Ma vallutan lossi

Dodie Smith Ma vallutan lossi

I

Ma kirjutan seda köögivalamus istudes. See tähendab, mu jalad on valamus, aga ma ise istun nõudekuivatusrestil, mille ma olen koeravaiba ja teekannusoojendajaga polsterdanud.

Ma ei saa öelda, et mul just mugav oleks, ja karbolseebi lõhn mõjub mulle rusuvalt, aga see on köögis veel ainus koht, kuhu päevavalgust paistab. Ja ma olen avastanud, et istumine kohas, kus sa pole kunagi varem istunud, võib mõjuda innustavalt. – Oma parima luuletuse kirjutasin ma kanakuudil istudes. Isegi see pole eriti hea luuletus. Nagu ma olen aru saanud, on mu luuletused nii viletsad, et nende kirjutamisega ei tasu mul enam tegelda.

Veepiisad katuselt sulpsatavad tünni köögiukse kõrval.

Vaade aknast valamu kohalt on masendavalt igav. Rõske aia taga õuel on vallikraavi ääres lagunenud müürid. Vallikraavi taga laiuvad tinaja taevani mudased küntud põllud. Ma kinnitan endale, et viimasel ajal sadanud vihmad tulevad loodusele kasuks, ja et kohe-kohe saabub hoogsalt kevad. Ma püüan 7

kujutleda puudel lehti ja õue täis päikesepaistet. Kahjuks on aga nii, et mida enam ma oma vaimusilmas rohelist ja kuldset värvi näen, seda värvitum näib mulle hämarus.

Lohutavam on pöörata pilk aknalt ja vaadata kööki kolde poole, mille kõrval mu õde Rose triigib, ehkki ta ei näe seda enam hästi teha, ja oleks kahju, kui ta oma ainsa öösärgi ära kõrvetaks. (Minul on öösärke kaks, aga ühel neist peaaegu puudub seljaosa.) Oma jumeka näo ja kuldsete juustega näeb Rose tulevalgusel eriti võluv välja, ta on ääretult habras ja õhuline. Ehkki ma olen temaga harjunud, tean ma, et ta on iludus.

Ta saab peagi kakskümmend üks ja on elus tõeliselt pettunud.

Mina olen seitseteist, näen oma aastatest noorem välja, aga tunnen ennast vanemana. Ma pole just iludus, aga mu näol pole eriti vigagi. Äsja ütlesin ma Rose’ile, et meie olukord on üsna romantiline – kaks tüdrukut selles kummalises ja üksikus majas. Ta vastas mulle, et tema arvates ei ole midagi romantilist olla suletud mudamülkast ümbritsetud lagunevasse majja. Tõtt-öelda pole meie maja just mõistlik paik elamiseks. Kuid mulle see meeldib. Maja ehitati Charles II valitsemisajal, kuid sai kahjustada Cromwelli päevil. Maja kogu idasein on osake linnusest, selles on kaks ümmargust torni. Väravavahimajake on alles jäänud ja vanad täies kõrguses säilinud müürid ühendavad seda elu­majaga. Ja Belmotte’i torn, kõik, mis on veelgi vanemast kantsist säilinud, seisab lähedal asuval linnusemäel. Kuid ma ei hakka pikemalt meie kodu kirjeldama, enne kui mul on selleks praegusest rohkem aega.

8

Ma kirjutan seda päevikut osalt selleks, et oma äsja õpitud kiirkirja harjutada, ja osalt ka selleks, et õppida romaani kirjutama. Ma tahan panna sinna kõik oma tegelased ja nende vestlused. Oleks hea, kui ma suudaksin jutustada kõigest hoogsalt, pikemalt mõtlemata, sest siiani on minu lood olnud hirmus jäigad ja kohmakad. Ainsal korral, kui isa suvatses ühte minu juttu lugeda, ütles ta, et ma tahan olla väärikas, samas aga püüan meeleheitlikult lõbusalt kirjutada. Ta käskis mul ennast vabamalt tunda ja sõnadel ise voolata lasta.

