Es i m e n e p e a t ü k k
Reede, 20. aprill
L
éa Paulik soovis, et neid muuseumis ringi juhatav väike mees oleks
lubanud neil seljakotid esimesse saali jätta. Ta selg lõi tuld, õpikute raskus tuletas pidevalt meelde hispaania keele kodutööd, mis tuleb veel lõunavaheajal kiiresti ära teha. See oli ta oma viga, ta teadis seda. Ta oli jäänud õhtul liiga kauaks üles Instagrami kerima ja Alexandraga sõnumeid vahetama, kuni hetkeni, mil kuulis, kuidas isa magamistoast välja trampis ja otse elutuppa läks, et ruuteri juhe välja tõmmata. Kuidas ta teadis? Léa vaatas ruumis ringi ja pilgutas silma Alexandrale, kes vaheldumisi haigutas ja närimiskummi näris. Léa nihutas end, püüdes seljas olevat koormat tasakaalustada. Ta pöördus, et vaadata pilti, millest jauramist väike mees kuidagi lõpetada ei suutnud. Kunstniku perekonnanime, Olive, oli lihtne meelde jätta. Sellest võib kasugi olla, sest proua Forbin teeb neile teisipäeval muuseumikülastuse põhjal kontrolltöö. Léal polnud selle vastu midagi, sest ta kuulas alati tähelepanelikult. Ta teadis, kui väga tal on vedanud, et tema Aixi jõukas Mazarini kvartalis asuvas koolis, Collége Mignet’s, selliseid väljasõite korraldati. Paljud ta klassikaaslased olidki rikastest perekondadest ning ta lasi pilgu nende peale rändama. Nad kas haigutasid nagu Alexandra,
vaatasid põrandale või sosistasid midagi sõbraga. Ta vaatas uuesti maali poole ja kuulis nüüd kunstniku täisnime: Jean-Baptiste Olive. „See šarmantne pilt on maalitud 19. sajandi lõpus,“ rääkis väike mees. „Nagu te kõik kindlasti taipasite, on tegemist sissesõiduga Marseille’ sadamasse. Olive maalis samas kohas palju pilte, aga see siin on alati olnud minu lemmik. See hele valgus veepinnal … “ „Oi! Ma tean seda kohta!“ hüüatas Zoë, kes oli ilmselt kooli kõige rikkam tüdruk. „Me käime pidevalt seal purjetamas!“ Vähemalt kümme nende klassikaaslast oigasid ja Léa muigas, aga Zoë ei paistnud seda märkavat. „Mulle meeldib see suits,“ ütles proua Forbin, võttis prillid eest ja nihkus pildile lähemale. „Õpilased, vaadake, sadama sissesõidu juures on meri eresinine ja taevas selge. Aga vanalinna kohal näeme peaaegu musta taevast.“ Ta osutas Marseille’ sadama ümber asuvatele tänavatele ja majadele ning Léa proovis lähemale liikuda, et paremini näha. Oligi nii, mitmest korstnast tõusis paksu halli suitsu. Marseille’ taevas oli alati olnud säravalt sinine, kui ta koos vanematega linna oli külastanud. „Miks Prantsuse linnades praegu enam sellist suitsuvinet ei ole?“ küsis proua Forbin klassilt. „Sest see on söesuits,“ vastas Léa. Proua Forbin naeratas ja noogutas. „Täpselt nii.“ Paistis, et väike mees muutub kannatamatuks, tema ju ei teadnud, et proua Forbin võib kuni kellahelinani teemast kõrvale kalduda, kui talle mõni huvitav asi ette satub. Need korrad olid Léa lemmikhetked koolis. „Tulge nüüd, vaatame portselani,“ ütles mees. „Oh, küll meil veab!“ hüüatas Eddy Peyrot tehtud rõõmuga käsi kokku lüües. Léa naeris tahtmatult – Edouard Peyrot ei meeldinud talle, hoolimata sellest, et tema sõber Alexandra poissi jumaldas. Ta vaatas vilksamisi proua Forbini poole, kes varjas oma irvet peopesaga. „Oui,1 härra 1
Jah (siin ja edaspidi prantsuse k, kui ei ole märgitud teisiti, toim)
