Kõige kaunimad ehted by Apollo Raamatud

Kõige kaunimad ehted Lapsed antiikkirjanduses

Kreeka lapsed (marmorskulptuurid, u 4. saj eKr). Brauroni Arheoloogiamuuseum. Wikimedia Commons

Lapsed ja lapsepõlv antiikajal Sissejuhatuseks

Tänapäeva Eesti kooliprogrammid ja õpikud näitavad, et meie lapsed õpivad koolis täiskasvanute kultuuri, peamiselt poliitilis-militaarset ajalugu ning tehnilis-loodusteaduslikke tulevikuteadusi. Laste elust varasemate sajandite Euroopas teatakse parimal juhul, et suremus oli kõrge, et valitsejate lapsed pandi riidesse nagu väikesed täiskasvanud ja et vaeste inimeste lapsed tegid hommikust õhtuni tööd. Olukorras, kus andmed Eesti ja laiemalt läänemeresoome alade laste elust varasematel sajanditel on üksnes arheoloogilised ja materiaalsed, leidub küllaldaselt kirjalikku ja kirjanduslikku materjali teisest, ehkki mõnevõrra hiljem siinset vaimuelu mõjutama hakanud lähtekohast – Lääne-Euroopa antiikaegsest kultuurist. Teatavasti kestis Euroopa antiikaeg rohkem kui tuhat aastat (7. sajandist eKr – 5. sajandini pKr) ning levis maa-alal, millel praegu elab ligi 35 rahvust ja kõneldi juba antiikajal paljusid eri keeli. Tollane Eesti ala kuulus küll Rooma impeeriumi majanduslikku, kuid mitte poliitilisse ega keelelis-kultuurilisse huvisfääri.

Teadmine antiikajast, saati veel antiikaja lastest ulatus meie piirkonda palju hiljem, esialgu areldi keskaegse koolisüsteemi (siinses valikus „Cato ütlused“), tuntavamalt varauusaegse humanistliku kultuuri kaudu ja ikka kirja(ndus)like allikate vahendusel. Nagu kirjandust üldse, nii loodi Kreeka-Rooma antiikajal ka lastekirjandust – tollal tähendas see kirjandust laste kohta ja mõnikord ka laste poolt, mitte spetsiaalset lastele loodud kirjandust – peamiselt kreeka ja ladina keeles. Seetõttu on käesoleva raamatu tõlked tehtud neist kahest keelest ja peegeldavad eeskätt antiikaja Kreekat ja Roomat, ent kohati ka ülejäänud helleniseeritud ja romaniseeritud ühiskondi. Jäika piiri selle suure antiikkultuurist mõjutatud maailma eri osade vahele ei ole siinse väljaande koostajad püüdnud seada. Lugeja peaks silmas pidama siiski seda, et varasemad tekstid kajastavad peamiselt Kreeka ühiskonna suhtumist lastesse ja alles 1. sajandist eKr lisandub laste elu kujutamine olulise teemana ka ladinakeelsetes Rooma allikates. Paratamatult kujundas antiikaja laste elustandardi ühiskonna võimsam ja rikkam osa ning nende eeskuju jäljendas jõudumööda keskklass ja lõpuks ka vabakslastud ja orjad. Järglaste saamist peeti juba varases Kreekas tähtsaks nii vanemate kui ka riigi vaatenurgast. Lastetut kodu peeti suureks õnnetuseks ja avaliku arvamuse kohaselt seondus see üksildase ja vireleva vanadusega, veel hullem – tõenäosusega surra üksi, isegi nii, et jäid teostamata vajalikud riitused. Riigi seisukohalt olid lapsed samuti tähtsad ning näiteks Platon ja Aristoteles käsitlevad riigile ja

