Jumalakogemus

Sissejuhatus

See raamat on äärmiselt ambitsioonikas või vastupidi äärmiselt ambitsioonitu. Kaldun arvama pigem viimast, aga võin ette kujutada, kuidas seda nähakse ka sootuks teisiti. Ma ei kavatse teha muud, kui lihtsalt defineerida sõna „Jumal“ või selle vasteid teistes keeltes, püüdes üpris allaheitlikult kuuletuda klassikalistele jumalikkuse defineerimise viisidele suuremate religioossete traditsioonide teoloogilistes ja filosoofilistes koolkondades. Tahan seda teha sellepärast, et viimastel aastatel on avalikes aruteludes küll võetud rohkelt sõna Jumalasse uskumise teemal (sageli mõnevõrra solvunult, sageli ka väga kirglikult), ent jumalakäsitus, mille ümber need lõputuina näivad vaidlused käivad, on ise jäänud alati kummaliselt ähmaseks. Mida tähelepanelikumalt neid debatte jälgida, seda enam ilmneb, et sageli ei räägi osapooled isegi mitte ühest ja samast asjast. Tahaksin minna koguni veel kaugemale ja väita, et enamasti ei räägigi keegi mingis sidusas mõttes Jumalast.

Nõnda ei ole ma ka sugugi kindel, kas neis esile kerkivad erinevused ülepea mingit tähenduslikku vastasseisu kujutavadki. Eeldab ju erimeelsus kõigepealt ühel meelel olemist selles, mille üle üldse vaieldakse. Võimalik, et selline asjade seis ei ole ka väga üllatav. Tuliseimad dispuudid sünnivad sageli vääritimõistmisest ning nii mõnedki ajaloo õõvastavaimad lahingud on alanud kogemata.

Ometi on minus piisavalt romantikut, et uskuda: see, mis väärib rämedaid sõnavõtte, väärib niisamuti ka mõistmist.

Nõnda siis ei ole see raamat mitte apologeetika valda kuuluv teos, vaid esmajoones teatavat liiki leksikograafiline harjutus,

12

13

DAV I D B E N T L E Y H A RT

JUMALAKOGEMUS

ehkki sellest eristusest ei ole alati võimalik lõpuni kinni pidada.

Olgu ausalt öeldud, et minu peamine eesmärk ei ole anda ateistidele nõu, mida neil tuleks minu meelest uskuda. Soovin lihtsalt olla kindel, et neil oleks selge käsitus sellest, mida nad enda sõnul ei usu. Ja nii tahaksin ka loota, et armastusväärsemat sorti ateist võtab seda raamatut kui heast tahtest tehtud kingitust. Minu huvi keskmes ei ole isegi mitte traditsioonilised „jumalatõestused“, välja arvatud juhul, kui need aitavad selgitada sõna „Jumal“ kasutust arenenud religioonide intellektuaalses pärandis (arenenud religioonide all pean silmas neid, mis hõlmavad rafineeritud ja enesekriitilisi filosoofia- ja kaemusekoolkondi). Puudutan küll vajadusel „jumalatõestuste“ põhilist loogikat, ent ei pühenda nende ümber käivatele laiematele vaidlustele rohkem tähelepanu, kui hädapärast vaja. Paljudes tekstides (millest mõningatele viitan ka raamatu lõpus) käsitletakse neid niigi ja ma ei näe erilist vajadust veel ühe säärase järele. Samal põhjusel ei kirjuta ma selles raamatus ka teoloogiast ega üldse ühestki konkreetsest religioonist. Võitlevas ateismis näib praegu olevat moes pilduda hukkamõistvaid nooli suurejoonelise ekstravagantsusega igas mõeldavas suunas, ilma et tuntaks huvi sihtmärgi täpsustamise vastu. Sihikule võetakse enam-vähem kõik religioonid korraga. Minagi ei soovi olla vastusega kitsim.

