Sellin et su e müs u va teeriu jub la m, hti!
E le g a n t n e , amüsantne j a b r il j a n t n e !
Originaal: Papeles arrugados © Tekst: Diego Arboleda, 2012 © Illustratsioonid: Raúl Sagospe, 2012 © Grupo Anaya, S.A., 2012. Madriid, Hispaania
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Hispaania haridus-, kultuuri- ja spordiministeerium
Toimetanud Mari Laan Küljendanud Aila Utsu-Püttsepp Trükitud Greif OÜ trükikojas Tõlke autoriõigused: Ehte Puhang ja Toledo kirjastus, 2021 www.toledo.ee ISBN 978-9949-7460-5-7
Sisukord Kortsutatud paber .......................................... 7 Ühel kaunil kevadpäeval ................................ 10 Poiss, kes sai nime, mida ta poleks tohtinud saada .............................................................. 13 Tüdruk, kes nägi liiga palju und .................... 19 Kuidas püüda kinni koletis? ........................... 24 Poiss, kes luges lugusid, mida ta poleks tohtinud lugeda ................................................. 31 Lugu, mis on palju lugusid ............................. 37 Kuidas näha selgesti ....................................... 46 Ei taha enam olla äi ........................................ 57 Õhupallimees ................................................. 63 Kortsutatud paberid ....................................... 71 Eriline paik ..................................................... 74 Padi ................................................................ 78 Sanatooriumis ................................................ 83 Pole mingit koletist ......................................... 96 Plahvatus ........................................................ 103 Crisóstomo lugu ............................................. 115 Inimesed käituvad kummaliselt ...................... 127 Kui paistab kuu .............................................. 131 Järgmisel ööl .................................................. 137 Sanatoorium töötab jälle ................................ 147 Jaimekese ja Gretakese lugu ........................... 153 Epiloog ........................................................... 175
Nagu näete, on esimese pildi peal ainult üks paber, aga see pole tavaline paber, see on...
Kortsutatud paber
M
ida on erilist ühes kortsutatud paberis? Mitte midagi või kõik – sest kuni sa pole seda lahti teinud, ei tea sa, mis seal sees on. See on nagu väike meteoriit, nagu tilluke kohver, mis võib endas peita mõnd kummalist kalliskivi, nagu suletud rusikad, mille ema sinu ette tõstab ja küsib: kummast käest? Sina valid ühe ja arvad õigesti ära, ema avab peo ja seal on komm või viinamari või šokolaad. Aga sa ei saa rahu enne, kui ta avab ka teise peo, sest see on suletud pihk, kus võib samuti midagi olla. Ja sama lugu on ka kortsutatud paberiga.
Jaime* ja Greta isa amet muutus vastavalt sel lele, kes perekonnast seda määratles. Ema ütles, et ta on professionaalne kirjanik, vanaisa väitis, et ta on looder, samuti professionaalne. Jaime kahtlustas, et tegelikult viitasid mõlemad sama laadi tööle, aga * Hispaania keeles on mõni täht, mida loetakse teistmoodi kui eesti keeles, ja seda raamatut lugedes on sul hea teada, et hispaania keele J-tähte peaks hääldama nagu eesti keele H-tähte. Nii et Jaime nime tuleks lugeda hoopis Haime. (Toimetaja märkus)
võib-olla vanaisa Crisóstomo vaatepunktist, kes oli ühe tähtsa sanatooriumi direktor kaugel põhjas, olid looder ja kirjanik kokkuvõttes sama asi. Väike Greta omakorda oli veendunud, et tema isa amet on olla paberikortsutaja. Ta vaatas, kuidas isa tagus Remingtoni kirjutusmasina ümmargusi klahve ja tegi seda hämmastava kiirusega, aina kiirendades, kuni järsku pidurdas. Siis täitus isa suu solvangute ja vandesõnadega, millest tema põsed läksid punni, kuni ta seda enam taluda ei suutnud ja nad temast välja pääsesid. Ta haaras kirjutusmasinast lehe, kortsutas selle raevukalt kokku ja viskas toa kaugeimasse otsa. Ja kui sõnad lendasid keereldes aknast välja Madriidi taevasse, siis kortsutatud paberid langesid Greta kõrvale maha, sooritades seejuures kaks väikest põrget, peaaegu hääletult. „Ära neid puutu.“ „Miks?“ päris Greta. „Sest need kortsutatud paberid peidavad endas midagi väga halba ja kui sa nad avad, hüppab see sealt sulle näkku.“ Aga nii raske oli neid mitte avada.