Kahjuks ei tea ma, kuidas saaks teha nii, et ka isal sõnad ise voolaksid. Aastaid tagasi kirjutas ta raamatu pealkirjaga „Võitleja Jakob“, segu ilukirjandusest, filosoofiast ja luulest.

Raamatul oli suur menu, eriti Ameerikas, kus isa teenis head raha raamatu kohta loenguid pidades, ja paistis, et temast saab kuulus kirjanik. Aga ta lõpetas kirjutamise. Ema arvas, et see oli tingitud ühest vahejuhtumist ajal, mil ma viieaastane olin.

Tollal elasime me väikeses majas mere ääres. Isa oli äsja tagasi jõudnud oma teiselt loengute pidamiselt Ameerikas. Kord õhtupoolikul, kui me aias teed jõime, ägestus ta ema peale õnne­ tuseks just siis, kui hakkas koogitükki hõbedase noaga lõikama.

Ta vehkis noaga ema ees nii ähvardavalt, et üliagar naaber üle plangu hüppas, vahele astus ja isa ta jalust maha lõi. Isa seletas kohtus, et naist meie hõbedase noaga tappa oleks olnud pikk ja tüütu töö ja oleks tähendanud tema surnuks saagimist. Ta vabastati täielikult süüdistusest ema tapmis­katses. Kogu lugu tundub naeruväärne, peale naabri võtsid kõik asjaosalised seda naljana. Kuid isa tegi vea sellega, et võttis seda kohtunikust 9

veelgi enam naljana. Ja kuna polnud kahtlust, et ta oli naabrit tõsiselt vigastanud, saadeti ta kolmeks kuuks vanglasse.

Kui ta vanglast välja tuli, oli ta sama sõbralik kui enne – tegelikult veelgi sõbralikum, sest ta polnud enam nii äge. Muidu polnud ta minu meelest üldse muutunud. Kuid Rose mäletab, et juba siis hakkas isa seltsimatuks muutuma – ta üüris nelja­kümneks aastaks lossi, mis oli suurepärane paik selleks, et endassetõmbunult elada. Kõik arvasid, et pärast sinna kolimist hakkab isa uut raamatut kirjutama. Kuid aeg möödus, ilma et midagi oleks toimunud, ja lõpuks me taipasime, et ta on üldse loobunud katsest midagi kirjutada – juba aastaid on ta keeldunud seda võimalust isegi arutamast. Enamiku ajast veedab ta oma toas väravavahimajakeses, kus pole kaminat: ta lihtsalt kössitab õliahju juures. Niipalju kui meie teame, loeb ta vaid küla raamatukogust laenutatud kriminaalromaane. Raamatu­ koguhoidja ja kooliõpetaja preili Marcy toob neid talle. Ta imetleb isa ja kinnitab, et „tema hinge on sügav haav löödud“.

Mina isiklikult ei mõista, kuidas saab kolm kuud vanglas istumist inimese hinge väga sügavat haava jätta, eriti siis, kui tal on nii palju elurõõmu, kui isal seda oli, veel vanglast vabanedes ei paistnud tal sellest puudu olevat. Aga nüüdseks on see kadunud ja tema eraklikkus on muutunud peaaegu haiguseks – ma mõtlen sageli, et meelsasti ei kohtuks ta ka oma perekonna­ liikmetega. Kogu lõbusus on tema olekust kadunud. Vahel püüab ta teeselda lõbusust, mis mulle piinlikkust tekitab, kuid tavaliselt on ta sünge või pahur. Ma vist eelistaksin, kui ta vahel ägestuks nagu varem. Ah, vaene isa, temast on tõesti kahju. Aga 10

vähemalt aias võiks ta natuke töötada. Ma tean, et see kirjeldus pole päris aus. Ma pean temast veel edaspidi kirjutama.

Ema suri kaheksa aastat tagasi, ja täiesti loomulikku surma.

Küllap oli ta varjutaoline inimene, sest ehkki mul on üldiselt väga hea mälu, mäletan ma teda üksnes ähmaselt. (Ma mäletan selgesti seda vahejuhtumit noaga – ma lõin kukkunud naabrit oma väikese puulabidaga. Isa kordas ikka, et selle eest istus ta lisakuu vanglas.)

