Kolm musketäri ja kokatädi by Apollo Raamatud

! E M E L O E M SiiN „Oled sa, Papake, ikka kindel, et tead, kuhu me sõidame?” karjus Mamma nii kõvasti, et see vist teisele poole maakeragi kostis. Hetk hiljem leidis nende külgkorviga mootorratas kõrge rohu seest kõigepealt ühe suuremat sorti augu ning seejärel veel tõsisemat mõõtu kivi üles. Tsikkel raksatas auku ja sai

siis kivilt sellise obaduse, et kõik ta kolm ratast maast lahti kerkisid. Tagaistmel takukoonlana lendlev Mamma kopsas lõuaga valusasti vastu Papa õlga ja ta peas olev munakoort meenutav kiiver vajus sügavale silmile. Viimases hädas ja kogu jõudu kokku võttes klammerdus ta ratast taltsutada püüdva mehe külge. Papa polnud kaugeltki mingi hädine tossakas. Ta oli vanast heast terasest ja vanade heade meistrite tehtud. Otsustavalt tüüris ta haavatud looma kombel möirgavat sõiduriista eespool kõrge rohu seest paistva majakese suunas. Vähesed oleksid söandanud gaasi anda ning sellesse maltsa- ja takjadžunglisse sukelduda pelgalt lootuses, et seal kuskil lehtede all peaks kindlasti ka tee olema. Aga julgete päralt on peaaegu alati võit. Nii võis Papa peagi sadulast maha karata ja kiivri võidukalt külgkorvi lennutada. „Pähh! Käkitegu!” turtsatas ta läbi hammaste, kummardus ning niitis kämblaga peotäie karikakraid, rukkililli ja tulikaid, nii et neist midagi lillekimbu sarnast moodustus. Seejärel pöördus ta ikka veel mootorratta tagaistmel kössitava Mamma poole. „Tere tulemast meile, kes me pärale jõudsime!” hõiskas Papa. Alles siis, kui Papa tõelise vana kooli härrasmehena oma südamedaamile käe ulatas, et too enda korralikult vatti ja valu saanud ahtri sadula küljest turvaliselt lahti kangutada saaks, söandas Mamma kiivriserva alt välja piiluda. Pikema jututa torkas Papa lillekimbu Mammale pihku ja kargas uuesti sadulasse.

„Palun ära ütle, et see pole õige koht ...” oigas Mamma paluvalt. Papa lõi sõiduriistale hääled sisse, kündis majaesise rohu sisse uhke poogna ja asus nende vana Jawat maja nurga taha parkima. Kulus pisut aega, et see vinks-vonksilt tehtud saaks, aga Mammale oli see kõik vägagi tuttav. Ta teadis suurepäraselt, kui väga mees seda armetust romust ülesputitatud mootorratast armastas ja kuidas ta sellega nõrkemiseni jännata võis. Alates pidevast remontimisest, puhastamisest ja pöörasest poleerimisest kuni lausa imetlusväärse hoolega kõiges muus. Isegi selles, kuhu sõiduriist parkida. „Hea, et me ikka enne pimedat kohale jõudsime. Muidu oleksime ...” torises Mamma, kuid tal ei lastud oma lauset lõpetada. „Muidu oleksime pidanud laskma sul motika ees kõndida ja täiega toriseda! Just nii, nagu ainult sina seda oskad ... Usu mind – oleks nad sind näinud, oleks kogu see hein, need ohakad ja nõgesed ja muu taimevägi selle peale oma juured vabatahtlikult maast lahti tõmmanud ja meie eest ummisjalu vehkat teinud!” vuristas Papa ja sammus maja ukse juurde. „Hmm, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ütles eelmine omanik mulle telefonis, et VÕTI ON MATI ALL ...” pomises Papa ringi vahtides ja hüüdis siis Mammale: „Kuule, näed sa juhtumisi kusagil mõnda Matit?” Kui too vastuseks vaid käsi laiutas ja etteheitvalt silmi pööritas, pasundas Papa täiest kõrist: „Maaa-aaa-tiii! Auuuu?! MAAA-AAA-TIII!”

