Magahästi

S u r n u a i a s on alati külm

uimane.

Nii uimane.

Ta üritas paigal istuda. Nagu ta tavatses teha.

Sügav hingetõmme.

Ta sulges silmad, ootas.

Kuni see üle läks. Kuni maailm enam ringi ei käinud ja ta sai kummarduda lilledeni, mis talle nii väga meeldisid. Verev kukehari.

Nii oli selle lille nimi. Kõrge taim, mis igal hilissuvel kaunilt ja uhkelt naasis ja talle naeratas. Ewert Grens unustas hetkeks puusa­valu, kui ta kuivanud lehti kokku korjas ja kastis veekannuga pungi, millest said helepunased korvõisikud. Ta tõmbas käega aeglaselt üle valge risti – nii lähedale ta temale vaid pääseski. Sõrmeotsad libisesid mööda kumerusi, mis moodustasid lihtsa messingplaadi peal naise nime.

Ainus inimene, keda ta oli väga hoidnud ja kes oli väga hoidnud teda.

Ma tunnen sinust puudust.

Ta oli pikka aega keeldunud siia tulemast. Põhjakalmistu idapool­ sesse külge. Ta parkis tavaliselt avatud värava juurde ja kõndis mööda looklevaid kruusateid ning tema sammud hajutasid sirged rehajäljed minema. Teda ümbritsesid mälestussalud ja niivõrd suured haua­k ivid, mis justkui oleksid maapinnast tõusnud, et teda jõllitada. Aga ta oli iga kord lähemale jõudes järele andnud sellele suruvale tundele rinnus ja jalgadele, millel puudus tahe edasi liikuda, ning pöördunud tagasi auto poole, tagasi linna politseimajja – tagasi oma kabinetti velvet­ diivanile, mis oli kulunud patjadesse koondunud turvaline paik. Ühel hommikul ta äkki taipas. Et see, mida ta kartis, oli juba juhtunud. Ja et kui inimene sellest aru saab, peab ta edasi liikuma, et hirm teda enam kätte ei saaks ja taas kummuli ei paiskaks.

Ma tunnen sinust puudust, kuigi järjest vähem ja vähem.

Ewert Grens riputas tühja veekannu aiatööriistade nurka konksu otsa ja hakkas just reha omale kohale asetama, kui peapööritus tagasi tuli. Meeletu voog käis läbi keha ja ta suutis kukkumist vältida ainult tänu sellele, et toetus ettepoole kummardudes vastu puuplanku – 7

kontrollimatu jõud, mis ründas üha tihedamalt ja tugevamalt, ning kui Anni oleks veel siin, oleks too ta haiglasse vedanud. Valgeid kitleid Ewert Grens ise pigem vältis.

Ta toimis nagu enne, seisis täiesti liikumatult ja ootas, et see rahutu ja metsik hoog vaibuks. Kui seda ei juhtunud, võttis ta istet pingil, mis aja jooksul oli saanud talle omaseks, vaatas murulappi, millele keegi bürokraat oli andnud nime sektor 19B, number 603. Tal võttis mitu aastat, et liikuda kaks kilomeetrit kodust, kihisevalt ja tiheda liiklusega Sveavägenilt siia, piki Solna kirikuteed asetsevate hoolitsetud ja avarate platsideni, et julgeda näha, kuidas tema naine lebab seal koos paljude teistega – kolmkümmend tuhat hauaplatsi, veidike üksteisest eemal, et mitte segada, kuid piisavalt lähedal, et mitte kunagi olla üksi.

Ta lasi augustituulel mängida üle põskede, mis olid jäänud jär­ jest kortsulisemaks, ja sasis juukseid, mis näisid iga külaskäiguga üha hõredamaks jäävat. Ja seda oli tunda. Rahu. Ka tema sees. Piisavalt palju, et hetkeks peapööritust minema ajada.

Just siis, just seal hakkas maapind ta jalge all värisema.

Kogu maailm vappus.

Grens vaatas kiiruga enda ümber ringi. See polnud maailm. See oli pink. Ta polnud kõik need aastad kunagi pidanud seda kellegagi jagama. Nüüd istus seal üks naine, vaid poole meetri kaugusel.

Tema pingi peal.

Siinsamas kõrval ja ilma sõnagi lausumata, isegi teda märkamata.

Ta piilus vargsi naise poole. Tema hinnangul umbes samaealine, tumedad lühikesed juuksed, sellised silmad, mis ei pööra pilku ära, kui keegi on ohus või kui endal on häbi. Naine meenutas ju veidi Mariana Hermanssoni. Ühte vähestest, keda ta kunagi oli usaldanud ja kelle töölevõtmise eest ta ise hoolt kandis, lükates pingereast kõr­ vale kõik kvalifitseeritumad kandidaadid. Paljude aastate jooksul üks lähedasemaid kolleege, seega üks tema lähedasemaid sõpru, kes ühel päeval peale juurdluse lõppu teatas, et ta taotleb töökoha vahetust, sest ei kannata enam Ewertit välja. Ta ei vaielnud vastu, tihtipeale ei 8

suutnud ta isegi ennast taluda. Pärast seda polnud nad enam kohtu­ nud, võib-olla seetõttu nägi ta Marianat teistes inimestes.

