TULEVIK
JAMES LOVELOCK NOVATSEEN
POSTIMEHE RAAMAT
Saabuv üliintellekti ajastu
Algupärand: James Lovelock, Bryan Appleyard Novacene: The Coming Age of Hyperintelligence Original English language edition first published by Penguin Books Ltd, London Text copyright © James Lovelock and Bryan Appleyard, 2019 The authors have asserted their moral rights All rights reserved Autori foto: Sandy Lovelock Kaanefoto: Vladi333 / Shutterstock Tõlkija: Anna-Liisa Lutsar Toimetaja: Jürgen Tamme Korrektor: Lembi Kaasik Kujundaja: Villu Koskaru Projektijuht: Piret Veigel Eestikeelse väljaande autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2020 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN: 978-9916-603-45-1 ISSN 2674-3485 (sari „Postimehe raamat”) Trükk: Printon
n ovats een
Sisukord
I osa: Teadlik kosmos 1. Oleme üksi 2. Huku äärel 3. Mõtlema õppimine 4. Miks me siin oleme 5. Uued mõistjad
15 18 24 30 34
II osa: Tule ajastu 6. Thomas Newcomen 7. Uus ajastu 8. Kiirenemine 9. Sõda 10. Linnad 11. „On maailm tundnud meist ju üksnes küllastust” 12. Ohtlik soojus 13. Hea või halb? 14. Rõõmuhõise
39 42 45 48 52 55 57 64 69
III osa: Novatseen algab 15. AlphaGo 16. Uue ajastu insenerid 17. Bitt 18. Pärast inimest
73 75 79 81
7 james lovelock
Eessõna 9
19. Kõnelused keradega 20. Kõik hoitud armulikkuse masinate rüpes 21. Mõtlevad relvad 22. Meie koht nende maailmas 23. Teadvusel kosmos
85 90 96 100 102
Saatesõna 104 Tänusõnad 109 Register 110
n ovats een
S
uur au on olnud aidata James Lovelockil lõpetada raamatut, mis tõenäoliselt jääb tema viimaseks. Ütlen „tõenäoliselt”, kuna kogemused on näidanud, et Jamesi tegemisi ette arvata pole mõtet. Olgugi ta juba kõrges eas, rahulik vanaduspõlv tundub tema puhul kõige vähem usutav võimalus. Ta siiski mängib selle mõttega, nagu ta kord meilis tunnistas. „Nüüd, kui läheneb mu sajas sünnipäev, on lihtne arvata, et mul pole enam palju pakkuda. Maratonijooksjana tean suurepäraselt, milline vaev on võtta viimast tõusu. Võiksin sama hästi pingutamise lõpetada ja jätta raja noorematele.” Naersin seda lugedes. Esiteks pole lihtne kujutleda noort jooksjat Jimist mööda rebimas ja teiseks, ma ei uskunud teda. Tõde on see, et alati võib tulla järgmine raamat, nii nagu alati leidub uusi ideid, uusi vaatepunkte, uusi mõtteviise. Koos temaga selle raamatu kallal töötades pidin tegelikult paluma, et ta lõpetaks uute väidete esitamise ja asuks selgituste juurde, muidu poleks me ülesannet iial lõpetanud. Jimi kujutlusvõime on niihästi põnevalt ootamatu kui valvsust äratavalt vahe. Nägin kunagi, kuidas ta pidulikul õhtusöögil väga tõsiste ja tarkade inimeste keskel hulk aega väga vaikselt istus ja äkki kogu seltskonna vaikima sundis, pöörates üheainsa lausega pea peale kõik äsja räägitu. Ning alati muutub ta kahtlustavaks, märgates, et inimesed temaga nõustuvad. „Millest me nüüd valesti aru saame?” küsib ta siis. Ta püüab kõigele leida vastuargumente ja teist vaatenurka ning rõhutab alati, et teaduslikele ideedele on omane ebakindlus. See muudab ta
9 james lovelock
Eessõna
n ovats een james lovelock
10
enda ideed tõeliselt vettpidavaks – neid on nii mitu korda üksipulgi osadeks lahtivõtmise teel kontrollitud. Muidugi peaksid sedamoodi mõtlema ja töötama kõik teadlased, kuid paljud ei tee seda – see on põhjus, miks Jim on hakanud end viimastel aastatel inseneriks kutsuma. Esmatutvus temaga võib segadusse viia. Kohtasin Jimi esimest korda palju aastaid tagasi tema Coombe Milli laboris. Ma ei saanud temast tookord lihtsalt aru ja mäletan hästi tunnet, otsekui oleksin sattunud peeglitagusele maale – hoopis teistsugusesse maailma kui see, mida arvasin end tundvat. Ta rääkis mulle siis oma Gaia