Kirjad Buenos Airesest
Eia Uus
London 11. september 2016 Kallis Keegi ütles, et kõige enam mõjutavad meid need kuus inimest, kellega kõige rohkem suhtleme, ning otsekohe arvestasin su sellesse ringi, esimeste seas – oled üks neist, kellest ma koosnen, pidevalt taasmoodustun.
Alles hiljem sain aru, et me pole kunagi samal ajal ühes riigis elanud, ma polnud sind tol hetkel terve aasta näinud ega su häält kuulnud, polnud sinuga klassikalises mõttes „kõige rohkem suhelnud“. Ent need mõned read postkaartidel, mida sa iga paari kuu tagant saatsid Riost, Sydneyst, Kaplinnast, Seattle’ist, mõjutasid mind oma väheste õigete sõnadega siiski rohkem kui mõned inimesed, kellega räägin iga päev. Isegi see üle kuu aja teel olnud kaart Qingdaost, kus seisis vaid: „Aga hüppa ka!“, saabus mu töölauale just hetkel, mil vajasin julgustust teadmatusse viskumiseks.
4
Kui sa ümber maailma purjetama läksid, oli meil viimast korda kohtudes nii kiire, et tõukasin su taksosse ja alles siis taipasin, et ma ei pruugi sind enam kunagi näha. Ei mingit teineteise kaelas nutmist ega sõnade peale lugemist. „No tsau,“ kirjutasin auto tagatulesid vaadates SMS-i, „jää siis ellu.“ Sa vastasid: „Fuck you.“ Aga ma tean, mida sa mõtlesid. Saatuse irooniana olin hoopis mina su ümbermaailmareisi avaööl tund aega traumapunkti õmbluslaual verekaotusest sinkjas. Eks argipäeva linnaliikluses või kodutreppidel surebki rohkem inimesi kui ümber maailma purjetades. Ka kodus peaks igal hommikul lähedastel kaelas rippuma ja sõnu peale lugema, sest äkki on see viimane kord. Neoon ütles hiljuti:
„Ma arvan, et igaühel on ette määratud hulk eluhingust. Kui see saab otsa, siis inimene sureb, sureb niikuinii. Ja siis ei mängi tegelikult rolli, kas see on raske haigus, enesetapp või totter õnnetus.“ Mulle oli see mõte kuidagi sümpaatne. Eluhingus, on vast sõna. 5
Eile öösel kell 4.23, kui sa pulmapeo lõpul viimsegi Shoreditchi baari sulgudes kõigiga tänaval hüvasti jätsid, hüüdsin mina ääre kivil istudes rõõmsalt: „Head ööd!“ Nii kerglaselt, nagu näeksime taas juba hommikul ja siis järgmisel päeval ja järgmisel. Sa vaatasid mind haletseva pilguga, justkui oleksin seniilne või väga purjus, ja panid käe mu põsele: „Kallis – sa lendad homme Argentinasse.“ Korraks kaotas mu hing teadvuse, varises asfaldile näoli ja ägises: „Mida ma teinud olen?!“ Kuna su valge hõlstkleit tuli alguses iga minuti tagant selja pealt lahti ja seda ei õnnestunud ka kõrvarõngaga kinnitada, hammustasin su kuklal oleva haagi lukku. Mul olid vist huuled värvitud, kuigi tavaliselt ei ole, ja su pulmakleidi kaelusel on punane poolkuu?
Ma nüüd siis hüppan. Sinu e. 6
K, kirjutan sulle t a e v a s, Atlandi ookeani kohal! Imelik mõelda selle teekonna peale: neljapäeval Eesti, reedel Läti, laupäeval Inglismaa, pühapäeval Saksamaa, esmaspäeval Argentina. Viis maad viie päeva jooksul. Üle mere, üle ookeani. Seitsme maa ja mere taha.
Eile Londonist lahkudes ma sellest elulinnast väsinud ei olnud, ka elust mitte (kuigi viimased kuud Eestis nii tundsin). Elu oli nii palju! Linn oli mahlane, elumahlane. London tilkus maitsvat nektarit! Tahtsin seda kõike endasse kaanida, ahnelt juua. Kõik need kohad ja kultuurid ja tänavanurgad ja muuseumid ja muusikud ja arhitektuur ja kontserdid ja inimesed, inimesed, lood!
7
Kõik, kellega pulmas rääkisin, olid lugudega inimesed, kellest paljud olid aastaks ajaks oma elu ja suhted pooleli jätnud, et tillukeses paadis elada, loodusjõududega võidelda ja kordamööda nelja tunni kaupa konkus magada. Millal ma viimati nii inspireeritud olin? Londoni ja sinu hipipulma päikesest, soojusest, elususest tulles oli Frankfurdi lennujaam kui peeglitagune maailm, ehmatav vastand. Lõputuna näiv teekond Buenos Airese lennu väravasse möödus nagu kõledas düstoopias. Kilomeetrite viisi tühje koridore. Korduvalt ei näinud ma vist kümme minutit järjest ühtegi inimest, igal pool ei põlenud isegi tuled. Selline tunne, et maailm lõppes ära ja mulle unustati öelda. Või et astusin valest uksest sisse ja sattusin paralleeldimensiooni. Tühi, elutu. Vahepeal tohutud eskalaatorid läbi kolme korruse, neli kõrvuti – aga seal ei sõitnud kedagi.
