Pärast voodis veedetud nädalavahetust ärkas Michael esmaspäeva hommikul üles, klaasikillud kurgus. Ta jõudis just tõmmata teki üle palavikuraske pea ja otsustada haigena koju jääda, kui naine voodijalutsisse astus, käed rinnal risti, ja saatis talle selle pilgu. Michael tõusis üles. Naisel oli ju õigus. Kraanajuhitöö jäätmepõletustehases oli ikka veel uus, ja halva mulje jätmist ei saanud ta endale lubada. Kõhus paratsetamooli ja musta kohvi segu, sõitis ta Refshaleøeni poole, autoraadio mängis mahedaid hitte ja reipaid reklaame ning vähehaaval hakkas tal parem. Ta parkis, noogutas sissepääsu juures valvuritele ja sõitis liftiga personaliruumi riideid vahetama. Rangelt võttes ei olnuks seda vaja, sest alarõhk kapseldatud jäätmehoidlas muutis ehitise enam-vähem lõhnavabaks, aga Michael tõmbas ikkagi alati türbi selga. Ta nööris turvasaapad kinni, pani kiivri pähe ja läks gripist hellade liikmetega läbi hoone. Koridorid jäätmehoidla ümber oli maailm täis terast ja ventiile, juhtpaneele, katlaid ja silte. Ei ühtegi akent, jäätmepõletustehas kujutas endast suletud süsteemi, ilma õhu ja päevarütmita. Michael sukeldus vilunult soojade veetorude vahele, tervitas kaht kolleegi auruturbiinide juures ja keeras kraanajuhiruumi lukust lahti. Pani toidupaki külma ja kohvi hakkama, enne kui prantsatas sügava ohkega töötooli. Tema ees avanes rabav vaatepilt, millega ta ikka veel harjunud ei olnud. Aken – jäätmelao ainus – avanes põletustehase südamesse: see oli Lääne tsivilisatsiooni pahupool, hiiglaslik kuhi räpaseid, 7
kasutuid asju. Michael ei olnud varem prügiga töötanud ja esimeste vahetuste ajal tundis ta end halvasti. Nagu oleks ta maailmalõpu tunnistajaks, nagu peaks midagi ette võtma ja mitte lihtsalt pealt vaatama. Aja jooksul läks asi paremaks. Ta oli koguni hakanud kolleegidest maha jäänud küpsiseid sööma, ise samal ajal haardkoppa juhtides. Haardkopp! Oma kaheksameetrise jalgevahega tõi see meelde mingi düstoopia, kus hiiglaslikud ämblikud valitsevad surnud planeeti. Michael oli haardkopast aja jooksul hulganisti pilte koju oma pojale viinud, kelle meelest oli isal maailma kõige lahedam töö. Tegelikult oli tema isa töö veidi igav. Süsteem, mis juhtis haardkoppa lüüside juurest, kuhu tühjendati prügiautosid, ahjude juurde, oli automatiseeritud. Michael pidi vaid valvama prügi lõputut liikumist vasakult paremale. Hoolitsema, et midagi viltu ei lähe. „Tere hommikust.“ Kasper Skytte tuli sisse ja istus tema kõrvale toolile. Vahetevahel andsid protsessiinsenerid teada, et juhtsüsteemis on mingi jama. Michael ei olnud veel midagi sellist kogenud. „Noh, kas on olnud mingeid probleeme?“ „Ei.“ Õnneks ei viitsinud insenerid eriti tihti rääkida kraanajuhtidega või ükskõik kellega, kes nende tehnilist loba ei mõistnud, Michael teadis, et saab töötada täies rahus. Ja väga hea, ta tundis end kuumana, palavikulisena, oleks võibolla siiski pidanud naist trotsima ja voodisse jääma. „Kohvi?“ küsis Kasper. „Ei, aitäh.“ Insener tõusis ning kolistas tema taga tasside ja kohvikannuga. Haigutas valjusti ja laskus raskelt tooli, nii et nad istusid kõrvuti ja silmitsesid jäätmehoidlat. Michael tõmbas koti lähemale ja tuhnis selles, et otsida leevendust oma karedale kurgule, lootes, et paar Strepsilsit on veel järel. Ta leidis tabletilehe ja pistis tänulikult 8
tableti suhu. Haardkopp ligines aknale täies lastis. See oli alati vägev vaatepilt, kui ta päris lähedale tuli. Praht valgus hiiglaslike haarmete vahelt välja nagu meduusi kombitsad. Käis, present, kummik. Michael kummardus aknaklaasi poole ja tõmbas silmad kissi. Kummik oli millegi küljes. Kui laadung oli otse akna taga, kukkus prahist välja käsivars ja tilbendas lõdvalt haardkopa vahelt. Samal sekundil purskus Kasperi suust kohvi aknaklaasile. Siis vajutas ta avariinupu põhja.
