Lõpp-peatus Auschwitz
R
ong seisis kaua vaikselt paigal – nii kaua, et nad muutusid rahutuks ja soovisid, et saaksid lõpuks selgust, milline Auschwitz on. Selgus saabus. Esimeste koidukiirte ajal hakkas rong viimast korda sõitma, peatudes uuesti paari minuti pärast raudteetammil, mis asus keset lagedat välja. Rööbaste kõrval seisid kümnest kuni kaheteistkümnest mehest koosnevad rühmad. Nad kandsid sinise-valgetriibulisi rõivaid ja samast kangast mütse. Palju SS-lasi kõndis siia ja sinna, arusaamatult kiiresti askeldades. Kohe, kui rong täiesti seisma jäi, tormasid triibulistes rõivastes mehed vagunite juurde ja tõmbasid uksed lahti. „Visake pagas välja. Vaguni ette. Iga viimne kui kott.“ Nad olid kohutavalt ehmunud, kuna taipasid, et olid kõigest ilma jäänud. Kiiruga püüti tähtsamaid esemeid riiete alla peita, aga mehed olid juba vagunitesse hüpanud ja hakkasid kotte ja inimesi välja viskama. Korraga olid nad kõik väljas, jäädes seal hetkeks kõhklema. See kõhklus ei kestnud aga kaua. SS-i mehi ligines neile igast küljest, lükates neid raudteega paralleelselt jooksva tee suunas. Kõik, kes piisavalt kiiresti ei liigutanud, said jala- või nuiahoobi, nii et kõik kiirustasid, kuidas aga jaksasid, seisma pikka rivvi, mis moodustumas oli. Hans taipas alles siis, et neid kahte lüüakse kindlasti lahku, et mehed ja naised eraldatakse üksteisest. Ta suudles Friedelit kähku – „Kuniks me taas kohtume“ – ja siis oli see läbi. Rivide 19
Lõpp-peatus Auschwitz
ees seisis nuiaga sõdur, kelle suunas nad aeglaselt marssisid. Ta heitis igale inimesele pealiskaudse pilgu ja osutas nuiaga: „Vasak. Parem.“ Vanad mehed, invaliidid ja kuni umbes 18-aastased poisid läksid vasakule. Noored ja tugevad läksid paremale. Hans jõudis sõdurini, aga ei pööranud talle tähelepanu. Tal jagus silmi vaid Friedeli jaoks, kes seisis oma rivis, mõne meetri kaugusel, ja ootas, kuni tuli naiste kord. Friedel naeratas talle, otsekui öeldes: „Ole kannatlik, kõik läheb hästi.“ Sellepärast ei kuulnud Hans, kui arstist sõdur temalt küsis, kui vana ta on. Pahane, et Hans talle ei vastanud, virutas arst Hansule nuiaga, saates ta otseteed vasakule. Ta seisis vanade ja haigete seas: vanad mehed, tema ühel käel seisis pime mees ja teisel käel nooruk, kes näis nõdrameelne. Hans hammustas hirmunult huulde. Ta taipas, et siin oli võimalus ellu jääda vaid tugevatel, ja ta ei soovinud, et talle saaks osaks laste ja vanurite saatus. Teise rivvi polnud tal aga võimalik pääseda, kuna kõikjal olid SS-lased, relvad laskevalmis. Friedel suunati noorte naiste juurde. Vanemad naised ja kõik lastega naised pandi eraldi rivvi. Nii moodustus neli rivi: umbes 150 noort naist ja samapalju noori mehi; ülejäänud 700 seisid oma rivides tee ääres. Siis tuli arstist sõdur tagasi ja pöördus vanade meeste poole, küsides, kas nende seas on arste. Neli meest astus ette. Arst küsis van der Kousilt, eakalt Amsterdami üldarstilt: „Milliseid haigusi Hollandis laagris esines?“ Van der Kous kõhkles ja mainis siis midagi silmahaiguste kohta. Ärritunud ohvitser pööras talle selja. Hans nägi oma võimalust. „Te mõtlete ilmselt nakkushaigusi. Seal oli aeg-ajalt sarlakite puhanguid, aga need ei kulgenud eriti raskelt.“ „Tüüfust?“ 20
Lõpp-peatus Auschwitz