Formentin,“ lausus õpetaja kätt suu eest võttes. „Otse loomulikult, õpilased vaatavad hea meelega portselani.“ Eddy poetas end Léa kõrvale ja ütles: „See maal on küll väärt terve varanduse, kas pole?“ Léa kehitas õlgu. „Mitte nii palju nagu Manet.“ Eddy tõmbas kulmu kortsu. „Sa mõtled ikka Monet.“ „Ei. Ma mõtlen Manet’d. Édouard Manet.“ Léa manas näole rahuloleva irve ja seisatas proua Forbini kõrvale, kes oli jälle prillid eest võtnud, et portselani lähemalt uurida. Mõned õpilased olid end pleksiklaasist vitriini vastu toetanud ja härra Formentin palus neil eemale astuda. Ta võttis kuuetaskust puhta valge lapi ja hakkas oma jutu saateks vitriini pühkima. „Need portselanist magustoidutaldrikud on üks minu … üks muuseumi suurim uhkus ja rõõm. Proua QuentinSavary kasutas seda serviisi kuni oma surmani 1900. aastal. Need valmistati pealinnast veidi lõuna poole jääva Sèvres’i portselanivabrikus.“ Léa noogutas. Ta oli sealses muuseumis käinud koos Marine Bonnet’ ja tema emaga. Ta vaatas kümnete taldrikute peale, millest igaühe keskel oli käsitsi maalitud puuvili: metsmaasikad, lopsakad tumelillad ploomid, karvaste roheliste koortega Kreeka pähklid ja peaaegu läbipaistvad lillad viinamarjad. Osa õpilasi näitas näpuga puuviljade peale, öeldes pomisedes nende nimesid ning peagi sai sellest võistlus, et välja selgitada, kes suudab kõige kiiremini viljade nimesid tuvastada. Härra Formentin astus veidi eemale, käed rinnal risti ja punetaval näol rahulolev naeratus. Mees nägi välja nagu tegelane telesaatest, mida ta vanemad vaatasid: lühike, täpsust taga ajav belglane, kelle lühikeste sammudega kõnnak meenutab pingviini. „Et maintenant,“ teatas härra Formentin dramaatiliselt parema käega rehmates, „les bustes des personnages illustres d’Aix … notre chère ville.“2 Ta viipas ruumi kaugeima nurga suunas ning hakkas sinnapoole kõndima, õpilased järgnesid talle aegamööda. 2
Ja nüüd … Aixi kuulsate inimeste büstid … meie kallis linn
Léa ei näinud nii kaugele, sest oli rühma tagumisse otsa toppama jäänud. Kas see on Cézanne’i büst? Ta lootis, et on. Või Zola oma? Léa tundis uhkust selle üle, et oli Mignet’ muusikaklassi sisse saanud. See kool võis hoobelda nii kuulsate vilistlastega, nagu näiteks see kuulus kunstnik ja tema kirjanikust parim sõber, kuigi nende päevil oli Mignet olnud lütseum. Ka tüdruku vanemad olid seitsmendas taevas, kui ta pärast piinarikkaid ettelaulmisi kooli vastu võeti. Léa heitis pilgu endast vasakule, kus seisis magustoidutaldrikuid silmitsev Alexandra. Léa tõstis telefoni ja tegi kärmelt ühe pildi, kuigi muuseumidirektor oli selle ära keelanud. Léa vaatas Alexandra poole ja sosistas: „On ju lahe muuseum?“ „Täiega,“ vastas Alexandra. Léa itsitas ja tõstis kaks pöialt. Alexandra naeratas, tal oli hea meel lõpuks ometi ühte sõpra omada, mis sellest, et Léa oli peale tema ainuke nohik klassis. Léa Paulik nägi oma vanusest noorem välja, aga tema intelligents ja muusikaanne tõstsid ta teistest kõrgemale. „Léa on teiselt planeedilt,“ oli üks nende kaaslane kord maininud. Aga kui Léa Paulik ongi teiselt planeedilt, teeb see teda ainult huvitavamaks. Ta oli tark ega varjanudki seda, ning Alexandra imetles seda joont tema juures. Lisaks oli Léa isa politseikomissar, ja see on ju kõige lahedam töö maailmas. „Et voilà!“ lausus härra Formentin, suutes vaevu vaos hoida elevust, mida esimese büsti nägemine temas tekitas. Léa vajus pettumusest näost ära. See polnud ei Cézanne ega Zola, kelle ta oleks ära tundnud. Alexandra tõstis käe. „Ja kes see on, Alexandra?“ küsis proua Forbin. „Mirabeau!“ vastas Alexandra, ise erutusest peaaegu hingetu. Léa naeratas ja vaatas kuju, mehel oli suur pea ja rõugearmiline nahk. Ta kandis vorstikujuliste lokkidega suurt parukat ja peent satsidega särki, mille peal oli kolme suure nööbiga vest. Kuid halvast nahast ja totakast parukast hoolimata nägi ta välja üsna hirmuäratav. Muljetavaldav.