LAUPÄEV, 13. APRILL KAKS PÄEVA VAREM
Esimene peatükk Meri sulgus ta pea ümber ja ta langes põhja poole, veepinna valgusest eemale. Mingi veetaim embas ta käsivarsi ja kutsus veel sügavamale. Oli ahvatlev järele anda, nagu Jacques Mayol. Hingata välja viimast korda ja vajuda, lasta kehal lahustuda ja muutuda osakesteks, mis tantsisklevad püstjate päikesekiirte vahel. Aga Snekkersteni sadam ei olnud sugugi põhjatusinine. Ta tõukas end põhjast lahti ja sirutas käed valguse poole. Sekund hiljem lõhestas ta veepinna ja hingas sisse. „Ma juba hakkasin arvama, et sa ei tulegi enam üles.“ Jeppe Kørner raputas vee kõrvust ja kissitas silmi paadisillal seisva kuju poole. Veepinna kohal oli maailm soe ja valge. Ta ujus redeli juurde ja otsis jalaga kõige alumist siledat astet. Vaatas veel viimast korda alla. Mere külm sügavik äratas temas alati mingi igatsuse. Surmatungi võibolla. „Ma ei saa üldse aru, kuidas sa seal nii kaua saad olla. Mina külmun kümne sekundiga ära.“ Johannes Ledmark võbistas end hommikumantlis ja sirutas käteräti Jeppe poole. „Lähme sauna sooja, enne kui seeniorid sisse trügivad. Ma ei suuda kõiki neid soonesõlmi vaadata.“ Ta pilgutas silma, otsekui oma õelat ütlust mahendades ja hakkas sauna poole astuma. Jeppe kuivatas end ja pistis jalad 13
veidi liiga väikestesse supelkingadesse, mis Johannes oli talle leidnud. Snekkersten Strandvejl seisva vana punastest tellistest maja alakorrus oli saadud kõigest laenuks selleks ajaks, kuni Johannes otsis uut elukohta. Tema katsed päästa suhet mehega, kes oli kaksteist aastat ta abikaasa olnud, olid lõplikult luhtunud ja nende ühine korter Vesterbrol müüki pandud. Näitleja Johannes Ledmark peitis end avalikkuse uudishimulike pilkude eest ja lakkus haavu vanas kalurikülas Kopenhaagenist põhja pool. Maja oli hõre ja räämas, aed rohtu kasvanud, aga paistis, et Johannes nautis seda ajutist kaost ning vaadet üle Øresundi. Ta oli koguni asunud aeda kääridega ja oksalõikajaga ründama ning kinnitas kangekaelselt, et muru niitmine ja terrassi rohimine mõjub meditatiivselt. „Haa, tundub, et meil on õnne. Saun on tühi.“ Johannes hoidis muulipealse pisikese mustaks värvitud maja ust Jeppe ees lahti ja nad sättisid end sauna puupinkidele. Lasksid ahju kuival kuumusel ülespoole tõusta ja äratada nende jahtunud kehad taas elule. Varakevad oli olnud ebatavaliselt päikeseline ja kauni ilmaga, aga õhus oli ikka veel kargust ja meretemperatuur ei olnud veel kaheksast kraadist kõrgemale tõusnud. „Vaata nüüd, kui täiskasvanud me oleme, talisuplejad saunas,“ naeris Johannes. „Nüüd veel korralik võileib pihku ja retkele Louisianasse, siis oleme just nagu meie vanemad.“ „Mulle võileivad meeldivad!“ Jeppe pigistas kätega oma lühikestest juustest merevee välja, et külmad tilgad seljale ei kukuks. „Ja me oleme ammugi oma vanemateks saanud. Sa ei ole seda lihtsalt avastanud, sest need sinu sebitud kutid on sinust poole nooremad.“ „Jäta kohe järele!“ Johannes laksas Jeppe käsivart kokku rullitud käterätiga, Jeppe vastas rusikahoobiga ta õla vastu. Nad oigasid naerdes. „Pealegi hoiavad mu noored kallimad vanaduse eemal. Vaata, ma ei ole kunagi olnud ilusam kui praegu.“ Johannes muigas napilt. 14