„Püüa nüüd ometi olla, kullake!” lausus Mamma manitseval häälel. „Vaata oma jalge ette!” „Noh?” „Mis noh? Mida sa seal näed?” küsis Mamma. „Jalamatti!” pomises Papa. Siis hakkas ta peas midagi ragisema, Papa nägu lõi särama ja lõpuks leitigi võti mati alt üles. „Selle asemel et siin iseendale ekskursiooni korraldada, võiksid parem aidata mul asjad kiiresti tuppa tassida!” porises Mamma, kui ta järjekordse kraamilastiga majja vaarus. Papa oli esimese hooga asunud Mammale kõiki tubasid, panipaiku ja nurgataguseid tutvustama. Seejuures läks ta oma jutust

ja avastamisrõõmust üha enam leili ega märganudki, kuidas Mamma üsna pea haigutama hakkas ja siis viimaks omi asju ajama läks. Nii seisiski Papa nüüd esikus ja tutvustas iseendale õhinaga üht vaevu seinal püsivat nagi, üsna tuhmiks tõmmanud peeglit ja kärbeste poolt täpiliseks kakatud laelampi. „Varsti ei näe väljas näppugi suhu pista! Ja siis panevad sääsed meid elusalt nahka!” jätkas Mamma sama pahural toonil. „No vot selliseid sääski, kes meiesugustest jagu saavad, tahaks ma küll näha!” prahvatas Papa. „Puurivad meisse trelliga augud, torkavad kõrred sisse ja lutsutavad õlist tühjaks või?” Selle peale Mamma vaid ohkas ning suundus motika poole, mille külgkorvist veel kena posu pampe ja kompse välja paistis. „Tead sa, mul pole vist erilist mõtetki jamada!” hõikas Papa talle ukse vahelt järele. „Sul tuleb see kõik nii hästi ja sujuvalt välja, et oleks lausa patt sind segada.” Ta astus elutuppa ja lasi pilgul seal ringi käia. Elutuba, nagu ka kogu ülejäänud elamine, oli päris heas korras. Võis isegi öelda, et jäi mulje, justkui oleks eelmised omanikud siit alles eile lahkunud. Tõele au andes oli Papa peaaegu kindel olnud, et nad leiavad eest kopituse järele lehkavad tühjad toad ning ämblike ja hallituse kuningriigi. See, mida ta oma silmaga nägi, oli midagi sootuks vastupidist. Ilmselt ei olnud eelmistel omanikel vana mööbli ja kodutehnikaga midagi peale hakata olnud, sest siin oli pärandusena olemas kõik: laud, diivan, telekas, külmik, isegi üsna kõbus puhvetkapp akna kõrval. Papa tänas mõttes kõigi

robotite kaitseinglit, lasi end tugitooli räntsakile, sulges silmad ja mõnus rammestus hakkas just võimust võtma, kui Mamma ahastamine ta ärkvele ehmatas. „ISSARIST! Mis õudus see veel on?” Mamma oli nimelt asunud külmkapi sisu tühja pappkasti sisse rookima. „Öäkk, milline jälkus! Vana juust ...! Tükki läinud piim ...! Lirtsuv ja ligane sink ...! Siniseks tõmmanud haisev vorst ...!” kõõksus ta toiduaineid kasti lennutades. Sellega ühele poole saanud, kamandas ta Papat: „Härra võtab nüüd selle kasti ja läheb viib vuta-vuta välja!” „Kuhu välja?” turtsus Papa. „Ükskõik kuhu. Peaasi et majast võimalikult kaugele,” poetas Mamma üle õla. „Ma ei saa kõike seda ju niisama kusagile ei tea kuhu maha kallata, kulla Mammake! Ja kas me ei võiks seda kõike hoopis hommikul teha? Puhkaksime kõigepealt pikast reisist ja kui suur valge väljas, sääsed kenasti tudumas ja linnukesed laulavad, siis vaataksime rahulikult, mida kõige selle kraamiga peale hakata?” Seda pilku, millega Mamma teda kostitas, teadis Papa ülihästi. Nagu sedagi, mida oleks targem edasi teha. Ta ohkas raskelt, vinnas peaaegu täis kasti sülle ja tatsas sellega majast välja. Õues oli päris pimedaks läinud. Papa ootas veidi, kuni ta silmad pimedusega harjusid, ja võttiski suuna ei tea kuhu. Ta tundis, kuidas esimesed kastepiisad tema rauast jalgu

