BEATRICE MASINI
FABIAN NEGRIN
TEKST
PORTREED
KAN GE LAN NAD, KES SAADAVAD MEID LÄBI ELU
OLGUGI ERINEVAD, ON NAD LIHTSAD JA OMAD
Fabian Negrin ja kirjastaja kutsusid mind kirjutama raamatute kangelannadest, kellest Fabian oli loonud pildid. Tänu tema koostatud naistegelaste galeriile tekkis mul võimalus ja vajadus uuesti lugeda – see on alati kasulik. Tähtsaid raamatuid, mida üle lugeda, võib olla mitmeid. Võib-olla ei jõua neid kokku arvutadagi. Päris kindlasti on olulised need raamatud, mille kangelannasid me endale sõpradeks tahaksime (oleksime tahtnud, tahtsime). Mõni raamat on kõigist teistest olulisem. Minu, siinkirjutaja jaoks on üks raamat väga eriline – „Vihurimäe“. Kõige raskem on kirjutada mõtisklust raamatust, mida ma eriti armastan. Kuid ma hakkasin lugemisega pihta: korraga olid minu ees riiulid, tolm, mälestused esimesest lugemisest. Nii hea, et raamatut saab ikka ja jälle kätte võtta, p roovida uusi tõlkeid, minna algallika juurde. Suurte romaanid ja noorteromaanid. Kõik on kokku häälte, riimide, märkide, meelte pöörane pulbitsemine, alates Salgarist, sellest lapsepõlve piinlikust kirest, kuni Bibini, kes kargab rongidele, ja Pipini, kes kargab kappide otsa. Minu ülesandeks oli kirjutada tekst ja parem oli mõnele küsimusele m õtlemisest hoiduda. Mis sellest kõigest välja tuleb? Mida võiks tunda väike tüdruk, seistes selliste värvide ja sõnadega loodud portreede ees? Ja väike poiss? Ja küps naine? Ja noor mees? Omavahel öeldes: see on nende asi. Ei ole hea mõelda lugeja peale, sest mõni kord teda polegi olemas: ei ühtki mees- ega naislugejat. Õnneks. Nii raamat sündiski – täielikus vabaduses. Viimaks jõudsime üksmeelse otsuseni, et kõige olulisem kangelanna, esikaane tütarlaps, peab olema Tähetüdruk, vaba teisitimõtleja. Ta kas meeldib sulle või sa vihkad teda, nagu teab väga hästi Jerry Spinelli romaani jutustaja. Talle meeldib Tähetüdruk kohe väga, aga erinevustega on raske leppida, see on väga ebamugav. Samavõrd raske on ise olla teistsugune. See tütarlaps kannab taskus hiirt, mängib ukulelet, eelistab ekstravagantseid vanaaegseid riideid, mis on pärit eri ajastustest,
5
ning on igas mõttes ebatavaline. Ja veel – „(…) aeg-ajalt tuleb keegi, kes on veidike lihtsam kui meie, veidike lähemal me algusele, kel on veidike rohkem sidet ainega, millest me tehtud oleme“ (tõlkinud Indra Feldman, „Tähetüdruk“). Nii ongi, kõik valitud raamatute naised ja tütarlapsed on veidi lihtsad, pisut ürgsed, natuke tehtud sellest ainest, millest me kõik oleme tehtud: püüdlustest ja vastuoludest, unistustest, oletustest. Igaüks kujutab neid omal viisil ette, neid viise võib olla kümneid või sadu. Olgu pealegi. Vahepeal saame oma kangelannadega kokku, vaatleme neid, kuulame neid. Ja kui me tahame neid paremini tundma õ ppida, siis otsime üles raamatud, milles nad elavad. Läheme neile külla. Nad võtavad meid vastu ja üllatavad meid, nii et tekib tahtmine aina tagasi tulla. Nad on alati olemas ja ootavad meid nagu tõelised sõbrad. Sest nad tõesti on seda. Tõelised.