„Nooruslik, ja üksildane ainult pühapäeviti. No aga sina, sul on ju peaaegu naine ja lapsed olemas. Kuidas sellega on?“ Jeppe vaatas alla oma jalgade poole, mis pärlendasid mereveest ja higist. Saras oli ta tõepoolest leidnud niinimetatud pakett lahenduse, ehkki ei olnud küll iialgi arvanud, et midagi sellist otsib, ja tihtipeale balansseeris ta noateral armastuse ja ärrituse vahel. „Me ei ela ju veel koos. See pole nii lihtne, kui asjasse on segatud lapsed.“ Johannes keeras pea viltu ja kuivatas käterätiga kõrvu. „Teisest küljest on see moodus endale lapsed saada. Seda oled sa ju alati tahtnud.“ Jeppe kehitas õlgu. Koos endise naisega olid nad jõudnud läbi elada kolm luhtunud viljatusravi, enne kui kumbki oma teed läks ja naine sai lapse teisega. Sestpeale oli ta mõttest lapsevanemaks saada enam-vähem loobunud. „Kui endal lapsi ei ole, siis võib see kõik natuke üle pea käia,“ tunnistas ta. Johannes vaatas teda skeptiliselt. „No ausalt, kas saab üldse õppida armastama teise inimese lapsi?“ Jeppe nägi vaimusilmas üheteistaastast Aminat, kes oli hommikul äratanud kogu pere – ja suurema osa trepikojast – festivali valjusel Korea popiga, ja saanud hüsteeriahoo, kui see vaiksemaks keerati. „Nad on kaks toredat tüdrukut.“ „Ma võtan seda siis kui eid,“ naeris Johannes. „Ma aimasin! Aga ma mõistan sind, enamik lapsi on niisama talumatud kui nende vanemad.“ „Oot,“ protesteeris Jeppe, „seda ma ei öelnud. Ma hoolin Sara lastest väga, me peame lihtsalt üksteist korralikult tundma õppima. Neil peab olema aega, et ema uue mehega harjuda …“ Ta vakatas. Tundis, kuidas kuumus voogab üle selja ja jõuab põskedesse, nii et need muutusid punaseks ja siledaks. „Kuule, kas me ei peaks 15
hoopis sinu lahutusest rääkima? Kuidas varajagamisega on? Kas teie advokaadid omavahel räägivad?“ Johannes tõstis käed nagu valge lehviva lipu. „Olgu, sinu võit. Lähme hommikust sööma, ma ostsin saiakesi.“ Jeppe tõusis, higipiisk kukkus lõualt põrandale. „Kõigepealt läheme käime veel korraks vees. Kiire sulps.“ „Ei! Ma suren, kui pean veel kord jääkülma vette hüppama.“ „Natuke surma sind ära ei tapa. Tule, vana sõber.“ Jeppe tiris Johannese saunast välja ja tõukas teda mööda muuli paadisilla poole. Ta igatses juba külma ja pimeduse järele veepinna all. Riputas supelmantli nagisse ja oli juba teel redeli poole, kui kuulis taskust telefonihelinat. Tal läks tagasi ekraani kontrollima, see oli PK. Tuul tekitas ta paljale käsivarrele kananaha.
* Pehme liiv vajus jalgade all, nii et iga kontakt kummitalla ja Greve ranna vahel sai põlistatud jälgede rajana. Anette Werner laskis koertel ees joosta ja tundis mõnuga, kuidas keha töötab, kopsud pumpavad hapnikku sisse ja välja. Meri oli nagu sinihall vöönd, kust ummiklainetega paiskus õhku adrulõhna, mis segunes luudpõõsaste kirbe hõnguga. Hommikupäike oli juba kõrgel horisondi kohal. Anette tõmbas õhku sisse ja imestas, kuidas küll see, mis paneb meid end õnneliku ja elavana tundma, toob tavaliselt kaasa ka valu. Nagu näiteks lapsevanemaks saamine. See, et ta aasta ja üheksa kuu eest väikese Gudruni emaks sai, oli kahtlemata kõige raskem ja mõnikord ka kõige tüütum asi, mida ta kunagi oli pidanud tegema. Ja ikkagi armastas ta tütart nii väga, et igatsus lõi välja samal sekundil, kui ta hommikuti lastesõimes hüvastijätuks lehvitas. Koerad haukusid eespool. Ta nägi neid veepiiril ja sprintis sada meetrit innukate borderkollide juurde, nii et kohale jõudes oli veremaitse suus. Koerad nügisid üksteist urisedes, hüppasid 16
vaheldumisi üles ja viskusid liivale pikali. Anette lahutas nad kindla käega ja kummardus leiu kohale. Koredal liival lebas surnud lind. Ta tundis selle ära terava joonelise mustvalge mustri, rohelise kukla ja õrnoranži rinna järgi. Isane hahk. Lind oli selili, pea küljele pööratud, nagu rinnalaps. Sulestik oli suuresti puutumata, peaaegu paistis, nagu lind magaks. Aga kollaste jalgade vahel, kus oleks pidanud olema kõht, oli vaid verine auk. Lind oli surnud. Võibolla oli Saltholmist suveks lõuna poole lennanud ja siis parvest maha jäänud. Päike helkles läikivail sulgedel ja Anette tõrjus tagasi tungi ilusat olevust silitada. See oli ju lihtsalt surnud lind, suurt ei midagi