LEONID JUZEFOVITŠ
KÕRBE I SEVALITSEJA ROMAN VON UNGERN-STERNBERG J A M A A I L M , M I L L E S TA E L A S
SISUKORD 7 Eessõna uuele väljaandele 11 Mao Zedongi vend 16 „Nool jumala nooletupes“ 28 Majakas Hiiumaal 35 Robert ja Roman. Austriast Amuurimaani 46 Mongoolia miraaž 57 „Saada Hiina keisriks“ 64 Puhastus ja karistus. Preisimaast Pärsiani 73 Ataman 82 Mandžuuria Erisalk 91 Baikali kuninganna. Tšita ja Dauuria 99 Dauuria kaaren 108 Suur-Mongoolia 116 Printsess Jelena Pavlovna 125 Fušenga surm. Uued plaanid 131 Kappellased 140 Akšast – lõuna poole 148 Kadunud diviis 157 Seitse häält 166 Hukule määratud linn 176 Õuduse sünd 186 Päästja põhjast. Herleni ääres 194 Püha mäe tipul 202 Pime Buddha 212 Vangla 220 Rünnak. 1.–2. veebruar 228 Rünnak. 3.–4. veebruar
236 „Ei pea jääma ei mehi ega naisi“ 247 Laibasööjate pidu 259 Kroonimine 270 Piiril ja Gobis 278 Tsagaan-tsegen. Kotkas ja draakon 286 Valgus Idast 294 Iidsete tõdede religioon 303 Veri lootosel 311 Režiim 323 Võim ja võimetus. Jalgealune kõigub 335 Bakitš ja teised 345 Suurvürst või „suur vürst“? 357 Eelõhtul 369 Põhjasõda 381 Luhtunud unistus 390 Viimane sõjaretk 400 Vandenõu 411 Mäss 422 Üksildane vang 434 Kohus ja hukkamine 447 Hajutatud ja surnud 462 Draakoni aarded 469 Teine elu 478 Distantsilt 486 Epiloog 490 Viited 514 Bibliograafia
EESSÕNA UUELE VÄLJAANDELE See on 1993. aastal välja antud ja kaks-kolm aastat varem kirjutatud raamatu parandatud ja täiendatud uusversioon. Siin on palju uusi fakte, millest suur osa pärineb S. L. Kuzmini publikatsioonidest, aga võib-olla veel rohkem on uusi tähelepanekuid, tõlgendusi ja analoogiaid. Olen laiemalt kui varem kasutanud kuulujutte, legende, nende inimeste jutustusi, kelle esivanemad või sugulased haarati kaasa Ungerni Mongoolia epopöasse. Kuigi nende usaldatavus on kahtlane, ei väljenda need ajavaimu dokumentidest vähem eredalt. Siin järgisin ma Herodotost, kes kirjutas, et tema kohus on edastada kõike, millest räägitakse, aga ta ei ole kohustatud kõike uskuma. Ma jätsin välja mõningad arutlused ja järeldused, mis olid esimeses kahes „Kõrbe isevalitseja“ trükis, aga nüüd tunduvad mulle ekslikud, naiivsed või lihtsalt üleliigsed. Püüdsin nagu varemgi olla objektiivne, ent objektiivsus on piiratud aja ja autori isiksusega. Rumal on teha nägu, nagu oleksid minu veendumused ja mina ise veerand sajandit pärast raamatu esimese trüki ilmumist endiseks jäänud. Me kõik oleme nende aastakümnetega teisteks inimesteks muutunud. Ma ei väida, et meiega koos muutus ka minevik, ehkki see mõte pole sugugi nii rumal, kui näida võib. Mida kaugemale minevik meist nihkub, seda rohkem võib ta öelda oleviku kohta: mitte sellepärast, et sellega sarnaneb, vaid sellepärast, et igavikuline tuleb selgemalt nähtavale.