6
Beatrice Masini
IGA NÄGU ON OMAETTE MAAILM
Joonistamine on üksildane tegevus ja nii võib nägude joonistamine olla i llustraatorile lihtsalt viis leida sõpru, või täpsemalt, ta saab püüda inimesele läheneda. M itte ainult sellepärast, et inimlikkus esineks üksnes meie nägudel, kaugel sellest, vaid sellepärast, et just sinna keskendame alateadlikult oma pilgu, kui otsime sarnasust iseendaga, ning järelikult arvame (sageli ekslikult), et just sealt me leiamegi inimese iseloomu, tunded ja mõtted. Tegelikult on jalga ja kätt – või puud ja jänest – niisama keeruline joonistada kui nägu. Ometi on näo puhul vaataja võimeline märkama, et üks kõrv on teisest suurem, et suu on liiga punane ja nina valesti tehtud (mälestuste põhjal tuhandetest või miljonitest ninadest-silmadestsuudest-kõrvadest-juustest, mida ta on näinud oma lühikese või pika elu j ooksul). Võrreldes päris inimesega ei ole pilt kunagi piisav isegi siis, kui kõik ilmselged detailid paiknevad omal kohal; pilt peab ka mingil moel ellu ärkama, ja see – oh häda! – ei sõltu mitte üksnes tehnilisest osavusest, vaid ka heast õnnest, juhusest. Või muusadest, kui t eile meeldib nii rohkem öelda. Sama lugu on sõprusega. Raamatu tarvis portreesid luues püüdsin isiklikult tuttavaks saada kahekümne kahe inimesega, keda tundsin ainult kaudselt. Kakskümmend kaks erakordset k angelannat erakordsetes lugudes. Need on tegelased, kes sattusid vastuollu oma aja reeglitega ja kes elasid väljaspool raame, isiksused, kelle loojad vahendasid mulle elu ja imesid, saladusi, mis olid mõnikord piinlikud (Flaubert’i kuulujutud madame Bovary kohta!), ning asju, millest kangelannad ise teadlikudki polnud… Julgustatuna lugudest, mida teada sain, püüdsin anda näo kõigile neile raamatukangelannadele – tütarlastele ja naistele, keda mina ja meie kõik armastame. Olen kasutanud erisuguseid tehnikaid, näiteks tušš sobib minu meelest rohkem Jo Marchile kui Mary Poppinsile, või siis olen valinud stiili, mis aitaks meile lähemale tuua kangelanna ajastut. Korraldades s piritistlikke seansse, küsisin abi kunstiekspertidelt ja illustraatoritelt: mulle tulid külla Vuillard, Mucha, Sargent, Piero della Francesca, Keeping, Fontana, Warhol, Kolář ja paljud teised… täiesti ilmaaegu. Kui järele mõelda, siis on lihtsalt jabur
7
portreteerida inimesi, kes elavad üksnes raamatu lehekülgedel. Mis mõtet on anda mõnele tegelaskujule nägu, mida iga lugeja võib endale ise ette k ujutada, just nii, nagu talle sobib ja rohkem meeldib? Tegelaste näojooni võib ju igaüks oma vaimusilmas visandada oma tajudele sobivalt. Kahjuks ei ole mul m idagi enda kaitseks öelda. Pildi ja teksti ühendamine – illustreerimine – on mõttetu t egevus, mida inimene aeg-ajalt proovib nagu head veini, umbes niimoodi, nagu tal oleks selle järele mitte küll esmane, kuid siiski tungiv vajadus. Võib-olla see on samas ugune vajadus nagu sellel tegelasel, kellega me kohtume sellegi raamatu lehekülgedel – Alice’il, kes oma seikluste alguses paneb küsima: mis mõtet on piltideta raamatul? Selles raamatus on kakskümmend kaks pilti. Kakskümmend kaks vaimustavat kangelannat. Mis mõtet on raamatul, kui sa ei leia sealt sõpru…?
Fabian Negrin 8
KANGELANNAD,
9
KES SAADAVAD MEID LÄBI ELU
M
istress Mary, quite contrary. Kindlasti oli ta contrary, see väike Mary. Kujutame ette Indias s ündinud last: ta kasvab üles igikestvas soojas kliimas, värvide, aistingute, v iljade
ja lillede virvarris, ilusas majas koos eemal viibiva emmega – tol ajal olid kõik emmed eemal viibivad –, kes on kaunis nagu printsess. Inglise mundrite punane, öö sametine must, peente daamide ehted, peod. Üks ayah, lapsehoidja, kes on üksnes tema päralt.