Kolm aastat tagasi (või on sellest juba neli aastat, sest ma tean, et isa üks suhtlemishooge oli 1931. aastal) tutvustas isa meile meie kasuema. Me olime üllatunud. See naine on kuulus kunstnike modell ja väidab, et teda on ristitud Topaziks – isegi kui see on tõsi, pole ühtki seadust, mis sunniks üht naist selle nimega elama. Ta on väga ilus oma heleda, peaaegu valge juukse­puhmaga ja erakordselt kahvatu nahaga. Ta ei kasuta jumestust, isegi mitte puudrit. Tate Gallerys on temast kaks maali, üks neist Macmorrise maal nimega „Topaas ­nefriidis“, millel ta kannab hunnitut nefriidist kaelakeed, teine on H. J. Allardy maal, kus ta istub alasti vanal jõhvkattega sohval, mis tema kinnituse kohaselt oli teda torkinud. Selle maali nimi on „Kompositsioon“, aga kuna Allardy muutis ta seal veelgi kahvatumaks, kui ta tegelikult on, siis oleks „Lagunemine“ paremini maali nimeks sobinud.

Tegelikult pole Topazi kahvatuses midagi haiglast; lihtsalt tundub, nagu ta kuuluks mingisse uude inimrassi. Tal on väga madal hääl – see tähendab, et ta räägib meelega madala häälega, koos maalimise ja flöödimängimisega on see osa tema püüdest 11

kunstnikuna näida. Kuid tema sõbralikkus on täiesti siiras, seda on ka tema toidutegemine. Mulle meeldib ta väga – kena, et see mõte sai parajasti kirja pandud, enne kui ta köögitrepile ilmus. Tal on seljas ilmatu vana oranž kodukleit. Tema valkjad sirged juuksed langevad seljal kuni vöökohani. Ta peatub trepi ülemisel astmel ja ütleb: „Ah, tüdrukud...“, iga sõna sametiselt kõlamas.

Nüüd istub ta kolmejalgsel rauast pajaalusel ja kohendab koldes tuld. Jumet andva tule valgusel paistab ta tavalisem, aga sellest hoolimata nägus. Ta on kakskümmend üheksa aastat vana ja enne isaga abiellumist on tal kaks meest olnud (nendest ei taha ta meile palju rääkida), aga ta näeb erakordselt noor välja. Ehk tuleb see sellest, et ta nägu on ilmetu.

Köök näeb nüüd armas välja. Tuli kumab koldevarbade vahelt ja ülevalt, kus ümmargune kate on pliidiraualt kõrvale nihutatud. See värvib lubjatud seinad roosakaks, isegi laetala paistab tuhmkuldsena. Kõige kõrgema talani on põrandast oma kolmkümmend jalga. Rose ja Topaz on nagu kaks tillukest kogu selles suures kumavas koopas.

Rose istub nüüd kolde ees ja ootab, millal triikraud pliidil kuumaks läheb. Ta silmitseb Topazit rahulolematu pilguga.

Ma taban sageli ära, mida Rose mõtleb, ja võin kihla vedada, et ta kadestab Topazi oranži kodukleiti ja vihkab oma vana nappi pluusi ja seelikut. Vaene Rose vihkab enamikku asju, mis tal on, ja kadestab peaaegu kõike, mida tal pole. Tegelikult olen mina sama rahulolematu, kuid ma ei näi seda nii tähele panevat. Kui ma neid mõlemat vaatan, tean küll, et võin nende 12

juurde sooja minna, aga endiselt siin külmas istudes tunnen ma ennast seletamatult õnnelikumana.

