Mälestuste mets

S A M LLOYD

MÄLESTUSTE

METS

I osa

Elijah Kuues päev

I Kui nad rivis ruumi tagasi tulevad, ei istu ma enam toolil. Selle asemel toetan end lauale ja viibutan paljaid jalasääri. Põlvel särab roosa plaastri nelinurk. See on tegelikult imelik, sest ma ei mäleta, et oleksin põlve vigastanud.

Nad kergitavad kulmu, kui näevad, et olen kohta vahetanud, aga keegi ei lausu midagi. Laud on poltidega põranda külge kinnitatud, niisiis ei saa see ümber kukkuda ega mulle haiget teha.

Kümneaastaselt murdsin Mälestuste metsas ringi joostes jalaluu ja oleksin peaaegu surnud, aga see oli kaks aastat tagasi. Praegu olen palju ettevaatlikum. „Paistab, et oleme lõpetanud, Elijah,“ ütleb üks neist. „Kas sa ootad kojuminekut?“ Vaatan ruumis ringi. Esimest korda märkan, et sellel pole aknaid. Võib-olla on see tingitud neist inimestest, kes siin tavaliselt istuvad – halvad inimesed, mitte sellised, nagu need, kes minuga siin praegu on. Nad on politseinikud, kuigi ei kanna ametivormi.

Enne ütles see, kes mulle kokakoolat tõi, et nad kannavad mänguriideid. Ta võis nalja teha. 12-aastase kohta on mul üsna kõrge IQ, kuid ma pole kunagi nöökamisest aru saanud.

Hetkeks unustan, et nad ikka veel vaatavad mind ja ootavad mult vastust. Tõstan pilgu ja noogutan, vehkides jalgadega hoogsamalt. Miks ma ei peaks kojuminekut ootama?

Mu näoilme muutub. Ma vist naeratan.

9

II Me oleme autos. Papa juhib. Nõia-Annie, kes elab Mälestuste metsa kaugemas otsas, ütleb, et tänapäeval kutsub enamik lapsi oma vanemaid emaks ja isaks. Olen üsna kindel, et tegin varem sama. Tõesti ei tea, miks ma Mamma ja Papa peale üle läksin. Ma loen palju vanu raamatuid, peamiselt seetõttu, et meil pole raha, mida uuema kraami ostmiseks raisata. Võib-olla see ongi põhjus. „Kas nad küsisid sult ka midagi?“ uurib Papa. „Mille kohta?“ „No kõige kohta tegelikult.“ Papa võtab ristteel kiirust maha, kuigi tal on eesõigus. Ta on kogu aeg selline ettevaatlik. Alati kardab, et sõidab otsa jalgratturile, koerajalutajale või aeglaselt üle tee tippivale siilile. „Nad küsisid sinu kohta,“ vastan ma.

Esiistmel pöördub Mamma Papa poole, et pilk talle näkku puurida. Papa tähelepanu jääb teele. Ta hoiab rooli lõdvalt, nii et randmed jäävad sõrmenukkidest kõrgemale. Sel kombel sarnaneb ta anuva koeraga ja äkki tuleb mulle silme ette elutoa seinal rippuv Arthur Sarnoffi1 repro – Inglise madalajalgne hagijas mängimas piljardit paari sigarit pahviva hirmuäratava koeraga. Pildi nimi on „Hei! Üks jalg põrandale!“, sest hagijas istub treppredelil, aga see tähendab selle mängu juures sohitegemist. Mamma vihkab seda reprot, aga mulle see meeldib. See on ainus pilt, mis meil kodus on. „Mida nad sult küsisid?“ „Ah, tead, Papa, tavalisi asju. Mis tööd sa teed, mis hobid sul on, selliseid küsimusi.“ Leian, et ei pea veel rääkima teistest küsimustest ega ka mu vastustest. Mitte enne, kui mul on olnud aega natuke rohkem mõelda. Viimastel päevadel on nii palju juhtunud 1

Ameerika kunstnik. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

10

ja ma pean kõiges selgust saama. Mõnikord võib elu olla üsna segane, isegi kõrge IQ-ga2 lapsele. „Mis sa neile ütlesid?“ „Ütlesin, et sa oled aednik. Ja et sa parandad asju.“ Ma vajutan roosale plaastrile põlve otsas lohukese sisse ja teen grimassi. „Rääkisin ka sellest varesest, kelle sa päästsid.“ Ühel hommikul leidsime tagaukse juurest varese, kes seal murtud tiivaga siples. Papa hoolitses linnu eest kolm päeva järjest, toites teda piimas leotatud saiaga. Neljandal päeval trepist alla astudes avastasime, et vares oli kadunud. Papa ütles, et varesel paranevad luud palju kiiremini kui inimestel.

