Maailmateater

Thomas Reinertsen Berg

Maailmateater

Kaartide pĂľnev sĂźnnilugu

Norra keelest tĂľlkinud Heidi Saar

Frederikile ja Erlendile lootusega, et saate palju maailma näha

Lk 2 ja lk 6–7: Abraham Orteliuse atlase „Theatrum orbis terrarum“ kaas ja maailmakaart (aastast 1570)

Sisukord

Eessõna | 9 Esimesed pildid maailmast | 15 Eelajaloolised kaardid, loomislood ning Sumeri, Babüloonia ja Egiptuse kaardid Nagu konnad tiigi ümber | 41 Ptolemaios, oma aja üks suurimaid geograafe, ja kreeklaste teadmiste suurenemine maailmast antiikajal Püha geograafia | 73 Jumala poolt inimeste jaoks loodud maailm, milles keskaegsed vaimulikud ja kartograafid kujutavad püha loomislugu Esimene atlas | 103 Abraham Ortelius ja Gerard Mercator kaardistavad maailma, kui see eurooplaste reiside ja renessansiaja uudishimu tõttu laieneb Välja maailma | 141 Norra kaartide areng, Hollandi graafikud, võitlus suurima atlase nimel ning veel Mercatorist ja kõigest, mis tal õnnestus lõpule viia

Suur mõõdistamine | 169 Prantsusmaa, Taani ja Norra õpivad mõõdistama suuri alasid, Kongsvinger saab 1779. aastal nullmeridiaani ja kaardid saavad osaks riigihaldusest Valged laigus põhjas | 207 Teine Frami ekspeditsioon toimub aastail 1898–1902, palju aega enne neid, kes olid proovinud põhjapiirkondi kaardistada Õhust vaadatuna | 239 Esimene maailmasõda sillutab teed õhust kaardistamisele, mis omakorda sillutab teed norrakeelsele kaardistamissüsteemile ja enamiku piirkondade kaartide tegemisele Sinine planeet | 265 Umbes seitse kümnendikku meie planeedist on kaetud veega, ja Marie Tharpi katse mõista, kuidas see seal all välja näeb ja miks Digimaailm | 295 Satelliidid ja arvutid pakuvad tohutut hulka teavet ja kaarte, mis võivad meid kõnetada Märkused, viited ja register | 323

8

EessĂľna Maailma on lava

Oslo, Norra 59° 56’ 38â€? pl 10° 44’ 0â€? ip Inimene nägi maailma linnulennult ammu enne seda, kui ise lendama Ăľppis. Et aru saada, kus me asume, oleme juba eelajaloolisest ajast peale oma Ăźmbrust joonistanud nii, nagu see meile paistab Ăźlevalt. Majad ja pĂľllud kaljujoonistel on esimesed tĂľendid inimkonna vajadusest saada Ăźlevaade. Seda, kuidas kĂľik tegelikult välja näeb, saime esimest korda näha alles hiljuti – täpsemalt 1968. aasta jĂľuluĂľhtul. Siis lendas kolm astronauti Apollo 8 pardal kaheksa korda Ăźmber Kuu. Nad olid esimesed inimesed, kes nägid korraga kogu maakera. „Mu jumal! Milline pilt siit avaneb! Maakera ilmub nähtavale. Kui ilus see on! [‌] Palun, andke mulle ruttu see värvifilm!“ Ăźtles astronaut William Anders ja tegi pildi meie maakerast, mis kauni, Ăźksildase ja haprana hĂľljus lĂľputus ilmaruumis.

Apollon oli kreeka jumal, kes iga päev ßle taeva sþitis, päike slepis.

1570. aastal, vähem kui nelisada aastat enne Apollo 8 lendu ßmber Kuu, andis flaam Abraham Ortelius välja maailma esimese moodsa atlase.

Tema sĂľber kirjutas talle sel puhul Ăźlistusluuletuse, kirjeldades, kuidas Ortelius istub kreeka jumala kĂľrval ja saab näha kogu maailma: „Ortelius sai istuda särava Apolloni kĂľrval neljahobusekaarikul ning nägi Ăźlalt kĂľrgelt maid ja sĂźgavusi nende Ăźmber.“ Orteliuse atlas algab maailmakaardiga, kus pilved on kulissidena kĂľrvale lĂźkatud, vĂľimaldamaks meil näha kĂľike. Raamatust avanevad meile Noruegia, Barbaria, Mar di India, Aegyptus, Manicongo, Iapan, Brasil, Chile ja Noua Francia. Atlasele pani Ortelius nimeks „Theatrum orbis terrarum“ – „Maailmateater“ –, sest tema arvates esitavad kaardid meie silme ees maailma justkui teatris.