„Ei, mitte ühtegi juhtumit.“ „Hästi. Kõik tagasi rivvi.“ Ja siis pöördus ta oma adjutandi poole: „Me võtame tema.“ Adjutant viipas Hansule ja viis ta noorte meeste rivi lõppu. Hans tundis, et oli suurest ohust pääsenud. Tõepoolest, vahepeal olid kohale jõudnud veoautod ning vanu mehi ja naisi hakati nende peale laadima. Ta nägi nüüd esimest korda, mismoodi oli tõeliselt alluda SS-ile, kes hakkas inimesi lükkama, lööma ja peksma. Paljude jaoks oli raske kõrgesse veoautokasti ronida, ent Sturmmann’ide nuiade tõttu andsid nad endast parima. Ühe eaka naise peahaav jooksis tugevalt verd. Mõned inimesed jäeti maha: nad ei suutnud mingil moel veoautole ronida ja need, kes proovisid neile appi tulla, aeti jalahoobi või röögatusega minema. Viimane veoauto sõitis ette ja kaks SS-last võtsid õnnetul vanal mehel kätest ja jalgadest kinni ning heitsid ta kasti. Pärast seda hakkas naiste rivi liikuma. Hans oli Friedeli silmist kaotanud, ent ta teadis, et naine on kuskil seal. Kui naised olid paarisaja meetri kaugusele jõudnud, siis hakkasid ka mehed kõndima. Kolonni valvati rangelt. Sõdurid marssisid mõlemal pool, relvad laskevalmis. Umbes iga kümne vangi kohta oli üks valvur. Hans oli peaaegu rivi lõpus. Ta nägi, kuidas temast paremal ja vasakul olevad valvurid teineteisele märku andsid. Nad vaatasid enda ümber kiiresti ringi ja siis tuli vasakul käel olev valvur Hansu juurde ja tahtis tema kella endale võtta. See oli ilus kell, stopperiga. Ema oli talle selle arstieksami läbimise puhul kinkinud. „Mul on seda tööl vaja. Ma olen arst.“
21
Lõpp-peatus Auschwitz
Valvuri näole ilmus irve. „Scheisse, Arzt…Sa oled koer, vaat mis! Anna kell siia!“ Mees krabas tal käest kinni, et seda ära tõmmata. Hetkeks püüdis Hans vastu hakata. „Põgenemiskatse, mis?“ ütles mees, vintpüssi palgele tõstes. Hans taipas, et ta oli täiesti abitu, ja andis mehele oma kella. Tal ei olnud soovi oma esimesel päeval Auschwitzis „põgenemiskatsel“ kuuli läbi surra. Kui nad üle raudteerööbaste läksid, nägi ta teekurvis Friedelit. Naine lehvitas ja Hans ohkas kergendatult. Pärast rööpaid jõudsid nad vahipostidega piirdeni, mis näis tähistavat laagri territooriumit. Seal olid laoruumid ehitusmaterjalide tarbeks, kuurid, tohutud tellise- ja lauahunnikud. Samuti olid seal väiksed rongid, mis sõitsid inimjõul. Vankrid, mida vedasid mehed. Siia ja sinna tee äärde jäid suuremad ehitised, tehased, mille seest kostus masinate undamist. Ja siis veel laudu, telliseid ja kuure. Kraana tõstis tsemendiämbreid. Kõikjal käis ehitus ja kihas elu. Kuid kraanadest ja väikestest rongidest enam torkasid silma vargakostüümides mehed. Siin ei olnud mingit automatiseerimist, vaid kõik oli tuhandete, kümnete tuhandete käte töö. Aur on praktiline; elekter on tõhus, seda saab tööle rakendada sadade kilomeetrite kaugusel; bensiin on kiire ja võimas. Inimesed on aga odavad. See paistis nende näljastest silmadest. See paistis nende paljast rinnast, kust roided välja sirutusid otsekui köied, mis keha koos hoiavad. Seda oli näha rivis telliseid tassivatest meestest, kes vaevaliselt komberdasid, jalas puidust kotad või siis üldse paljajalu. Nad rühkisid edasi, ilma üles ega ringi vaatamata. Nende näod olid ilmetud. Uustulnukatele ei reageerinud nad kuidagi. Siin-seal oli traktor, mis telliseid täis vankrit vedas. Mootor põksus aeglaselt: naftamootor. Hansule tulid tahestahtmata meelde õhtud, mil ta oli selili oma paadi põhjas pikutanud ja kuulanud mööduvate kaubalaevade podinat. Milline 22
Lõpp-peatus Auschwitz