niisutasid, ja kuulis, kuidas rikkalikku õhtusööki lootnud näljased sääsed pettunult ta ümber pinisesid. Maja nurga taga seisvast mootorrattast möödudes tekkis tal korra kiusatus see kast vaikselt külgkorvi peita, et see siis hommikul kuhugi minema toimetada. Siis aga märkas robotihärra silmanurgast pisut eemal mingit kuuri moodi sara ja selle kõrval midagi sellist, mis vägagi prügikasti meenutas. „Oi, küll ma olen ikka tubli ja keskkonnasõbralik!” kiitis Papa ennast mõttes. „Väga töökas, igati usaldusväärne ja ülileidlik veel pealekauba!” mõmises ta endamisi muheledes. Papa kostitas prügikasti kaasatoodud laadungiga ja sumpas siis läbi rinnuni ulatuva rohu maja poole tagasi. „Ja sina oled mul ka väga tubli!” silitas ta hellalt oma mootorratta paaki, paitas pisut pragunenud nahaga sadulat ja patsutas tagatuld. „Tõid meid ilusti kohale ega jäänud kordagi tee äärde, mu vana sõber! Ehh, seame end siin sisse ja siis löön ma su nii lille, et terve ilm jookseb kokku sind imetlema! Ja vot siis me alles kimame, kaunid lokid tuules lehvimas ning süda ja hing priiusele valla!” Seda öelnud, sai Papa ise ka aru, et on pisut liiga luuleliseks muutunud, ning vantsis tagasi majja, kus Mamma teda juba ootas: „No näed sa, polnud ju raske? Ja ära tatsa siin niisama tühjalt ringi! Võta sealt ukse kõrvalt need kanistrid ja too palun siia!” „Just nii, proua generalissimus!” pomises Papa, haaras posu kanistreid ja plekknõusid kaenla alla ning marssis üle põranda, jättes sinna märgade jälgede rea.

„No nii!” kääksatas Mamma, kellele see loomulikult märkamata ei jäänud. „Nüüd oled sa kuskil vee sees ka veel paterdanud!” Papa avas suu, et enda kaitseks midagi öelda, kuid Mamma jõudis temast ette: „Sa tead ju väga hästi, mis juhtub, kui üks vana rauast robot jalgupidi vees sulistab, ja mis talle siis kiiresti-kiiresti külla tuleb?” Papa noogutas ja tahtis jälle midagi enda kaitseks öelda, kuid taas oli Mamma temast kiirem: „Just, Papake! ROOSTE! Rooste on selle nimi!” „Nagu ma ise ei teaks ...” kohmas Papa ja püüdis oma jalgu teineteise taha ära peita.

Mamma sättis kõikvõimalike kujude ja suurustega õlinõusid külmikusse, tehes seda sellise hoole ja täpsusega, mida oleks isegi maailma kõige suurem korrafriik kadestanud. „Vot nii peavad asjad meie elamises olema!” teatas ta siis võidukalt. „Et sa teaks – siin üleval on paksemad õlid ja roostetõrje! Edasi, siin nende all on igapäevased määrdeained ja minu kosmeetilised õlid. Ja siia kõige alla panin ma kõige peenema – liigeste määrimiseks mõeldud kraami. Ööõlid ja esmaabivahendid ka. Vot sedasi.” „Ahah,” mühatas Papa. „Aga räägi mulle kõike seda hommikul uuesti. Mul on tunne, et ma pean pikali viskama ja juhtme seina torkama. Akud hakkavad vist tühjaks saama ...”