9

• maailmateater •

Orteliuse ajal oli maailma nägemine teatrina tavaline. Aasta pärast „Maailmateatri“ ilmumist laskis Inglise draamakirjanik Richard Edward ühel tegelasel lausuda, et „see maailm on nagu lava, kus igaüks mängib oma osa“. See oli William Shakespeare’i meelest nii hästi öeldud, et ta kasutas seda mõni aasta hiljem näidendis „Nagu teile meeldib“: „Maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad.*“ Shakespeare pani, muide, oma teatrile nimeks The Globe – Gloobus.

Ortelius ei olnud õigupoolest kartograaf. Ta ei olnud ei astronoom, geograaf, insener, maamõõtja ega ka matemaatik, samuti puudus tal igasugune formaalne haridus. Ent ometi teadis ta maakaartidest piisavalt, et tunda ära, kas tegemist on hea või halva kaardiga. Lisaks oli tal silma kvaliteedi, põhjalikkuse ja ilu jaoks ning suur hulk tuttavaid ja sõpru, kes joonistasid ise maakaarte või tundsid kedagi, kes seda tegi.

Seega oli Ortelius igati kohane inimene hoolikalt välja valima maakaarte ja panema kokku maailma esimese atlase.

Maakaartide ajaloost raamatu kirjutamine on nagu Orteliuse töö „Maailmateatriga“. Ka siinne raamat põhineb paljudel varasematel töödel.

Kõige tähtsama ja põnevama otsinguil olen läbi töötanud suure hulga raamatuid, tekste ja filme ning valinud nende seast välja olulisimad. Ei suuda ju ükski kaart käsitleda kogu maailma ega ükski raamat kogu ajalugu; maakaartide ajalugu võib aga ühtlasi pidada kogu ühiskonna ajalooks. Kaartidel on poliitiline, majanduslik, usuline, igapäevane, sõjaline ja organisatsiooniline tähendus ning seepärast oli vaja langetada mõned rasked otsused. Mida lähemale meie ajale, seda raskemaks valik muutus, sest kartograafilised küsimused puudutavad enam-vähem kõiki ühiskonna külgi.

Mõõdistamist on alati määranud küsimus: mis üldse on väärt jäädvustamist? Kaart on alati edastanud rohkem informatsiooni kui vaid geograafilist teavet. Asteekide 1540. aasta Tenochtitlani linna kaart, kus on tähistatud ainult linnaosade valitsejate nimed, erineb selgelt Cappeleni 1963. aasta Norra atlasest, kus kohalikke olusid arvestades „on valitud kaasata pigem liiga palju kui liiga vähe nimesid“. Asteekide kaart kajastab range klassiühiskonna hierarhiat, Norra atlas esindab * „All the worlds’s a stage, and all the men and women merely players; they have their exits and their entrances.“ Ingl tlk Georg Meri.

10

• eessõna •

sotsiaaldemokraatlikku kuldaega, kus anti edasi kõike. Mõlemat on mõjutanud oma aja väärtushinnangud.

Samasugune on ka minu lähenemine selles raamatus. Suure osa igast peatükist pühendan just maailma põhjapoolse piirkonna mõõdistamise kajastamisele. Mitte sellepärast, et see mängiks maakaartide ajaloos suuremat osa kui ameeriklaste, araablaste, brittide, prantslaste, kreeklaste, itaallaste, hiinlaste või hollandlaste töö, vaid sellepärast, et just siin elan ja siit olen pärit mina. Olen omaenese parema äratundmise järgi proovinud näidata, kuidas suured ajaloolised muutused väljaspool – need, mis käsitlevad täpsemat mõõdistamist, uusi meetodeid, uusi mõõteriistu ja paremat arusaamist sellest, millistes valdkondades kaarte kasutada saab – jõuavad lõpuks siia ilmanurka ja võetakse kasutusele ühes vaeses, ulatusliku ja keerulise maastikuga riigis. Norrat iseloomustavad mäed, lavamaad, suured metsad, 25 148 kilomeetri pikkune rannajoon ja 239 057 saart, Aastatel 1380–1814 olime Taani võimu all. Ajavahemikul 1814– 1905 oli Norra personaalunioonis Rootsiga. Originaaltekstiga võrreldes on siinses väljaandes tehtud mõned muudatused, et seda raamatut oleks kergem mõista ka väljaspool Norrat.

1969. aastal sõnastas Ameerika kartograaf Waldo R. Tobler geograafia nii-öelda esimese seaduse: „Kõik on seotud kõige muuga, aga üksteisele lähemal asuvad asjad on omavahel rohkem seotud kui kaugemal asuvad asjad.“ Enamasti otsitakse uuel kaardil kõigepealt oma kodukohta. „Võib-olla otsib keegi meie teatris mõnd erilist kanti (kuna kõik armastavad oma kodukohta ja tahavad seda näha koos kõige muuga),“ kirjutas Ortelius eessõnas, seega on nii käitutud juba alates ammusest ajast.