Oh taevas, nüüd läksid nad omavahel sõnelema! Rose soovitas Topazil Londonisse minna, et natuke raha teenida. Topaz vastas talle, et tema meelest ei tasu see ära, sest elu Londonis on nii kallis. Ja tõsi on see, et tal jäi alati raha üle vaid nii palju, et meile mõni kingitus teha – ta on ääretult helde. „Ja kaks kunstnikku, kellele ma poseerin, on hetkel välismaal, Macmorris aga mulle ei meeldi.“ „Miks mitte?“ küsis Rose. „Tema ju maksab sulle rohkem kui teised.“ „Võib-olla maksabki, sest ta on nii rikas,“ vastas Topaz. „Aga mulle ei meeldi temale poseerida, sest ta maalib üksnes minu pead. Sinu isa ütleb, et mehed, kes minust akti maalivad, maalivad mu keha ja mõtlevad oma tööle, Macmorris aga maalib mu pead ja mõtleb minu kehale. Ja see on sulatõsi.

Ma olen temaga rohkem häda näinud, kui ma sinu isale seletada ­tahaksin.“ „Selleks, et head raha teenida, tasub minu meelest ka natuke häda näha,“ ütles Rose. „Siis head häda nägemist sulle, kullake,“ lausus Topaz.

Kuna Rose’il pole vähimatki võimalust olnud sedasorti hädadega kokku puutuda, siis kahtlemata pahandasid need sõnad teda. Ta heitis äkki pea kuklasse ja teatas: „Ma olen seda täiesti nõus tegema. Teid mõlemat ehk huvitab asjaolu, et ma juba mõnda aega mõtlen enda müümisele.

Kui vaja, lähen kas või tänavale.“ 13

Ma ütlesin talle, et Suffolki maasüdames pole tal võimalik tänavale minna. „Aga kui Topaz mulle lahkelt Londonisse sõidu raha laenab ja natuke nõu annab...“ Topaz ütles, et tema pole kunagi tänaval leiba teeninud ja pigem kahetseb seda. Sest „selleks, et kõrgele jõuda, peab esmalt sügavale langema“. See oli üks Topazi ütlemisi, mille talumiseks pidi tema vastu tõelist kiindumust tundma. „Ja pealegi oled sina küll viimane tüdruk, kellele säärane ränk moraalitu amet võiks sobida,“ ütles Topaz Rose’ile. „Kui sa tõesti tahad ennast müüa, siis parem vali endale mõni rikas mees ja abiellu temaga korralikult.“ Säärane mõte oli Rose’il küll peast läbi käinud, kuid ta oli alati lootnud, et sellele lisaks oleks mees ka nägus, romantiline ja võluv. Küllap mõtles ta meeleheitliku hirmuga, kas ta endale üldse kunagi abiellumiseks sobiva mehe leiab, olgu või inetu ja vaese, ja puhkes äkki nutma. Kuna ta tavaliselt vaid vaevalt korra aastas nuttis, oleksin ma tõesti pidanud teda lohutama minema, aga otsustasin edasi istuda ja kõik kirja panna. Ma olen hakanud arvama, et kirjanikel on oht kalgiks muutuda.

Igatahes lohutas Topaz teda paremini, kui mina seda oleksin osanud teha, sest minul pole kunagi olnud tahtmist kedagi oma rinnale suruda. Topaz käitus emalikult, laskis Rose’il pisaraid valada oma oranžist sametist kodukleidile, mis oli juba nii mõndagi pidanud taluma. Hiljem sai Rose kindlasti enda peale pahaseks, sest tal on õel komme Topazit põlata, kuid hetkel olid nad kõige paremad sõbrad. Rose pani oma triikimisasjad ära ja 14

„Kui sa tõesti tahad ennast müüa, siis parem vali endale mõni rikas mees ja abiellu temaga korralikult.“

neelatas natuke, Topaz aga kattis teejoomiseks laua. Seejuures tegi ta raha saamiseks ebaelulisi plaane nagu flöödi­kontserdi korraldamine külas või laenuga sea ostmine.

Ma puhkasin kätt ja sekkusin nende jutuajamisse, kuid ei öelnud midagi eriti olulist.

