Kustunud mälestuste saar

Yōko Ogawa

Kustunud mälestuste saar

1

Mõtlen vahel, mis haihtus siit saarelt esimesena. „Tükk aega enne sinu sündi oli see saar pilgeni täis mitmesuguseid asju – läbipaistvaid asju, hästi lõhnavaid asju, tuules laperdavaid ja värskelt läikivaid asju. Ühesõnaga, sedasorti uhkeid asju, millest sul enam aimugi pole,“ jutustas ema mulle tihti, kui ma veel väike olin. „Aga kahjuks ei saa saarerahvas neid toredaid asju lõputult hinge põhjas tallel hoida. Kui sa juba siin maalapil elad, pead leppima sellega, et nad üksteise järel su peast kustuvad. Küllap on varsti käes aeg, kus ka sinul tuleb oma esimesest asjast ilma jääda.“ „Kas see on väga hirmus?“ uurisin ma ehmunult ema käest. „Ei, üldse mitte. See pole valus ega ebamugav. Ühel heal hommikul ärkad oma voodis ja tunned, et vahepeal on midagi juhtunud. Surud silmad kõvasti kinni, ajad kõrvad kikki ja tunnetad hommikust tuulehoogu oma põskedel – miski on eilsega võrreldes hoopis teistmoodi. Ja siis taipad korraga, mis see on, 7

mille sa oled kaotanud, taipad, mis on saarelt sedapuhku igaveseks hääbunud.“ Neid jutte rääkis ema mulle ainult keldrikorruse töö­kojas.

See oli umbes kahekümne tatami-mati suurune kergelt tolmune krobelise põrandaga ruum, mille põhjaküljel voolas jõgi – veevulin oli selgelt kuulda. Võtsin istet ainult mulle mõeldud ümmargusel taburetil ja kuulasin, kuidas ema meislit teritades või raspliga kivi hõõrudes – ta oli skulptor – minuga vaiksel häälel kõneleb: „Kui midagi järjekordselt haihtub, lööb saar esialgu kihama. Kõik kogunevad tänavatele ning jagavad mälestusi sedapuhku hääbunud asjast. Nende jutt on täis igatsust, nukrust ja valmisolekut teineteist raskel hetkel lohutada.

Kui haihtunud asjal on mingi käegakatsutav kuju, kogutakse selle jäänukid siit-sealt kokku, põletatakse ära, maetakse maha või visatakse jõkke ja lastakse allavoolu. Aga kogu see ärev sehkendamine ei kesta kaua – paari-kolme päeva pärast rahunevad kõik maha ja naasevad endise elu ja igapäevaste toimetuste juurde. Neile ei tule enam meeldegi, mis see õigupoolest oli, millest nad ilma jäid.“ Ema puhkas seejärel veidi käsi ja juhatas mind trepi taha.

Seal kössitas vana kummut, mille sees oli palju väikeseid sahtleid. „Vali üks, mis sulle kõige rohkem meeldib ja tee lahti!“ Võrdlesin hoolikalt sahtlite roostes rõngaskäepidemeid ja nuputasin pikalt, millisest kinni haarata. Mul oli alati hirmus raske otsusele jõuda, kuna teadsin liigagi hästi, kui saladuslikke ja lummavaid esemeid siit leida võis. Ema oli nimelt mitmed saarelt kaduma läinud asjad salaja kummutisse ära peitnud. Võtsin 8

end viimaks kokku ja valisin ühe rõnga välja. Kui ma sahtli lahti sikutasin, asetas ema ühe eseme naeratusega oma peo­pesale: „See asi läks kaotsi siis, kui ma olin kõigest seitsme­aastane. Sellist riideriba nimetati „paelaks“ ja seda kasutati juuste kaunista­ miseks või kinnitati kleidi külge.“ „See on „kelluke“. Veereta seda veidi peos. Näed, on ju kena hääl.“ „Täna valisid sa eriti toreda sahtli. See on minu jaoks kõige olulisem ese – „smaragd“, mille pärandas mulle vanaema. Erakordselt kaunis, väärtuslik ja peen kalliskivi, mille ilu hindasid kunagi kõik saarlased, aga nüüdseks on nad ka selle täiesti unustanud.“ „See imeväike õbluke asi on tohutult tähtis. Kui tahtsid kellelegi midagi teatada, kirjutasid sõnumi paberile ja liimisid „margi“ peale. Ja siis toimetati see kohale, ükspuha, kus ilmanurgas inimene ka ei asunud. Sellist asja tuli vanadel aegadel üsna tihti ette.“ Pael, kelluke, smaragd, mark… Ema suust pudenenud sõnad meenutasid võõramaiste kaunitaride või seniolematute taimede nimesid, mis panid mu südame põnevusest põksuma.