Olen loomulikult teadlik sellest, et väga paljud seisavad põhimõtteliselt vastu sõpruse sobitamisele eri religioonidest pärit sõnavara vahel. Seda tehakse erinevatel põhjustel: murest usutõdede puhtuse säilimise pärast, hirmust, et igasugune eri religioonide vaheliste sarnasuste tunnistamine võib hinged „õigelt teelt“ eksitada, intellektuaalsest kõhklusest, mille tingivad eri traditsioonide vastukäivad väited, hirmust „teise“ kolonialistliku kodustamise ees, kindlast veendumusest, et ükski religioon ei saa olla tõene, kui kõik teised ei ole valed, ja nõnda edasi. Sedasorti mured jätavad mind täiesti külmaks. Esiteks seetõttu, et ka kõik suured teistlikud traditsioonid väidavad, et kogu inimkond omab mingisugust teadmist Jumalast, olgu siis ühes või teises vormis, ning et ükski rahvas

ei saa selles küsimuses olla absoluutses teadmatuses (nagu kinnitab ka näiteks Paulus kirjas roomlastele). Teiseks, eri religioone on võimalik pidada igal tasandil läbistamatute piiretega lahutatuks vaid siis, kui teadmised eri religioonide õpetuste kohta ei ulatu pealispinnast sügavamale. Ühtegi religiooni ei tohiks iial käsitleda kui üht diskreetset väidet, mis on mõeldud ainsaks eksklusiivseks vastuseks ainsale kõikehõlmavale küsimusele. On ütlematagi selge, et üldiselt ei tohiks eristuvaid usutunnistusi püüda teineteise sisse lahustada, veelgi vähem tekitada mõnd hägusat, sünkretistlikku ja usutõdede mõttes sisutühja „spirituaalsust“. Ka peaks olema niisama selge, et suured religioonid on komplekssed nähtused: vahel väljendavad nad end müütide ja sakraalse kunsti unenäolises keeles, vahel liturgia ja kiidulaulude pühalikus sõnarohkuses, vahel aga kaemusliku palve sügavas tõsiduses, vahel elutarkuses, eetilistes ettekirjutustes, paindumatutes dogmades või ülitäpsetes ja peensusteni välja töötatud filosoofilistes süsteemides. Nad võivad sedamoodi püüda enamal või vähemal määral ligineda mõnele tõe dimensioonile. Ometi on paratamatu, et nad on sunnitud kasutusele võtma suure hulga sümboleid, mis ei saa tõde kui niisugust täielikult selgitada, vaid üksnes selle poole osutada. Võib küll olla, et üks usund on tõesem kui kõik teised või hõlmab viimset tõde, mille poole kõik teised oma eripalgelistel viisidel püüdlevad, ent vaevalt lubab seegi pidada kõiki teisi religioone vääraks.

Veelgi enam: olles ka tegelikult tuttav sellega, mida suurtel teistlikel traditsioonidel on metafüüsika ja vaimse kohta öelda, nähakse paratamatult üsna avarat ala, kus terve rida fundamentaalsete filosoofiliste teemade käsitlusi ühtivad. Eriti võib kokkulangevusi leida selles, kuidas tuleks mõista jumalikku transtsendentsi.

Allpool esitatud jumaladefinitsioon on selline, mis võimaldab tervet hulka suuresti juhuslikke variatsioone – neid võib kindlasti leida nii judaismis, kristluses, islamis, vedantas ja bhaktis (hinduismis), sikhismis kui ka mitmetes hilisantiigi paganlikes usundites ning veel mujalgi. (Mitmeski aspektis on seda võimalik rakendada isegi erinevatele mahajaana arusaamadele Buddha Teadvusest või

14

15

DAV I D B E N T L E Y H A RT

JUMALAKOGEMUS

Buddha Loomusest või isegi kõige varasemale budistlikule käsitusele Mittetingitust või ka teatud aspektidele taoismis. Et mitte ärritada budismi või filosoofilisse taoismi pöördunud lääne inimest, ei tahaks ma seda siiski siinkohal rõhutada.) Religioossete kirjutiste tarvis leidub üks vana skolastiline eristus: ühed neist kõnelevad de Deo uno ja teised de Deo trino, s.t ühed kõnelevad „sellest ühest Jumalast“, keda tunnevad erinevate usundite ja filosoofiate esindajad, teised aga kristliku õpetuse „Kolmainu Jumalast“. Minagi tahaksin sarnasel moel eristada ühelt poolt Jumala metafüüsilisi või filosoofilisi kirjeldusi ning teiselt poolt dogmaatilisi või usutunnistuslikke kirjeldusi ning jääda püsima esimeste juurde. See võib osutuda mõnele lugejale pettumuseks, teised võivad ehk soovida, et oleksin kirjutanud raamatu, mis oleks kas filosoofilises mõttes täielikum või hoopis evangeelses mõttes kirglikum. Kuid selgus – saavutatava määrani – on hinnaline asi kas või sel põhjusel, et võib meid säästa asjatute ja igavate argumentide kuulamise vaevast.

