Proloog
Reede BEN Ta sõrmed kerkivad klaviatuuri kohale. Kõik tuleb kirja panna. Sellest tuleb lugu, millega ta endale nime teeb. Ben süütab järjekordse sigareti, see on Gitanes. Eks nende siin suitsetamine ole paras klišee, kuid tegelikult meeldib talle nende maitse. Ja hea küll, eks ole, talle meeldib seegi, mis mulje ta neid suitsetades jätab. Ta istub korteri kõrge akna all, millest avaneb vaade sisehoovi. Akna taga on kõik pimedusse mattunud, vaid üksik latern heidab nõrka rohekat valgust. Maja on ilus, kuid miski selle sisemuses on läbinisti mäda. Nüüd, mil ta on asja läbi hammustanud, tunneb ta kõikjal selle lehka. Ta peaks siit varsti jalga laskma. Ta pole siin enam teretulnud. Jess poleks saanud tulekuks halvemat aega valida. Tüdruk andis oma otsusest teada peaaegu ilma igasuguse etteteatamiseta. Ta oli ka telefonis väga napisõnaline, kuid ilmselgelt on midagi lahti: midagi on tema järjekordse töökohaga mingis nõmedas baaris viltu. Beni poolõel on eriline anne saabuda just siis, kui teda kõige vähem oodatakse. Ta paistab igasuguste hädadele mõjuvat nagu tuletorni kutsuv valguskiir, need leiavad ta kõikjalt üles. Ta pole kunagi osanud lihtsalt kaasa mängida. Pole iial mõistnud, kui palju kergemaks teeme elu, kui lihtsalt anname inimestele seda, mida nad soovivad; ütleme seda, mida nad kuulda tahavad. Tuleb tunnistada, Bengi ütles Jessile, et too võib külla tulla ja tema juures ööbida, millal iganes soovib, aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Nagu Jessil kombeks, võttis ta venda sõnast. Millal ta poolõde üldse viimati nägi? Nagu tavaliselt, tekitab sellele mõtlemine temas süütunnet. Ehk oleks ta pidanud Jessile rohkem toeks olema, tal silma peal hoidma? Jess on õrnuke. Tegelikult – mitte niivõrd õrnuke, kuivõrd inimestele esimese hooga märkamatuks jääval moel haavatav. Nagu vööloom: kõva koorikuga kaetud kesta all on varjul pehme sisemus. 9
LU C Y
FO LEY
On nagu on. Igatahes peaks ta Jessile helistama, mõned näpunäited andma. Tüdruku telefon läheb otse kõneposti ja Ben jätab talle teate: „Hei, Jess, aadress on Rue des Amants, maja number kaksteist. Jäi meelde? Kolmas korrus.“ Ta pilku püüab sähvatus sisehoovis akende all. Keegi möödus kiirustades. Vaat et jooksujalu. Ta silm seletab vaid varjukuju, nägemata, kes see on. Kuid miski sellise kiirustamise juures mõjub kentsakalt. Teda tabab kerge loomalik adrenaliinipuhang. Benile meenub, et ta edastab parasjagu häälsõnumit ja ta pöörab pilgu pingutades aknast eemale. „Lihtsalt helista kella. Ma olen üleval ja ootan sind ...“ Ta katkestab jutu. Kõhkleb, kuulatab. Müra. Väljast trepimademelt kostab sammude kaja, see läheneb korteriuksele. Sammud peatuvad. Keegi seisab sealsamas, kohe ukse taga. Ta ootab koputust. Seda ei tule. Vaikus. Kuid see on tajutav vaikus, nagu hoiaks keegi hinge kinni. Kummaline. Ja siis kostab uus heli. Ta seisab liikumatult, kõrvad kikkis, ja kuulatab hoolega. Jälle. Metall puudutab metalli, võtme kraapsatus. Siis klõpsatus, mis käib kaasas selle lukuauku torkamisega. Ta vaatab, kuidas lukutrummel pöördub. Keegi keerab väljastpoolt ta korteriust lahti. Keegi, kellel on võti, kuid kel pole mingit asja siia kutsumata siseneda. Link liigub allapoole. Uks hakkab tuttava kriginaga avanema. Ta paneb telefoni köögilauale, sõnum on unustatud. Ootab ja vaatab nürilt, kuidas uks lahti vajub. Mingi kogu sellest sisse astub. „Mida teie siin teete?“ küsib ta. Rahulikult ja asjalikult. Varjata pole midagi. Karta pole midagi. Või vähemalt veel mitte. „Mida kuradit ...“ Siis näeb ta, mida sissetungija käes hoiab. Nüüd. Nüüd tuleb hirm.