oli küll elu tollal olnud, mida kõike tulevik tõotas! Ta kogus ennast. Ta tundis, et praegu pole aeg selle üle pead murda. Ta pidi võitlema. Ehk suudab ta teha nii, et see vana elu ühel päeval jälle tagasi tuleb. Siis seisid nad värava ees ja nägid esimest korda laagrit. See koosnes suurtest tellistest barakkidest. Kokku oli neid umbes kakskümmend viis. Barakid olid kahekorruselised, viilkatuste ja väikeste pööninguakendega. Hoonetevahelised tänavad olid korras. Need olid sillutatud väikeste kivide ja kitsaste mururibadega. Kõik oli puhas, korralikult värvitud ja säras eredas sügispäikeses. See võinuks olla mudelküla: laager tuhandetele töölistele, kes töötavad vägeva ja kasuliku projekti hüvanguks. Värava kohal oli malmist koonduslaagri loosung. Lootustandev, ent ohtlik: „ARBEIT MACHT FREI“. Lootus, mille eesmärgiks oli rahustada lõputuid rahvamasse, kes siit sisenesid. Siit ja paljude teiste sarnaste väravate alt mujal Saksamaal. Aga see oli vaid illusioon, kuna see värav oli värav põrgusse ja loosungi „Töö teeb vabaks“ asemel pidanuks seal seisma „Hüljake lootus, kõik, kes te siit sisenete“. Sest laagrit ümbritses elektritara. Kaks rida betoonposte, kenasti valgeks lubjatud, kolm meetrit kõrged. Elektriisolaatoritel okastraat. Traat näis tugev ja sellest läbi saada raske. Aga veelgi hullem oli silmale nähtamatu: 3000 volti! Sellest, et elekter oli sisse lülitatud, andsid märku vaid siin-seal vilkuvad punased tulukesed. Iga kümne meetri tagant oli taral silt, millel olid pealuu ja säärekondid ning sõna „stopp“ saksa ja poola keeles: Halt. Stój. Ükski piire ei ole aga piisavalt tõhus, kui selle iga lõiku pole võimalik tule all hoida. Just seetõttu olid tarale ehitatud sajameetriste vahedega vahitornid, mis olid mehitatud automaatrelvadega SS-i valvuritega. 23
Lõpp-peatus Auschwitz
Sellest paigast võis välja pääseda vaid ime läbi. Inimesed, keda nad laagris kohtasid, ütlesid sama asja, kuna nüüd, kui nad juba okastraadist piirde sees olid, valvati neid palju vähem; SS-lased olid selle ülesande vangidele üle andnud. Vangidele, kes nägid küll hoopis teistsugused välja, kui need tuhanded, kes väljaspool laagrit töötasid. Need siin kandsid triibulist linast vormi, mis oli puhtam ja istus paremini seljas. Tihti olid nad lausa elegantselt riides, peas mustad mütsid ja jalas kõrge säärega saapad. Vasakul varrukal oli neil punane lint, mille peal olid numbrid. Need olid Blockältester’id, eri barakkide plokivanemad, kes korraldasid kõike oma plokis toimuvat. Nad juhtisid plokki sekretäri abiga ja jaotasid ka toitu laiali. Ise nad sellest ilma ei jäänud: seda oli nende täiskuukujulistest nägudest näha. Nad olid kõik poolakad ja riigisakslased1. Aga leidus ka mõni hollandlasest vang. SS-lased ja Blockältester’id hoidsid neid eemale, kuna uustulnukatel leidus endiselt erinevaid väärisesemeid. Mõnel õnnestus siiski nende juurde tulla. Nad tahtsid nende kelli ja sigarette endale. „Te jääte nendest niikuinii ilma.“ Aga enamik värskelt saabunuid ei uskunud seda ja hoidsid kõike enda taskus. Hans andis ühele hollandlasele paki sigarette, kuid SS-lane nägi seda pealt ja lõi teda. Hollandlane oli juba jooksu pistnud: ta oli seda ette aimanud. Nende juurde tuli üks mees, väikest kasvu, kuid Heraklese kehaehitusega. Ilmselgelt oli ta teiste hulgas lugupeetud. „Noh, mehed, millal te Westerborkist tulite?“ „Kolme päeva eest.“ „Kas on uudist?“ „Kas te Itaaliasse maandunud vägedest juba kuulsite?“
Natsi-Saksamaa kodanik. Natside Nürnbergi rassiseaduse kohaselt anti see seisus vaid „puhtast rassist“ sakslastele.