„C’est exacte!“3 kostis härra Formentin. „See on terrakota,“ sõnas proua Forbin. „Mitte marmor.“ „Ah, oui,“4 ütles härra Formentin kergelt vabandaval toonil ohates. „Marmorist kuju asub Louvre’is.“ „Meie riigi tähtsaimas linnas!“ lisas Eddy. Léa pidi jälle tahtmatult naeratama. Pariisi tähtsaimaks linnaks nimetamine oli vanamoodne. Tema vanematele see ei meeldinud. „Nagu Prantsusmaal teisi linnu polekski!“ oleks ta isa praegu kaevelnud. „Nagu keerleks elu ainult Pariisi ümber,“ ütleks ema sõna sekka. „Ah, oui,“ lausus härra Formentin järjekordse ohke saatel, jättes Eddy sarkasmi kas nimelt või kogemata tähelepanuta. Ta jätkas. „Aga asi, mida Louvre’is ei ole … “ Ta kutsus õpilased käeviipega järgnema endale järgmisse väikesesse ruumi. Ta sammus oma pingviinikõnnakul kõige ees ja õpilased püüdsid mitte naerma pahvatada. Seal oli hämaram: seinad olid tumepunased ja ainukeseks valgusallikaks oli märkimisväärselt pika lihvitud puust laua kohal rippuv lühter. „Laske pilgul puhata,“ ütles härra Formentin. „Täielik portselankujude kogu, igal taldrikul on kujutatud üks Prantsuse loss, kohale toodud Sèvres’ist.“ „Miks see klaaskatte all on?“ küsis üks õpilane. Härra Formentin ajas end puhevile. „Teatud erilistel päevadel, nagu teie külaskäigu ajal täna, katan ma laua selle kauni serviisiga, nagu oleks teinud ka proua Quentin-Savary.“ „Pigem oleks seda teinud ikka tema teenrid,“ sosistas Léa Alexandrale. Alexandra noogutas nõusoleku märgiks ja nende klassikaaslased alustasid jälle taldrikutel olevate piltide äraarvamise mängu. „Villandry,“ ütles keegi osutades taldrikule, millel oli näha täiuslikult sümmeetrilise aia pügatud põõsaid. „Väga tubli, Isabelle,“ ütles proua Forbin. „Ja see?“ küsis ta osutades taldrikule, millel oli kujutatud lossi jõe kaldal. 3 4
Täpselt Oh jah
„Chenonceau!“ vastas Alexandra. „See jõgi on Cher.“ „Ja kes oli selle kõige kuulsam omanik?“ küsis proua Forbin. „Henri II,“ vastas Léa. „Õige,“ lausus proua Forbin. „Ta kinkis selle … “ „Oma lemmikarmukesele!“ hüüdis Eddy. Proua Forbin ütles: „Oma armukesele. Õige. Järgmine kord tõsta kätt, Eddy. Ja mis oli selle naise nimi?“ Eddy tammus jalalt jalale ja sügas otsaesist nii maruliselt, et kõik hakkasid naerma. Käe tõstis vaikne tüdruk Mélanie, ja Léal oli selle üle hea meel. Léa teadis ka ise vastust, aga ta ei tahtnud vastata kõikidele küsimustele, sest siis hakkaksid teised temast eemale hoidma nagu Alexandrast. „Diane de Poitiers,“ ütles Mélanie. Nüüd hakkas vaimustusest käsi plaksutama nende giid, naljakas väike mees. „Suurepärane!“ hüüdis ta. Kui nad kakskümmend minutit hiljem lahkusid, oli Léal kahju härra Formentinile ja Quentin-Savary muuseumile hüvasti öelda. Ta tahtis pärast kooli lõpetamist tööelu alustades teha tööd, mida armastab – mitte saada rikkaks, et osta endale ilusaid asju, nagu oleks teinud proua Quentin-Savary, aga nii, et võiks oma töö üle uhkust tunda, ja mitte kunagi igavleda. Nagu härra Formentin, kes ilmselgelt oma tööd armastas. Ja proua Forbin, kes Léa arvates armastas seda enamiku ajast.