Ja siis ekraanidel kiri: Buenos Aires – puerta abierta. Mu süda p l õ h k a s; plahvatas ja samal ajal õhkas. Kas see saab olla võimalik, kas ma tõesti lähengi Buenos Airesesse, Heasse Õhku? Seisin plõhkava südamega tükk aega seal lahkuvate lendude tabloo ees ja vaatasin uskumatuna näivat puerta abierta’t. See tähendab, et värav lennule on avatud, aga puerta on ka uks. Ma hingasin sügavalt välja, ohkasin nii, et tundsin kurgus nutu maitset. Lugesin kunagi, et New Yorgi metroos langes drastiliselt enesetappude arv, kui maa-alustesse peatustesse ja tunnelitesse pandi juurde silte „EXIT“, väljapääs. Ma kujutan seda hästi ette: sul on halb päev, paha tuju, töö tapab, koduelu pole kiita, raha on otsas, oled vihmast läbimärg ja kurnatud, ootad mitmesaja inimesega oma igapäevast laibavagunit, ei suuda enam, nüüd on kõik – aga
8
enne veel, kui viskud saabuva metroorongi ette, näed seda rohelist silti, mis tuletab sulle meelde, et väljapääs on olemas; exit. Mõned kuud tagasi tekkis mul Tallinnas tunne, et väljapääsu ei ole. Mulle tundus, et mul ei ole õhku, et ma suren selles meeleheitlikus paigalseisus. Sellepärast see kiri, puerta abierta, avatud uks, exit, „väljapääs on olemas“, panigi otsatult tühjas Frankfurdi lennujaamas mu silmad läikima. Aga vahelduseks mitte ahastusest. Sa ütlesid, et minu siia tulemine ei ole üldse nii loogiline asjade käik, kui mulle endale tundub – sinu viisakas viis väljendada teiste hüüatust: „Hulluks läksid või?!“ Kui ma paar kuud tagasi äkitselt paigale tardusin ning klaasise pilgu ja kohatult valju häälega teatasin: „Buenos Aires! Ma pean minema Buenos Airesesse!“, küsis elukaaslane, kas ma üldse tean, kus riigis see asub. Aga see polnud oluline. Kõik oli paika loksunud – ja uks oli lõpuks lahti.
9
Lennuk maandub Buenos Aireses esmaspäeva hommikul 6.50. Taevas on roosa. Kas ma olen tõesti siin? Tundub, et „lõpuks“ siin, aga see maailmasuur unistus on mul olnud vaid kaks kuud. Kuigi siia jõudes on tunne, nagu saabuksin saatusesse. Otsin õues transporti, kampsuni väel on jahe – ikkagi vara kevad, september lõunapoolkeral. Lõpuks leian taksofirma akna kese, peagi tuleb platvormsaabaste ja vööni lokkis juustega vanem naine ning teatab, et ta võtab ootajate hulgast niña, tüdruku. Teel autoni peatub ta iga mõne sammu tagant, et järjekordset tööle saabunud kolleegi põsele suudelda ja küsida, kuidas läheb. Minult pärib ta hispaania keeles, kas ma hispaania keelt oskan, ja ma vastan hispaania keeles ausalt, et ei. Olen üksi Ladina-Ameerikas, kus kuritegevus lokkab, raha tuleb vahetada mustal turul ja ma ei oska isegi keelt.
10
Varahommikud on mu lemmikaeg elust. Olen üle paljude nädalate välja maganud ja lennanud üle ookeani mandrile, kuhu ma kunagi tulla ei plaaninud. Tunne on nii ootamatult elustav – killuke hirmu, millesse ma ennast nüüd mässisin? Juhi peegli küljes ripuvad puidust palvehelmed koos ristiga, mis auklikul teel mu vaateväljas vehklevad, hoogsalt küljelt küljele ja ringiratast õõtsuvad. Tee ääres seisab päikesetõusul väike valge kabel ja ma tunnen enda keskmes sõlme: kas see on uni? Kas ma tõesti tulin Lõuna-Ameerikasse, kus on selline kabel ja selline päikesetõus ja need loksuvad palvehelmed mu vaateväljas ja selline muusika raadiost taustaks, kas ma ei kujuta seda ette? Tee ääres on palju „koledat“, mis tundub ilus oma teistmoodi- olemises. Inetuse esteetika. Ja palmid, uberikud majalogud...
Tunnen: ma olen kohal. 11