7
Teise pildi peal on koletis, seesama koletis, kes saabus Melanhoolikute sanatooriumi videviku ajal...
Ühel kaunil kevadpäeval
T
a liikus läbi aia nagu silmamunade, jalgade ja hammaste keeristorm, sukeldus sügavale mändide vahele, ronis mäe otsa, kuni jõudis väiksele lagendikule päris tipus, ja seal tõi ta kuuldavale kõige õudsema kriiske, mida eales on kuuldud. Teda nägi aednik Mattias Mutt, kelle silmad muutusid kaheks tibatillukeseks mustaks läätse teraks, mis tema paksude prilliklaaside taga võbelesid. Selles sanatooriumis olid pikka aega käinud
puhkamas rikaste maaomanike pered, markiid, krahvid ja isegi kuningad koos abikaasadega, aga praegu, 1937. aasta kevadel, kui riik oli sõjas, oli see kõigest üks unustusse vajunud hoone mägede vahel, kuhu olid jäänud ainult direktor Crisóstomo, mõned vanad töötajad – täpsemalt kokaproua, ülemkelner ja toatüdruk – ja Claudine, noor prantslannast klaverimängija. Mitte keegi neist ei uskunud Mattiast.
9
„Ma nägin teda oma silmaga,“ protesteeris tema. „Sinu silmanägemine on väga kehv, sellepärast sind ju Mutiks kutsutaksegi,“ vastas proua kokk, ja see oli tõsi. „See oli koletis, mustvalge,“ seletas aednik, „silmad olid tal paigast nihkunud, keel oli nagu nokk ja otsast terav nagu mõõk.“ „Ce n’est pas possible!“ hüüatas klaverimängija, tahtes öelda, et see pole võimalik. „Kohutav kriise kostis,“ jäi Mattias endale kindlaks ja lisas piibellikult: „Nii kohutav, et päike muutus veripunaseks.“ „Aga see ei ole ju põhjus, Mattias,“ vaidles direktor vastu. „Selles orus on päike loojudes alati veripunane.“ Ja ka see oli tõsi.
10
Siin on portree vastsündinud Jaimest, kui ta oli...
Poiss, kes sai nime, mida ta poleks tohtinud saada
H
iina muinasjutud!“ See oli vanaisa Crisóstomo sõjahüüd, kui ta Madriidis Jaime ja Greta vanematel külas käis. Näiteks kui ema talle kenasti selgitas, et tema ei hakka mitte kunagi sanatooriumis töötama, sest ta tahab saada kunstnikuks, siis vaatas vanaisa seda valgusküllast tuba, mis oli muudetud ateljeeks, vaatas pintsleid, lõuendeid, palette, visanditega kaetud seinu ja värviplekilisi lappe ning hüüatas: „Hiina muinasjutud!“
11
Kui isa väitis, et kirjanikuamet on amet nagu iga teinegi, millega on võimalik ühtehoidvat ja hoolitsetud peret üleval pidada, siis kõndis direktor raamatukogus ringiratast ja kopsis kepiga vastu raamatuselgasid just nagu vang, kes oma kongi trellidel pilli mängib. Ta vaatas tigedalt Remingtoni kirjutusmasinat ja hüüatas: „Hiina muinasjutud!“ Täpselt samamoodi kulgesid ka paljud teised, tegelikult peaaegu kõik jutuajamised, mis võisid lõppeda vaidlusega isa ja vanaisa Crisóstomo vahel.
12