enamat kui see kana, mille Svend oli eile õhtusöögiks teinud. Ta kutsus koerad ära ja nood järgnesid talle kuulekalt auto juurde, ärevil, et peavad linnu maha jätma, aga liiga hästi kasvatatud, et vastu hakata. Parklas said nende käpad kuivatatud, harjunult hüppasid nad auto tagaossa, ilmselt olid nad oma leiu juba unustanud. Aga niipea kui Anette mootori käivitas, hakkasid nad niutsuma ja kiunusid kogu kodutee, nagu oleksid nad jätnud rannale midagi iseendast. Holmeås 14 maja ees seisis Svend ja võttis nad vastu, Gudrun käsivarrel. Anette nägi juba kaugelt, kuidas tütar tahab vägisi maha pääseda ja maailma uurida. Alati kärsitu, rahulik ainult magades. Just nagu ema, mõtles Anette uhkusega. Niipea kui auto seisma jäi, pani Svend tüdruku maha ja laskis lapsel põõsastesse paterdada, tagasi vaatamata, mähkmeis pepu õõtsus ja lühikesed käed vehklesid nagu köietantsijal. Anette laskis koerad välja ja suudles oma meest. Haaras tal kuklast ja nõudis pikemat suudlust, kui mees oleks ise andnud. „Sa oled üleni higine.“ Svend tõmbas end ta embusest lahti, patsutas põske ja karjatas koeri ukse poole. „Aga ihaldatav!“ Svend tegi talle silma, ja peegli ees jooksuriideid maha koorides mõtles Anette esimest korda nende kahekümne viie aasta pikkuse suhte kestel, et Svendil on õigus. Ta oli alati olnud tugeva 17
kondiga, nagu ema seda järjekindlalt nimetas, võibolla selleks et säästa Anettet ebameeldivast tõsiasjast, et ta on paks. Ta oli olnud klassi kõige suurem tüdruk, kõige pikem, kõige laiemate õlgade ja kõige tugevamate reitega. See, kes võitis kõigil spordialadel ja kes pallimängus esimesena meeskonda valiti. Anette ei olnud kunagi oma suurust probleemiks pidanud, ja ka Svend ei olnud mitte kunagi mõista andnud, et ta oleks midagi muud kui täiuslik, ükskõik kui priskeks ta ajuti ka ei läinud. Aga nüüd vaatas talle peeglist vastu uus keha. Imetamine ja sünnitusjärgne elu oli üleliigsed kilod Anettelt ära imenud, selle tulemusel oli ta neljakümne kuue aastasena paremas vormis kui kunagi varem. Ikka veel liha luudel, aga sitkem ja tugevam. Ja ilusam. Teda üllatas, kui hea tunne see oli. Vannis laskis ta nüüd kätel tunda keha, mida need sisse seebitasid, tundes selget mõnutunnet pingul kõhunahka puudutades. Ta kuivatas end täispikkuses peegli ees ja rõivastus poolenisti seljaga peegli poole, et saaks seejuures oma tagumikku hinnata. Kui olla kogu elu võtnud oma keha kui vahendit ja mitte iluasja, on omamoodi joovastav end kaunina tunda. „Su telefon heliseb!“ Svend hüüdis köögist ning Anette sikutas kiiruga pükse ülespoole ja jooksis kööki. Väikese söögilaua taga istus Gudrun nüüd lapsetoolis ja pildus puuviljajogurtit isa poole, kes võttis pommituse naeratades vastu. Svend oli alati olnud vana rahu ise, aga pärast isaks saamist oli ta kannatus niisama veniv kui nätsutükk päikese käes. Anette keksis üle põranda, pani samal ajal pükse kinni, ja haaras mobiili, mis põrises köögilaual Svendi värskelt küpsetatud haputainakuklite kõrval. „Werner!“ Ta tundis, et tal on õnnestunud jogurtilaigu sisse astuda, ja vandus omaette. „Vabandust, et ma pean sind nädalavahetusel segama, aga meil on siin olukord. Võimalik olukord igatahes. Ma rääkisin Kørneriga.“ Hääl kuulus PKle ja Anette laupäevameeleolu hakkas vajuma 18