10
Kolm tundi hiljem JESS Issand küll, Ben. Võta telefon vastu. Ma külmetan siin väljas taguotsa kangeks. Eurostar, millega saabusin, väljus Londonist kahetunnise hilinemisega; pidanuksin kohale jõudma pool üksteist, kuid nüüd on kesköö juba möödas. Ja täna öösel on külm, Pariisis külmemgi kui Londonis. On alles oktoobri lõpp, kuid mu hingeõhk aurab ja varbad on saabastes tuimad. Jabur mõelda, et vaid paar nädalat tagasi oli kuumalaine. Mul on korralikku jopet tarvis. Kuid asju, mida mul on tarvis ja mida ma endale kunagi ei saa, on alati palju olnud. Olen ilmselt Benile juba kümme korda helistanud: Eurostari saabudes, Gare Du Nordist siia kõndimiseks kulunud pooltunni jooksul. Ta ei vasta. Ja pole vastanud ka ühelegi mu sõnumile. Ole sa tühja eest tänatud, suur vend. Ta ütles, et on kodus ja laseb mu sisse. „Lihtsalt helista kella. Ma olen üleval ja ootan sind ...“ Noh, siin ma igatahes olen. „Siin“ on hämaralt valgustatud munakividega kaetud tupiktänav piirkonnas, mis tundub olevat lausa udupeen. Tänava otsa sulgeb seesama, teistest pisut eemal seisev kortermaja mu ees. Vaatan üle õla tühja tänava suunas. Näen umbes kümne meetri kaugusele pargitud auto juures liigahtamas varjusid. Astun sammukese kõrvale, et paremini näha. Seal on … kissitan silmi ja püüan sotti saada. Võiksin vanduda, et keegi varjab end kössitades auto taga. Võpatan, kui paar tänavat kaugemal sireenid huilgama pistavad. Kuulan, kuidas helid öösse sumbuvad. Need erinevad kodus kuulduist – „tii-daa, tii-daa“, nagu laps teeks sireeni järele –, kuid mu süda hakkab ometi kloppima. Heidan uuesti pilgu selja taha, varjude vahele pargitud auto suunas. Nüüd ei märka ma enam liikumist, isegi mitte kogu, mida arvasin enne nägevat. Ehk eksitas mind siiski lihtsalt valgus. 11
LU C Y
FO LEY
Pöördun maja suunas vaatama. Teisedki majad siinsel tänaval on ilusad, aga see annab kõigile silmad ette. Hoone seisab tänavast pisut eemal, suure väravaga müüri taga, mis paistab varjavat midagi aia- või sisehoovilaadset. Viis korrust, hiiglaslikud aknad, sepistatud metallpiiretega rõdud. Kogu maja esikülge katab luuderohurägastik, mis näeb välja nagu tume laiali valguv plekk. Pead kuklasse ajades näen päris üleval midagi katuseaialaadset: puude ja põõsaste sakilised kontuurid öötaeva taustal. Kontrollin veel kord aadressi. Number kaksteist, Rue des Amants. Olen päris kindlasti õiges kohas. Mul on endiselt raske uskuda, et Ben elab selles uhkes kortermajas. Ta mainis, et üks semu, tuttav ülikooliaegadest, aitas tal elamist leida. Aga mõistagi on Ben alati osanud pehmelt maanduda. Niisiis on üksnes loogiline, et ta suutis kellegi niisuguse korteri saamiseks ära rääkida. Ja ära rääkima ta kellegi pidi. Ma tean, et ajakirjanikud teenivad ilmselt baaridaamidest rohkem, aga mitte nii