hüpoteesist, aga ma ei saanud mõttest aru, võib-olla sellepärast, nagu Jim oma uues raamatus ütleb, et see ei ole väljendatav tavapäraseid loogilisi vormeleid kasutades. Mitte põhjusel, et see oleks keeruline – kuigi üksikasjades see nii on –, vaid et selle üdiks on ülim lihtsus. Elu ja Maa on vastastiktoimes tervik ning planeeti võib vaadelda üheainsa organismina, nõnda see lühidalt ongi. Kui seda taipasin, tundus see korraga nii silmapaistvalt ilmne, et minu arvates oli sellele täiesti mõttetu vastu vaielda. Tegelikult aga vaidlesid tol ajal kõik sellele vastu. Mõned teevad seda endiselt ja mõned küll pooldavad Gaia ideed, kuid teesklevad vastuolemist – aga enamik tunnistab praegu, et Jim on alatiseks muutnud meie arusaama elust ja meie planeedist. Inimesed räägivad sageli tunnustavalt väljaspool raame mõtlemisest, kuid harva mainitakse võimalust, et raame polegi. Jim mõtleb nii ja see on palju väärtuslikum mõtlemisviis. Ta on kodus nii paljudes teadusharudes – esmajärjekorras meditsiinis ja keemias, kuid näiliselt igas asjas, kui ta kord juba sellest räägib –, et ükski teadusharu ei saa teda eales piirata. Teadusringkondades on ta autsaider, isemõtleja, kuid ikkagi pärjatud autasude ja tiitlitega. Tema nimetamisel Londoni Kuningliku Seltsi liikmekandidaadiks mainiti tema töid sellistes valdkondades nagu hingamisteede nakkuste ülekandeviisid, õhu steriliseerimine, verehüübivus, elusrakkude külmutamine, kunstlik viljastamine ja gaaskromatograafia. See toimus aastal 1974 ja ainult põgusat mainimist leidis tookord teema, mis on talle toonud tõelise tuntuse: kliimateadus ja sellega haakuvad tööd maavälise elu võimalikkusest. Aga lisaks suudab ta välja mõelda ja valmis ehitada mitmesuguseid seadmeid – nagu tema kuulus elektronihaarde detektor, võib-olla isegi mikrolaineahi ja arvukalt eriteenistuse jaoks loodud salajasi vidinaid.
n ovats een
11 james lovelock
Nüüd, 40 aastat pärast seda, kui ta tutvustas meile oma jumalannat raamatus „Gaia: uus pilk elule Maal”, kirjeldab ta uut ideed, mis on samavõrd hämmastav ja samavõrd radikaalne. Novatseen on nimi, mille Jim annab uuele geoloogilisele ajastule planeedi ajaloos – ajastule, mis järgneb 1712. aastaga alanud ja peagi lõppevale antropotseenile. Antropotseeni eristamine põhines viisidel, mille abil inimene sai hakata muutma kogu planeedi geoloogiat ja ökosüsteeme. Novatseen – mis Jimi arvates võibki olla juba alanud – tähendab seda, et tehnolooga väljub inimese kontrolli alt, luues intellekte, mis on palju võimsamad, ja mis eriti tähtis, palju kiiremad inimese mõtlemisest. Kuidas see juhtub ja mida see inimese jaoks tähendab, sellest räägibki meie raamat. See ei saa olema julm masinatepoolne ülevõtt, nagu kujutatakse sageli ulmeraamatutes ja -filmides. Pigem tekib inimeste ja masinate liit, sest nad mõlemad on vajalikud Gaia, elava planeedi Maa alalhoidmiseks. Ehk nagu Jim mulle ühes meilis kirjutas: „Tähtis mõiste on minu arusaamise kohaselt elu ise. Vast see seletab, miks ma pean Maad eluvormiks. Selle üksikkomponentide olemus ei tundu tähtis, kuivõrd neil on ühine eesmärk.” Elu mõistes sisaldub võimalus, et on olemas teadmine, olendid, kes suudavad kosmose olemuse kohta tähelepanekuid teha ja selle üle arutleda. Kas inimene hakkab elama koos oma elektrooniliste järeltulijatega või tõrjutakse kõrvale, igal juhul on tal olnud kosmose eneseteadvuse kujunemises tähtis ja vajalik osa. Jim ei ole antropotsentrist. Ta ei pea inimest kõrgemaks olendiks, loomise tipuks ja keskmeks. Sellest lähtus ka Gaia idee, mis tegi seda mõistnutele selgeks, et biosfääril on oma ellujäämisväärtus, mis on kaugelt ülem ja laiem mis tahes humanistlikest väärtustest. Siin raamatus