Jälle sajab. Stephen tuleb üle õue. Ta elab meie juures juba poisikesest peale – tema ema oli meil teenijaks, kui me veel saime endale teenijat lubada, ja kui ta ema suri, polnud tal kuhugi minna. Ta kasvatab meile juurvilja, hoolitseb kanade eest ja teeb sadat muud tööd – ma ei kujuta üldse ette, kuidas me temata hakkama saaksime. Nüüd on ta kaheksateist, ta on hästi heleda peaga ja näeb peen välja, aga tema ilme on natuke juhm. Minule on ta alati ustav olnud ja isa nimetab teda minu truuks austajaks. Ma kujutlen teda Silviusena Shakes­ peare’i komöödias „Nagu teile meeldib“, aga mina pole üldse ­Phoebe’i moodi.

Stephen tuli nüüd sisse. Esimese asjana süütas ta küünla ja torkas selle aknalaua vahele minu kõrvale. „Te rikute oma silmi, preili Cassandra.“ Seejärel langetas ta minu päevikule hoolikalt kokkulapatud paberilehe. Mu süda tõmbus kokku, sest ma teadsin, et see on luuletus. Küllap on ta selle kallal küünis palju vaeva näinud.

See on kirjutatud tema korraliku, üsna ilusa käekirjaga. Luuletuse pealkiri on „Preili Cassandrale Stephen Collylt“. See on võluv luuletus – Robert Herricki sulest.

Mida ma küll pean Stepheniga ette võtma? Isa ütleb, et poisi soov ennast väljendada on haletsusväärne, aga minu meelest 16

soovib Stephen põhiliselt mulle rõõmu valmistada, sest ta teab, et mulle luuletused meeldivad. Ma peaksin talle ütlema, et ma tean, et ta need luuletused lihtsalt maha kirjutab – ta on seda terve talve peaaegu iga nädal teinud –, aga mul pole südant talle haiget teha. Kevadel kutsun ta ehk jalutama ja teatan seda talle mingil julgustaval viisil. Seekord pääsen silmakirjalikest kiidusõnadest sellega, et pelgalt naeratan talle üle köögi. Nüüd, õnnelik ilme näol, pumpab ta kööki vett.

Kaev asub köögipõranda all ja on seal olnud juba lossi rajamisest saadik, varustanud inimesi veega kuussada aastat ja, nagu räägitakse, pole kunagi kuivaks jäänud. Pumpasid on muidugi vahetatud. Praegune pump jõudis kohale, kui Victoria-­aegne sooja vee süsteem (väidetavalt) sisse seati.

Kogu aeg segas mind keegi. Teekatelt täites pritsis Topaz mulle vett jalgadele ja mu vend Thomas jõudis lähima linna King’s Crypti koolist koju. Ta on kohmakas viieteistaastane poiss, tema juuksed langevad salkudena ja neid on raske lauku kammida. Need on samuti hallikaspruunid nagu minu omad, ainult minu juuksed on pehmemad.

Kui Thomas sisse astus, meenus mulle, kuidas ma ise päevast päeva veel mõni kuu tagasi koolist tulin. Mulle kangastus otsekohe kümnemiiline loksumine väikeses aeglases rongis ja seejärel Scoatney raudteejaamast viis miili jalgrattasõitu – kuidas ma seda talviti vihkasin! Aga mõnes mõttes igatsen ma kooli tagasi, sest seal käis ka kinodirektori tütar, ta viis mind vahel tasuta kinno, ja see meeldis mulle väga, ja ma tunnen selle järele puudust. Ma tunnen puudust ka kooli enda 17

järele – väikese vaikse provintsilinna kohta oli see üllatavalt hea kool. Nagu Thomas nüüd, sain ka mina koolis õppetoetust, sest me oleme piisavalt andekad.

Vihmapiisad trummeldavad nüüd kõvasti vastu akent.

Tänu minu küünlale paistab väljas juba päris pime. Ja nüüd, kus teekatel on pliidiraual ümmarguse augu peal, on ka seal pimedam. Topaz ja Rose istuvad põrandal ja röstivad koldevõre vahel leiba. Seal, kus tule valgus läbi nende juuste paistab, on nende peade piirjooned heledad.