Kui kodukoht on leitud, läbib paljusid meist siiski põnevusvärin, kui silmade ja sõrmedega läbi atlase reisime, Sekondi-Takoradi, Timbuktu ja Trincomalee juures peatume, vaatame, kust käisid läbi Idaekspress, Siiditee, läänerinne ja Vana-Rooma riigi piir, ning taipame, et oleme maailma samasugune eksootiline või loomulik osa nagu kõik teisedki.

Kaugus ja lähedus on suhtelised mõisted. Maailmaruumist vaadatuna on kogu maakera inimeste asupaik. „Me tulime kogu selle pika tee, et uurida Kuud, ja kõige tähtsam asi on see, et me avastasime Maa,“ on öelnud astronaut William Anders.

11

• maailmateater •

Tahan tänada neid paljusid, kes on aidanud mind selle raamatu koostamisel. Esmalt toimetaja Trygve Riiser Gunderseni, kes suunas teksti õigele rajale; Benedicte Gamorg Brisådi Norra rahvusraamatukogust inspireerivate lõunasöökide, kaarditeemaliste vestluste ja üldise innukuse eest, ja Siri Røsbak Gloslit, kes mulle kaarte saates teed juhatas; Bjørn Ragnvald Petterseni kõigi artiklite eest, mida ta mulle läkitas Norra moodsa topograafilise mõõdistamise kohta; kujundaja Dimitri Kayambakist, kes andis minu raamatule uhke väljanägemise; Astrid Sverresdotter Dypviki ja Tor Ivar Østmoet tõlgete eest saksa ja ladina keelest; suurepärast konsulenti ja protestantlike meresigade asjatundjat Erling Sandmod (Müstiline meresiga oli katoliiklaste poolt välja mõeldud, protestante mõnitav sümbolloom. Toim.); Norra polaarinstituuti sõbraliku abi ja minu küsimustele vastamise eest; Ellen Giilhusi ja Sidsel Kvarteigi riiklikust kartograafiaametist; ema ja isa, kes andsid mulle maailma atlase, kui olin üheteistaastane – kasutan seda endiselt. Kõige suurem tänu minu kallile Mariale, kes kannatlikult kuulas ära lõputu hulga vähem või rohkem huvitavaid kaardilugusid, andis mulle aega kirjutada ja luges raamatu peatükke.

Kõik vead – olgu siis mõni linn valel laiuskraadil, mõni nimi välja jäänud, mõni järv liiga väike või lähtub mõni jõgi valest kohast – on loomulikult minu enda tehtud.

Isana saan ma parimalt kohalt jälgida, kuidas mu pojad aegamööda maailma mõõdavad. Pisipõnnidena mõõtsid nad meie korteris vahemaid ühest magamistoast teise ja toast kööki, sealt edasi juba lasteaeda, kooli, poodidesse, mänguplatsidele, sõprade juurde ja kohvikutesse. Viimasel ajal mõõdavad nad laia ilma. Seepärast on siinne raamat pühendatud neile.

Kõige vanem säilinud keskaegne kaart joonistati 7. sajandi lõpus või 8. sajandi alguses. Ülal kõrgub maakera kohal Kristus, käed laiali sirutatud. Aafrikat tähistab „Cam“ (ee Haam), Noa poeg, kes pärast veeuputust siirdus lõunasse, Euroopat aga „Japhet“ (Jaafet) ning Aasiat „Sem“ (Seem) – needki nimed on pandud Noa poegade järgi. Nimed ei paista kaardilt hästi välja. Aafrikast lõunasse jääb suur Terra inhabitabilis – ’eluks kõlbmatu maa’. Kõige pikemad kriipsud märgivad Vahemerd ja tundmatut merd Aafrikast lõunas, põikitriibud on Doni ja Niiluse jõgi, viltused jooned tähistavad Aasovi merd. Rohkem lk 83–84.

12

Esimesed pildid maailmast

Bedolina, Itaalia 46° 02’ 00� pl 10° 20’ 29� ip Pþhja-Itaalia viljakas Val Camonica orus on inimesed elanud mitu tuhat aastat. Tänapäeval on see paik tavapärastest liiklusteedest tßkk maad eemal – kaugel ida pool viivad läbi Verona ja Alpide lþunast pþhja poole E45 kiirtee ja raudtee. Kuid see org on ßks kartograafia hälle – siit leiame kolme tuhande aasta vanuse Bedolina maakaardi.