poliitikale pühendatud teostes ka mitmeid lastekasvatuse aspekte. Samuti näitavad laste väärtustamist nendega seotud motiivid kirjanduses, andes tunnistust lapsevanema ja lapse vahelisest sügavast lähedusest ning õrnusest ja armastusest, mida laste vastu tunti. Neid motiive näeme juba varases eepikas (vt näiteks Hektori hella hüvastijättu oma pojaga „Iliase“ 6. laulus või Phoinixi suhtumist oma kasvandikku Achilleusesse „Iliase“ 9. laulus), aga ka hilisemates teostes. Näiteks on Aristoteles oma „Nikomachose eetika“ 8. raamatus põhjalikumalt käsitlenud vanemate ja laste vahelist armastust ning toonud selle puhul muu seas esile, et vanemad armastavad lapsi nende sünnihetkest peale nagu iseennast ning et nende armastus on püsiv ja isetu. Nii võivad emad oma lastest rõõmu tunda isegi siis, kui on andnud need teiste kasvatada; neile paistab olevat küllalt, kui nad näevad, et lastel läheb hästi, ja nad armastavad neid isegi siis, kui need ei vasta teadmatuse tõttu millegi sellisega, mis oleks ema suhtes sobiv (8.8). Laste tähtsus peegeldub ka Kreeka visuaalkunstis. Nii näiteks on klassikalise perioodi hauamonumentidest hinnanguliselt rohkem kui kümnendikul näha eri vanuses lapsi, nii üksinda kui ka perekonnaringis, nii vabu kui ka lapsorje, kelle riietus ja paigutus reedavad nende alamat staatust. Nende n-ö nähtamatute laste kohta on hauareljeefid peaaegu ainsaks allikaks ja nõnda on meil nende elu ja olukorra osas võimalik üksnes oletusi teha. Ent lapsi kujutatakse ka muudes kunstižanrides, kusjuures erinevalt realistlikest skulptuuridest esitatakse neid maalikunstis proportsioonidelt väikeste täiskasvanutena. Vanemas kunstis

figureerivad lapsed tavaliselt mütoloogiliste süžeede osalistena, alates 6. sajandist eKr aga hakatakse järjest enam kujutama ka tavalisi lapsi nende igapäevaelu stseenides ning laste kujutised muutuvad aina realistlikumaks. Rooma ühiskonnas kujunesid pärast mitut Kreeka kultuuri mõjust kantud sajandit laste käsitlemisel suunda näitavaks keiser Augustuse seadusetekstid meie ajaarvamise vahetusest. Esialgu näisid need küll laste kaudu mõjutavat pigem vanemate karjäärivõimalusi, sätestades näiteks pärimisel ja poliitilistesse ametitesse kandideerimisel, aga ka naiste majanduslikul iseseisvumisel eeliseid neile, kes olid abielus ja mitme lapse vanemad. Nii oli lastega abielumeestel võimalik kiiremini karjääriredelil tõusta ning valida endale valitsemiseks sobiv provints enne teisi kandidaate; vabad naised pääsesid alates kolmanda ja orjad alates neljanda lapse sünnitamisest meeste finantsjärelevalve alt. Lapsed olid vanemate sotsiaalne kapital ja seepärast hakati neid sageli kujutama nii kirjas kui ka kujutavas kunstis, esialgu tõendusmaterjalina laste, kaasa arvatud juba surnud laste olemasolu kohta. Teine elavnemine laste käsitlemisel kirjasõnas ja kujutavas kunstis saabus Roomas pärast Nero valitsust ja kodusõdu keiser Vespasianuse ajal 1. sajandi teisel poolel, mil hakati pöörama järjest süsteemsemat tähelepanu laste haridusele ja nende eest hoolitsemisele laiemalt. Sellest ajast on säilinud Rooma kõnekunstiõpetaja Quintilianuse mahukas raamat tulevase kõnemehe harimise kohta varaseimast lapsepõlvest peale, aga ka käsitlusi laste eest hoolitsemisest ja nende ravimisest (Galenos, Soranus, Plinius Vanem jt). Teise Kristuse-järgse, poliitiliselt rahuliku

Kreeka poiss (katkend vaasimaalist, u 5. saj eKr). Kinský palee Prahas. Wikimedia Commons