III Me jõuame linna serva. Siin on vähem hooneid, vähem inimesi.

Silman kõnniteel kahte vormiriietust kandvat poissi: hallid püksid, kastanpunased jakid, kulunud mustad kingad. Nad on umbes minuvanused. Huvitav, mis tunne on koolis õppida, mitte koduõppel olla. Kodus pole mul ühtki raamatut, mida ma poleks kümme korda läbi lugenud, niisiis olen üsna kindel, et saaksin koolis hästi hakkama. Nõia-Annie ütleb, et mul on palju suuremate teadmistega meeste sõnavara. Kunagi oli üks näitekirjanik, kes teadis kuutkümmet tuhandet sõna. Tahaksin tast ette jõuda, kui suudaksin.

Kui me poistest mööda sõidame, surun peopesa vastu akent.

Kujutan ette, kuidas poisid end minu poole pööravad ja lehvitavad. Kuid nad ei tee seda ja juba on nad silmist kadunud. „Kas sa minust ka midagi rääkisid?“ küsib Mamma.

Ta nägu on endiselt profiilis. Mind rabab see, kui ilus ta täna on.

Kui madala päikese kiired läbi pilvede tungivad, säravad Mamma 2

Inglise keeles „intelligence quotient“ (intelligentsustegur).

11

juuksed nagu rohekaskollane kuld. Ta on ingli moodi või nagu mõni sõdalasest kuninganna, kellest olen lugenud: Boudicca3 või Artemisia4. Ma tahan esiistmele ronida ja end ta süles kerra tõmmata. Selle asemel pööritan tehtult liialdades silmi. „Ega ma mingi täielik juhmard pole. Ainult sellepärast, et ükskord ära eksisin.“ Juhmard on mu uus lemmiksõna. Eelmisel nädalal oli selleks tatraveski, mida ma kasutan liiga jutuka inimese kohta. Iga inimese elus peaks olema paar tatraveskit, soovitatavalt koos mõne juhmardiga, kes seltsi pakuksid.

Vaatan uuesti aknast välja. Seekord näen ainult põlde. „Loodan, et Gretega on kõik okei.“ „Gretega?“ kordab papa.

Kohe on mul kõhus imelik tunne – õline ja libe, nagu oleks mul sees mõni madu, kes end kokku ja lahti kerib. Mulle meenub, et Grete on saladus. Tõstan pilgu ja näen Papa silmi tahavaatepeeglis. Ta kulm on kortsus. Mul hakkavad käed värisema.

Vaatan Mamma poole. Pulss taob kurgus. „Elijah, mingit Gretet pole olemas,“ ütleb ta. „Arvasin, et sa said sellest aru.“ Kõhus kerib madu end rohkem lahti. „Ma… ma mõtlesin Nõia-Anniet,“ kogelen ja seejärel paristan: „See on ta mängunimi.

Ise mõtlesin selle välja. Täitsa tobe ikka.“ Papa pilk on peeglis kinni. „Arvan, et Nõia-Annie sobib talle paremini kui Grete,“ kostab ta. „Nõus, semu?“ Suus on mõru maitse, oleksin nagu sitikat või kärnkonna hammustanud. Tõmban keelega üle hammaste ja neelatan. „Jah, Papa.“

3 4

Briti ikeenide hõimu kuninganna, kes juhtis ülestõusu roomlaste vastu aastal 60 m.a.j.

Endise Kreeka linnriigi Halicarnassose kuninganna.

12

IV Meie kodukoht ei ole midagi taolist, nagu ma Nõia-Annie televiisorist olen näinud. Siin pole kõrghooneid ega moodsate kodude ridu – on ainult metsad, põllud, küünid, lehmalaudad ja häärber, mille nimi on Rufus Hall. Kinnistul on ka paar kivimaja, sealhulgas meie oma. Neid kutsutakse moonamajadeks5.