See kaart on ßlal oru kohal kaljusse raiutud. See on suur, 4,3 meetrit lai ja 2,4 meetrit kþrge, ning samahästi vþib olla tegemist keerulisemat tßßpi kaljujoonisega. Sellel on kujutatud inimesi ja loomi, sþjamehi ja hirvi, aga ka maju, teid ja nelinurkseid täpilisi pþlde, kokku 109 figuuri – asula ja pþllumajandusmaastik ßlalt vaadatuna. Kes selle kaardi kunagi ammu-ammu siis koostas ja miks?

Roomlased panid siin rauaajast peale elanud camuni hĂľimu järgi piirkonnale nimeks Vallis Camunnorum. Kohalikku rahvast mainis umbes ď˜š. aastal raamatus „GeographikĂĄâ€œ Kreeka-Rooma geograaf Strabon: „Järgmiseks tulevad mägede idapoolsed osad ja need, mis ulatuvad lĂľunasse: seal elavad rhaeti ja vindelici rahvad [‌]. Rhaeti rahva ala

Ilmselt umbes 1000 aastat eKr kaljusse raiutud Bedolina kaart. Kaarti saab Itaalia Alpidesse oma silmaga vaatama minna. See asub Bresciast pþhja poole jäävas Camonica orus väikese Capo di Ponte linna kohal läänepoolsel kaljul. Tuhandete kaljujooniste tþttu on piirkond muinsuskaitse all.

15

• maailmateater •

ulatub Itaalia sellesse osasse, mis läheb Veronani välja […]; ja seal on ka camuni rahvas.“ Umbes 2500 aasta eest hakkasid camunid suhtlema kaugemal lõunas elavate etruskidega ja õppisid tähti kirjutama. Kaardi juures on kaljuseinal üle saja raidkirjateksti. Neist aru saada ei ole veel kellelgi õnnestunud. Seepärast ei saa me päris kindlalt öelda, kas umbes kolm tuhat aastat tagasi raiuti sinna kaljusse ikka maakaart.

Bedolina kaart ei ole geograafiliselt korrektne – selle abil ei ole võimalik leida teed ühest kohast teise. Mis eesmärk sellel siis oli? Itaalia arheoloogi Alberto Marretta arvates tuleb Bedolina kaarti tõlgendada puhtalt sümbolistikust aspektist. Ta on seisukohal, et kaart väljendab teelahet selle autorite elus, üleminekut koriluselt agraarühiskonda. Teised sama piirkonna kaljujoonised ja arheoloogilised leiud näitavad, et camunitel olid olemas maaomanikest aristokraadid, ja Marretta arvates kujutab kaart ülikute võimu selle kandi üle. Kaardid täidavad alati mingit vajadust. Paljud meile teadaolevad vanemad kaardid näitavad just maaomandit. Laiema haardega kaardid täidavad usulist vajadust osutada inimese kohale maailmaruumis.

Eelajalooliste kaljujooniste ja koopamaalingute puhul tuleb küsida, mis see kaart üldse on. Millised selle kaardi jooned erinevad teistest motiividest? Kuidas me ühe kaardi ära tunneme, kui ei tea suurt midagi ühiskonnast, kus see kaart on loodud? Kartograafia tüviteoses „The History of Cartography“ („Kartograafia ajalugu“) pakuvad toimetajad J. B. Harley ja David Woodward välja järgmise definitsiooni: „Kaardid on graafilised kujutised, mis lihtsustavad arusaamist inimeste maailma asjadest, mõistetest, oludest, protsessidest ja sündmustest.“ Sellega on hõlmatud kõige lihtsam ettekujutus ruumist ja „inimeste maailma“ all peavad definitsiooni autorid silmas meie ümbrust kõige laiemas tähenduses, ka maailmaruumi ja teispoolsust. Lõppude lõpuks on küsimus tõlgendamises.

Norra arheoloog Sverre Marstrander uuris kogu Skandinaavia poolsaare kaljujooniseid. Oma 1963. aastal ilmunud raamatus „Østfolds jordbruksristninger“ („Østfoldi agraarkultuuri kaljujoonised“) kirjutas ta „omapärastest, ebakorrapärastest, võrgulaadsetest mustritest“, mida pidas „pronksiaja põllumajanduses kasutatud kindlat tüüpi põllukomplekside

16

• esimesed pildid maailmast •

primitiiv-skemaatilisteks kujutisteks. […] Enam pole kahtlustki, et neid formatsioone võib tõepoolest pidada iidse aja põldudeks“.

Marstrander ei nimetanud põllu kujutisi kaardiks. Ta sidus need hoopis viljakusriitustega, mis pidid tagama hea viljasaagi. Kas mõni teine arheoloog oleks võinud neid tõlgendada omandisuhteid kajastava kaardina?