Mammal seevastu ei paistnud akudega mingit probleemi olevat. Ta tuuseldas mööda elamist ringi, liigutas mööblit, pani kõiksugu kodumasinaid prooviks kordamööda tööle ja lülitas siis rahulolevalt ümisedes välja. Viimaks jäi ta keset tuba seisma, ajas pea kuklasse ja nimetissõrme tähendusrikkalt püsti. „Ja tead, mis meil hommikul esimese asjana teha tuleb?” küsis ta piduliku häälega. „Kuuma kastoorõli juua ja treilaaste röstida?” pakkus Papa. „Vale! Täitsa ebaõige vastus!” hüüatas Mamma. „Me teeme TULE ALLA!” „Mille alla? Maja alla või?” „Ha-haa, jube naljakas!” osatas Mamma etteheitvalt. „Ma tahaks näha, kes tuleb esimesena minu juurde nutujoruga, et „Vaata palun, kullake, mis mul siit roostetab?” ja „Kas sa palun nühiksid mind pisut traatharjaga siit ja sealt, kullake?”?” Papa ei vastanud. Ta tõmbas lohvaka pidžaama selga ja istus voodiservale. Voodi kõrval öökapil oli tilluke vanamoodne öölamp, mille juhe kadus voodipeatsi taha. Papa lasi end neljakäpukile ja piilus sinna. Õnneks polnud pistikupesa kuigi kaugel. Ta sikutas akujuhtme pidžaama alt välja, torkas pistiku pesasse ning tundis, kuidas mõnus ja kosutav oma maja elekter ta keresse voolas.

ME POLEGi SiiN uKSi Kunagi laulis üks kuulus laulja, et hommik on kuldne, ja seda järgmine hommik tõepoolest ka oli. Mamma serveeris tassides auravat imemaitsvat õli ning nad lasid röstitud treilaastudel hea maitsta. Soe suvine õhk tulvas lahtisest aknast tuppa ja paitas hellalt robotite palgeid. Lindude ühendkoor näis olevat otsustanud maja uusi asukaid võimsa ühislauluga tervitada. Üks eriti söakas vint maandus aknapiidal ja lasi kuuldavale nii vägevaid trillereid, et need suisa kõrvust kurdiks tahtsid teha. „Ehh, kui see pole paradiis, siis milline paradiis üldse on?” õhkas Papa ja rüüpas lonksu õli. „Aga sellest me ju unistasimegi! Just selle nimel me kõik need pikad aastakümned usinalt tööd rabasimegi,” lisas Mamma ja krõmpsutas rauast laaste mugida. Mõlemad vaikisid ning lasid silmadel, kõrvadel, hingel ja kehal kogu sellest ilust ja õndsusest osa saada, kui äkki sundis mingi hääl neid selja taha kiikama. Nad nägid, kuidas ahju tagant marssis välja väike helesinises hommikumantlis olevus, pikk roosa saba taga vonklemas. See tegelane ei pannud

neid tähelegi, sest ta silmad olid poolkinni, ja ta nägi üldse välja nagu üks tavaline kuutõbine, kes lihtsalt kuhugi kulgeb. Praegu näis ta kulgevat otsejoones külmkapi suunas. Selle ette jõudnud, olevus peatus, ronis krabinal mööda seina ja mööblitükke ukselingi juurde ning sikutas külmiku ukse lahti. Viivuks valitses toas haudvaikus, siis raputas tulija korra-paar ägedalt pead ja röögatas täiest kõrist, tehes seda nii ägedalt, et prantsatas alla põrandale. Kiiresti jalule karanud, röögatas ta uuesti, sest märkas laua taga istuvat Papat ja Mammat. „No püha rotikuningas! Kes pagan teie sellised veel olete?” hüüdis olevus ja ta pikad vurrud lõid värisema nagu šašlõkivardad tuule käes. Mamma ja Papa vaatasid segaduses teineteisele otsa ja vastasid siis nagu ühest suust: „Robotid. Pensionil olevad robotid. Pensionärrobotid, võiks öelda ...” „Seda ma vaatasin öösel koju jõudes, et maja ees on mingi suuremat sorti müttamine käinud ...” urises olevus läbi hammaste, puhises natuke ja küsis siis: „Oot, aga mis asja te siin üldse teete?”