marjaste varvaste poole. Politseikomissar, keda iialgi ei kutsutud teisiti kui PK, ehkki ta nimi oli Irene Dam, oli ülimalt professionaalne ega oleks ilmaski laupäeval helistanud, kui võimalik situatsioon ei oleks ülimalt tõenäoline. Anette nägi päevaks kavandatud perekondlikku väljasõitu teadmatusse kadumas. „Mis on juhtunud?“ „Meil on kadunud noormees, õigemini poiss, viisteist aastat vana. Oscar Dreyer-Hoff. Viimati nähti siis, kui ta eile pärastlõunal kell veerand kolm koolist lahkus. Vanemad arvasid, et ta ööbis klassikaaslase juures, aga ilmnes, et nii see ei ole. Nad avastasid selle alles siis, kui poiss hommikul koju ei tulnud, nagu nad olid kokku leppinud.“ „Miks meie peame sekkuma?“ Anette vaatas ringi, otsides midagi, millesse jalga pühkida. „Viieteistaastased kaovad suhteliselt sageli ööpäevaks või kaheks, kui nad lähevad pittu, kuhu nende vanemad neid ei lubaks. Kui meie sekkume, siis peab olema märke millestki kahtlasest?“ „Perekonnale on jäetud kiri.“ Anette tabas Svendi pilgu. Nad olid seda kogenud nii palju kordi varemgi, et mees teadis kohe, milles on asi. Väljasõit metsa tuleb teha ilma emata. Svend kehitas õlgu ja saatis talle julgustava naeratuse, enne kui end ajalehe taha peitis ja pea äkitselt välja torkas, nii et Gudrun naeru lagistama kukkus. „Kas ta on röövitud?“ PK ohkas. „Me ei tea seda kindlalt. Aga perekond on … kuidas me ütlemegi, prominentne. Need, kellel on oksjonimaja Nordhjem. Ja neile on varemgi ähvardusi saadetud. Nad on meil mitu aastat huviorbiidis.“ Anette kuulis, kuidas lapse naer köögi täidab. „Ma hakkan kohe tulema.“
Teine peatükk Langelinie kai vahelduvate kruiisilaevade ja maailmakuulsa merineitsiskulptuuri taga oli väike jahisadam, Søndre Frihavn, kaubaladude ja sedasorti moodsate korrusmajade vahel, kus roostevabast terasest külmkapid on alati tühjad, sest omanikud viibivad Hongkongis. Jeppe Kørner heitis pilgu kaile, vaatas mööda restorani välialast tumeroheliste päevavarjude all punahallide betoonhoonete poole. See piirkond võis ju olla ihaldusväärne, koguni mondäänne, aga jumala eest, mingit iluilmutust selles küll ei olnud. Dampfærgevej, oli PK öelnud. Perekond Dreyer-Hoff elas majas number 24B kõige ülemisel korrusel, Anette Werner peaks temaga kell üksteist all tänaval kokku saama. Ta astus mööda veeäärt, pilk väiksel sõudepaatide, klaaskiust ja puust jollide ja jahtide kobaral, mis sadamas seisid. Nende õõtsumine ja loksumine tõi inimestest tühjaks jooksnud piirkonda omamoodi elu kaja. Sada meetrit kailt edasi, moodsa punastest tellistest hoone ees silmas ta Anettet. Anette seisis pollari juures ja uuris üht vanemat puupaati, mis oli presentkattesse mähitud ja paistis olevat ümber ehitusel. Jeppe silmitses teda naeratades. Ta ei oleks uskunud, et võiks kunagi oma paarilise kohta niimoodi öelda, aga Anette nägi hea välja. Endiselt suur nagu kapp, aga nüüd just nagu pikem ja puusad justkui ahtamad, mis sedamaid muutis laiad õlad sportlaslikuks. Aga asi polnud mitte vaid selles, et Anette oli alla võtnud. Viimasel ajal oli tema silmades uus helk, mingi sügavus, mis varjundas ta muidu lihtsakoelisi näojooni ja tegi ta – jah, ilusaks. Võibolla käis see kokku sellega, et ta oli saanud emaks, või siis kuulus ta 20
lihtsalt nende naiste hulka, kes vanusega kenamaks muutuvad. Jeppe oli üsna kindel, et kui ta muutust kommenteeriks, nähvaks Anette talle vastu. „Kas sa takseerid mu tagumikku, kui kord juba võimalus avaneb?“ Anette lausus seda ringi keeramata. „Loll oleks muud teha.“ Jeppe müksas Anette ettesirutatud rusikat enda omaga – kompromisstervitus, mis oli turvaliselt kusagil kallistuse ja käepigistuse vahel ja sobis neile mõlemale. „Mis sa ära pidid jätma?“ „Metsaretke. Pole lugu. Ja sina?“ „Ma olin Johannese juures Snekkerstenis.“ „Aa, ta peidab ennast ikka veel selle paha-paha kõmuajakirjanduse eest?“ Anette osutas ukse poole maja teises otsas ja hakkas minema. „Sissepääs on sealpool.