Moodsa aja kaardid on alati varustatud selgitustega. Sümbolid näitavad, mis on asula, mis tee, kool või laternapost. Oletataval eelajaloolisel kaardil taolised selgitused muidugi puuduvad. Siin peame oletama ja tõlgendama ja kõik, kes on püüdnud tõlgendada märke võõral telefonil, teavad, et see võib olla väga keeruline. Kaarti ei ole kunagi võimalik täielikult ära tõlkida. Ühiskond kipub märke alati sedavõrd lihtsustama, et väljastpoolt tulija neist lõpuks enam aru ei saagi. Peidetud, sümbolistlike ja kodeeritud sõnumite tähendus selgub alles siis, kui kartograafid on peale selle, mida nad peavad kaardiks, uurinud ka seda kaarti ümbritsenud ühiskonda. Ette kujutada mitu tuhat aastat tagasi olnut on raske ülesanne.

See-eest saab eelajaloolisi kaarte omavahel võrrelda. Bedolina kaardile sarnaneb suur kaljujoonis Venemaal Minussinskis. Ka selle ligi kümnemeetrisel alal paistavad majad, inimesed ja loomad ning ka siin kujutatakse asulat. Aga seekord on raidurid rohkem keskendunud sellele, kuidas hooned välja näevad, mitte sellele, kuidas need üksteise suhtes paiknevad. Kõike on kujutatud külgvaates. Samuti on raske näha, kas joonis peaks olema pilt, kas majad kuuluvad kokku või kas uusi maju on lisatud lihtsalt sellepärast, et kaljul oli veel ruumi. Võrdlus kõneleb, et Bedolina kaljujoonis on kaart ja Minussinski oma on pilt. kujuteldav kaart | Oskus edastada kohateavet oli teatud liikidel olemas ammu enne seda, kui ilmus inimene. Kõige tuntum selline suhtlusviis on mesilaste tants, millega antakse teistele infot õite kasvukohast. Mesilane liigub taru ava ees, õõtsutab tagakeha, siis pöörab poolkaares paremale tagasi ja hakkab otsast peale. Seejärel pöörab vasakule. Kui leitud korjepaik on päikese suunas, siis tantsib mesilane taru kohale, samal ajal kui teised mesilased suunduvad paremale või vasakule, sest päikest tähistatakse tantsus täpselt sama nurga alt.

17

• maailmateater •

Mida kaugemale ette mesilane tantsib, seda kaugemal asuvad õied, ja mida enam ta oma tagakeha õõtsutab, seda enam on ta oma leiust innustunud. Seda, et mesilased võivad ilmselt üksteisele teed kirjeldada, märkas juba Aristoteles. „[…] tagasi tulles on igal mesilasel kolm või neli kaaslast,“ kirjutas too Vana-Kreeka filosoof enam kui kaks tuhat aastat tagasi teoses „History of Animals“ („Loomade ajalugu“).

Mesilaste tantsul on selgelt kasulik ülesanne. Kui see, kes teab toidu asukohta, jagab infot teistega, saab mesitaru rikkamaks. Samamoodi oli see ilmselt ka ürginimestega. Kellel oli võimalus hõimule teada anda, kust leida saaki, palju puuvilju või värsket vett, aitas hõimlastel tagavara koguda ja ellu jääda. Eelajaloolised inimesed olid rändrahvas. Meie lähimad sugulasliigid ning teised ahvid ja poolahvid elasid enamasti metsas. Meie, inimesed, aga olime peamiselt avamaal. Tänu sellele nägime rohkem kui meie sugulasliigid ja tunnetasime kaugusi, ruumi ja suundi teisiti. Arvatavasti kujunes meie primitiivses teadvuses esimesena välja just ruumitaju.

Inimestel on arenenud veel neli omadust, mis võimaldavad meil nähtut ette kujutada kaardina. Esiteks suutlikkus teha avastusretki, teiseks võime talletada kogutud informatsiooni, kolmandaks võime abstraheerida ja üldistada ning neljandaks võime mõista, mida teabega peale hakata. Meie sugulasliigid oskasid enamasti reageerida vaid sellele, mis toimus siin ja praegu, inimesed aga sidusid mineviku, oleviku ja tuleviku sündmusi – ja ka ruumi.

Selle maailma, selle puu, selle mere ja selle mäe sõnadega kujutamine muudab need ühtaegu nii suuremaks kui ka väiksemaks, mõistetavamaks ja paremini hoomatavamaks ning informatsiooni vahendamise kergemaks. Niisiis võime näha, et ruumitaju ja keele areng on teineteist aidanud. Ürginimesed tahtsid sõnade abil edasi anda kaarti, mis oli neil kujutluses, ja ehk seepärast lõid nad ka sõnavara, millega väljendada, kas vahemaa oli lühike või pikk, milline oli suund või maamärk, ja kui palju aega kulus ühest kohast teise liikumiseks. Ja võib-olla seejärel meisterdasid nad pulkade ja kivide abil liivale, mullale või lumele esimesed kaardid või joonistasid need hoopis koopaseinale, kasutades joonistusvahendina sõrmi või luutükke.