palju. Mu ees seisva metallvärava küljes on lõvipeakujuline messingkoputi, priske metallrõngas irevil hammaste vahel. Märkan, et värava ülemises servas turritavad üleronimist takistavad ogad. Ja kahel pool väravat on kõrge müür pealt kaetud betooni valatud klaasitükkidega. Hoone elegantset välimust arvestades mõjuvad sellised turvameetmed pisut veidralt. Kergitan külma rasket koputit, lasen sel langeda. Kolksatus põrkab munakividelt tagasi, see kõlab vaikuses palju valjemini, kui ma oodata oskasin. Tegelikult on siin nii pime ja vaikne, et mul on raske uskuda, et tegemist on sama linnaga, millest ma Gare du Nordist tulles läbi vantsisin: tuledesära ja rahvamassid, restoranides ja baarides sagivad inimesed. Meenutan hiiglasliku valgustatud katedraali künka otsas – Sacré-Coeuri –, millest ma vaid kahekümne minuti eest möödusin; seda ümbritsesid end pildistavad turistid ja nende vahel sõeluvad kahtlase moega sulejopedes tüübid, alati valmis paari rahakotti näppama. Ja neoonsiltidega tänavaid, kust ma läbi kõndisin: vali muusika, öö läbi avatud toidukohad, baaridest välja pudenevad inimesed, sabad klubide uste taga. See siin oleks kui teine maailm. Vaatan taas tänavat selja taga, ühtki hingelist ei hakka silma. Ainsat heli tekitavad munakividel sahinal lendlevad kuivanud luuderohulehed. Kuulen kaugusest liiklusmüra, 12
KO RTER
PA RIISIS
autosignaalide huikeid, aga needki kostavad summutatult, justkui ei julgeks nad sellesse elegantsesse, sordiini all olevasse maailma sisse trügida. Ma ei pidanud kohvrit järele vedades jaamast siia tulles eriti aru. Keskendusin vaid sellele, et mind paljaks ei röövitaks ja mu kohvri katkine ratas kuskile kinni jäädes mind tasakaalu kaotama ei paneks. Aga nüüd jõuab mulle esimest korda kohale: ma olen siin, Pariisis. Teises linnas, teises riigis. Ma tegin selle ära. Jätsin vana elu selja taha. Ühes aknas kõrgel üleval süttib tuli. Vaatan üles ja näen seal tumedat kogu, pea ja õlgade kontuuri. Ben? Aga kui see oleks tema, siis kindlasti ta lehvitaks mulle. Ma tean, et tänavalatern, mille all seisan, valgustab mind. Ent kogu aknal on liikumatu nagu kivikuju. Ma ei erista ta näojooni ega saa sellestki aru, kas tegemist on mehe või naisega. Aga ta jälgib mind. Päris kindlasti. Ilmselt näen oma vana katkise kohvriga, mis selle ümber veetud kummipaelast hoolimata kipub laiali lagunema, üsna armetu välja. Teadmine, et keegi seal üleval näeb mind, kuid mina teda mitte, tekitab imeliku tunde. Langetan pilgu. Ahaa. Märkan väravast paremal väikest paneeli erinevate korterite kellanupukeste ja kaamerasilmaga. Suur lõvipeaga koputi on ilmselt mõeldud lihtsalt uhkuseasjana. Astun sammukese ettepoole ja vajutan kolmanda korruse, Beni korteri nuppu. Ootan, et ragisevast kõlarist kostaks ta hääl. Keegi ei vasta.