Mälestuste metsa taga on Sõrmenuki järv. See pole järve pärisnimi – arvan, et sellel polegi nime. Ma lihtsalt leidsin ükskord kallast ääristavast roostikust kolm väikest luud, mis olid ühendatud kõdunenud ligamendiga. Need paistsid, nagu võiksid olla väikese lapse nimetissõrme luud. Panin need oma mälestusesemete ja kummaliste leidude kogusse – uhke nimi Tupperware6 karbile, mis on mu toas peidetud lahtise põrandalaua alla. Üsna järve lähedal on koht, mida ma kutsun Rattakülaks. See on pigem laager kui miski muu, eklektiline kollektsioon pikapitest ja haagissuvilatest, millega juba ammu siia tuldi ja mis on praegu enamasti nii roostes, et nendega enam ära sõita ei saa. Ma pole kunagi aru saanud, miks Meunierid oma maal Rattaküla rahvast sallivad, aga nii see on.

Meunierid elavad Rufus Hallis. Ainult nemad kahekesi ongi ringi uitamas kogu sellel maa-alal. Leon Meunier veedab suurema osa ajast Londonis. Kui ta on mõisas, näen teda mustas Defenderi maasturis ringi põristamas, peas nägu, nagu muretseks ta selle üle, et taevas hakkab kohe alla kukkuma. Nende maja koos aedadega oleks vinge koht, mida avastada, aga Papa ei luba mul kunagi sinna minna.

Inglise keeles „tied cottage“ – tööandjale (näiteks talunikule) kuuluv maja, mis oli reserveeritud elamiseks töölisele või sulasele. Termin sai Inglismaal tuntuks 19. sajandi lõpust alates. Sarnane Eesti mõisate moonamajadega, kus elasid mõisa heaks töötavad põllutöölised ehk moonakad.

6 Tupperware on kodukaupade sari, mis hõlmab toiduvalmistamis-, säilitamis- ja serveerimistooteid. Ameerikas Earl Tupperi välja töötatud tooteid tutvustati avalikkusele juba 1946. aastal.

5

13

Auto peatub jõnksatades. Taipan, et oleme kodus. Eesistmel langetab Mamma pea. Ei tea, kas ta palvetab. Kui ma pilgu sülle heidan, näen, et mu käed ei värise enam. Teen turvavöö lahti ja kraban ukselingist kinni, aga loomulikult ei saa ma välja. Vanemad kasutavad ikka veel lapselukke, kuigi ma olen juba 12-aastane.

Ootan, kuni Papa ukse lahti teeb. Siis laskun vingerdades istmelt alla. Papa vantsib mööda aiateed üles, õlad kanged, justkui kannaks ta neil kõiki maailma muresid. Me Mammaga järgneme talle.

Maja aknad on pimedad, andmata mingit aimu sellest, mis sees peitub. Välisukse moodustab üks tammepaneel. Postkasti pole. Papa saab harva posti ja kui saab, viiakse see otse Meunierile. Mamma ei saa üldse midagi. Uksel pole numbrit, sest me ei ela mingil tänaval. Kui keegi mulle kunagi midagi saadaks, peaks ta ümbrikule kirjutama: Elijah Northile metsavahi majas VÄGA AUSTATUD FAMERHYTHE’I LORDI MEUNIERI KAUDU, Rufus Hall, Meunierfields. Seda on päris pikalt vaja kirjutada ja see selgitabki, miks Mamma pole ainus, keda postiljon ignoreerib.

Uksesilluse külge on löödud tagurpidi hobuseraud, pandud sinna, et see meile õnne tooks. Selle alt astun majja.

V Olen oma toas ja seisan akna juures. Oleme kodus olnud paarkümmend minutit. Ma tahan jalga lasta, aga ei julge, veel mitte.

Kui kuulen tagaukse plõksatust, astun aknale lähemale. Papa ilmub all aias nähtavale. Ta tõmbab rinnataskust paki Mayfairsi sigarette ja paneb ühe neist põlema. Toetudes söekuuri vastu, puhub ta suitsu taeva poole. Lähen esikusse, hiilin trepist alla ja eesuksest välja.