18

• esimesed pildid maailmast •

eelajalooline kaart | Maailma hakkasid inimesed kujutama umbes nelikümmend tuhat aastat tagasi. Igatahes on just nii vanad meile teadaolevalt kõige iidsemad kaardid – Põhja-Hispaanias El Castillo koopa seinale musta, punase ja kollasega maalitud loomad. Koopainimesed kasutasid savist ja tahmast saadud pigmente, mida nad segasid rasva, vaha, vere või veega. Neljakümne tuhande aasta vanuseks hinnatakse ka Austraaliast leitud koopamaalinguid.

Maailma väidetavalt vanim kaart on uuristatud mammutikihva sisse.

Kaart on 32 500 – 38 000 aastat vana ja see leiti Saksamaalt Alb-Doonau kreisi piirkonnast. Saksa professor Michael A. Rappengluecki arvates on tegemist tähekaardiga, mis kujutab Orioni tähtkuju. Professor väidab ka, et 17 300 aasta vanune Lascaux’ koopamaaling Edela-Prantsusmaal, kus on näha härg, lindmees ja lind, on kaart, mis kajastab põhjamaistel suveõhtutel esimestena nähtavale ilmuvaid ja Suvekolmnurga moodustavaid Veega, Deenebi ja Altairi tähti. Tõestuseks ühendas professor kujutiste silmad joontega.

Kõiki pole Rappenglueck siiski veenda suutnud. Küll aga tundub loogiline, et kõigepealt joonistasid inimesed tähekaarte ja alles siis hakkasid joonistama maastikku. Taevast on kergem ülevaadet saada kui maapinnast. Tähed on üleval korrapärastes moodustistes, laiali laotatud nagu lõuend või sein, ning neid on lihtne täppide abil kujutada. Ilmselt etendasid tähekaardid varastes agraarühiskondades tähtsat osa: külviaega määrati selle järgi, millal mingi tähtkuju nähtavale ilmus. Siiski ei ole kõik eelajaloolised täppkujutised tingimata tähekaardid.

Taanis Fyni saare lavamaal asub Rævehøj linnamägi. Mäe all on peidus kiviaegne hauakamber. Ühele kandvale kivile on täkitud kaarjas muster. 1920. aastal väitis Taani ajaloolane Gudmund Schütte, et sellel on kujutatud Suure Vankri, Neitsi, Kaksikute, Vähi, Karjase, Lõvi, Hundi ja Veomehe tähtkuju. Siiski tunnistas ka Schütte ise, et kaugus konstellatsioonide vahel ei ole õige ja täppe on rohkem kui tähti. Aga Schütte

Järgmisel leheküljel | Puhtalt ümber joonistatud Bedolina kaart, et oleks kergem aru saada, mida seal on kujutatud. Muu hulgas on linnulennult näha kuus maja ja umbes kolmkümmend põldu – kõiki objekte ühendavad väikesed teed –, üks redel, loomad ja inimesed. Seda, et tegemist võiks olla kaardiga, hakati oletama alles 1934. aastal.

19

• maailmateater •

seisukohta on kerge mõista – täpid on tähtkujudega tõepoolest väga sarnased. Ka tänapäeva arheoloogid ütlevad, et kujutised moodustavad rõngasristi – võrdsete harudega risti, mille otsi ühendab ring.

1967. aastal ilmus Briti arheoloogi James Mellaarti sulest raamat 9500 aasta vanuses Türgi asulas Çatalhöyükis tehtud väljakaevamiste kohta. Ta väitis, et üks sealne seinamaaling kujutab asula kaarti, mille taustal on Hasan Daği vulkaan. Kaart sai kohe tuntuks. Paljud nõustusid Briti arheoloogi seisukohaga. „Maailma vanim asulaplaan,“ kirjutas Jeremy Harwood raamatus „To the Ends of the Earth: 100 Maps That Changed the World“ („Maailma lõppu: 100 kaarti, mis muutsid maailma“); „Maailma vanim autentne kaart,“ iseloomustas J. B. Harley ajakirjas The UNESCO Courier; „Vanim (kaart), mida teame,“ kirjutas Catherine Delano-Smith raamatus „The History of Cartography“ („Kartograafia ajalugu“); „Çatalhöyüki kaart […] on võib-olla kaks tuhat aastat vanem kui vanim kirjasüsteem,“ väitis James Blaut Briti Kuningliku Geograafiaseltsi häälekandjas. Aga on see ikkagi kaart? Aastal 2006 avaldas arheoloog Stephanie Meece oma artiklis arvamust, et „majad“ on geomeetriline muster, mida leiab ka mujal Çatalhöyükis, ja et „vulkaan“ on leopardinahk. Seitse aastat hiljem analüüsis paar geoloogi uut kaarditeooriat, et välja selgitada, kas Hasan Dağ võis pursata umbes samal ajal, kui kaart loodi. Kivimiproovid näitasid, et vulkaanipurse toimus 8900 aastat tagasi ja see oli asulast jälgitav.