13
SOPHIE Katusekorter
Keegi koputab maja välisuksele. Piisavalt valjusti, et mu hõbedane whippet Benoît püsti kargaks ja valjusti haukuma hakkaks. „Arrête ça!“ käratan. „Lõpeta ära.“ Benoît niuksatab ja jääb siis vait. Ta vaatab minu poole, tumedais silmis arusaamatus. Ma märkan ka ise, kuidas mu hääl muutus – liiga kile, liiga vali. Kuulen järgnevas vaikuses oma hingamist, kähedat ja pinnalist. Mitte keegi ei kasuta iialgi koputit. Vähemalt mitte ükski selle majaga tuttav inimene. Astun korteri selles küljes asuvate, alla sisehoovi avanevate akende juurde. Tänavale ma siit ei näe, kuid tänavapoolsest väravast pääseb sisehoovi, niisiis näeksin, kui keegi oleks sealt kaudu sisse tulnud. Aga kedagi pole ja ilmselt on koputamisest juba paar minutit möödas. Ilmselgelt on tegemist inimesega, kel uksehoidja arvates siia asja pole. Tore. Väga hea. See naine pole mulle alati meelt mööda olnud, kuid tean, et vähemalt sellistes asjades saab teda usaldada. Pariisis on võimalik elada kõige luksuslikumas korteris ja ometi ajub linnakõnts aeg-ajalt su ukse taha. Narkomaanid, hulkurid. Hoorad. Pigalle, Montmartre’i kuuesaba külge klammerduv punaste laternate kvartal, jääb vaid pisut kaugemale. Siin üleval, miljoneid eurosid maksvas kindlusetornis, kust avanevad vaated linna katustele kuni Eiffeli tornini välja, olen end alati tundnud võrdlemisi turvaliselt. Siin saan kõntsa kullatise all eirata. Ma oskan väga hästi silma kinni pigistada. Enamasti. Aga tänane öö on … teistsugune. Lähen ja silmitsen koridoris rippuvas peeglis oma peegelpilti. Vaatan väga tähelepanelikult. Viiekümnese kohta polegi asi kõige hullem. Suuresti seetõttu, et olen oma forme’i säilitamise osas omaks võtnud prantslaste kombed. Põhimõtteliselt tähendab see pidevat näljatunnet. Tean, et näen isegi praegusel kellaajal laitmatu välja. 14
KO RTER
PA RIISIS
Mu värvitud huultele pole midagi ette heita. Ma ei lahku iialgi korterist huulepulka kasutamata. Chaneli La Somptueuse, mu firmavärv. Rikkaliku tooniga kuninglik värv, mis ei ütle „tule lähemale“, vaid „hoia eemale“. Mu juuksed on läikivmustas paažisoengus, mida lõikab iga kuue nädala tagant David Mallet Notre Dame des Victoires’ väljakul asuvas salongis. Selle vorm on ideaalne, hallid karvad hoolega peidetud. Mu abikaasa Jacques tegi kunagi üsna üheselt selgeks, et jälestab naisi, kes lasevad juustel halliks minna. Ei saa küll öelda, et ta oleks kuigi sageli siin tulemust imetlemas. Kannan riideid, mida loen oma vormiriietuseks. Oma soomussärgiks. Pluus firmalt Silk Equipment, suurepärase lõikega tumedad kitsad püksid. Sall, erksavärviline Hermèse siid, on ideaalne abivahend, mis aitab varjata kahju, mida aeg on kaela õrnale nahale tekitanud. Hiljutine kingitus Jacques’ilt, kes armastab ilusaid asju. Nagu see korter siin. Nagu mina enne seda, kui mul jätkus rumalust vanemaks saada. Ideaalne. Nagu alati. Nagu arvata võis. Kuid ma tunnen end räpasena. Oma tänasest teost määrituna. Peeglist vastu vaatavad silmad helgivad. Ainus märk. Ehkki ka mu nägu on pisut pingul. Olen tavalisest kõhnemgi. Ma pole viimasel ajal dieeti järginud, pole hoidnud hoolega silma peal igal veiniklaasil või sarvesaiasuutäiel. Ma ei oskaks teile öelda, mida ma täna hommikul sõin, kas mul oli üldse meeles süüa. Pükste värvel muutub iga päevaga lohvakamaks, rangluud tungivad üha teravamalt esile. Sõlmin salli lahti. Ma oskan salli siduda nagu sünnipärane pariislanna. See aitab mind liigitada üheks neist, šikiks suurepäraste kommete ja väikese koeraga rahakaks naiseks. Silmitsen eelmisel õhtul Jacques’ile saadetud sõnumit. Bonne nuit, mon amour. Tout va bien ici. Head ööd, mu arm. Siin on kõik hästi. Siin on kõik hästi. HAA. Ma ei saa aru, kuidas asjad on selleni jõudnud. Aga ma tean, et kõik sai alguse tema saabumisest. Kolmandale korrusele kolimisest. Benjamin Daniels. Tema hävitas kõik.