Ega selgust ka alati tervitata, vähemalt mitte kõikide poolt.

Lõppude lõpuks on üsna mugav omada kujuteldavat. Ma saan aru, miks küllastunult rahulolevale, uniselt mõnulevale ja loomu poolest mitte kuigi uudishimulikule ateistile võib tunduda üsna mugav – isegi pisut nauditav – kujutleda, et usk Jumalasse ei tähenda midagi enamat kui usku teisel pool pilvi elavasse maagilisse ja nähtamatusse sõpra või et see on usk mingisugusesse viirastuslikku kosmilisse mehhanismi, mille abil püütakse seletada tänapäeva teaduse poolt veel täitmata jäänud lünki. Mulle meeldiks siiski mõelda, et tõeliselt reflekteeriv ateist ei soovi kõiki kõnekunstis saavutatud võite korjata sõjast lapsikute karikatuuride vastu. Nn uusateistide kirjutatud raamatute edu, ehkki tegemist on vaid kontrollimatult impulsiivsete hoopidega terve armee kujuteldavate vaenlaste pihta, näib aga viitavat vastupidisele. Ükski neist käsitlusist ei ole muljetavaldav ega veenev ning võib kahelda, kas tulevased põlved tunnevad neist ühegi vastu veel erilist poolehoidu pärast esialgse kuulsusekõma vaibumist. Igatahes on nad hästi müünud. Kahtlen, kas sellest peaks järeldama midagi

enamat. Uusateistide tekstid on manifestid, kerged ja rämedad ning sihilikult lihtsustavad, mõeldud selleks, et kinnitada tõeliselt mitteusklikke nende uskmatuses. Nende võlu on laias haardes, aga kindlasti mitte sügavuses ning nende eesmärk on luua mingi meeleolu, mitte aga julgustada sügavamalt järele mõtlema.

Mõne aja pärast on nad vaid möödunud hullus kirjastamisäris, mis on juba võtnud suuna uuele turunišile. Pole ka ime, et uusateistlik mood on kerkinud esile just inglise keelt kõnelevates maades, kus filosoofiline täpsus ei ole küll see voorus, mida koolides ja ülikoolides suure hoolega kultiveeritaks. Kogu liikumine väärib huvi vaid seetõttu, et osutub ühe palju ulatuslikuma kultuurilise unustuse sümptomiks ning too unustamine puudutab ühtviisi usklikke ja uskmatuid. Kui ma ka nimetan aeg-ajalt uusateistlikke raamatuid, siis selleks, et pakkuda näiteid teatud liiki segadustest, mille tahaksin selja taha jätta. Rohkem tähelepanu ei tuleks neile aga minu meelest pöörata. Ja ma palun, et minu teele sattunud mõtlemisvõimelised ateistid usuksid, et ütlen seda põhjusega ja heas usus. Inimese igatsus Jumala või transtsendentse järele läheb väga sügavale, võib-olla liiga sügavale, et olla usaldusväärne, aga ka liiga sügavale, et jätta see kõrvale lihtsalt primitiivse rumalusena.

Ning see igatsus on põhjustanud inimkonna ajaloos palju head ja palju halba. See asub kogu inimkultuuri südames. Kõik senised tsivilisatsioonid on kasvanud üles mingisuguse maailma kirjeldava püha nägemuse ümber, mis on taganud vaimse keskkonna ja vitaalse impulsi kunstide, filosoofia, õiguse, avalike institutsioonide, kultuurirevolutsioonide jm jaoks. Kas kunagi saab teoks midagi seesugust nagu tõeliselt sekulaarne tsivilisatsioon – ja mitte lihtsalt sekulaarne ühiskond, vaid tõesti tsivilisatsioon, mis on rajatud sekulaarsetele printsiipidele –, seda peab näitama aeg. Kindel on aga see, et tänini kõige filigraansemate inimmõistuse ja kujutlusvõime saavutusteni on jõutud maailmades, mida on kujundanud mingisugune nägemus transtsendentsest tõest. Ainult mõtlematu inimene võib kujutleda, et enamik nende saavutuste eest vastutajaid on kõik haletsusväärsel viisil klammerdunud niisugusesse

16

17

DAV I D B E N T L E Y H A RT

JUMALAKOGEMUS

barbaarselt absurdsesse käsitusse transtsendentsest, mida eeldavad populaarsed usuvastased tekstid. Me peaksime tõesti panema sedalaadi asjad kõrvale ning arutlema nendel teemadel täiskasvanute kombel.