Tema juttu kuulates kujutasin elavalt ette, milline võis olla elu siis, kui kõik need asjad veel alles olid, ja see pakkus mulle tohutut rõõmu.

Samas ei sündinud need kujutluspildid sugugi kergesti.

Asjad olid peopesal põikpäiselt keras justkui talveunes väikeloomad ega andnud endast ühtki elumärki. Tundsin end ebakindlalt, nagu prooviksin taevatühjuses triivivatest pilvedest 9

voolida käegakatsutavaid savikujusid. Et need sõrmede vahelt ei libiseks, pidin salasahtlite ees seistes igale ema lausutud sõnale jäägitult pühenduma.

Kõige rohkem meeldis mulle lugu „lõhnaõlist“. See oli läbipaistev vedelik, mida hoiti pisikeses klaaspudelis. Kui ema anuma esimest korda minu kätte andis, pidasin seda ekslikult suhkruveeks või millekski magusaks ja tahtsin seda kohe maitsta. „Oot! See pole joomiseks,“ ütles ema kähku ja naeris. „Siit võetakse üksainus tilk ja pannakse see niimoodi kaelale,“ tõstis ema pudeli oma kõrva taha ja tupsutas ettevaatlikult sinna hinnalist vedelikku. „Miks seda tehakse,“ ei saanud mina midagi aru. „Lõhn on silmale nähtamatu asi. Ometi on seda võimalik pudelisse kinni püüda,“ selgitas ta.

Ma uurisin pingsalt anuma sisemust. „Kui sa lõhnaõli peale paned, jääb aroom sulle külge. Ja see võib mõnele sinu jaoks olulisele inimesele mõjuda lummavalt.

Kui ma olin veel noor neiu, panin enne kohtingule minekut ikka natuke lõhnaõli peale. Leida armsale mehele meeldiv lõhn oli minu jaoks sama oluline kui kaunite riiete valimine. See siin ongi lõhnaõli, mida ma panin peale iga kord, kui sinu isaga kokku sain. Alatihti toimusid meie kohtamised lõunakünka nõlval laiuvas roosiaias, mistõttu pidin hirmsasti vaeva nägema, et leida midagi, mis ei jääks sealsete õite tugevale aroomile alla. Iga kord, kui mu juuksed tuules lehvima lõid, piilusin silmanurgast isa poole ja mõistatasin, kas ta tunneb parajasti mu lõhna või mitte.“ 10

Lõhnaõlist rääkimine tekitas emas kõige rohkem elevust. „Tol ajal suutsid veel kõik inimesed head lõhna tunda. Ja kõik said aru, kui suurepärane see on. Aga nüüd pole enam keegi selleks võimeline. Lõhnaõli ei müüda ka enam kusagil. Kellelgi pole sellise asja järele vajadust. See haihtus tol sügisel, kui ma su isaga abiellusin. Kõik võtsid oma tillukesed pudelid kaasa ja kogunesid jõekaldale. Seejärel tõmbasid nad korgid pealt ja kallasid sisu vette. Oli ka neid, kes ei suutnud kuidagi armsast pudelist loobuda ja hoidsid seda kramplikult nina ääres. Aga ka nemad olid ühes teiste saarlastega kaotanud võime lõhna tunda. Koos hõnguga kadusid ühtlasi kõik mälestused, mis sellega seotud olid. Lõhnaõlist oli saanud tühi­paljas vesi, millest polnud mingit kasu. Jõgi haises hingematvalt paar-kolm päeva takkajärele – isegi mõned kalad surid ära –, aga inimesed ei teinud märkamagi, sest võime tajuda lõhna oli inimeste teadvusest jäägitult kadunud.“ Ema silmad muutusid loo lõpus väga nukraks. Ta võttis mind põlvele ja lasi mul nuusutada lõhna oma kaelal. „Noh, kuidas on?“ küsis ta. Ma ei osanud vastata. Oleksin justkui midagi lõhnasarnast tundnud – see miski oli täiesti erinev näiteks kõrbenud saiast või kloorisest basseiniveest –, aga ma ei osanud seda ähmast aistingut kuidagi sõnadesse panna.

Pinguta palju tahad, midagi enamat pähe ei karga.

Kuna ma ei lausunud kippu ega kõppu, ohkas ema veidi pettunult. „Pole hullu. Ma saan väga hästi aru, et sinu jaoks on see kõigest tilk üsna tavalist vett. Mis teha. Siin saarel on pea võimatu 11

meenutada asju, mis on kord juba haihtunud.“ Nende sõnadega pani ema lõhnaõlipudeli sahtlisse tagasi.