Tujud ja hellitused. Tüdrukukene, kellel on alati õigus. Ja siis tuleb haigus, mis viib kõik minema, kõik, ja väike tüdruk, kellel on alati 10
õigus olnud, pakitakse musta ja saadetakse kaugele, kuhugi külma ja pimedasse, täiesti v õõrale Inglismaale. Ta on ühtäkki orb, keda keegi endale ei taha. Loomulikult on ta contrary , see väike Mary. Ta ei ole isegi armas, nagu sobiks hätta sattunud kangelannale. Ta on inetu ja pahur tüdrukuke, kes on vihane kogu maailma ja ka iseenda pea le. Ja siis on veel aed – imerohi. Avastus, mis aitab hädadest üle saada ja mis on parem kui tuhat arstirohtu. Aed mõjub hästi ka tema nõole Colinile, lapsele, kes öösiti nutab ja kes on üksindusest haige, vähemalt väliselt. Tema sisemuses on elu, mis tuksleb ja tahab pakatada, on valmis õide puhkema. On ka hea Dickon oma imeliste loomadega. Nii võib täiesti iseenesest terveks saada ja end maai lmas hästi tunda.
„Ta imestas, miks ta ilmselt ei kuulu kellelegi, isegi siis, kui ta isa ja ema veel elasid. Teised lapsed näisid kuuluvat oma isadele ja emadele, kuid paistis, nagu poleks tema kunagi olnud kellegi väike tütar. Tal olid olnud teenijad, toit ja rõivad, ent keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu.“
Tõlkinud Anna Mägi, „Salaaed“
Mary Lennox „Salaaed“ 1911
Frances Hodgson Burnett
Pahur, inetuvõitu, kohmakas, ebameeldiv Mary viiakse nag u pakk Inglismaale. Ta tuuakse ära Indiast, kus tema vanemad – ametnikust isa ja imekaunis ema – on koolerasse surnud, kui puhkes epideemia. Kummalisel kombel tüdruk pääses. Ta satub sugulaste juurde, kes on ühteaegu tundmatud ja nähtamatud. Nad elavad kohas nimega Misselthwaite, hallis mõisas, talvise nõmme halluses. Mary, kes sarnaneb oma nime kaimuga ühes lastesalmis, jääb oma loomule truuks ja käitub oma toatüdruku Marthaga halvasti, kohe esimesest hetkest peale. Rõõmsameelne toatüdruk hoolitseb Mary eest, aga see kohtleb Marthat nii, nagu on harjunud käituma Indias. Me saame teada, et Mary ei tunne vanematest puudust: säravad ja kauged, ei olnud nad üldse temaga tegelenud. Ometi on Maryl kedagi vaja, nagu kõigil inimestel: tal tekib side aedniku ja Dickoniga, Martha vennaga, kes oskab loomi ära võluda ning kes on kui Paan, tedretäpiline ja punapõskne. Nii puhkeb Mary õide, avastades looduse imed, mis nagu temagi tärkavad ühe ammu mahajäetud armastuseaia müüride vahel. Elutahe äratab uudishimu, mis sunnib teda vaatlema, kuulama, tõlgendama. Nii ta avastabki vähehaaval oma nõo Colini saladuse: poiss närbub armastuse puuduse käes nagu temagi ja on valmis kosuma nagu temagi, kui poissi kas või pisut tähelepanuga kasta. Lugu avaldati 1910. aastal osade kaupa American Magazine’is ja koguti aasta pärast ühte köitesse. „Salaaial“ ei olnud kohe sellist edu nagu teistel Burnetti romaanidel. Burnett oli Ameerikasse emigreerunud inglane, kes hakkas esialgu kirjutama üksnes vajadusest – juba neiuna avaldas ta ajakirjades jutte –, siis juba hobina, puhtast rõõmust, ja teda saatis suur edu. „Väike lord Fauntleroy“ ja „Väike printsess“ on samuti noortele kirjutatud romaanid, mis said väga kuulsaks. Frances Burnett on kirjutanud terav meelseid romaane ka täiskasvanutele. Siin on palju avastada.