15
JESS
Otsin telefoni välja. Kui seda viimati kontrollisin, polnud Ben ühelegi mu sõnumile vastanud. Üks on saadetud Eurostarilt: Hakkasin tulema! Ja siis: Gare du Nordis! Ega sul Uberi kontot ole? Igaks juhuks, saate aru, kui ta lahkus peaks lubama mulle takso järele saata. Tundus proovimist väärt. Mu telefoni on saabunud uus sõnum. Ainult selle saatjaks pole Ben. Sa väike loll lita. Arvad, et ma jätan selle asja niisama?
Raisk. Neelatan, ehkki mu kurk on korraga kuivaks tõmbunud. Seejärel kustutan sõnumi ära. Blokeerin saatja numbri. Nagu ma ütlesin, tuli siiatulek ootamatult. Ben polnud erilises vaimustuses, kui talle enne helistasin ja teatasin, et olen teel. Tõsi ta on, ma ei andnud talle selle mõttega harjumiseks eriti palju aega. Aga samas olen alati tundnud, et meievaheline suhe on mulle olulisem kui mu poolvennale. Kutsusin teda eelmise aasta jõulude ajal enda seltsis aega veetma, aga tema ütles, et tal on tegemist. „Lähen suusatama,“ ütles ta. Ma ei teadnudki, et ta suusatada oskab. Vahel tundub lausa, et tal on minu pärast piinlik. Mina esindan minevikku ja tema raputaks end sellest kõigest hea meelega lahti. Pidin selgitama, et olen meeleheitel. „Loodetavasti kestab see ainult kuu või paar ja ma maksan oma kulud kinni,“ ütlesin. „Niipea kui jalad alla saan. Ma otsin endale töökoha.“ Ikka. Sellise, kus liigseid küsimusi ei esitata. Niimoodi jõuabki inimene välja kohtadesse, kus mina olen töötanud – pole just palju tööandjaid, kes huvituksid soovituskirjadest, mis vähimatki kriitikat ei kannata. Kuni tänase pärastlõunani olin ametis igati tulusas kohas, Brightoni Copacabana baaris. Aeg-ajalt sülle kukkunud kopsakad jootrahad kaalusid kõik muu üles. Näiteks karjalt pihkureist pankureilt, enamasti Londonist, kes mõne omasuguse jobu eelseisvat 16
KO RTER
PA RIISIS
abiellumist tähistasid ja nii täis olid, et raha õigesti lugeda ei suutnud – või siis on sellistel tüüpidel alati sularaha liiga laialt käes. Aga praeguseks olen tööst ilma. Jälle. Vajutan teist korda kellanuppu. Ei midagi. Kõik aknad on taas pimedad, isegi see, kus enne hetkeks tuli süttis. Issand küll. Ta ei saanud ju magama minna ja mind lihtsalt ära unustada … või sai? Teiste kellanuppude all on veel üks. Selle kõrvale on ilukirjas kirjutatud sõna Concierge. Nagu hotellis; veel üks märk selle kohta, et tegemist on tõsiselt peene kohaga. Vajutan nuppu, ootan. Vastust ei tule. Aga ma kujutan endale siiski ette, kuidas keegi mu pisikest videokujutist hindava pilguga takseerib ja otsustab siis ust mitte avada. Kergitan taas rasket koputit ja lasen sel vastu puitu kolksatada. Heli kajab tänavalt vastu, keegi ju peab seda kuulma. Mu kõrv eristab koera haukumist, see kostab kusagilt hoone sügavusest. Ootan viis minutit. Mitte kedagi ei tule. Raisk. Hotelli ma endale lubada ei saa. Mul pole tagasi Londonisse sõitmiseks piisavalt raha – ja kui olekski, ei saaks ma seda teha. Kaalun oma võimalusi. Lähen baari, ootan hommikut? Kuulen selja tagant munakivisillutiselt sammude müdinat. Ben? Pööran end ringi, olles valmis kuulma ta vabandust, juttu sellest, et ta läks korraks välja sigarette ostma või midagi. Aga minu poole kõndiv kogu pole mu vend. Ta on liiga pikka kasvu, liiga laiaõlgne, pead ümbritsemas karusnahaga ääristatud jopekapuuts. Ta liigub kärmelt ja tema kõnnakus on midagi sihikindlat. Klammerdun pisut kõvemini kohvri käepideme külge. Selles on sõna otseses mõttes kõik mu asjad. Nüüd on ta vaid mõne meetri kaugusel, piisavalt lähedal, et näeksin tänavalambi valguses ta kapuutsi all hiilgavaid silmi. Ta surub käe taskusse, tõmbab selle taas välja. Miski sunnib mind sammukese võrra taganema. Ja nüüd ma näen seda. Tema käes helkivat teravat metalset eset.