Kui keldriateljee kell lõi täpselt üheksa korda, pidin lastetuppa tagasi minema ja magama heitma. Ema võttis peitli ja haamri ning asus tööle. Katuseakna taga triivis poolkuu.

Kui ta mind head ööd soovides suudles, julgesin talt lõpuks küsida seda, mis oli mul tükk aega südant vaevanud: „Miks sul kõik need asjad nii hästi meeles on, mida kõik teised on unustanud? Kuidas sa ikka veel tunned lõhnaõli lõhna, kui teised seda enam ei suuda?“ Ema vaatas akna taga rippuvat noorkuud ja pühkis sõrmega põllelt kivitolmu. „Mõtlen ka ise sellele tihti,“ ütles ta veidi käheda häälega. „Ma ei saa aru,“ jätkan mina, „miks ainult sinu jaoks miski ei kao? Kas sul jääbki kõik igaveseks meelde, ükspuha kui palju aega mööda ei läheks?“ Ema langetab pilgu, justkui tunneks ta end süüdi. Ma annan talle põse peale lohutuseks veel ühe musi.

2

Sestpeale kui mu ema suri ja veidi aega pärast seda lahkus elavate kirjast ka isa, elan majas üksinda. Üle-eelmisel aastal jätsin hüvasti infarkti saanud vanatädiga, kes oli minu eest hoolitsenud mu titeeast saati. Kuuldavasti elavad teispool põhjamägesid kusagil jõe ülemjooksu lähedases külas minu nõod, aga ma pole neid elu sees näinud. Sealsetel mäenõlvadel vohavad okaspuud ja tippe looritab tihe udu – vähe on neid, kes julgeksid oma jalga sinna tõsta. Pealegi pole saarest ühtki kaarti – küllap kustusid need juba tükk aega tagasi –, mistõttu keegi ei tea päris täpselt, mismoodi saar mägede teisel küljel välja näeb või millise kujuga ta ülepea on.

Mu isa uuris metslinde. Ta töötas lõunakünka tipus asuvas linnuvaatlusjaamas. Tubli kolmandiku aastast veetis ta töö­postil – kogus andmeid, tegi pilte ja korraldas munade väljahaudumist.

Kasutasin lõunasöögi viimist ettekäändena, et igal võimalikul juhul tema poole lipata. Noorteadlased hellitasid mind üksteise võidu, pakkusid küpsiseid ja kakaod. Istusin isa 13

põlvedel ja vaatasin binokliga linde. Noka kuju, silma­ümbruse värv, väljasirutatud tiibade kuju – isa ei jätnud märkamata kõige väiksematki eripära ja oskas alati täpselt nimetada iga linnu nime. Kuna binokkel olid minusuguse lapse jaoks liiga raske, kippusid käed väsimusest alla vajuma. Isa libistas vasaku käe mu küünarnukkide alla, et mind veidi toetada. Kui me nõndaviisi, põsed vastakuti, linde jälgisime, tekkis mul korraga tahtmine isalt pärida: „Kas sa tead, mis ema ateljee vana kummuti sahtlites peidus on?“, aga just siis, kui kavatsesin suu lahti teha, kangastus mulle katuseakna taga paistvat noorkuud vaatava ema profiil, ja ma ei suutnud ühtki sõna kuuldavale tuua.

Selle asemel andsin edasi ema asjalikud juhised: „Hakka nüüd kohe sööma ja ära lase toidul ära jahtuda!“ Tagasiteel saatis isa mind bussipeatuseni. Murdsin ühe kingiks saadud küpsise tükkideks ja puistasin puru teepealses metsloomade söögikohas laiali. „Millal sa järgmine kord koju saad tulla?“ uurisin ma. „Eks vist laupäeva õhtupoolikul…“ pomises isa mõtlikult vastu. „Tervita siis minu poolt ema ka,“ lehvitas isa hoogsalt käega, nii et kitli rinnataskusse topitud punane pliiats, kompass, marker, joonlaud ja pintsetid ähvardasid sealt välja pudeneda.

Küll on hea, et linnud kadusid alles pärast isa surma, mõtlen ma tihti. Tavaliselt ei lasknud saarlased, kes ühe või teise asja kadumisega seoses ametist ilma jäid, sellest end pikemalt häirida, vaid otsisid kohe endale mõne uue ülesande, kuid isa oli 14

hoopis teist masti mees. Ta oskas ainult linnuliike määrata – muudes asjades temast suuremat kasu polnud.

Naabrivanamees jättis kübarsepa ameti sinnapaika ja hakkas vihmavarjumeistriks. Vanatädi mees vahetas praami­ mehaanikuameti laovalvuri kohustuste vastu. Ühe klassikaaslase vanem õde, kes oli kosmeetik, leidis uue töö sünnitus­õena.