13
KANGELANNAD,
15
KES SAADAVAD MEID LÄBI ELU
S
ee ei olnud sinu mõte tõmmata selga teokarpidega kaetud kürass, see rauast korsett, mis teeb su liigutused marionetlikuks. Sind on pandud loo sisse, milles on liiga palju nimesid. Milline peavalu oleks meeles pidada, kes on vaenlane
ja kes on vaenlase vaenlane ja kas vaenlase vaenlane on sinu sõber või sinu vaenlane! Kes teab – võib-olla oleksid sa tahtnud elada rahulikku elu lossis hertsoginnana? Sa sattusid loo sisse, milles on hullud, tõelised hullud, ja tõepoolest, aeg-ajalt lahkub neist mõni Maalt, mitte selle pärast, et teda oleks läbistanud mõõk või oda, vaid sellepärast, et tema pea läheb aegamööda kergeks nagu õhupall ja see kannab ta üha kõrgemale ja kõrgemale kuskile kummalisse ja külma paika, kus inimeste mõistus on klaasfiaali suletud udu. Räägitakse Kuust. Justnagu oleks võimalik Kuuni jõuda, me ei tea isegi, kas see on päriselt olemas: võib-olla on see üksnes miski, mida
me usume nägevat ulmades, mingites muudes ulmades. Ükskord tungisid sa apelsinide ja sidrunite maale ning jõudsid ühe küla v äljakule, millel seisis vanker. Keegi oli ühe külje alla lasknud ning teinud vankri lavaks, v äikeseks 16
teatriks, ja keegi teine kiigutas suure kasti otsas sind ennast – sa rippusid p ikkade nööride küljes ning olid väike puidust ja plekist nukk, kes võitles kellegi vastu. Võidelda tuli ühega paljudest: Rodomonte? Serpentino? Pinabello? Ferraù? Polegi tähtis. Sa tundsid end ära, sest kellelgi teisel pole teokarpidega kürassi. Kuid siis sa hakkasid eitama, leidsid, et see ei saa sina olla, sa ei saa olla nii naeruväärne, tehes haige või hullu moodi kramplikke liigutusi ning lüües mehhaanilise kirega üha uuesti ja uuesti ja uue sti. Milline tapahimu, milline verejanu! Milleks? Nonii. Lõpuks lõi tundmatu vaenlane sul kiivri peast ja kiivri alt tulid välja sinu küpse maisi värvi juuksed. (Võib-olla oli see siid. Või hobusejõhvid. Midagi sarnast.). See olid tõepoolest sina. Nüüd heitsid sa pea kuklasse ja puhkesid naerma, just t äpselt sellisena, nagu sa olid, sa ei olnud isegi hobuselt maha tulnud. Ja publik platsil pöördus uue näitemängu poole, mida etendasid sina, kes sa naersid iseenese üle, p aljastatud kõriga, juuksed taha h eidetud ja voogamas üle õlgade nagu sügav kuldne vesi. Korraks peatus ka võitlus: aitab löömisest, aitab pealetungidest, aitab metallikolinast, aitab. Sa katkestasid nae ru, lõid kandadega hobusele külgedesse ja läksid ära. Kangelane läheb alati ära. Kangelane ei peatu kunagi. Aga sina, sina. Millal sa ometi pea tud?
„Vandel ja kalliskivi ja kõvemgi kivi teravalt lõikab ja hästi kaitseb, kuid murduda võib, sest on paindumatu, oma kuju ta eal ei muuda. Minugi süda on sarnane, marmori moodi, kui raua vastu võitleb. Pigem armastus tükkideks lööb selle, kui et seda vormida ehteasjadeks saab.“ „Raevunud Orlando“
Tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel
Bradamante „ Armunud Orlando“
„Raevunud Orlando“
Matteo Maria Boiardo
Ludovico Ariosto
1483
1516
Ulatuslik rüütliromaan jutustab kristlaste ja musulmanide vahelisest sõjast ning jälgib paladiin Orlando loo kõrval (see järgneb kaunile Angelicale ega ole ainus, kes peast segi läheb, kui naine abiellub moorlase Medoroga) Ruggiero ja Bradamante a rmulugu. Mees on paganlik rüütel, keda kaitseb võlur Atlante, ja naine prantsuse sõdalane, kristlane ning Rinaldo õde. Neid lahutab palju, kuid Ruggiero pöördub usku ja saabub õnnelik lõpp. Bradamante on tegelane, keda on võimatu peatada: ta on saama- ja võitlushimuline, kuid teda kaitseb võlusõrmus. Ta langeb vangi ning teeb vaenlased pihuks ja põrmuks, kuigi need on tema armastatu sõbrad. Ta osaleb turniiridel. Ta on suurepärane sõdalane: taltsutamatu ja väsimatu, läheb armastuse nimel vastu igale ohule (surudes alla süüme piinad). See armastus on kindel ja jäik nagu teemant. Nagu juttudes ikka jätame Bradamante ja Ruggiero nende õnnehetkel, teadmata, kuidas neil edasi läheb, sest kangelastel ei ole tavalist elu või siis nad lihtsalt ei näita seda meile. Kuid me teame tänu prohvetlikule ettekuulutusele, et mees sureb seitsme aasta pärast, kui on oma abikaasale kinkinud poja. Elu lõppeb, lugu saab läbi, teemandina särav armastus kestab.
