta omale kusagilt öömaja leida ja järgmisel hommikul uuesti tagasi tulla ootama. Pika otsimise peale ta leidiski turu prügikasti juures ühe lagunenud viltuvajunud putka, mille olid asustanud kodutud ja kerjused, kes teda alguses küll oma juurde öömajale ei võtnud ja ajasid minema, nõudes temalt, et ta varastaks või kerjaks kusagilt vähemalt päts leiba ja tooks selle neile öömaja tasuks nende ühiseks kommunistlikuks pühaks õhtusöömaajaks tühja kõhu täiteks, mille küljest ta saab siis ka ise kristlikult õiglase vennaliku saagi jaotuse teel ühe tüki, sest tasuta juust olevat vaid hiirelõksus, aga pärast kristlikust kaastundest ja püha kolmainsa Jumala armastusest siiski võtsid. Veel seletasid talle need kerjused, et kui ta ei oska, siis õppigu varastamine ja kerjamine ära, sest need olevat suured ja tarvilikud teadused, lubades neid kõiki kunste talle järgmisel päeval õpetama hakata. Nii tal õnnestuski see öö mööda saata tühja kõhuga näljasena kahe õudselt haisva räbaldunud kerjuse vahel, sest tihedalt üksteise kõrval ja ühe aukliku
10
räbalaga kinnikaetult oli ikkagi soojem ja mugavam magada kui väljas lageda taeva all. Hommikul vara läks ta jälle lossi juurde oma tädi Maalit ootama. Tal tuli seal väljas tänaval üle poole päeva oodata, kui lõpuks tuligi tädi sealt lossi väravast välja ühe teise naise ja mitme väiksema lapse saatel, ning hakkasid jalutades mööda tänavat kusagile minema. Villu tundis oma tädi ära ja ka tädi veidi hiljem ja kõhklevalt teda. Villu jooksis tädi juurde ja hakkas talle rääkima, et ta on kodust salaja ära tulnud ja nüüd on siin Peterburis sellises olukorras, et ei ole raha, on mitu päeva söömata olnud ja näljane, et on maganud kerjuste juures jne. Tädi oli väga üllatunud ja kohkunud kõigest sellest, aga seletas, et tema ei saa teda aidata, et ta on praegu tööl ja tal pole aega, et tal ei lubata üldse suhelda Villu suguste kahtlaste tüüpidega ja võidakse selle eest töölt lahti lasta jne. Siiski andis tädi Villule raha, et ta saaks omale süüa osta ja saaks mõneks päevaks minna kusagil turu juures olevasse odavamasse öömajja varju alla, kus on ikkagi soe ruum, korralik magamisase ja oma näo pesemise võimalus. Tädi määras ka neile salajase kokkusaamise koha ja aja, et nad saaksid sellest asjast pikemalt rääkida. Nii läkski tädi oma lastekarjaga mööda tänavat, Villul aga ei lubanud nendega kaasas kõndida ja käskis tal minna oma asju korda ajama, mida Villu ka tegi. Edasi said Villu ja tädi salaja kokku nagu see oli neil kokku lepitud, ning rääkisid ja arutlesid kõigest pikemalt. Koos kirjutasid ja saatsid nad kirja Villu vanematele Eestis teatega, kus Villu on, ja mis temaga on. Veel hiljem mõne päeva pärast õnnestus tädil Villu sokutada elama ühe paljulapselise veovoorimehe üürikorterisse allüürnikuks, milline veovoorimees aga osutus halva iseloomuga ning halbade elukommetega petiseks ja joodikuks. Veel hiljem õnnestus tädil ta sokutada tööle suurde Putilovi tehasesse firmasiseseks postiljoniks, käskjalaks ehk jooksupoisiks, ja ka elama selle tehase tööliste ühiselamusse. Veel hiljem sokutas tädi ta selles Putilovi tehases maalri õpilaseks ja hiljem treiali õpilaseks, ning pärast aasta pikkust ilma palgata õpiaega ja peamiselt ainult tädi kulul elamist ning eksami
11