„Me elame siin.” „TEIE ELATE SIIN?! Mis ajast?” „Eilsest saati. Ostsime selle maja ja jõudsime eile viimaks pärale,” tunnistas Papa. „Ja kus eelmised omanikud siis on?” jätkas olevus uurimist. Papa ja Mamma kehitasid õlgu ja olevuski tegi sama. Siis langes ta pilk paokil oleva uksega külmkapile. Järsku sähvatas temas miski. „Kus mu toit on? Mis te sellega teinud olete? Ja mis jubedad plekist kolakad need siin on?” kisendas olevus raevust keksima hakates. „Seal polnud mingit toitu!” teatas Mamma kaunis järsult. „Kui keegi kastitäit halvaksläinud asju muidugi toiduks pidama juhtub. Need plekist kolakad seal on meie asjad: õli, roostetõrjevahendid, puhastusained ...” seletas ta veel üsna rahulikult. Olevus oigas ja pööritas oma tillukesi nööpsilmi. Siis teritas ta pilku ning uuris Papat ja Mammat pealaest jalatallani. „Te ei näe ju inimeste moodi väljagi!” plärtsatas olevus. „Või on täna mingi ... mingi ... karneval või ... ma ei tea mis ...?” „Me polegi inimesed,” tunnistas Papa. „Me ju ütlesime, et me oleme robotid! Meid saadeti pensionile, panime oma säästud kokku ja ostsime selle maja siin.” Olevuse nägu reetis, et ta mõtleb millegi üle ja seejuures teeb seda väga sügavalt. „See tähendab siis, et ... et endised elanikud ei tule enam kunagi tagasi?” päris ta ettevaatlikult. Papa ja Mamma noogutasid taas üheskoos.

„Et ... siis võib need õudsed lõksud igalt poolt elamisest kokku korjata ja pidulikult minema visata?” küsis olevus lootusrikkalt. „Ju vist,” olid Papa ja Mamma nõus. Olevus otsis tugitoolilt tuge, kratsis mõtlikult kukalt ning Papa ja Mamma kuulsid, kuidas ta endamisi poolihääli arutleb: „Kui see on nüüd mingi jabur unenägu, siis pole see ju kõige hullem unenägu. Aga millest saab jabur unenägu tekkida ...? Kui ma eile kanalas mune vitsutasin, ei tundunud küll ükski muna pahaks läinud olevat, et sellest võiksid mingid luulud tekkida ... Aga äkki on see ikkagi mõni omaniku eriti loll nali ...? Ja need kaks seal on hoopis mingid eriti salakavalad, uued ja ülitõhusad rotitõrjevahendid?” Seda mõelnud, hakkas olevus roboteid läbitungiva pilguga jõllitama. „Tähendab, meie juba tutvustasime ennast,” lausus Papa. „Nüüd oleks kena teada, kellega on MEIL au siin kaunil hommikul vestelda?” Selle asemel et vastata, lõi olevus pea uhkelt kuklasse, ajas saba kikki ja marssis üle põranda sinna, kust ta ennist tulnud oli. Mamma ja Papa vaatasid teineteisele päranisilmi otsa. Nad ei jõudnud veel iitsatadagi, kui korraks silmist kadunud tegelane uuesti välja ilmus. Sedapuhku oli ta ennast nii üles vuntsinud, et robotitel suu imestusest pärani vajus. Äsjasest hommikumantlis kuutõbist meenutavast olendist oli justkui nõiaväel saanud šikk härrasmees – just selline, nagu neid vanades filmides näha võis. Tegelase pead kattis stiilne

kaabu, tal oli seljas ülinoobel peene triibuga helehall ülikond ja jalas läikivvalged mustade ninadega kingad. Pilku püüdsid ka tema roheline triiksärk ja kaela ümber mähitud sirelililla rätt, mis särgikrae vahelt välja pungitas. Käe otsas oli olevusel vanamoodne nahast kohver. „Enne veel, kui ma siit aumehena lahkun, tahaksin teilt siiski üht-teist küsida. Kui lubate?” küsis olevus. Robotid noogutasid juba teab mitmendat korda nõusoleku märgiks ning tegelane ronis tugitooli ja sättis end seal mugavalt istuma. „Ah jaa, suvatsesite ennist minu kohta küsida ...” meenus talle. Ta köhatas hääle puhtaks ja lausus aeglaselt tähti ükshaaval välja hääldades: „Mina olen rott.”