19
KANGELANNAD,
21
KES SAADAVAD MEID LÄBI ELU
22
P
ipi teeb alati seda, mida ise tahab. Ta ei pea täiskasvanutele aru andma. Jah, tal on issi, aga see on õnneks kaugel. Iga kord, kui ta satub kokku mõne täiskasvanuga, tuleb sellest pahandus, nii temale endale kui ka t ollele s uurele inimesele.
Äkki on hoopis täiskasvanud need, kes probleeme tekitavad?
„Pealegi, (…) võin ma teile öelda, et Belgia-Kongos pole ühtainsatki inimest, kes tõtt räägiks. Nad valetavad päevad läbi. Alustavad kell seitse hommikul ja jätkavad kuni päikeseloojakuni. Nii et kui ma peaksin mõnikord valetama, katsuge mulle andeks anda ja aru saada, see tuleb ainult sellest, et ma viibisin natuke liiga kaua Belgia-Kongos. Me võime ju sellegipoolest sõpradeks saada, eks?“
Tõlkinud Vladimir Beekman, „Pipi Pikksukk“
Pipi PIKKSUKK „Pipi Pikksukk“ 1945
Astrid Lindgren
„Ma olen kogu päeva / koos ahvikese ja valge hobusega, / koos hiirega, kes / kogu minu juustu ära süüa tahab.“ Olgu tänatud autor, kes tõlkis Pipi itaalia keelde, see voolas nagu teleseriaal: ei olnud lihtne edasi anda sürreaalset vaimu, mida kandis Pipi Pikksukk, kellest Astrid Lindgren neljakümnendatel aastatel haigele tütrele jutustas ning kelle lood hiljem paberile pandi ning üle maailma pikaks ajaks kuulsaks said. Tüdrukuke, kes elas üksi ja tegi seda, mida tahtis, näiteks hüppas ühelt mööbliesemelt teisele. Lisaks kõigele oli ta väga tugev ning sai jagu röövlitest. Näis, et ta ei vaja täiskasvanuid – ja näe, see võlus terveid põlvkondi samavanuseid lapsi, kes otsisid eeskujusid ja võtsid ta omaks. Kas ta ei meeldinud täiskasvanutele oma teisitimõtleja rolli pärast? Võib-olla nad ei mõistnud teda või mõistsid liigagi hästi. (Muide, Prantsusmaal tehti esimene väljaanne Pipist põhjalikult ümber, enne kui see raamat jõudis väikeste lugejateni. Fifi Brindancier – selline nimi anti Pipile Prantsusmaal, sest seal valitses nimede muutmis maania. Alles viiskümmend aastat pärast esimest väljaannet tehti uus terviktõlge ja siis juba originaalilähedane.) Praegu tundub televersioon meile aeglane, väga aeglane, või meelitab see meid lihtsalt tempot maha võtma, et saaksime rahulikult pildist ja sõnast rõõmu tunda. Pipit loetakse ikka veel, sest see on klassika. Astrid Lindgren on saanud omanimelise mälestusauhinna – kõrgeima tunnustuse, mida üks lastekirjanik võib pälvida. Ja meie tahame ikka endale päris oma ahvikesi ja valgeid hobuseid ning õigust jätta pea kammimata või süüa kõike, mis meile meeldib, ning mitte käia koolis. Nagu tema.
25