Juhan läheb pensionile Juhan on luukere. Ta elab taadu ja memme suveköögis. Taadu ja memme kodu on metsa sees vanas, natuke laokil talus. Varem elas Juhan ühe suure kooli klassi nurgas ja aitas lapsi anatoomiatunnis. Nime tal siis veel ei olnud. Taadu ja memme on kogu elu metsatalus elanud. Nad aitasid suureks kasvada oma lastel ja nüüd aitavad lapselapsi ka. Sest suureks kasvamine tuleb päriselt välja ainult koos teiste inimestega. Nimetu Juhan väsis seal suures koolis ära. Ta jäi vanaks, läks mõnest kohast katki ega tahtnud enam koolis luukerena töötada. Tema suurim soov oli olla pensionil luukere. Ühel õpetajal hakkas Juhanist kahju. Ta helistas taadule ja küsis, kas tal oleks kontmeest vaja. „Muidoki,“ ütles taadu, putitas natuke oma masinat ja sõitis siis Juhanile linna järele.
6
7
Nad teevad peatuse suure poe ees. Taadu on lubanud memmele linnast suitsukanakoiba ja uue pearäti tuua. Peatus Juhanile ei meeldi. Ta peab üksinda autosse jääma ja välja kannatama inimesed, kes teda läbi autoklaasi ehmunult jõllitavad. Juhan püüab välja näha võimalikult ükskõikne ja õnneks tuleb taadu peagi tagasi.
Juhan sõidab autoga See on esimene kord, kui Juhanit sõidutatakse autosalongis. Varem on ta vaid korra autoga sõitnud ja siis oli ta suures pappkarbis veoauto kastis. Taadu tõstab Juhani hellalt auto esiistmele ja paneb tal turvavöö kinni. „Sõidami sõs kodo,“ ütleb taadu Juhanile. „Paugupill, õkvalt salongist lätt käümä,“ kiidab taadu autot, kui see esimesel katsel käivitub. 8
9