Papa ja Mamma noogutasid pead. „... ja minu nimi on Hugo. Siinne ümbruskond teab mind ka Bossi nime all. Boss Hugo nime all, täpsemalt. Aga teie võite mind lihtsalt Hugoks kutsuda.” „Väga meeldiv,” ütles Papa. „Meid võib kutsuda Mammaks ...” ta osutas Mamma poole „... ja mind Papaks. Rohkem tiitleid ja aunimetusi ei tea meil olevat. Aga ...” Papa oli korra omadega kahevahel, kuid kogus end ja jätkas: „Ma näen, et lugupeetud Boss ...” „Hugo,” katkestas rott teda. „Just-just, Hugo,” parandas Papa ennast. „Et Hugo on kuhugi minemas?” „Kas mul on valikut?” Papa ja Mamma vaatasid teineteisele otsa ja Papa jätkas: „Kui te seda juhtumisi meie pärast teete, siis seda pole küll vaja!” Rott Hugo silmad läksid suureks nagu alustassid ning nüüd vajus tema suu ammuli. „Mämmä-mmä-me-mme-mmeee...” kogeles ta. „Oot, ma ei saa aru! Kas te ei ajagi mind minema?” Papa ja Mamma raputasid pead ja naeratasid. „Meid te küll ei sega,” tunnistas Mamma. „Tehases, kus me hulga aastaid töötasime, nägime vist miljardeid rotte. Kui inimesed koju läksid, jäimegi meie järele. Robotid ja rotid. Näed sa, algustähed kah sarnased ja puha ...” rõõmustas Mamma ja plaksutas kolinal käsi. Rott Hugo oli veel suuremas segaduses. Ilmselt ei suutnud

ta kuidagi uskuda, et keegi teda sallib ega ajagi minema. Sellist asja polnud veel mitte kunagi juhtunud, pigem ikka vastupidi. Kuid ta oli kogenud ja elunäinud rott ning kogus end kiiresti. „Hästi. Ma ei lähe kuhugi!” teatas ta tähtsalt. „Nüüd on veel üks ja väga oluline küsimus.” Papa ja Mamma kergitasid küsivalt kulme. „Kuidas me selle minu toiduga teeme?” küsis Hugo. „Millise toiduga?” „Sellega, mis seal kapis oli.” „Selle me viskasime minema!” tunnistas Papa. „Ma ise viisin prügikasti!” Rott Hugo viskas pea dramaatiliselt kuklasse, oigas ja väänles tugitoolis, nagu oleks teda surmakrambid tabanud. Kõik see nägi nii õudne välja, et robotid läksid ähmi täis. „Me ju ei teadnud ...” vabandas Mamma. „Kust me võisime teada, et see teie toit on?” lisas Papa. „TE LIHTSALT VÕTSITE KÄTTE NING VISKASITE ÜHE VÄGA ÜKSIKU VÄIKESE ROTI PARIMAD PALAD JÕHKRALT JA TUIMALT MINEMA?!” ahastas Hugo tugitoolis dramaatiliselt püherdades. „Kui vaja, võime uue toidu osta!” hüüdis Papa ja need sõnad mõjusid Hugole nagu võlutrikk. Ainsa hetkega oli ta taas elegantne härrasmees, kes libistas end tugitoolist põrandale ja sammus Papa juurde. Ta sirutas oma käpa, Papa ulatas enda käe ning suruti kätt. „Meest sõnast, robotit ...” teatas Hugo ja jäi siis mõttesse. „Voolujuhtmest?” pakkus Papa.

„Meest sõnast, robotit juhtmest!” muigas Hugo ja raputas Papa kätt. Seejärel tegi ta Mamma suunas naljaka teatraalse poognaga kummarduse ning sellega oldi kenasti ja mis peamine – rahumeelselt – tuttavaks saadud. Hugo haaras oma kohvri ja tegi minekut, kuid enne ahju taha kadumist ta peatus ja pöördus robotite poole. „Üks asi siiski veel ...” lausus Hugo mõtlikult. „Kas ma sain õigesti aru, et see lõksude koristamine ... see jääb siis teie peale?” „See on juba samahästi kui tehtud!” vastas Papa. „Kulla Papa! Me ei lähe enne mitte kuhugi, kui see jube hein maja ümbert niidetud on!” kostis Papa selja tagant nõudlik hääl. Papa ohkas ja astus õuele. Seal, kus ta eelmisel õhtul tsikliga paarutanud ja prügikaste otsides ringi mütanud oli, hakkas rohelus tasapisi pead tõstma. Kõikjal mujal ümberringi laius pea rinnuni ulatuva maltsa väli. Ta kratsis mõtlikult pead ja proovis kõigest väest Mamma jaoks välja mõelda mõnd usutavat vabandust, miks täna niitmisega veel algust teha ei saa, kui märkas välisuksele ilmunud rott Hugot. Sellel olid moekad dressid seljas, tossud jalas ja peapaelgi nagu ehtsal sportlasel. Hugo tammus veidi aega ühe koha peal joosta ja asus siis oma randmel olevat hiigelsuurt kella näppima. „Lähed trenni või?” küsis Papa. „Sa jagad matsu!” kiitis Hugo. „Vormis tuleb olla. Muidu pole sind olemaski.”