Rooma tüdruku pea (marmorskulptuur, 1. saj eKr / 1. saj pKr) ja Rooma poisi büst (marmorskulptuur, 2. saj algus pKr). Varssavi Rahvusmuuseum. Fotod: Kristi Viiding

ja külluslikumat elu pakkunud sajandi vältel muutus laste seisund ühiskonnas sotsiaalselt üha kindlamaks. Perekond ja selle liikmed muutusid selle ajastu tekstides järjest individualiseeritumaks: laste ja vanemate hauakirjad ning skulptuurid olid tundeküllased, erakordselt sage oli sel ajal laste elu kujutamine sarkofaagidel. Ka seadusetekstides räägiti üha selgemalt lapse ja tema hooldajate õigustest ja kohustustest. Tähelepanu on juhitud asjaolule, et 2. sajandil elas väga palju Rooma mehi pere juures ega olnud naisest ja lastest pikkade sõjaretkede tõttu eemal. Tänu sellele said areneda lähedasemad suhted isa ja laste vahel. Riiklikult toetas sellist poliitikat keisrikoja viljakuse ja õnnelike aegade ideoloogia (fecunditas, felicitas temporum). Just tänu antiikse kirjasõna säilimisele teame, et lapsepõlve pikkus ei olnud Euroopa aluskultuurides kuni hilisantiigini kindlalt määratud aastate hulk, vaid selle üle arutati ja pakuti välja erinevaid võimalusi. Mõni neist süsteemidest lähtus pigem numbrisümboolikast kui laste tegelikust arengust. Nii koosnes Rooma entsüklopedisti ja keeleteadlase Varro jaoks 1. sajandil eKr inimelu viiest 15-aastasest perioodist ja lapsepõlv oli neist esimene. Samal sajandil jagas Rooma poeet Horatius inimelu neljaks, nii et lapsepõlv oli veelgi pikem. Cicerolt säilinud iga vanusegrupi tunnussõnade reas iseloomustab lapsi ebakindlus, noorukiiga metsikus, täiskasvanuiga väärikus ja vanadust küpsus. Ladina sõna infans („mitterääkiv“) kirjeldab kõige väiksemaid lapsi just neil puuduva kõneoskuse kaudu. Cicero sõnutsi oli selle varaseima ea ülesandeks õppida seisma, kõndima, kasutama oma käsi mänguks, tundma

ära lähedasi inimesi ning kuulama ja mõistma teiste kõnet, eriti jutukesi. Väikelaps oli Cicero arvates uudishimulik ja võistlushimuline. Hiljemalt hilisantiigiks kujunes välja arusaam, et väikelapseiga lõpeb 6–7-aastaseks saamisega; sellele järgneb peaaegu sama pikk periood kuni puberteedini – tüdrukutel usuti see algavat 12-aastaselt, poistel hiljemalt 14-aastaselt. Seneca Noorem rõhutas, et üleminekul väikelapseeast lapseikka (6/7–12/14) saab lapsest mõistuslik (rationalis) olend, kes on õppimisvõimeline ja kelle iseloom on juba välja kujunenud. Siit tulenes arusaam sobivast kooliminekueast, mis on Euroopa kultuurides jäänud püsima tänaseni. 7–14-aastase lapse (pubes) kujunemises peeti tähtsaimaks sotsiaalset ja seksuaalset arengut, mis lõpeb lisaks sotsiaalsele ja seksuaalsele küpsusele ka õigusliku vastutusvõime saabumisega 14-aastaseks saamisel – sellest alates loeti laps Rooma õiguse järgi kuriteovõimeliseks (doli capax). Sama vanusega uskus Celsus saavat mööda lastehaiguste perioodi. Nüüd võisid nii poisid kui ka tüdrukud juba abielluda. Poiste lõplikku vastuvõttu täiskasvanute hulka tähistati ühiskonnas veel teisegi tseremooniaga – poisirüü (praetexta) vahetamisega mehetooga vastu. Selle toimumisaja üle otsustasid iga poisi puhul tema vanemad või hooldajad ja see ulatus 13. eluaastast, näiteks keiser Nero puhul, kuni 18. eluaastani. Lapsepõlve ja selle etappide vanuselise piiritlemise teeb veelgi keerulisemaks see, et mõnikord pole lapsi käsitleva teksti järgi võimalik isegi kõige üldisemalt vanusegruppi määrata. Näiteks võidakse vanust täpsustamata rääkida