17
MAJAHOIDJA Hoovimaja
Ma jälgin teda väravakaamera videopildilt, seda võõrast värava taga. Mida ta siit otsib? Ta helistab taas kella. Ilmselt on ta eksinud. Mulle piisab tema vaatamisest, et teada – siia tal küll asja ei ole. Kuigi ta ise tundub arvavat, et on õiges kohas, ta on väga otsusekindel. Nüüd vaatab ta otse kaamerasse. Ma ei lase teda sisse. Ma ei saa seda teha. Mina olen selle maja väravavalvur. Istun siin, oma loge’is, tillukeses majakeses sisehoovipoolses nurgas; sellesuuruseid mahuks igasse mu pea kohal asuvasse korterisse tükki kakskümmend. Aga vähemasti on see minu jagu. Minu privaatne ruum. Mu kodu. Suurem osa inimesi ei peaks seda sellise nime vääriliseks. Kappvoodil istudes saan peaaegu et korraga kõiki toanurki puudutada. Maapinnast ja ülevalt katuselt immitseb rõskust ja aknad ei pea tuult. Aga mu ümber on neli seina. Minu jaoks on see koht, kus hoida oma kunagise elu kaja kandvaid fotosid, tillukesi reliikviaid, mida olen kokku korjanud ja mille külge üksildust tundes klammerdun; lilli, mida sisehoovis olevast aiast igal hommikul korjan, et siin midagi värsket ja elusat oleks. Kõigist oma vajakajäämistest hoolimata sisendab see koht turvatunnet. Ilma selleta poleks mul midagi. Silmitsen taas nägu ekraanil. Valgus langeb sellele nüüd teise nurga alt ja ma märkan midagi tuttavat: nina ja lõua teravat joont. Aga välimusest enamgi hakkab see silma viisis, kuidas ta liigub, enda ümber ringi vaatab. Ablas rebaselik hoiak, mis meenutab mulle kedagi teist. Annab veel enam põhjust teda mitte sisse lasta. Mulle ei meeldi võõrad. Mulle ei meeldi muutused. Muutused on minu jaoks alati ohtu tähendanud. Tema kinnitas seda: tuli oma küsimuste, oma sarmiga siia. See mees, kes asus elama kolmanda korruse korterisse, Benjamin Daniels. Tema tuleku järel muutus kõik.