Stephen on lõpetanud vee pumpamise ja paneb puid vanaaegsesse telliskivist ahju, mis annab meile sooja ja varustab meid ka sooja veega. Tänu pliidile ja ahjule on köök majas kõige soojem paik – seepärast me seal nii palju oleme. Kuid isegi suvel sööme me seal, sest meie söögitoamööbel läks müügiks juba enam kui aasta tagasi.

Heldeke, Topaz paneb isegi mune keema! Keegi pole mulle öelnud, et kanad on meie palvet kuulda võtnud! Oh, te tublid kanad! Ma ootasin teeajaks üksnes leiba ja margariini; margariiniga ei suuda ma aga harjuda, nagu tahaksin. Ma tänan õnne, et leivale pole aseaineks midagi odavamat leitud.

Kui imelik on mõelda, et „tee“ tähendas meile kunagi pärastlõunast teejoomist – väikesi kooke ja õhukesi võileibu söögitoas. Nüüd tähendab see võimalikult kõhtu täitvat toitu, mida me saame lauale panna, et sellest hommikusöögini piisaks. Me joome teed, kui Thomas koolist koju jõuab.

Stephen süütab lambi. Ühe hetkega on roosakas valgus köögist kadunud. Kuid ka lambivalgus on ilus.

18

Lambi süüdanud, viis Stephen seda parajasti lauale, kui isa üles trepile ilmus. Tal oli õlgadel vana reisipleed – ta oli tulnud väravavahimajakesest mööda lossimüüri. „Tee, tee,“ pomises ta. „Kas preili Marcy on juba raamatukogust mulle raamatud toonud?“ (Veel polnud toonud.) Seejärel teatas ta, et ta käed on külmast kangeks jäänud. Ta ei öelnud seda nurisedes, vaid kerge üllatusega – ehkki mul on raske uskuda, et talvel lossis elades võiks keegi üllatunud olla, kui tal mõni kehaosa külmast kangeks jääb. Kui ta trepist alla tuli ja juustest vihmapiisku raputas, tundsin ma äkki tema vastu sügavat kiindumust. Kahjuks ei tunne ma seda just sageli.

Isa näeb veel väga hea välja, ehkki tema peened näojooned kaovad natuke lihavate põskede vahele ja ta on näost kahvatumaks muutunud. Varem oli ta sama jumekas kui Rose.

Nüüd lobiseb ta Topaziga. Ma märkan kurvastusega, et ta on oma tehtult lõbusas tujus – ehkki ma usun, et viimasel ajal on Topaz isegi isa võltsi lõbususe üle õnnelik. Ta jumaldab isa, isa aga ei paista tema vastu erilist huvi tundvat.

Ma pean nõudekuivatusrestilt maha ronima – Topaz tahab teekannusoojendajat ja meie koer Heloïse on avastanud, et ma olen temalt ta vaiba laenanud. Ta on bullterjer, üleni lumivalge, välja arvatud kohtades, kus tema siirupikarva nahk läbi karva paistab. Hea küll, kulla Heloïse, sa saad oma vaiba tagasi.

Koer vaatab mulle otsa, pilgus armastus, etteheide, usaldus ja lõbusus – kuidas saab ta oma kahe särava ja üsna väikese silmaga nii palju tundeid väljendada?

19

„Ma tundsin südames torget, milles oli põimunud õnn ja kurbus.

Ma sulgesin päeviku ja vaatasin üles torni tumedasse sisemusse.“

Cassandra Mortmain on 17-aastane vaheda pilgu ja elava kujutlusvõimega neiu, kes unistab kirjanikuks saamisest.

Boheemlasliku perekonnaga vanas armetus lossis elamine annab talle lõputult ainest humoorikateks ja leebe irooniaga vürtsitatud päeviku-sissekanneteks. Sel moel oma kirjutamisoskust lihvides õpib Cassandra lagunevat lossi ja selle isevärki asukaid justkui vallutama.

Kahe ameeriklase ootamatu küllasaabumine toob lossielanike eluproosasse aga otsustava pöörde ning Cassandra südamesse esimese armumise väratuse…

kirjastus.postimees.ee