1
24
Lõpp-peatus Auschwitz
„Muidugi, me loeme lehte. Kuidas Hollandis lood on?“ Mis nad sellele oskasid vastata? Neid huvitas rohkem see, kuidas lood siin Auschwitzis on, mis neid ees ootab. „Kes sa oled?“ küsis üks uustulnukatest. „Leen Sanders, poksija. Ma olen olnud siin aasta otsa.“ Uustulnukad tundsid hetkeks kergendust. Tundus, et siin oli siiski võimalik elada. „Kas teie rongist on siin veel palju inimesi alles?“ küsis Hans, kes hakkas juba umbusklikuks muutuma. „Ära päri liiga palju. Küll sa näed,“ vastas poksija. „Hoia silmad ja kõrvad lahti ning suu kinni.“ „Aga sina näed küll päris hea välja.“ Leen naeratas teadvalt. „Vaat sulle poksijat.“ „Mida me siin tegema peame hakkama?“ „Teid määratakse komandodesse, mis töötavad väljaspool laagrit.“ Hansu silme ette kerkisid taas inimesed, keda ta enne laagrist väljas oli näinud, need töömasinad, kes rivis telliseid ja tsementi tassisid, nende ilmetud näod, surnud silmad ja kõhnunud kehad. „Mis vanade inimestega juhtub, kes veoautodes ära viidi?“ „Kas sa BBC-d pole kuulanud?“ küsis Leen. „Olen küll.“ „Noh, siis peaksid teadma.“ Seejärel teadis Hans kõike. Ta mõtles Friedelile, kelle rivi ta silmist oli kaotanud. Ta mõtles oma emale, oma vennale, kõigile, keda ta oli näinud Auschwitzi sõitmas. Ta mõtles oma õpingutele, oma tööle, oma ambitsioonidele. Ta mõtles taas Friedelile ja nende tulevikuplaanidele. Need olid sellise inimese mõtted, kes on veendunud, et ta sureb peagi. Ja siiski hiilisid talle juba pähe kahtlused. Võib-olla tal veab, võib-olla. Ta oli arst – ei, ta ei julgenud loota, aga ta pidi. Ta ei 25
Lõpp-peatus Auschwitz
suutnud uskuda, et ta siin sureb, aga ellu ei suutnud ta enam samuti uskuda. Röögatus tõi ta tagasi praegusesse hetke. „Aufgehen!“ Nad kõndisid mööda Lagerstrasset suurte barakkide vahel. Tänavatel oli palju inimesi. Mõne baraki ustele olid kinnitatud klaasplaadid: Häftlingskrankenbau Interne Abteilung Entritt verboten Haiglaukse ees istusid mehed, kes kandsid valgeid mundreid, mille jaki tagaküljel ja pükste õmblustel olid punased triibud. Nad tundusid heas vormis ja terved ning pidid olema arstid. Uustulnukatele heitsid need mehed vaevalt pilgu, kuid Hans nägi, et nende huvipuuduse põhjus polnud sama kui tuhandetel enne nähtud meestel. Tööorjade puhul oli selleks olnud kurnatus, sügav rusutus, mis muutis igasuguse vaimse pingutuse võimatuks. Nende nägusate meeste puhul oli põhjuseks aga teatud üleolek. Lõppude lõpuks olid nad eesõigustega, laagri „prominendid“. Ja kes olid nemad, uustulnukad? Neid võisid kõik vabalt solvata ja naeruvääristada. Nad jõudsid 26. ploki, Effektenkammer’i juurde. Leen selgitas, mida see tähendab. Siin hoiustati vangide isiklikke esemeid, riideid ja muid väärtasju. Akende kohal oli