14

Meie majast jääb Mälestuste mets viieminutilise kõnni kaugusele. Jõuan sinna poole ajaga, joostes mööda kesapõllu kõrval olevat rada. Pea kohal surub taevas alla, tume nagu terasplaat. Õhk tundub raske, on selline tunne, et see kukub enda kaalu all kokku.

Ma olen poolel teel, kui kuulen kisa. End viuhti ümber keerates näen vareseperet kesapõllul käratsemas. Miski on nende huvi äratanud – tõenäoliselt küüliku või faasani jäänused, mille rebane on maha jätnud. Kunagi lugesin, et vareseparv tähendab mõrva.

Päris õudne.

VI Mälestuste metsas on jahe, see on imelik, sest tuult peaaegu polegi. Okstelt kukub hommikuse vihma järgseid tilku. Botaste all on kõdu pehme ja märg.

Puud varjavad nüüd kesapõllu ja vareste karjumine on sumbunud. Eespool märkan liikumist. See võib tähendada igasuguseid asju, kuid ma kardan ainult ühte. Vanemad ei maininud teda koduteel ja ma ei küsinud ka. Mõnikord kardan, et tema nime liiga sage väljaütlemine suurendab ta võimu mu üle, ja koos sellega ta julmust.

Võib-olla pole julmus kõige õigem sõna. Ükskord, kui ma Nõia-Annie haagissuvilas olin, nägin televiisorist, et suur valgehai kargas merest välja ja hammustas hülgepoja pooleks. See paistis julm, aga ei olnud, tegelikult mitte – niiviisi lihtsalt elu looduses käib. Hai oli näljane ja hülgepoeg oli talle saagiks. Teised väikesed hülged jäid veest välja, kui nägid haiuime veepinda lõikamas – see näitab heade instinktide tähtsust. Head instinktid on asi, mille pärast ma üsna palju muretsen.

15

Nüüd, Mälestuste metsas olles, aeglustan tempot. Vahel näen puude vahel hirvi. Nende karv sobib metsaga nii hästi kokku, et sageli märkan ainult nende silmi. See käbe liikuja, keda ma hetk tagasi silmasin, polnud hirv.

Mõtlen juba, et jooksen tagasi kesapõllule ja sealt koju. Kuid ma tulin siia põhjusel, mis on liiga tähtis, seda ei saa ignoreerida.

Kehvad instinktid.

Kuigi süda lööb kiiremini kui peaks, luban endal silmi pööritada. Kolm nädalat tagasi oli mu lemmiksõnaks melodramaatiline.

Praegusesse olukorda sobib see päris hästi. Ma tõesti ei tea, kas mul on kehvad instinktid. Üks asi, mida ma nende metsade ääres üles kasvades olen õppinud, on see, et mõtlen kaks korda selle üle, kas usaldan seda, mida näen.

End kokku võttes astun sammu edasi. Ühtki ehmunud hirvevasikat ega mäkra ei torma alusmetsast välja. Ühtki öökulli ega jahikulli ei söösta pea kohalt puuvõrast esile. Astun teise sammu, siis kolmanda, keeran pead, et kontrollida, ega keegi mulle ligi hiili.

Mõni minut hiljem jõuan lagendikule ja ühtäkki on suu kuiv nagu sõrmekondid mu mälestusesemete ja kummaliste leidude kogus.

VII See on rusuva välimusega paik. Üldsegi mitte parim koht majale, ilmselt seetõttu jäetigi see mädanema. Papa ütles mulle kord, et siin elas mõisa peaaednik, kui Meunieri esivanematel teda vaja oli. Kõige jubedam on see, et too maja on meie enda maja täpne koopia, kuni sillusele löödud hobuserauani. Ainult et see siin on roostes. Ja kindlasti pole see paigale eriti õnne toonud.

Aknaavadesse pole jäänud klaasikübetki. Saarepuu oksad on end pistnud välja sealt, mis peaks olema elutuba. Osa plaate on 16

katuselt kadunud, pihta pandud, et remontida muid kinnistul asuvaid hooneid. Kahtlemata Papa töö, talle ei meeldi, kui kasulikud asjad lähevad raisku. Need katuseplaadid, mis alles, on linnusitast triibulised ja samblaga kaetud, nii näeb maja vähem välja kui inimkätega ehitatud ja rohkem, nagu oleks see maa seest tõusnud kurja võluri nõiduse tagajärjel. Tunda on vetsulõhna, mis seguneb millegi veel rõvedama haisuga.