MAO ZEDONGI VEND 1971. aasta suvel, täpselt pool sajandit pärast seda, kui baltisaksa parun, valge kindral, mongoli vürst ja Hiina printsessi abikaasa Roman Fjodorovitš Ungern-Sternberg vangi võeti ja maha lasti, kuulsin ma, et ta olevat siiani elus. Mulle rääkis seda Ulaan Üde lähedal asuva Erhiriki ulussi* burjaadist karjus Bolži. Meie motolaskurrood viis seal koos „viiekümne neljade“ rühmaga läbi taktikalisi väliõppusi. Me viimistlesime tankidessandi võtteid. Kaks aastat varem, lahingutes Damanski saare** pärast, olid hiinlased nende poole liikuvad tankid osavalt granaadiheitjatega põlema pannud ja nüüd katsetati meie peal uut taktikat, mis välimäärustikus ei kajastunud. Me pidime rünnakule minema mitte tankide järel, mitte nende kaitsva soomuse varjus, vaid ees, kaitsetuina, et puhastada neile teed, hävitades Hiina granaadiheitjad automaaditulega. Mina kandsin tol ajal leitnandipaguneid, nii et idee kui sellise mõistlikkuse üle otsustada ei olnud minu asi. Õnneks ei pidanud ei meie ega keegi teine selle tõhusust tegelikkuses kontrollima. Hiina sõjateatrile polnud määratud avaneda, aga siis me seda veel ei teadnud. Ulussis oli väike nuumafarm. Bolži oli seal karjane ning ajas igal hommikul vasikad jõe äärde, mille läheduses me tegutsesime. Ise sama väike kui tema mongoli hobune, meenutas ta eemalt poni seljas last, kuigi minu arvates oli ta vähemalt viiekümneaastane. Kitsa äärega musta mütsi alt paistis kuklas hall tihe juuksepuhm. Mütsi ja presentkeepi ei võtnud Bolži isegi päeval kõige suurema kuumaga seljast. Mõnikord, kuni vasikad karjamaal sõid, tuli ta meie manöövreid vaatama. Kord tõin ma talle lõuna ajal katelokiga suppi, mille ta * Uluss – mõne Siberi (ränd)rahva laager või asula, ringkond või rajoon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui ei ole mainitud teisiti. ** 1969. aasta piirikokkupõrked Ussuuri jõel NSV Liidu ja Hiina piirivalvurite vahel
12
võttis vastu meeleldi, aga väärikalt ja liigse tänulikkuseta. Katelokis kõrgus kartuliliistakutega odrakruubileeme peal eraldi punakas rasvane lambakont. Kõigepealt sõi Bolži ära selle liha ja alles siis võttis lusika, selgitades mulle, miks sõjamees peab suppi just sellises järjestuses sööma: „Äkki algab lahing? Pah-pah! Viska kõik käest, edasi! Aga sul on kõige tähtsam söömata.“ Hääletoonist oli tunda, et selle reegli taga on tema isiklik kogemus, mitte rahvatarkuse varasalv, kust ta helde käega oma teisi nõuandeid ammutas. Kui Bolži järgmistel päevadel lõuna ajal tee äärde ei ilmunud, suundusin ise tema juurde. Tavaliselt istus ta kaldal, aga mitte näoga jõe poole, nagu istuks iga eurooplane, vaid seljaga. Seejuures oli tema silmades selline pilk, millega me vaatame voolavat vett või tuleleeke lõkkes, nagu oleks talle tundunud, et stepp selle kohal väreleva hõõguvkuuma õhu jugadega on täidetud samasuguse saladusliku, ühtaegu erutava ja rahustava igavese liikumisega. Tal olid alati käeulatuses kaks asja – suur teetermos ja kohaliku kirjastuse välja antud Vassili Jani romaan „Tšingis-khaan“ burjaadikeelses tõlkes. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, kui Bolži äkki ütles, et tahab mulle kinkida kuulide eest hoidva amuleti, mis tuleb lahingu eel sõduripluusi rinnataskusse panna või kaela riputada. Muide, ma ei saanudki seda. Lubadust ei tasunud tõsiselt võtta, see polnud enamat kui sõbralike tunnete väljendamise viis, mis ei pannud ütlejale mingeid kohustusi. Samal ajal ei riskiks ma seda kaheldamatuks valeks nimetada. Bolži jaoks oli tähtis kavatsus ise, plaanitud heategu ei pöördunud täitmata jätmise pärast oma vastandiks ega langenud patuna tema hingele. Ta lihtsalt tahtis sel hetkel mulle midagi meeldivat öelda ega mõelnud midagi muud paremat välja kui see amulett. Siis ma ei teadnud, et burjaadid ja mongolid kannavad sõjas rinnal erilisel moel kokkuvolditud Valge Päevavarjuga Tara* kaitsva mantra teksti – nagu venelased käsitsi kirjutatud 90. psalmi. Rõhutades mitte niivõrd kingituse hinnalisust, kuivõrd hetke väärtust, ütles Bolži mulle, et parun Ungern kandis endaga sellist amuletti, seepärast ei saadud teda tappa. * Vn Белозонтичнaя Тарa – Valge Päevavarjuga Tara, Sitātapatrā, on budismis jumalanna, kes kaitseb üleloomulike ohtude eest.