kellegi lastest – sama sõna võib siin kasutusel olla nii imikute kui ka täisealiste järeltulijate kohta. Kreeka sõna pais võib tähistada last – sealjuures nii poega kui ka tütart –, aga ka noormeest või neiut ning mõnikord ka orja või teenrit. Sellised tekstilõigud, kus kontekst ei luba kindlalt määratleda, et jutt käib nimelt tänapäeva mõistes alaealistest lastest, oleme oma kogumikust välja jätnud. Käesoleva tekstivalimiku eesmärk ei ole käsitleda laste olukorda kui antiikaja ühiskonna heaolu, humaansuse või õigluse mõõdupuud, viidata hõlmavatele demograafilistele uurimustele laste ja lapsepõlve kohta ega tutvustada sensatsioonilisi uusi tekstileide. Neid ja paljusid teisi lastega seotud vaatenurki ja teemasid käsitlevad viimastel kümnenditel iseseisvaks teadusharuks kujunenud lapsepõlveuuringud (childhood studies). Valimikku on koondatud antiikaja ilukirjanduslikumat laadi tekstid, luuletused ja lühilood, mis moodustavad kas täiesti iseseisva laste elust jutustava või seda kirjeldava pala või tervikliku probleemiarendusega peatüki mõnest pikemast proosa- või luuleteosest. Koostajate soov on näitlikustada tõsiasja, et antiikaja kirjandustekstid tõendavad laste, nende arengu ja eripärade loomulikku väärtustamist juba Euroopa aluskultuurides – et laps võis olla peategelane, mitte ainult täiskasvanute saatja või uurimisobjekt. Lastega seotud põhiväärtused ja -probleemid, nagu pühenduv ja turvaline perekond, laste tunnustamine mängudes, kodus, koolis ja ühiskonnas laiemalt, laste õigused ja kohustused, laste karistamine, laste empaatia arendamine loomade abil, ent samas ka loomad ohu allikana, täiskasvanutest nutikamad

Lapse sarkofaag (marmor, 150 pKr – 250 pKr). Ostia Arheoloogiamuuseum. Foto: Kristi Viiding

lapsed, aga ka laste ülearendamisega seotud ohud, on Euroopa kultuuri saatnud algusest peale. Ehkki antiikkirjanduses leidub rohkesti lugusid ka jumalate ja mütoloogiliste kangelaste lapse- ja noorpõlvest, oleme need käesolevast valimikust peaaegu täiesti välja jätnud. Kahtlemata kohtab sellistes lugudes paralleele reaalsete laste eluga, ent nagu antiigi naisuurimuses oleks siingi suur oht tõlgendada kirjanduses peegelduvat tegelikkust idealiseerituma ja ühekülgsemana. Kreeka-Rooma antiikajal tekkinud tavaks tuleb pidada sedagi, et laste elu käsitlemine kuulus väga paljude, peaaegu kõigi kirjakultuuri žanride teemade hulka alates õigusja meditsiinitekstidest ning pealiskirjadest õppekirjanduseni ja sealt kuni kõrgeima eepika- ja tragöödiažanrini välja. Seepärast soovisime ka eesti keeles pakkuda võimalikult mitmekesist žanrilist ülevaadet lapsi puudutavatest tekstidest. Tõlkevalikusse mahtusid värsspealiskirjad ja epigrammid, eleegiad, valmid, katkendid pikematest satiiridest ja eepikast; proosatraktaadid, kirjad, peatükid entsüklopeediatest, filosoofilisest proosast ja lühilugude kogumikest ning isegi üks terviklik miim. Siinses kogumikus eestindatud tekstide valik ei hõlma sugugi kõiki antiikautorite teoseid, mille pea- või kõrvalteemaks on lapsed ja lapsepõlv. Välja jäid kõigepealt need tekstid, mis on varem eesti keelde tõlgitud. Samuti on loobutud kitsamalt erialase vaatenurgaga õigus- ja meditsiiniajaloo tekstidest. Mõnedki lasteteemalised ilukirjanduspalad jäävad veel ootama tulevasi tõlkijaid. Eesti lugejale hästi tuntud antiikautorite (Seneca, Tacitus, Martialis jt)