Lõpuks arvan ka ette nägevat teatud vastuväiteid ning nende ennetamiseks tahaksin tõsta esile paar lihtsat asja. Esiteks võib mu meetod küll kohati tunduda isikupärane, aga olen end siiski piiranud kõige klassikalisemate jumaladefinitsioonidega, mille seljatagust kindlustab sajanditepikkuse refleksiooni autoriteet. Seda on oluline rõhutada mitmel põhjusel. Kõigepealt on mu kogemus näidanud, et mil iganes hakkab keegi praeguste vaidluste kontekstis kirjeldama Jumalat, häbenemata seejuures metafüüsika vallast pärit mõisteid, siis langeb talle ateistide ridadest justkui kohustuslikus korras kaela pealiskaudseid süüdistusi, millest üks on see: te põgenete udustesse abstraktsioonidesse, sest teaduse edusammud on religioosse mõtte nurka surunud, jätmata alles kuigi palju ruumi, mida oleks vaja täita Jumalaga. Just see mõte, et mõni empiirilise teaduse avastus saaks n-ö Jumala olukorda halvendada või et sellel võiks ülepea olla Jumala- või loomiskäsituse loogilisele sisule mingi mõju, on üks neist labastest vigadest, mida tahaksingi järgnevas paljastada. Veelgi tähtsam on rõhutada, et siin raamatus kasutatavas keeles ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Ma jään oma käsitluses ustavaks eespool nimetatud traditsioonidest pärit põhiväidetele Jumala loomuse kohta. Need väited ei ole kunagise usuajastu lopsakama taimkatte nõrk kidur jäänuk, kaugel sellest.

Nad on kõige tugevam ja põhjalikum kogum väiteid, mida Jumala kohta saab üldse esitada. Selles keeles pole jälgegi meeleheitest või ebakindlusest, vaid ta kirjeldab sirgjooneliselt ja kõhklematult Jumalat, kes on olemise lõputu täielikkus, kõikvõimas, kõikjalviibiv ja kõiketeadev, kellest kõik asjad pärinevad ja kellest sõltub kõikide asjade eksistentsi iga hetk ning kelleta ei saaks eksisteerida üldse mitte midagi.

Kui nüüd selles ongi kokku lepitud, jätkab visamat tüüpi skeptik sageli väitega, et olgu, kuidas on, aga sellel, mida filosoofid ja

teoloogid mõtlevad, pole ikkagi kuigi palju tähtsust, sest „tavalisel“ usklikul on sellest kõigest üsna udune ettekujutus. „Enamik inimesi“ mõtleb Jumalast palju primitiivsemal viisil. Ühelt poolt on see täiesti asjassepuutumatu argument. On tõesti tõsi (olgu tegu ükskõik missuguse jagatud teadmiste, veendumuste või uskumuste hulgaga), et kogu „süsteemi“ põhimõtted ja loogika on kõige paremini teada neil vähestel, kes on võtnud vaevaks asja uurida. Ka teaduse avastustest on enamikul vaid ähmane, metafooridena ja suurel määral piltidena väljenduv arusaamine. Nad võivad teada midagi kvantfüüsika, paleontoloogia või molekulaarbioloogia kohta, aga tegelikult ei mõista nad sellest kuigi palju. Sellegi, mida nad teavad, on nad võtnud omaks teiste autoriteedile toetudes. Vaevalt et see annab aga intellektuaalses mõttes arvestatava õigustuse, ütleme, noore Maa teooriat kaitsvale kreatsionistile, nõnda et too võiks hüljata liikide evolutsiooni või Maa üüratu vanuse vaid nende umbkaudsete, ebamääraste ja üldlevinud valearusaamade põhjal, mis iseloomustavad „enamiku“ seisukohti neis küsimusis. Suures osas kehtib sama ju igas mõtte valdkonnas, puudutagu see filosoofiat, poliitikat, majandust, esteetikat, religiooni või mida tahes. Enne kui aus ja austusväärne kriitik püüab üht ideed kummutama hakata, üritab ta ka alati leida ja mõista – olgu tegu missuguse ideega tahes – selle parimaid võimalikke formuleeringuid ning ka kõige veenvamaid pooltargumente. Teisalt pean aga märkima, et käesoleval juhul ei ole skeptiku kaebus isegi mitte õige või vähemalt mitte nii õige, nagu ta usub selle olevat. Loomulikult võib keskmisel usklikul olla väga vähe teadmisi metafüüsika ajaloost või filosoofia erialakeelest ning ta ei pruugi suuta formuleerida väiteid jumaliku transtsendentsi kohta niisuguse vilunud kergusega nagu üks vana sünge jesuiit mõnes Kesk-Lääne katoliikliku ülikooli filosoofiateaduskonnas või mõni habras, ent kummaliselt ergas vedanta sādhu, kes õpetab oma järgijaid Gangese kaldal Benareses. Kui keegi peaks sellegipoolest tollelt keskmiselt usklikult küsima, missugusena ta kujutab ette Jumalat, siis oleksid tema vastused sageli põhimõtteliselt täielikus kooskõlas metafüüsikute