Ma oleksin pidanud jope selga panema. Mälestuste metsas on jahe ja seal, kuhu ma kohe lähen, on räpane, külm ja pime.

Silmi kissitades kontrollin viimast korda lagendikku. Ma näen tilkuvaid puid, puntras sõnajalgu, metaljat taevast, mis ripub nagu giljotiinitera.

Maja eesukse lähedal on heledam kõdulaik, nagu oleks keegi seal kuivanud lehed hiljuti segi paisanud. Olen päris kindel, et viimati, kui siin olin, nägin sissepääsu kõrval kaubakasti, mis oli täis vanu tööriistu. Praegu ma seda seal ei silma ja maapinnal, kus see oli, pole mingeid jälgi. Võib-olla ma ei mäleta õigesti. Aga võib-olla ei jätnudki see mingit märki maha.

Vaikuse läbistab hüüd. Üle lagendiku seirab üks harakas mind puu otsast oma läikiva silmaga. Mulle meenub vana laul: Üks – kurbus7. Kui ma käsi plaksutan, lehvitab harakas tiibu, kuid ei lenda ära. Hetk hiljem kuulen, kuidas talle vastu hüütakse. Vaatan üles, majalobudiku lääpas katusele, ja näen seal veel kahte lindu kükitamas. Üks – kurbus, kaks – rõõm, kolm – tüdruk.

Jäised küüned hakkavad mööda mu selgroogu ronima. Mulle pole harakad kunagi meeldinud. Kord nägin, kuidas täiskasvanud harakas tiris sinitihaste pesast välja kolm poega ja tappis nad kõik, enne kui jõudsin ta eemale peletada. Matsin tihasepojad meie maja juurde loorberipõõsa alla, tegin ka kahest jäätisepulgast ja Nii algab inglise lastelaul harakatest. Ebausu järgi tähendab harakate arv õnne või õnnetust.

7

17

traadijupist risti. Kõige hullem polnudki näha, kuidas linnupojad surid, või korjata nende laibad rohu seest üles, vaid see, kuidas vanalinnud tulid tühja pessa ja karglesid segaduses ringi, kui nad oma beebisid otsisid. Üks neist vurises isegi põõsa otsast alla ja istus ristile. Ma muudkui nutsin ja kui Papa koju tuli ning tahtis teada, mis toimub, ei suutnud ma talle otsa vaadata.

Mõned asjad pole lihtsalt mõeldud teistega jagamiseks.

Pealegi ei saaks Papa kunagi sellistest asjadest aru.

Sellele mälestusele selga pöörates hakkan ettevaatlikult maja poole hiilima, vältides selle tühja pilguga jõllitamist. Varsti jõuan segi aetud kõduni paari meetri kaugusel sissepääsust. Sassipaisatud lehed helgivad nagu nälkjate valkjad kõhud. Huvitav, kas keegi on siia lõksu kaevanud, et kinni püüda minutaolisi piilujaid? Võib-olla peidab konksudega kinnitatud kotiriie õhukese risuvaiba all järskude seintega auku. Surmalõksud – nii kutsutakse neid ellujäämisteemalistes raamatutes, mida olen lugenud.

Mõnikord on nende põhjas teravad vaiad, et torgata läbi kõik, mis sisse kukub. Mõnikord on need tühjad, sundides seesolijat ootama püüdja naasmist, kuni oma saatuse teada saab. Ma leian alati, et halvim variant oleks, kui püüdja ei tuleks enam kunagi tagasi, vaid jätaks ohvri surema nälga või janusse, ning too teaks kogu aeg, et pääste oli olnud väga lähedal.

Nõia-Annie rääkis mulle kord jubeda loo isarebasest, kes kukkus surmalõksu oma perele õhtusööki jahtides. Emarebane üritas teda köit alla visates päästa, kuid teist üles sikutades ta enda jalad libisesid ja ka tema kukkus auku. Kui viis poega juhtunust teada said, tegid nad vanemate päästmiseks rebaseketi. Vanim poeg surus kihvad puutüvesse, samal ajal kui ta vennad ja õed auku laskusid. Emarebane hakkas ronima ja oli poolel teel välja, kui isarebane hakkas talle järele kibelema. Vanimale pojale oli aga seda raskust üleliia palju ja kui ta kihvad puutüve küljest lahti 18

tulid, kukkus kogu ta pere auku. Ta ootas augu äärel viis päeva, vaatas, kuidas ta vanemad ja õed-vennad surevad, ja siis suri ka ise – mitte näljast ega janust, vaid südamevalust.