Papa ei saanud sellest viimasest lausest mõhkugi aru. Ta sättis käed puusa ja jätkas poolelijäänud mõttetööd. „Ja ise?” päris Hugo. „Võtad päikest või valmistud poodi minekuks?” „Ee-ei ...” kogeles Papa. „Enne ei lähe me kuhugi, kui see heinaookean siit kadunud pole.” „Kes sellise tingimuse letti lõi?” tundis rott huvi. Papa ei

vastanud, osutas vaid peaga maja poole ja manas näole virilavõitu vabandusmuige. „Aaaaa ...” venitas Hugo ja noogutas mõistvalt pead. „Kuule, ära muretse! Ma ajan selle asja korda!” lubas Hugo ja leekis minema. Papa vaid ohkas ja sukeldus enda ees laiuvasse taimemerre. Kuidas ta aga ei püüdnud ja kust ta ka ei otsinud, ometi ei leidnud ta ühtegi sellist masinat või tööriista, millest oleks niitmisel mingitki abi olnud. Kuuri all, ümber ja taga oli küll kõikvõimalikku kola ja Papa jaoks tundmatuid tööriistu, aga sellest kõigest polnud miskit tolku. Eemal oleva väikese sauna ja vaevu rohu seest välja paistva kartulikeldri juures oli sama lugu. Lisaks lõõskas päike keskpäevase halastamatusega ja kohale rutanud parmude armee kimbutas niigi kimbatuses olevat robotit nii kuis jaksas. Kui tigedad putukad olid aru saanud, et nende aplad nokad Papa terasest ihust pisimatki ampsu kätte ei saa, tungisid nad robotihärra suhu ja silmadesse. Ta sumpas läbi rohu maja juurde tagasi ning sättis ennast mootorratta tagaistmele hinge tõmbama ja mõtteid koguma. Sealt koju naasev rott Hugo ta leidiski. „Noh, kuda kepsud klõbisevad, liigendid lõksuvad, tihendid peavad?” küsis Hugo rõõmsameelselt. „Äähh, ära parem küsi,” rehmas Papa käega. „Ma teen siva väikese pesu, viskan linnariided selga ja siis võib minu poolest minema panna,” teatas Hugo. „Jääb ära,” porises Papa.

„Mis mõttes „jääb ära”? Misasi jääb ära?” „Hein on niitmata ju. Siin pole vikatitki elamises!” tunnistas Papa. „Ära noki nukrust, raudmees! Ma ju ütlesin sulle, et asi saab korda! Kui Hugo midagi lubab, siis ta ka teeb seda!” kärtsus rott. „Kümne mintsi pärast anname vilet!” lisas ta ja kadus majja. Papa ohkas ja järgnes Hugole. „Mis, juba valmis või?” küsis peegli ees soengut sättiv Mamma. „Ee-ei ...” tunnistas Papa vaikselt. „Me läheme poodi!” „Aga kallike, me ju leppisime kokku ...” laiutas Mamma etteheitvalt käsi. „Ja-ja-ja-jaa ...” osatas Papa tülpinult. „Kõik saab tehtud. Hugo lubas ära teha ...” „HUGO?! Rott läheb ja niidab kõik maha või?” ei uskunud Mamma oma kõrvu. Vähe sellest – ta tuli Papa juurde ja pani oma peopesa vastu mehe otsaesist. „Ega päike sulle liiga teinud, kallike?” uuris Mamma murelikult. „Hakkame nüüd minema,” ohkas Papa.