18
JESS
Ta tuleb otse minu suunas, see jopega tüüp. Tõstab käe. Metalltera välgatab taas. Raisk. Hakkan ringi pöörama, et jooksu pista, temast vähemalt mõne meetri kaugusele jõuda. Aga oot, ei, ei … nüüd näen, et asi ta käes ei olegi terariist. See on iPhone, selle metallist ümbris. Hingan välja, sest olen hinge kinni hoidnud, ja toetun ootamatust väsimuselainest vallatuna vastu oma kohvrit. Olen terve päeva pinge all olnud; mõni ime, et mind isegi varjud hirmutavad. Vaatan, kuidas tüüp helistab. Kuulen liini teisest otsast vaikset plekist häält, minu meelest on see keegi naine. Siis hakkab rääkima mees, naisest üle, valjemini ja valjemini, kuni viimaks ta lausa karjub. Mul pole aimugi, mida ta sõnad täpselt tähendavad, kuid mõistmaks, et see küll viisakas või sõbralik vestlus pole, ei pea just prantsuse keele spetsialist olema. Kui mees on pika ja vihase tiraadiga maha saanud, lõpetab ta kõne ja torkab telefoni tagasi taskusse. Seejärel sülgab ta suust üheainsa sõna: „Putain.“ Seda sõna ma tean. Ma sain prantsuse keele tasemeeksami eest küll hindeks D, kuid kunagi uurisin kõigi vandesõnade tähendust, ja huvipakkuvad asjad jäävad mulle hästi meelde. Hoor. Seda see sõna tähendabki. Nüüd pöörab mees ringi ja hakkab taas minu suunas tulema. Ja ma saan nüüd üsna selgelt aru, et tal on kavas selle maja väravast sisse minna. Astun sammukese kõrvale ja tunnen end nii tühise asja pärast leili mineku tõttu täieliku tolana. Aga kõik on tegelikult igati loogiline, vahtisin kogu Eurostaril istutud aja üle õla. Igaks juhuks, teate küll. „Bonsoir,“ ütlen oma parima hääldusega ja võluvaima naeratusega. Ehk laseb see tüüp mu sisse ja ma saan minna kolmandale korrusele 19
LU C Y
FO LEY
ja Beni korteri uksele kolkida. Äkki ta uksekell lihtsalt ei tööta või midagi sellist. Tüüp ei vasta. Ta lihtsalt pöördub värava kõrval asuva klahvistiku poole ja sisestab mõned numbrid. Viimaks heidab ta üle õla minu poole kiire pilgu. See pole mingi eriti sõbralik pilk. Taban alkoholi kolkunud ja hapukat lehka. Copacabana põhiklientuuri hingeõhk oli enamasti samasugune. Naeratan uuesti. „Ee … excuse-moi? Palun, oeh ... mul oleks abi vaja, ma otsin oma venda Beni. Benjamin Danielsi ...“ Soovin, et mul oleks veidi rohkem Beni suhtlemisoskust, tema sarmi. Ema kutsus teda ikka Libekeel Benjaminiks. Ta on alati osanud kõiki enda pilli järgi tantsima panna. Ehk seepärast jõudiski tema ajakirjanikuna Pariisi, sellal kui mina olen rüganud Brightoni peldikbaaris, mis teenindab nädalavahetustel poissmeestepidude pidajaid ja nädala sees kohalikke pätte ja kus bossi kutsutakse hellitavalt Perverdiks. Tüüp pöördub aegamisi mulle otsa vaatama. „Benjamin Daniels,“ ütleb ta. See pole küsimus, ta lihtsalt kordab nime. Näen ta pilgus midagi: viha või hirmu. Ta teab, kellest ma räägin. „Benjamin Danielsi pole siin.“ „Mis mõttes pole siin?“ küsin. „Ta andis mulle selle aadressi. Ta elab kolmandal korrusel. Ma ei saa teda kätte.“ Mees pöörab mulle selja. Vaatan, kuidas ta värava lahti tõmbab. Viimaks pöördub ta kolmandat korda minu poole ja ma mõtlen, et ehk ta kavatseb mind siiski aidata. Ja siis ütleb ta aktsendiga inglise keeles väga aeglaselt ja valjusti: „Tõmba uttu, väike tüdruk.“ Enne kui vastata jõuan, kostab metalli kolksatus ja ma hüppan tahapoole. Ta lõi värava otse mu nina all kinni. Kui kumin mu kõrvust kadunud on, kuulen vaid iseenese kiiret ja valju hingamist. Aga ta on mind siiski aidanud, ehkki ta ise seda ei tea. Ootan hetke, heidan kiire pilgu tänava suunas. Siis tõstan käe klahvistiku juurde ja sisestan samad numbrid, mida kasutamas teda vaid hetk tagasi jälgisin: 7561. Kümnesse: tuluke muutub roheliseks ja ma kuulen, kuidas värava lukustusmehhanism klõpsatusega avaneb. Lipsan kohvrit enda järel lohistades sisse.
20