18

19

DAV I D B E N T L E Y H A RT

JUMALAKOGEMUS

vaid valituile mõistetavate vormelitega: et Jumal on vaim, kehatu, mitte kusagile ruumi paigutatav objekt, mitte aja raamidest piiratud, mitte maailma ja looduse sünnitis, mitte kui käsitööline, kes loob, käsitsedes materjale, mis jäävad temast endast väljapoole, mitte osadest koosnev, vaid pigem kõiges olev, ent sellegipoolest täiuslikult üks, meile ligi meie endi sügavustes … (ja nõnda edasi).

Praktilise tegelikkusena on usu Jumal ja filosoofide Jumal paljudes võtmeaspektides äratuntavalt üks ja seesama.

Viimase asjana tahan öelda, et see raamat on suuresti üsna isiklik lähenemine jumalaküsimusele. Ma ei mõtle selle all, et see on subjektiivne või pihtimuslik. Pigem pean silmas, et see vaatleb isikliku – mitte konkreetselt minu, vaid ükskõik kelle – kogemuse struktuuri, pidades seda mitte üksnes autentseks jumalikule müsteeriumile lähenemise viisiks, vaid ka võimsaks tunnistuseks Jumala tõelisusest. Teatud ähmases mõttes võiks mu kirjatöö aluseks olevat vaatenurka nimetada „platooniliseks“. Mu lähtekohaks on veendumus, et paljud kõige tähtsamatest meile teada olevatest asjadest on asjad, mis on meile teada enne, kui oleme suutelised neid välja ütlema. Need on meile tõepoolest teada juba lapsepõlves – ehkki vaid väga vähesel määral mõistetena, mis teeksid need meile arusaadavaks – ning me näeme neid kõige vahetumalt, vaadeldes neid süütuse silmadega. Et neid on aga raske sõnadesse panna ja nad on sageli nii vahetud, et me ei saa end neist objektiivselt distantseerida, siis kasvades kaldume nad peast heitma ning jätame nad tähelepanuta ning püüame vaigistada teadmise häält, mis kõneleb meile maailmast meie endi kogemusis. Tarkus on süütuse taastumine kogemuse väga kauges otsas. See on võime näha taas seda, mille nägemise võime on enamik unustanud, ent nüüd annab sellele jõu ka võime sellest nägemusest midagi sõnadesse tõlkida, olgugi need sõnad ehk ebaadekvaatsed. See tähendab, et on olemas üks punkt, kus mõistus ja ilmutus on üks ja seesama.

Ma tean, et asja sel viisil esitades riskin ma suure hulga lugejate – nii ratsionalistide kui fideistide, nii skpetikute kui pühendunute – poolehoiu kaotamisega. Siiski loodan, et selle tähendus, mida ma

öelda tahan, saab järgnevas selgeks. Jumal ei ole mitte üksnes ülim reaalsus, mida intellekt ja tahe otsivad, vaid ka kõige esmane reaalsus, millega me kõik oleme igal olemasolu ja teadvusel olemise hetkel hõivatud ja milleta meil ei oleks üldse millestki mitte mingisugust kogemust. Või kui laenata Augustinuselt: Jumal ei ole mitte ainult superior summo meo – üle mu kõrgeimate kõrguste –, vaid ka interior intimo meo – mu sisemiste sügavuste sisimas. Alles siis, kui inimene mõistab, mida see väide tähendab, teab ta, mida sõna „Jumal“ tegelikult tähendab ning kas on mõistlik mõelda, et eksisteerib tegelikkus, millele see sõna osutab ja millesse me peaksime uskuma.