13
Ma imestasin: kuidas ei saadud? Ta lasti ju maha. Vastuseks öeldu kõlas nagu mingi üldtuntud asja kohta: ei, ta on elus, elab Ameerikas. Seejärel pidas Bolži vajalikuks mõnevõrra väiksema enesekindlusega lisada, et Ungern on Mao Zedongi vend, „näed siis, miks Ameerika otsustas Hiinaga sõbrustada“. Silmas peeti siiani Taiwani ainsaks Hiina riigiks pidanud Washingtoni plaane tunnistada Hiina Rahvavabariiki ja kehtestada sellega diplomaatilised suhted. Seda oleks võinud tõlgendada Valge Maja kapituleerumisena ajastu reaalsuse ees, aga meie poolel õigustatud kahjurõõmu ei täheldatud. Ajalehed kirjutasid napilt ja ilma mingite kommentaarideta, mida tollal harva juhtus, USA sõja varustuse väidetavatest tarnetest Hiinasse. Populaarne anekdoot selle kohta, kuidas Hiina peakorteris arutatakse põhjanaabri ründamise plaani („Kõigepealt saadame miljoni, pärast veel miljoni, pärast tankid.“ – „Kuidas? Kõik korraga?“ – „Ei, alguses ühe, pärast teise.“), ähvardas oma aktuaalsuse kaotada. Muide, selletagi kartsid kõik Hiina sõdurite fanatismi. Räägiti, et ei Damanskil ega Semipalatinski all andnud nad end vangi. Sellest jutustati seguga austusest ja isiklikust üleolekust – kui millestki sellisest, mis meilgi oleks võinud olla ja kunagi oli ka, kuid heideti kõrvale uute, kõrgemate väärtuste nimel. Väga sarnaselt arutles Bolži naaberulussi šamaani üle. Tunnustades kahtlusteta tema teatud võimeid, mis polnud kättesaadavad isegi Ivolga datsani* laamadele, ei ülendanud nende eksisteerimise fakt ometi seda inimest, vaid vastupidi, nihutas ta sotsiaalsel redelil kaugele alla. Räägiti, et hiinlased tulistavad АKМist** snaipripüssi täpsusega ja et nad on eriliselt vastupidavad: peotäiest riisist koosneva toidunormiga läbivad jalaväelased ööpäevas peaaegu sada kilomeetrit. Kuulu järgi oli kogu territoorium Pekingist põhja pool risti-rästi lugematuid kaevikuid täis kaevatud, seejuures olid maa-alused punkrid nii suured, et võisid mahutada terveid pataljone, ning nii hoolikalt maskeeritud, et me jätame nad oma selja taha ja võitleme pidevalt piiramisrõngas. Rahustasid vaid jutud meie salajasest relvast võitluseks * Datsan – budistlik klooster või ka kloostri juures asuv teaduskond ** АKМ – moderniseeritud Kalašnikovi automaat
14
paljumiljonilise fanaatilise rahvahulgaga, vallutamatuteks kindlusteks ümberkujundatud piiriäärsetest sopkadest, kus turbakihi all ja kailutihniku varjus asuvad betoonsektsioonides surmavad seadmed, mis kannavad leebeid nimesid („Vassiljok“*) nagu taifuunidki. Muide, keegi ei teadnudki õieti midagi. Mao Zedong figureeris ajalehtede viimastel veergudel lõputu anekdoodi tegelasena, samal ajal paigutati likvideeritud Odessa sõjaväeringkonnast motolaskurja tankidiviisid ringi Taga-Baikalimaale. Hiina kaupmeestest, hotellipidajatest, ženšenni juure otsijatest ja köögiviljakasvatajatest, kes 20. sajandi alguses Siberi üle