Ja mitte keegi neist ei nurisenud. Isegi siis, kui palk oli madalam, ei meenutanud nad vanu häid aegu ega igatsenud oma endist ametit tagasi. Pealegi, kui liiga pikalt mossitada, varitses oht jääda silma salapolitseile.

Kõik – ka mina nende hulgas – suudavad unustada mängleva kergusega. Justkui saaks saar edasi kesta vaid silmapiirini laiuva tühjusemere lainetel ulpides.

Lindude kadumine toimus ühel hommikul täpselt samamoodi nagu kõik teisedki juhtumid.

Kui ma voodis silmad lahti tegin, tundsin nägu puudutavas õhus mingit kummalist karedust. Selge märk millegi kadumisest. Mässisin end tekki ja lasin pilgul tähelepanelikult üle toa käia. Meigitarbed peeglilaual, kirjutuslauale laiali pillatud kirja­klambrid ja märkmepaberid, pitskardinate mustrid, plaadi­riiul – ka kõige väiksemates pisiasjades võis midagi teisiti olla. Et selgitada välja, mis õigupoolest kaotsi läks, on vaja järje­kindlust ja keskendumisvõimet.

Hüppasin voodist välja, tõmbasin kardinad eest ja astusin aeda. Ümbruskonna rahvas oli samuti õue tulnud ja uuris mureliku näoga ümbrust. Naabrite koer ulgus madala häälega.

Korraga nägin, kuidas taevalaotuses lendab üks väike pruun 15

lind. Ta oli ümara kujuga ning kõhu all paistsid mõned valged tähnid. „Ei tea, kas see on üks nendest lindudest, mida ma vaatlus­jaamas isaga koos nägin,“ mõtlesin endamisi ja selsamal hetkel märkasin, et minu mälust oli kustunud kõik, mis seondus lindudega. Sõna „lind“ tähendus, lindudega kaasnevad tunded ja mälestused – ühesõnaga kõik oli nagu peoga ­pühitud. „Ah seekord läksid siis linnud,“ ühmas vanamees, kes oli enne olnud kübarsepp. „Kui linnud, siis pole hullu. Pole vist kedagi, kes nende pärast üleliia südant valutaks. Nad ei tee ju suurt midagi, lendavad niisama taevas ringi.“ Ta kohendas salli kaelal ja aevastas vaikselt. Kui meie pilgud kohtusid, paistis talle korraks meenuvat, et mu isa uuris metslinde – ta naeratas kohmetult ja asus kiirustades töökoha poole teele.

Kui kaotsiläinu oli selgunud, paistsid inimesed viimaks rahunevat. Nad pöördusid oma tavapäraste hommikuste toimetuste juurde. Mina üksi jäin ainitise pilguga taevast vaatama.

Pisike pruun lind joonistas taevasse suure sõõri ja suundus seejärel üha väiksemaks muutudes põhja poole. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, mis liiki lind see võis olla. Kahetsesin väga, et polnud isaga koos vaatlusjaamas binokliga linde uurides vaevunud nende nimesid korralikult meelde jätma. Proovisin kogu jõust midagi sellest linnust – kas tema iseäralikud tiivalöögid, säutsumise või värvitooni – endas alles hoida, aga kõik oli asjatu. Lind, kes pidi peitma endas kõiki mälestusi isaga koosveedetud ajast, ei tekitanud enam mingeid sooje tundeid.

Ta oli lihtsalt üks paljudest elusolenditest, kes oskas tiibu ülesalla liigutades läbi õhu lennelda.

16

„Mälestused on lihtsalt palju vastupidavamad, kui sa arvad.

Nagu ka hing, milles nad varjul on.“ Mis jääb alles, kui kõik kustub? Nimetu saare nimetutel kallastel haihtuvad asjad: kõigepealt linnud, siis roosid ja laevad... Paljud saare elanikud ei märkagi, kuidas ümbritsev vähehaaval olematusesse libiseb.

Need vähesed aga, kes kadunut veel mäletavad, elavad pidevas hirmus salapolitsei ees, kes hääbunud esemed ja unustamisvõimetud inimesed hirmuäratavate mälujahtide käigus minema viivad.

Kui painajaliku loo peategelane, noor romaanikirjanik, avastab, et ka tema toimetaja võib peagi politsei haarangutes kaduma minna, otsustab ta aidata mehel põgeneda. Peagi tuleb tal silmitsi seista küsimusega – kuidas ja kellele kirjutada romaani, kui keegi ei mäleta enam sõnu ega tunne asju, mida need kunagi ammu tähistasid. Ja kuidas saavad teineteist armastada mees, kes kunagi midagi ei unusta, ja naine, kes enam midagi ei mäleta?

postimehekirjastus.ee