Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Kutsung sisekosmosest Kirjutanud Elin Nilsson Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma Toimetanud Signe Kure Küljendanud Signe Kanarbik Kirjastanud Päike ja Pilv, 2022 www.paikejapilv.ee
Trükitud Printonis ISBN 978-9916-630-21-1 (köites) Originaali pealkiri: Anrop från inre rymden Alfabeta Bokförlag, 2017 @ Elin Nilsson Raamatu väljaandmist on toetanud:
Teistsugune
5
Higi-Jeesus
29
Kolmkümmend seitse kraadi
47
Eemale, isa
69
Mis pagan tal viga on
89
Laula ikka
105
Sada korda tugevam
125
Teistel
145
Teistsugune Doris pidi varsti sünnitama hakkama. Kui ma ühel pärastlõunal koju tulin ja kavatsesin hakata riideid vahetama, leidsin ta oma riidekapist. Ta lamas teksapükste virnal ja vahtis tigeda pilguga. Kui ma teda paitada tahtsin, hakkas ta sisistama. Muidu ei teinud ta kunagi nii. Mulle mitte. Samal õhtul kuulsin majapidamisruumist näugumist. Kui ma ukse lahti tegin, lipsas ta välja. Pesu nööride taga nurgas oli hunnik käterätikuid, mis ta oli kokku kogunud. Kui ma sellest Marcusele rääkisin, ütles ta, et ju saab Doris pojad. „Abbe kass oli samasugune, kui poegima hakkas. Ta otsib neile head pesa.“ Ma ei uskunud teda. Ütlesin, et ta ei tea kassidest mitte midagi. Doris oli nii väike. Kõigest aasta ja
5
kaks kuud. Alles nädal hiljem, kui Doris lamas mu voodis ja ma teda kõhu pealt ettevaatlikult silitasin, jäin seda juttu uskuma. Ma tundsin kehasid. Kassipoegade kehasid. Ja Doris sisistas jälle samamoodi. Oli novembri esimene nädal, koolivaheaja keskpaik. Täiesti vale aeg aastast, millal üks kass võiks pojad saada. Vähemalt Dorise moodi õuekass. Aga temal oli see esimene kord, vaevalt ta taipas, et iga hetk võib lumi maha tulla ja külmaks minna. Või siis arvestas ta sellega, et me lubame neil toas olla. Arvestas minuga. „Sa saad emaks, Doris.“ Ta vaatas mulle arusaamatuses otsa. Siis läks minema. Tal oli tähtsamatki teha kui minuga kudrutada. Poegadele pesa ehitada. Doris oli kõige rohkem minu oma. Mina käisin muudkui peale. Ja mina maksin selle viiskümmend krooni, mis Jonna ema tema eest tahtis, kuigi ma teadsin, et nad soovisid tegelikult poegadest lihtsalt võimalikult ruttu lahti saada. Esimesel nädalal mahtus ta mulle peopessa. Silitasin ühe sõrmega ettevaatlikult ta kasukat ja
6
korrutasin ta nime, et ta saaks aru, kes ta on. Kuigi ma tegelikult tean, et kasse see ei huvita. Nüüd ei lubanud ta mul isegi pesategemisel aidata. „Jäta ta rahule,“ ütles Marcus. „See on instinkt.“ Helistasin Jonnale. Ta oli vanaema ja vanaisa juures Skellefteås. Nad sõitsid sügisvaheaja esimesel päeval sinna ja pidid tagasi tulema alles järgmise teisipäeva õhtul. Jonna vastas pärast kuut signaali. Hakkasin juba kõnet lõpetama. „Halloo,“ ütles ta. Hääl oli väsinud. Ma rääkisin Dorisest. Ta ei olnud üldse rõõmus. Ta küsis, miks me kassile tablette polnud andnud. Ja seda küsid sina, oleksin tahtnud öelda. Aga ei öelnud. „Ma küsisin eelmine aasta koolis kõikidelt, kas nad tahavad kassipoega, et sa teaks. Andsime ise kõigile, kes tahtsid. Nii et sul pole enam kellelegi anda.“ „Võib-olla on keegi ümber mõelnud.“ „Ega ei usu küll,“ vastas Jonna. „Su isa peab nad ära hävitama.“ Ma ei öelnud midagi. „Me hakkame nüüd sööma,“ ütles Jonna.
7
„Millal sa koju tuled?“ „Teisipäeval, endiselt.“ „Kas oleme kolmapäeval pärast kooli koos?“ küsisin. Aga ma juba teadsin, mida ta vastab. Ta hääl oli õel. „Kolmapäeviti käin ma ratsutamas.“ Ta ei öelnud tead ju küll. Ma olen seal kolm aastat käinud. „Õigus jah. Aga neljapäev?“ „Ma vist ei saa siis.“ „Aga reede?“ Mu hääl tundus kile. „Ma ei tea. Eks näe,“ ütles Jonna. „Ma olen ausalt öeldes sellest pidevast suhtlemisest päris tüdinud.“ Hammustasin huulde. Kui ma kõne lõpetasin, mõtlesin, et reedel ma enam uuesti ei küsi. Ootan ja vaatan, kas ta küsib ise minu käest. Me istusime klassis ikka veel kõrvuti. Kui mul kõige raskem oli, siis mõtlesin ikka sellele. Et ta polnud vähemalt kohta vahetanud. Igasugu muid asju oli ta teinud. Lõpetanud minu ootamise pärast tunde, lõpetanud vahetunnis minuga olemise, minuga rääkimise. Aga vähemalt istus ta ikka veel minu kõrval.
8
Kuni ta minu kõrval istub, kujutan ma endale ette, et keegi ei märka midagi. Ka mina ise mitte. Ma proovisin naeratada ja naerda ja olla nagu tavaliselt, aga tema ei teinud seda kõike vastu. Hoopis ohkas või pööritas silmi, kui ma midagi ütlesin. Või siis ei teinud üldse mitte midagi. Ei vastanud ega vaadanud mulle otsa. Nagu mind poleks enam olemas. Kõige hullem oli see, et mida rohkem ta niimoodi tegi, seda rohkem ma rääkisin. Plääplääplää, kogu aeg. Ma ei suutnud end peatada. Mitte enne, kui kõik võimalikud jututeemad otsa said. Sageli rääkisin sellest, mida me olime suvel teinud ja kui tore see oli. Kujutasin endale ette, et talle tuli seda lihtsalt meenutada, et ta uuesti tavaliseks muutuks. Kuigi tegelikult polnudki see kõige hullem. Tegelikult oli kõige hullem see, et ma sain aru, et see on mõttetu, ja ikkagi ei suutnud lõpetada. Kui ma vait jääksin, siis juhtuks nagu midagi kohutavat. Selline tunne oli. Nii et ma muudkui lobisesin. Vahetpidamata. See oli ainus hea asi selle juures, et Doris pojad saab. Et mul on millestki rääkida, kui Jonna tagasi tuleb. Midagi, mis on natukenegi huvitav.
9