“ Jeppe ei viitsinud paarilise salvavat märkust kommenteerida. Pealegi oli selles oma tõetera. Sestpeale kui Johannes oli Tšiilist koju naasnud, lahutus pagasis, oli ta toppama jäänud. Jeppe hakkas juba muret tundma, kas ta kunagi veel üldse lavale naaseb. Uksetelefon maja number 24B seinal andis teada, et perekond Dreyer-Hoffile kuulub kogu hoone ülemine korrus. Puhas ja grafitivaba teraslift, mis Jeppe jaoks assotsieerus kohtumeditsiini instituudiga, viis nad otse perekonna korterisse. Teel üles saatis Jeppe Sarale sõnumi ja hoiatas, et tuleb võibolla hilja. Ei võinud teada, mida päev kaasa toob. Liftiuksed avanesid rabavasse ruumi, kus laiad põrandalauad kadusid ehtsate vaipade alla ja viisid seinakõrguste akende juurde, millest avanes vaade üle sadama. Modernset raamistust rikkus värvikirev kunst ja väärikas, putukaist puretud puitmööbel, mis kindla peale oli siia taritud siidpaberisse pakitult Itaalia kloostritest. Ei olnud just märkamatu kodu, ja naine, kes nad vastu võttis, nägi samuti välja kõike muud kui märkamatu. Malin Dreyer-Hoff oli lopsakas nagu Botticelli ingel, suurte silmade ja roosade huultega, 21
seljas roheline lilleline kleit, mis rinna ümber pinguldus. Neid nähes hõikas ta kähedalt. „Henrik, nad on kohal!“ Ta pani pihud rinna ees kokku ja mudis närviliselt käsi. Sõrmed olid mingist sinisest värvist plekilised. Jeppe ulatas ebalevalt käe. „Tere päevast. Jeppe Kørner Kopenhaageni politsei juurdlus osakonnast. See on minu kolleeg Anette Werner.“ „Vabandust, ma lihtsalt … Aitäh, et nii kiiresti tulla saite.“ Ta vastas Jeppe käepigistusele lõtvade sõrmede ja eksleva pilguga. „Kas me saaksime kuhugi maha istuda?“ Jeppe vaatas ringi suures avaras ruumis, mis läks sujuvalt üle klaasseina ja mere vaatega köögiks. See meenutas moodsat versiooni sellest New Yorgi loftist, mida ta oli unistanud endale saada sestpeale, kui lapsepõlves „Flashdance’i“ nägi. See meenutas raha. „Lähme elutuppa mu mehe juurde.“ Malin viis neid mööda pikka koridori, kus ühel pool oli merevaade ja teisel toauksed. Jeppe piilus ühest lahtisest uksest sisse ning nägi hulka maale ja kaht voolujoonelist arvutiekraani. Perekond Dreyer-Hoff oli oma varanduse rajanud kunstile ja antiigile pühendatud online-oksjonimaja pidades. Seda oli nende kodus näha. Koridor lõppes heledas toas, mis oli peaaegu sama suur kui köök-elutuba. Roosa viieinimesediivan seisis Kasper Eistrupi maali all, mis sobis seinale nii täiuslikult, et oli kindlasti tellimustöö. Akna all seisis molbert poolvalmis sinise maaliga ja selle kõrval pikk hallipäine mees, selg sadama poole ja käed püksitaskus. Tal oli kulmude vahel püstjas korts ning oma valges särgis ja beežides linastes pükstes, mis katsid väikest mõnusat vatsakest, nägi ta õige silutud välja. Õlad olid längus nagu inimestel, kes suurema osa päevast kirjutuslaua taga istuvad. Ta astus neile vastu ja sirutas käe. „Henrik. Tere. Aitäh, et tulla saite.“ 22
Jeppet hämmeldas see sõnastus, mis oleks paremini passinud viisakusvisiidi puhul. Aga ärevus paneb inimesi ütlema ülimalt kummalisi asju. „Istuge, palun.“ Abielupaar istus roosale diivanile, Jeppe ja Anette samasugustesse tugitoolidesse nende vastas. Henrik Dreyer-Hoff pani käe kaitsvalt naise ümber. „Te ei ole oma pojast ikka veel midagi kuulnud?“ Jeppe pööras märkmikus tühja lehe. Mõlemad raputasid pead. „Millal te avastasite, et ta on kadunud?“ „Täna hommikul.“ Malin hingas sügavalt sisse. „Laupäeviti sööme tavaliselt koos hommikust, kõik koos. See on perekonna traditsioon. Henrik valmistab brantši …“ Ta vaatas mehe poole, kes noogutas. „Mulle meeldib süüa teha, aga argipäeviti on mul selleks harva aega. Nii et nädalavahetusel … Oscar tellib alati pannkooke. Pisikesi Ameerika moodi, siirupiga.