See, kuidas suhtume eelajaloolisse aega, mõjutab ka meie suhtumist eelajaloolistesse kaartidesse ja võib viia ürgaja ala- või ülehindamiseni.

Varem ürgaega alahinnati. Kuni 1980. aastani oli korralikult uuritud vaid nelja hinnanguliselt eelajaloolist kaarti. Seejärel tekkisid uued teooriad eelajalooliste uskumuste ja kiviaja inimeste mõtteviiside ning selle kohta, millist osa etendasid sümbolid ja mida tähendasid kaljujoonised primitiivsetes ühiskondades. Tulemuseks oli hulk „uusi“ kaarte. Aastal 1987 ilmunud raamatu „The History of Cartography“ („Kartograafia ajalugu“) esimene köide lõppes Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika eelajaloolist aega käsitleva peatükiga, milles oli loetletud ka üle 57 kaardi. Paljud neist võime juba maha kriipsutada. Teised avaldavad endiselt muljet.

Marokost Atlase mäestiku Talat N’Iski platoolt leiame ümmarguse koopamaalingu, mille läbimõõt on üks meeter. Ringi keskel on keerukas

22

• esimesed pildid maailmast •

maal, mis võib kujutada kahest mäeahelikust ümbritsetud avarat orgu, kus voolab lai jõgi koos lisajõgedega. Joonisel on ka üks väiksem ja üks suurem täpp, mis sümboliseerivad asulaid. Maalingu vanus on umbes kuus tuhat aastat.

Põhja-Kaukasusest on pärit viie tuhande aasta vanune hõbevaas, kuhu on graveeritud kaks mäeahelikust välja voolavat jõge, mis suubuvad merre või järve. Võib-olla on püütud kujutada Kaukasuse mäestikku ja paari sealset jõge.

Iraagist Mosuli lähedalt Tepe Gawrast pärineval vaasil on jahimehed kõrgete kaljudega ümbritsetud avaras orus, kus on lai jõgi ja lisajõed.

Leidub neid, kes arvavad, et maalidel on silmas peetud teatud kindlat maastikku, aga ka neid, kes peavad seda skemaatiliseks kujutiseks, mis viitab tavapärasele jahitegevusele ega osuta ühelegi kindlale kohale.

Edela-Hiinast Cangyuanist leiame veel ühe kaljujoonise, mis sarnaneb Bedolina kaardiga. Keskel on postidele püstitatud majadega asula.

Kiviraidur on ilmselt püüdnud kujutada ruume, kaugusi ja asukohti, sest majad on paigutatud kõige kaugemale ja nende postid külgnevad kaugeima taraga. Asulani viivad tipitud joontega tähistatud teed, kus liiguvad inimesed ja loomad.

Ka Lõuna-Aafrikas Lydenburgi lähedal on kaljusse raiutud asula kujutis. See joonis on suur, koguni 4,5 × 4 meetrit, ja sellel on nagu Bedolina kaardilgi teedevõrgu keskel näha ümmargused elamud.

Mongoolias Jenissei jõe ääres asuva Mugur-Sargoli kaljujoonistel on ülaltvaates näha kohalike karjuste jurtad ja tarandikud. Mongoolias on palju kaarte ka matmispaikade kohta. Mõnel neist on kujutatud nii reaalset maailma kui ka teispoolsust. surnute kaart | Ajaloolased oletavad, et peale meie maailma hakkasid inimesed ka teispoolsust kujutama umbes sada tuhat aastat tagasi. Sellest ajast oleme leidnud haudu, kus surnutele on kaasa pandud esemeid hauataguseks eluks. Ometi usuti kaua, et ürgaja inimesed oskasid joonistada kaarte vaid oma lähiümbruse kohta – et neil puudus võime anda edasi oma asukohta päikese, kuu, tähtede, surnute riigi ja jumalate elupaiga suhtes. „Reeglina […] käsitlevad primitiivsete inimeste kaardid väga väikseid alasid […] nende kaardid on konkreetsed […] nad ei oska maailma

23

• maailmateater •

portreteerida ega isegi vaimusilmas kujutada. Neil puuduvad maailmakaardid, sest nende mõttemaailm on nende enda asukoha keskne,“ kirjutas 1964. aastal kartograafia ajaloolane Leo Bagrow (Lev Bagrov). Hiljem on tuvastatud kaarte, kus on näha, kuidas inimesed suhestusid kogu maailma ja muuga. Tihti on seal labürindid, ringid, teed ja puud, paljudel kaartidel on kujutatud maailmaruumi eri tasandeid, taevast, maad ja surnute riiki.