on see selgesti väljendatud: kui elu ja teadmine peab muutuma täielikult elektrooniliseks, olgu nii; meie oleme oma osa täitnud ja lavale on juba astumas uued, nooremad osatäitjad. Lõpetuseks kommentaar Jimi sõnakasutuse kohta. Ta kasutab rohkem sõna „kosmos”, mitte „universum”, sest tema jaoks tähendab esimene kõike, mida inimene võib teada või näha, universum aga võiks olla midagi suuremat, millest me midagi ei tea ega olegi võimelised teadma. „Küborg” ütleb ta novatseeni ajastu arukate elektrooniliste olendite kohta. Tavakasutuses tähendavad need aga olendeid, mis on osalt lihast ja luust, osalt masinad. Jimi arvates on tema keelekasutus õigustatud, sest tema küborgid on Darwini kirjeldatud loodusliku
valiku tulemus. Kujunemine loodusliku valiku toimel on küborgide ja orgaanilise elu ühine omadus. Kuid see on ka meie ja küborgide ainus ühisosa: me võime küll olla nende vanemad, kuid nemad ei ole meie lapsed. Ühe oma hiljutise meili lõpetas Jim vabandava retoorilise ohkega: „Selleks korraks piisab ja jääb ülegi.” Tolleks korraks ehk piisaski, kuid mitte James Lovelockile, kes alati suudab leida ja pakkuda midagi uut. Bryan Appleyard, 1. jaanuar 2019
1
eie kosmos on 13,8 miljardit aastat vana. Meie planeet tekkis 4,5 miljardi ja elu 3,7 miljardi aasta eest. Meie liik, Homo sapiens, on kõigest 300 000 aastat vana. Kopernik, Kepler, Galilei ja Newton ilmusid meie sekka alles viimase 500 aasta sees. Kosmosel on olnud iseendast aimu vaid oma olemasolu lühikese hetke jooksul. Alles siis, kui inimkond mõtles välja, kuidas selge öötaeva hämmastavat vaatepilti vaadelda ja analüüsida, ning tegi valmis selleks sobivad instrumendid, hakkas kosmos virguma oma pikast teadmatuse unest. Kas selline virgumine on toimunud ka kusagil mujal? Tulnukatest rääkivate raamatute ja filmide ammendamatu varasalv näitab, et meile meeldib mõelda, nagu oleks see nii. On ju raske uskuda, et oleme üksi kosmoses, kus võib leiduda vähemalt kaks triljonit galaktikat, igaühes 100 miljardit tähte. Mõnede arvates on kindlasti võimalus, et vähemalt ühel kvadriljonitest planeetidest, mis peavad kõigi nende tähtede ümber tiirlema, on leidunud või leidub kõrge intellektiga olendeid. Neil oleks arusaamine kosmosest nagu meilgi või ehk tajuvad nende meeled hoopis teistsugust kosmost. Minu arvates on see äärmiselt ebatõenäoline. Kosmiliste objektide tohutu arv on eksitav. Pimesi kobaval evolutsiooniprotsessil kulus loodusliku valiku abil 3,7 miljardit aastat – peaaegu kolmandik kosmose vanusest –, et esimestest algelistest eluvormidest tekiks mõistusega olend. Veelgi enam, kui Päikesesüsteemi areng oleks aega võtnud miljard aastat kauem, poleks elus enam kedagi, kes võiks sellest rääkida. Meil poleks jäänud aega omandada tehnilist võimekust Päikese üha suurema kuumusega toime tulla. Sellest vaatenurgast on selge, et nii
15 james lovelock
M
n ovats een
Oleme üksi
n ovats een james lovelock
16
ürgvana kui ta ongi, ei ole meie kosmos ikkagi piisavalt vana, et jahmatavalt ebatõenäoline sündmuste ahel, mis on vajalik mõistusega elu tekkeks, võinuks toimuda rohkem kui korra. Meie olemasolu on veidralt ainukordne. Aga nüüd on meie planeet vana. On naljakas tõsiasi, et Maa eluiga on lihtsam mõista kui meie enda oma. Me ei tea veel, miks elavad inimesed harva üle 110 aasta ning hiired mitte palju üle ühe aasta. Asi pole suuruses – mõned väikesed linnud on eluealt meiega võrreldavad. Seevastu ühe planeedi eluiga on selgelt määratud seda soojendava tähe omadustega. Meie täht Päike kuulub nende hulka, mida astronoomid kutsuvad peajada tähtedeks. Tema andis meile elu ja teeb võimalikuks selle jätkumise. Tema soojus ja temaga seotud korrapära rahustavad meid meie enda elu mõõtmatus ebakindluses. Nagu kirjutas suur tõekuulutaja George Orwell 1946. aastal essees „Mõtteid tavalisest kärnkonnast”: „Vabrikutes kuhjuvad aatomipommid, politseipatrull kammib linnu läbi, valjuhäälditest purskab valet, aga maa käib ikka ümber päikese ...”