Ma pole seda lugu kunagi ühestki raamatust leidnud ja see sunnib mind oletama, et Nõia-Annie mõtles selle ise välja. Olen tihti püüdnud ette kujutada, mis juhtuks, kui mina sellisesse lõksu satuksin. Papa võiks puust kinni hoida, aga kui ainult Mamma oleks teda aitamas, kuidas nad siis ulatuksid piisavalt sügavale alla, et mind päästa?

See pole praegu nii tähtis asi, millele mõelda. Nende lehtede all pole surmalõksu. Ma prokrastineerin – see on sõna, mis tähendab viivitavat käitumist, kui sa ei taha midagi teha, kuid pead. Sulen enda rahustamiseks silmad ja loen kümneni, seejärel vastupidi, üheni. Tühjendan kopsud ja hingan pikalt sisse. Viimaks plõksatan silmad pärani.

Kummalisel kombel näib maja nüüd ligemal, nagu oleks see hiilinud natuke lähemale, kui mul silmad kinni olid.

Vastikustundega raputan pead. „Juhmard,“ pomisen. „Melodramaatiline juhmard.“ Üleval katusel kädistab üks harakas ja saputab tiibu.

Hiilin sissepääsu poole. Uks, raami sees paisunud, on pooleldi lahti jäänud, paljastades kitsa pimeda ristküliku. Passin veidi aega väljas, kogudes julgust. Siis lähen ma sisse.

VIII Sees kasutan rohkem nina kui silmi, justkui olen üle läve astununa muutunud mingiks verekoeraks. Maja ilmutab end erinevate lõhnade koosluses: hallitus ja rooste, niiske mört ja märg tuhk, kõdunenud kardinad, nätske krohv, mädanev puit. Kattes varasemast ajast pärit lõhnad, mida kujutlusvõime sunnib mind haistma: puupliidi suits, rippuv peekon, värske saia pärmihõng.

19

Nii kaugele metsa ei olnud kunagi mingit võimalust elektrit või gaasi paigaldada. Vett toodi lähedal asuvast kaevust Sõrmenuki järve ääres. Valgust andsid rasvaküünlad, kus põles lambiõli, mis oli tehtud kalast, petrooleumist või sinepist. Vähemalt nii räägib Papa.

Nüüd, kui vanad kummitused nina kõditavad, astun sügavamale maja varesse. Ruumide paigutus, identne mu vanemate majaga, on häiriv. Tundub, nagu oleksin end katapulteerinud mingisse tulevasse aega, kus näen meie kodu pärast suurt kataklüsmi: tulnukate invasioon, zombikatk või ülemaailmne tuumasõda.

Tapeet on seintelt maha koorunud nagu vana nahk, paljastades mustade hallitusseentega kaetud laigulise krohvi. Trepi kõrval seisab kriime täis puidust kummut, mida ääristab roostes bensiinikanistrite rida. Ühes trepialuses orvas on raagudest kimbuke, mis on veidi nagu katkise, vitstest punutud nuku moodi, kuid kõige tõenäolisem variant on, et see on mõne lahkunud linnu pesa.

Minust vasakule jääb elutuba. Sees näen saarepuud – nii kummaline ja kohatu, et ei paistagi nagu päris. Kõige ülemised oksad suruvad vastu lage. On ainult aja küsimus, millal need läbi lae pressivad.

Kui ma mööda koridori köögi poole hiilin, ei kaja mu jalaasted sünkroonselt – need nagu tümpsuksid vanal kinoekraanil ning pilt ja heli tulevad eri ajal. Hetkeks kahtlen, kas ma üldse olen siin, aga peaksin ikka täitsa hull olema, kui sellist olukorda ette kujutan ja end selle keskmesse asetan.

Kas sa ootad kojuminekut, Elijah?

Seda küsis üks politseinik mult täna ülekuulamisruumis. Kuid see pole minu kodu, vaid selle räpane peegeldus. Astun kööki ja ütlen seda endale uuesti.

See pole minu kodu.

20