Saharast leiame kaljujoonise, kus inimesesarnast olendit ümbritseb ovaalidest, lainelistest joontest ja ristkülikutest muster, all aga on avaus, mis võib olla tee surnute riiki.

Itaalias Trioras on ühel väikesel kivisambal kujutis, kus üleval on päike ja keskel maa ning rada viib allilma. Inglismaal Yorkshire’ist leitud kaljujoonistel viivad teed ühe ringi juurest teiseni – võib-olla on püütud näidata ühendust maa, tähtede ja planeetide vahel.

Indias Madhya Pradeshis on keeruline koopamaaling, kus ülal näeme merd, pilliroogu, kalu ja linde ning keskel on ümber päikese geomeetrilised mustrid. Väidetavalt kujutab see kaart universumit tolleaegsete inimeste pilgu läbi.

Väga tõenäoliselt kasutati kaarte ka rituaalides. Nii Austraalia kui ka Siberi põlisrahvaste šamaanid on tuhandete aastate jooksul säilitanud kas kogu oma iidse uskumuse või vähemalt osa sellest. Nad maalivad kaarte trummidele, mille abil end transsi viivad. Nii ei eksi nad vaimuilmas käies ära.

18. sajandi alguses joonistas Norra misjonär Thomas von Westen maha saami ruunikirja, millel olid selgelt näha nii vana usundi kui ka uue – ristiusu – kartograafilised jooned. Taevast ja sealset jumalat eraldasid maast ja maistest jumalatest kaks kriipsu, seal oli päike, kristlaste tee (Rist-baiges) ääres oli kujutatud hobust, kitse, lehma ja kirikut; surnute riigis (Jabmiku di abmo) kirikut ja saami püstkoda. Sel kosmilisel kaardil oli ka kalastuskoht ja saamide maapealne elupaik.

Kaardid on maailma pildid – pildid maailmast. Selles mõttes on religioossed kaardid maakaartidega sama laadi, et nendega soovitakse kirjeldada, kuidas maailm välja näeb. See on üks viis pealtnäha lõputus ja hoomamatus maailmas korda ja struktuuri luua. Seepärast leiame kõigist kultuuridest ja igast ajast kosmogooniaid ehk lugusid sellest,

24

• esimesed pildid maailmast •

kuidas maailm loodi, ja kosmoloogiaid ehk kirjeldusi, kuidas maailm välja näeb.

Tänapäeva juhtiv kosmogoonia, teaduslik teooria, et universum tekkis 13,8 miljardit aastat tagasi Suure Paugu tulemusena, ei ole eriti vana. Teooriale pani 1927. aastal aluse Belgia teoloog ja füüsik Georges Lemaître. Alles hiljuti olid teadlased uskunud, et universum ei ole põhimõtteliselt iialgi muutunud. Oli neid astronoome ja füüsikuid, kes Suure Paugu ideed üldse ei tervitanud – mõte, et kõik on loodud, kõlas liiga religioosselt. Ehkki väideti, et sel kombel nimetatakse universumi tekke esimeseks põhjuseks jälle jumalat, hakkas teooria siiski kinnistuma. Seejuures oli eriti abiks astronoom Edwin Hubble, kes 1929. aastal suutis tõestada, et universum on paisunud. Siiski võeti Suure Paugu teooria teaduslikes ringkondades päriselt omaks alles 1964. aastal, kui avastati kosmiline taustakiirgus, mis arvatavasti on Suure Paugu tulemus.

Paljud seostavad omavahel Suure Paugu ja religioosse maailmapildi.

Hindude arvates käsitleb Suurt Pauku nende loomislugu, kus alguses on kõik omavahel kokku põimunud ja käivitub ebaselgetel asjaoludel millegi kuuma tõttu: Siis valitses pimedus, pimedusse uppunud.

Ja kõik oli hägune ja kokku põimunud.

Tühi ruum laius üle laiade väljade, ainsad, mida soojus oli tekitanud.

Järgmisel leheküljel | Šamaanitrumm, mille 18. sajandil konfiskeeris misjonär Thomas von Westen. Joonised annavad edasi saamide ettekujutust siinsest maailmast ja teispoolsusest. „Olgu saatanlikul šamaanlusel, nõiakunstil, laulul ja trummilöömisel lõpp,“ ütles von Westen ning ähvardas foogte ja nimismehi, kui nood šamaaniriistu loovutada ei tahtnud. Sel viisil sai ta kokku ligi sada trummi.

25