“ Henrik jäi vait. Malin vaatas laitvalt mehe poole, nagu oleks too midagi valesti öelnud, ja pöördus uuesti Jeppe poole. „Mina tõusin varakult ja maalisin, kuni ma ootasin, et teised ärkaksid ja et Oscar koju tuleks. Aga ta ei tulnud. Kui kell oli pool üheksa, helistasin ma talle ja saatsin sõnumi.“ Jeppe märkis kellaaja üles ja täheldas samal ajal, et Henriku käsi hoidis naise õlga tugevas haardes. Nagu hoiaks ta naist püsti. Või tagasi. „Kus ta täna öösel oli?“ küsis ta. „Või oleks pidanud olema?“ „Oma sõbranna Ibeni juures. Et eksamiks õppida – kirjalik taani keel. Aga Iben ütleb, et ta ei tulnudki. Ma sain Ibeni kätte veidi enne kümmet. Siis me teadsime, et midagi on valesti.“ Malin keerutas närviliselt sõrmust. „Ja Iben ei tea, kus ta on?“ 23
„Ta arvas, et Oscar oli ümber mõelnud. See kõlab minu meelest imelikult. Tema isa oleks ju ka võinud vastutustunnet ilmutada ja meiega ühendust võtta, aga ta ei teadnud sellest kokkuleppest. Ütleb ta.“ Jeppe ulatas oma märkmiku tema poole. „Meil on vaja Oscari mobiilinumbrit, Ibeni ja tema vanemate oma ka.“ Malin vaatas nõutult märkmikku. Avas selle aeglaselt ja hakkas kirjutama. Ta vabisevad käed ilmutasid hirmu kõige hullema mõeldava asja ees. „Ma arvan, et ta on röövitud.“ Hääl värises. „Ainult mõtegi, et ta …“ „Kus Iben elab?“ „Fredericiagadel,“ vastas Henrik ja vaatas oma naist, „oli see number 64? Koos oma isaga. Sinna kõnnib siit üle Kastelleti kümne minutiga, nii Oscar tavaliselt lähebki.“ Jeppe noogutas Anettele, kes võttis Malinilt märkmiku vastu ja läks akna juurde, et poisi sõbrannale helistada. „Aga ülejäänud perekond? Kas nad olid eile kodus?“ „Jah,“ vastas Malin pärast lühikest pausi. „Victor, meie kõige vanem laps, oli koos klassikaaslastega linna peal, aga Henrik ja mina olime kodus.“ „Nad jätsid meile selle.“ Henrik tõstis diivanilaualt ettevaatlikult A4 mõõdus lehe. Valgelt paberilt vaatasid vastu viis masinakirjas musta rida. „Me leidsime selle alles täna. Siis me teadsime, et midagi on täitsa valesti ja helistasime kohe politseisse.“ Jeppe tõmbas käiseotsa sõrmedele, võttis paberi vastu ja luges. … ta vaatas ümber ja nägi nuga, millega oli pistnud surnuks Basil Hallwardi. Ta oli teda mitu korda puhastanud, kuni tal polnud enam ainustki laiku. Ta säras ja läikis. Nagu tappis ta kunstniku, samuti tahtis ta tappa ka tema pildi ja kõik, mis temaga ühenduses. Ta tahtis tappa mineviku, ja kui see oleks surnud, siis oleks ta vaba. (O. Wilde „Dorian Gray portree“, tlk A. H. Tammsaare) 24
* Kiil lõikas nõtkelt läbi vee ja jagas lained paadi taga lõputuks V-täheks. Kajakakisa saatis mootorimüra, päike mängles laineharjadel ja muutis pupillid väikesteks mustadeks punktideks. Hommikuvalguses säras Amager Bakke nii, et võinuks uskuda, nagu kataks kaldkatusele kavandatud suusaküngast lumi. Loomulikult ei katnud. Jäätmepõletusrajatise virgestusvisioon ei olnud kaugeltki veel valmis ja linna suusatajad olid veel veidi aega sunnitud sõitma ehtsatele lumikattega mägedele. Kopenhaageni sadam oli vaikne. Nii vara hommikul sõitsid siin vaid veebussid ja prügilaevad. Mõne tunni pärast on vesi täis laupäevaseid kanalituure, üüripaate ja hobipurjetajaid, teel kalastama, suplema ja telkima Øresundi väikestel saartel. Jolle õlut rüüpavate kaptenitega ja selgesilmseid sõudjaid tuulejakis ja meresüstas. Selleks ajaks on ta läinud. Ta sõitis ilma plaani ja ajasurveta, nii nagu talle meeldis. Järgis paadi liikumist ja lasi tuulel silmist hommikupisarad välja pressida. Trekroner kerkis ta ette, saar naeratas päikese käes punaroheliselt ja lahkelt. Mads Teigen tüüris kindluse puksiiri vilunult väikesesse sadamasse paadisilla äärde. Sinna oli köidetud väike puupaat, muidu oli sadam tühi. Ta kinnitas paadi, lülitas mootori välja ja hüppas maale. Järske valle kattis kevadine rohi, need meenutasid pehmeid, lokkavaid kollaseid ja rohelisi tiibu, mis vana kindlust kaitsesid. Merefort oli algselt tekkinud osana Kopenhaageni kindlusest. Kaitserajatis, millesse kuulus mitu teist forti ja mis oli mänginud pearolli legendaarsetes rünnakutes, nagu Reidilahingus ja inglaste rünnakus 1807. aastal, kui Kopenhaagen jäi ilma oma laevastikust. Algne Trekroner rajati siis, kui 1713. aastal veeti maale kolm liinilaeva ja täideti need kividega. Neist ühe nimi oli Tre Kronor, Kolm Krooni, ja see andiski kindlusele nime, ehkki enamik arvab, et 25