ujutasid, nendest sadadest tuhandetest näljastest mullatöölistest ei jäänud sõjajärgsetel aastatel alles hingegi. Nad kadusid kuidagi äkki, kõik ühekorraga: sõitsid ära, jättes maha oma vene naised, alludes kaugele võimukale kutsele, mis oli meie kõrvadele kättesaamatu nagu ultraheli. Näis, et spioneerimas polnud kedagi, kuid millegipärast olime kindlad, et Pekingis teatakse meist kõike. Kui ma saabusin ringkonnastaabist väeossa, ütles valveohvitser mulle: „Noh, vennas, vedas sul. Meil on selline polk, selline polk! Mao Zedong teab isiklikult kõiki meie ohvitsere nimepidi.“ Kõige naljakam on see, et ma jäin uskuma. Uskuda, et Ungern ja Mao Zedong on vennad, ei suutnud ma ka kogu oma tolleaegse naiivsuse juures, aga iseenesest erutas võimalus siduda neid teineteise ja järelikult ka minuga, kuna viibisin parajasti samas geograafilises ruumis. Alles hiljem sain aru, et Bolži ei meenutanud Ungernit juhuslikult. Sel ajal pidid elustuma vanad ja tekkima uued legendid temast. Mongoolia ja Taga-Baikalimaa steppides ei unustatud ta nime kunagi. Ükskõik, mida tookord või hiljem räägiti meie ja Hiina konflikti põhjustest, hull parun lihtsalt ei saanud selle vastasseisu irratsionaalses atmosfääris mitte ellu ärgata. Pealegi ei olnud see tal esimene kord. Mongoolias ei saanud ta mitte kroonuliku, vaid tõelise müüdi kangelaseks, kes on võimeline surema ja taassündima. Ka põhja pool NSV Liidu ja Mongoolia vahelist efemeerset riigipiiri jutustati uskumatuid lugusid tema imepärasest pääsemisest juba kaua enne minu kohtumist Bolžiga. * Vassiljok (eesti keeles rukkilill) – Nõukogude miinipilduja 2B9
15
Saabus sobiv hetk, ja ta tõusis oma unustatud hauast linna uus ehitiste vundamentide all, tundmatust hauast Novosibirskis. Kui otsustada Ungerni tegevuse ulatuse ja tulemuste järgi, on ta lokaalne tegelane, konkreetse aja ja koha sünnitis. Kuid kui hinnata teda ideede põhjal, millel on vähe ühist valgete liikumise ideoloogiaga, ja arvestada, et tema plaanid ulatusid kogu eksisteeriva maailmakorra ümberkujundamiseni ja vahendid vastasid eesmärkidele, on see hoopis teise mastaabiga nähtus. 20. sajandil läbis ta ühe esimesena iidse tee, millel ekslev rüütel muutub paratamatult rändavaks tapjaks, unistaja – timukaks, müstik – eluvõõraks dogmaatikuks. Seda teed käiv inimene, püüdes maa peal taastada kuldajastut, ei too tagasi isegi mitte vaskset, vaid kivise ajastu. Muide, Ungern ei mahu tervenisti ei sellesse ega ühtegi teise skeemi. Temas võib näha fanaatilist bolševismi vastu võitlejat ja sadulas euraasialast, moodsa ajastu mässajat, protofašisti, Ida ja Lääne eelseisvate globaalsete kokkupõrgete ettekuulutajat ning ühe 20. sajandi veriseima utoopia loojat, palgasõdurite juhti-filosoofi. Näha on ka suurte ideede robustsest tõmmisest joovastunud iseõppinut või üht neist väikestest türannidest, kes võrsuvad suurte impeeriumide varemetel, kuid mis tahes