kõrval on esitatud tekste sellistelt autoritelt, kes on antiikkirjanduse üldkäsitlustes tavaliselt tagaplaanil ja kelle teostest on eesti keeles seni lugeda olnud kas väga väheseid katkendeid või üldse mitte midagi. Mõnegi siin eestindatud teksti autor pole üldse teada ega tuvastatav. Ilmselt kõige unikaalsemad eestindused on käesolevasse kogumikku tehtud antiikaja laste endi kirjutatud tekstidest. Ka siin oli valikupõhimõtteks võimalikult suur mitmekesisus: kaks papüürusele kirjutatud kirja oma vanematele esindavad laste loodud proosapalu, 11-aastase imelapseks peetud Sulpiciuse võistluskõne 96. aasta kõnevõistluselt aga värssteksti. Raamatus leiduvad tõlked valmisid aasta jooksul Tartus Vabas Akadeemias peetud seminaride töö viljana ning nendesse on panustanud kõik seminaris osalejad. Et kogumik hõlmab antiikaja eri ajajärkude, eri žanride ja eri vanuses autorite vahelduvas kvaliteedis tekste, ei ole tõlkeid stiililt ega poeetiliselt ühtlustatud. Iga tõlge peegeldab ühelt poolt algupärandi struktuuri ja eripära, teisalt tõlkija valikuid ja eelistusi, ent ka seminarides toimunud ühisarutelu tulemusi. Siiski on järjepidevalt peetud silmas teatud formaalseid põhimõtteid, millest olulisemana tuleks välja tuua läbivalt ekvimeetriline ja kvantiteeriv värsistamine luuleteoste puhul ning teatud retoorilise ornamentatsiooni rakendamine proosatekstides. Kuna tegemist pole teadusliku väljaandega, vaid laiemale lugejaskonnale mõeldud kogumikuga, ei ole tõlkeid teaduslikult kommenteeritud, vaid seletatud üksnes tekstide vahetuks mõistmiseks hädavajalikke nimesid ja nähtusi.

Peatükkide saatesõnad on kirjutanud Kristi Viiding ja Maria-Kristiina Lotman. Kuna antiikajast on meieni säilinud märkimisväärsel hulgal kunstiteoseid ja esemeid, millel on kujutatud laste elu, valisime raamatu illustratsioonid just nende hulgast. Koostajad on tänulikud võimaluse eest avaldada tõlkevalimik Postimehe kirjastuse „Vaba Akadeemia raamatukogu“ sarjas. Tõlkijate ja koostajate tänusõnad kuuluvad Anni Arukasele, kes aitas teha valiku Ailianose arvukate lugude hulgast; Hesi Siimets-Grossile ja Kaja Paele nõuannete eest vastavalt õigus- ja füüsikaalase sõnavara tõlkimisel; Helika Mäekivile keelenõu eest; Kadri Novikovile ja Ivo Voldile abi eest eestinduste ja kommentaaride viimistlemisel ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele toetuse eest kommentaariumi jaoks vajalike raamatute tellimisel. Eraldi soovime tänada Kai Tafenaud, kelle tähelepanelik pilk ja asjatundlikud nõuanded olid raamatu valmimisel hindamatuks abiks.

Kõige kaunimad ehted Lapsed antiikkirjanduses

Tõlkevalimik koondab Kreeka ja Rooma kirjandustekste mitmekesise taustaga autoreilt ja eri žanritest: hinnatud kirjameestelt, aga ka lastelt endilt, nii luulet kui ka proosakatkeid pikematest teostest, mõtteteri, kirju lähedastele, valme, pealiskirju jm. Näeme, et laste väärtustamise ja kasvatusega seotud küsimused pälvisid tähelepanu juba varaseimas Euroopa kirjanduses: käsitletud on laste tunnustamist kodus, koolis ja ühiskonnas laiemalt, laste õigusi, kohustusi ja õiglast karistamist, loomi laste kaaslaste või ohuallikatena, imelapsi, samuti laste ülearendamisega seotud ohtusid.

kirjastus.postimees.ee

Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.