nimi pärineb üle 250 aasta hilisemast ajast, kui saar müüdi kolme krooni eest riigile. Mads korjas üles eksinud kilekoti, heitis elumärke otsides pilgu hobuserauakujulisele promenaadile, aga ei näinud midagi. Viivitas, nagu alati, veidi aega valge tuletorni juures, mis kõrgus kindluse peasissepääsu kohal. Sealt pääses kolme korruse jagu maa alla. Kasematid olid toiminud esimese maailmasõja ajal baasina 750 sõdurile ja hiljem, okupatsiooni ajal võtsid need kasutusele sakslased. Seistes merepinna all ketendavate koridoriseinte vahel, võis sügavalt nuhutades tunda õhus püssirohutolmu ja hirmuhigi. Igavlemisega segatud paanika istus ikka veel seinamüürides ja sosistas sadu surnud meeste lugusid. Nüüd oli fort koduks vaid lindudele, minkidele ja ühele üksikule kindlusevahile vanas punases komandandimajas. Üksiklane oma saarel, nii oli läinud tema saatus. Mads läks üle platvormi, kus nad juba hakkasid jaanilõkkeks puid koguma ja sealt edasi üle valliharja välisküljele. Ta tahtis näha luigepaari, kes oli ehitanud pesa lainemurdja juurde. Valli tipust avanes avar vaade nii linna tornidele kui ka Malmö kiivas torsole. Seal seistes võis olla otsekui omaette planeedil, nii inimtühi oli see. Tükike metsikut loodust keset linna, hektilisest elust lahutamas vaid kitsas veteviirg. Luigepaar haudus parajasti. Emaluik lasus raskelt mererohust pesal ja isane tiirles valvsalt ta ümber. Oma kuu aja pärast on kindluses uus pesakond pisikesi udejaid linnupoegi, kes liibuvad ema ligi, et esimesed elutähtsad nädalad üle elada. Mads naeratas selle mõtte juures. Ta kõndis mööda valli edasi, möödus vanadest, valge-punase triibulistest meremärkidest, mis künkaharjal postide otsas troonisid. Lõuna paiku pidi pihta hakkama aasta esimene poissmeesteõhtu. Mads oli maa-alustes käikudes valmis seadnud peatuspunktid, aga mingi pähe karanud uid sundis teda marsruudi veel kord läbi käima. 26
Õhk kasemattide paksude betoonseinte vahel tundus jahe, kui ta laskus mööda keerdtreppi keldrikorruse madala lae alla. Ta sammud kõmasid pikalt takkajärele, nagu kõnniks keegi varjudes tema kannul. Kui ta möödus uksest, kuhu oli maalitud punane rist, oli petlik hääl nii tõeline, et ta pidi ringi keerama ja selja taha vaatama. Seal ei olnud kedagi. Ainult kummitused tema enda peas. Mads vaatas üle kõik kaksteist punkti ja tegi kindlaks, et köied on kindlalt kinni seotud ja taskulambid laetud, alles siis läks ta jälle välja valguse ja tuule kätte. Tal jõudis parasjagu veeta paar tundi töötoas, enne kui külalised saabuvad. Teel tagasi komandandihoone poole möödus ta kai külge kinnitatud puupaadist. See talle muret ei teinud. Siiski lukustas ta kindluse mõttes välisukse. Häirimisega ei tahtnud ta riskida. Ta lukustas ka töötoa ukse. Jättis telefoni tuulejaki taskusse ja riputas jaki ukselingi külge, pani siis muusikakeskuse käima, nii et Tšaikovski kuues sümfoonia kogu ruumi täitis. Kergendusohe pääses Madsi suust, ees ootas tunnike absoluutset rahu järgmise projekti juures. Ta tõstis kilesse mähitud paki külmkapist välja ja pani selle töölauale. Pakkis laiba ettevaatlikult lahti, täitis kausi veega ja pani skalpelli valmis.