vaatenurgast jääb midagi ka teraseimale pilgule märkamata. Müütidest ümbritsetud Ungerni kuju tundub salapärane, kuid tema saladus ei peitu mitte temas, vaid meis endas. Me viskleme vastandlike tunnete vahel: kangelasest vaimustumise soov ja süütunne tema ohvrite ees; lootus, et hea tuleb maailma kurja teede kaudu, ja meie kogemus, mis räägib selle lootuse asjatusest; inimesse usu kaotamine ja tema ülevate tegude ees kummardamine; ning lõpuks uue maailmakorra mittetunnustamine ja hirm arhailiste stiihiate läheduse ees, mis on iga hetk valmis nüüdistsivilisatsiooni õhukesest kihist läbi murdma. Vaimustuse, õuduse ja vastikuse vahel balansseerimises peitub teatavasti omamoodi kiusatus: siit võibki lähtuda meie terav ja valuline huvi selle inimese vastu.
ROMAN VON UNGERN-STERNBERG (1886–1921) oli baltisaksa aadlisuguvõsa järeltulija, kes pühendas suurema osa oma lühikesest, ent õudu ja hävingut külvanud elust kõrgete ideaalide nimel võitlemisele Kaug-Idas. Tšingis-khaani riigi taassünnist unistades aitas ta luua Mongoolia iseseisvat riiki, kus temast räägitakse lugusid ja legende veel sada aastat pärast surmagi. Ta õppis Tallinnas, teenis tsaariarmees, võitles bolševikega, abiellus Hiina printsessiga ning oli üürikest aega Mongoolia valitseja. Ent mehe, kes ihkas taastada Venemaal tsaarivõimu ja toetas Hiinas keisririiki, reetsid ta enda võitluskaaslased. Miks, selgub tema värvikast, kirjeldamatuid julmusi täis eluloost, mille autor on kirja pannud halastamatu detailitruudusega. See on nagu ajalooline kriminaalromaan, mis toetub varem avaldamata arhiivimaterjalidele ja paljudele fotodele.
„Kuidas parandada inimeste verd, et nad enam ei bolševiseeruks? Väga lihtsalt – kõik Euroopa naised tuleb sundrasestada Mongoolia puhtavereliste sõdurite poolt. See on võigas idee, mille peale pole tulnud mitte ükski teine maailmavallutaja. Kogu Ungern-Sternbergi elu on nagu põnev õudusfilm (pogrommid, piinamised, tapmised, ihunuhtlus), kus tegevus toimub budakloostrites ja Mongoolia fantastilises looduses. Ent kahjuks on see puhas ja julm tõde, mille Leonid Juzefovitš on siin ausalt ja haaravalt kirja pannud.“ Kirjanik Olev Remsu, mitme Roman von Ungern-Sternbergist rääkiva raamatu autor
LEONID JUZEFOVITŠ (1947) on Vene kirjanik ja ajaloolane, kes sai laiemalt tuntuks 1993. aastal, kui ilmus raamatu „Kõrbe isevalitseja“ esimene väljaanne. 1980ndatel kirjutas ta kriminaalromaanide sarja, mille peategelane, politsei peainspektor Ivan Putilin oli Tsaari-Venemaal aastatel 1866–1892 elav legend. 2019. aastal avaldas kirjanik „Kõrbe isevalitseja“ uue, parandatud ja täiendatud väljaande. Leonid Juzefovitšit hinnatakse tema oskuse poolest esitada detailseid ajaloolisi teadmisi meeliköitva jutustusena, mis on ühtlasi meisterlikult kirja pandud. Tema raamatuid on tõlgitud kaheksasse keelde, eesti keeles on see tema esimene teos.
kirjastus.postimees.ee