näha pikka paberkottide rivi, igas kotis ühe mehe asjad. Kui keegi laagrist vabaks sai, siis anti talle kõik tagasi. Nende rõivaid ei hakatud alles hoidma. Juute ei lastud kunagi vabaks. Nende suhtes polnud algatatud mingit juriidilist menetlust. Kuna neile ei olnud mingit karistust määratud, ei saanud neid ka vabadusse lasta. Tõepoolest, 26. ja 27. ploki vahel kästi neil riidest lahti võtta. Kõik nende rõivad ja esemed, mis neil kaasas olid, laaditi 26
Lõpp-peatus Auschwitz
vankrile. Nad tohtisid alles jätta ainult nahkvöö ja taskurätiku. Hans püüdis mõne parema arstiriista alles jätta, aga nad olid tal peagi kallal. Kiitsakas mees, kelle vasakul käsivarrel oli silt kirjaga Lagerfriseur kontrollis kõiki. Need, kes olid püüdnud midagi alles jätta, pidid selle ikkagi ära andma ja said kauba peale korraliku obaduse osaliseks. Hans küsis, kas võib oma arstiriistad alles jätta. Mees irvitas ja võttis kõik ära. Seal nad seisid. Nüüd olid nad kõigest ilma. Protsess oli olnud aeglane, kuid nüüd oli see läbi. Kas polnud mitte Schmidt, Hollandi avaliku julgeoleku peakomissar ja Rauteri2 esindaja juudiküsimuses, kord öelnud: „Juudid lähevad tagasi, kust nad tulid, sama alasti, kui siia saabudes.“ Schmidt ei olnud täpsustanud, kust need juudid 16. ja 17. sajandil olid tulnud, ning jättis mainimata, et nad ei olnud tegelikult alasti, vaid olid sageli toonud kaasa suuri aardeid riikidest, kust nad välja olid visatud. Samuti ei rääkinud ta Hollandi juutide ajaloolistest õigustest, mis oli neile tükk aega tagasi Oranje Willemi dekreediga antud. Aga kuidas olekski Schmidt saanud rääkida Hollandi kangelase tegudest, kes oli vabaduse eest võidelnud? Samasuguseid tegusid ei saanud ometi oodata natsirežiimi kangelastelt, kes ei sure mitte isamaaline palve huulil, vaid põgenevad, püüdes iga hinna eest oma nahka päästa. Hans lohutas ennast selle mõttega. Polnud kahtlustki, et ta ise oli kehvas olukorras, aga siiski – tema saatus oli sünge, ent nende oma oli kindel. Kindlasti kukuvad nad ühel päeval ja siis jääb nende võitudest alles vaid üks: võit juutide üle. Aeglaselt, ent kindlalt olid nad Hollandi juute hävingu poole lükanud.
Hans Albin Rauter oli kõige kõrgem SS-i ohvitser ja politseiülem okupeeritud Hollandis. 2
27
Lõpp-peatus Auschwitz
1940 Kõik juudid vabastati riigiametist. 1941 Juutidel keelati töötada vabade elukutsete esindajatena, kasutada ühistransporti, pidada poodi, käia teatris ja pargis, teha sporti ja kõike muud, mis elu ilusaks teeb. Nendel võis olla vara kuni 10 000 kuldna, hiljem 250 kuldna väärtuses. 1942 Deporteerimise algus, keelati ära elu ise. Aeglaselt, sest hollandlased ei oleks talunud seda, et „nende“ juute hävitati siis, kui hirmuvalitsus polnud Hollandis veel võimust võtnud.
28