* Kuid see suur rahuallikas võib ka tappa. Peajada tähed muutuvad vananedes aegamööda heledamaks. Päikese kasvav kuumus ähvardab elu meie planeedil. Seni on meid kaitsnud planetaarne süsteem, mida ma nimetan Gaiaks ja mis Maa pinda jahutab. On mitu põhjust, miks Maa temperatuur võib tõusta nii palju, et olla eluks sobimatu. Kui puuduks taimkate, mis neelab süsihappegaasi, ei saaks selle kontsentratsioon olla nii madal kui praegu. Tekiks kontrollimatu kasvuhooneefekt. Näeme selle protsessi ilminguid enda ümber kogu aeg. Kui võrdleksime kuumal päeval kivikatuse temperatuuri maja kõrval kasvava kuuse omaga, oleks katuse temperatuur puu omast 40 kraadi kõrgem. Puu jahutab ennast vee aurumise abil. Samamoodi on jahe merepind, kuna elu hoiab seda soojenemast üle 15 oC; sellest kõrgemal temperatuuril ei saa meres elu olla ja päikesekiirgus neeldub, soojendades vett.** * Eesti keeles kogumikus „Valaskala kõhus”, tõlkinud Udo Uibo, Vagabund 1995. ** Maailmamere temperatuur sõltub geograafilisest laiusest ja varieerub –2 °C kuni 26 °C. Maailmamere pinna aasta keskmine temperatuur on 17–18 °C. Tundub, et autorid ei ole eristanud Maa keskmist pinnatemperatuuri ja maailmamere keskmist pinnatemperatuuri. Öeldes, et elu hoiab seda soojenemast üle 15 °C, võivad nad silmas pidada biosfääri üldist mõju kogu planeedile. – Tõlkija märkus.
Gaia peab planeedi jahutamise tööd jätkama, sest nüüd on ta vana ja nõrk. Vanusega, nagu ma liigagi hästi tean, muutub inimene hapramaks. Sama kehtib Gaia kohta. Nüüd võivad talle saatuslikuks saada süsteemi tabavad muutused, mis varasematel ajastutel oleks talle olnud nagu hane selga vesi. Olen üsna kindel, et ainult Maa on üles kasvatanud olendi, kellel on võime kosmosest teadlik olla. Samavõrd kindel olen selles, et selle olendi eksistents on ohus. Me oleme ainulaadsed, privilegeeritud olendid ja peaksime seetõttu hindama iga oma teadlikkuse hetke. Peaksime neid hetki hindama seda enam, et meie ülevõim kosmose esimeste mõistjatena on kiiresti lõppemas.
n ovats een
JAMES LOVELOCK
james lovelock
26
James Lovelock on inglise atmosfäärikeemik, mitmekülgne teadlane, leiutaja ja paljude keskkonna-alaste aimeraamatute autor. Pärast õpinguid Manchesteri ülikoolis ja doktorikraadi omandamist Londonis kolis ta USAsse, kus töötas mitme ülikooli teadurina ja aitas NASAs välja töötada Marsi-tehnoloogiat. Laiema tuntuse on ta saavutanud tänu oma raamatutele, milles ta tutvustab Gaia hüpoteesi: planeet Maa on tervikuna funktsioneeriv elav ja isereguleeruv süsteem. ◆ Viimast 300 aastat nimetatakse antropotseeni ajastuks, mil inimtegevusest on saanud Maad kõigiti muutev jõud. Ent autori sõnul on elu nüüd pööranud ette uue lehekülje: alanud on novatseen. Tehisintellektist sünnib uus tehislik eluvorm – küborgid. Mis neile korda läheb? Mis saab selle käigus inimkonnast ja Gaiast – emakesest Maast? ◆ „Vana Lovelock annab viimase hoiatuse. Ta on juba öelnud, et me ei torgiks Maa atmosfääri, sest Gaia on isereguleeruv süsteem – küll väga võimas, kuid samas tundlik ja habras. Nüüd aga hoiatab ta meid intelligentse tehnoloogia, tundevaeste küborgide eest. Pole kindel, et need, me järglased, hoolivad meist rohkem kui meie ise oma evolutsioonilistest eellastest. Tuleb leppida, et küborgid on peagi meist üle. Hoidkem siis rohelist elu, kuni seda on.” Kalevi Kull, bioloog ja semiootik
Autori foto: Sandy Lovelock Kaanefoto: Vladi333 / Shutterstock