See võttis mitu minutit aega. Enne kui võõras naine rääkima hakkas. „Kas sa leinad kedagi?“ Pilk endiselt enda ette suunatud. „Ma mõtlen, et seda me ju teeme?“ Ewert ei vastanud. „Või, vabandust, sa soovid võib-olla omaette olla? Ma lihtsalt pole kunagi varem siin kellegagi minu pingi peal istunud.“ Nüüd Grens vastas. „ Sinu pingi peal?“ Naine naeratas. „Mitte minu. Selle pingi peal, tähendab. Lihtsalt ma tavaliselt olen … jah, üksinda. Selles surnuaia osas ei kohta eriti inimesi.“ Nad istusid hetke veel, sõnagi lausumata.

Naine vaatas enda ette, tema vaatas enda ette.

Samal ajal jäi kõik vaikseks. „Mu naine.“ Grens viipas peaga paari meetri kaugusel seisva valge risti suunas. „Tema nimi oli Anni. Ja kui ma nüüd järele mõtlen …“ „Jah?“ „Sa oled ju hoopis pisut tema moodi.“ „Kuidas palun?“ „Ma lihtsalt mõtlen … Ma istun siin tema pärast. Teda ma leinan.“ Naine tema kõrval noogutas samuti, mitte kaastundlikult – selli­ses kohas, kus kõik surma külastavad, oli see mõttetu –, pigem nagu oleks ta mõistnud, mida Ewert ütles ja et see tundus mõistlik. „Kui kaua? On su naine surnud, tähendab?“ „See oleneb.“ „Ah nii?“ „Ta … tööõnnetus. Kolmkümmend viis aastat tagasi. Auto sõitis ta peast üle. Mina sõitsin. See oli minu süü. Ta ei suhelnud enam, 9

ei funktsioneerinud enam õieti. Aga minu jaoks funktsioneeris küll.

Paljude arvates suri ta juba siis. Ja kui ta puht teaduslikult suri – sellest saab ju varsti täpselt kümme aastat.“ „Ja sinu jaoks?“ „Paar aastat hiljem. Nüüd ma tean, et ta on surnud. Et teda pole olemas. Teiste jaoks. Aga minu jaoks on – meie omal moel.“ Kõik hommikud ja pärastlõunad ja õhtud siin Anni juures. Ja mitte ühelgi korral pole keegi tulnud temaga juttu ajama. Ta eeldas, et jättis mulje, nagu poleks ta huvitatud, keegi polnud kunagi tulnud mõttele segada seda hetke siin pingi peal.

Kuid nüüd ei olnud tunnet, nagu oleks see halb või vale.

Lihtsalt harjumatu. „Ja … sina?“ „Kuidas palun?“ „Keda sina leinad? Kelle pärast sina siin oled?“ Ta polnud kunagi eriline lobiseja olnud. Ja seepärast tundis ta siin hauaplatsil end veel kohmakamana kui tavaliselt. Kuid naine ei tun­ dunud sellest hoolivat, võib-olla isegi ei märganud seda. „See on … seal. Suure kase kõrval. Näed? Samuti valge lihtne rist.

Täpselt nagu sinu naisel.“ Ta osutas kuhugile eemale. „Sa vist ei näe, päris palju ridu on vahel. Aga see siin on parim istumiskoht. Ma käin tavaliselt esimese asjana haual ära ja siis istun pingile – ka siit on teda tunda.“ Ewert Grens ei öelnud midagi. Oli selge, et naine tahtis juttu jätkata. „Kuigi sa ei küsinud ju seda. Sa tahtsid teada, kelle haual ma käin.“ „Jah. Aga sul pole vaja …“ „Vastus on, et ma täpselt ei teagi.“ „Mis mõttes?“ „Kedagi ei maetud.“ Naine vaatas talle otsa. „Kirstus pole kedagi.“ 10

üks käsi.

Pehme ja kõva ühekorraga.

Ja need, kes minust kinni hoiavad, ütlevad, et kui ma ei taha, kui ma pigem tahan siia täiesti üksinda jääda, siis ma ei pea.

Kaasa minema.

11

ewert grens tardus. Terav tuuleiil lõikas läbi keha ja varsti jäi kuskile keskkoha juurde pidama. „Mida …“ Ta teadis ju seda – surnuaias oli alati külm. „… sa sellega mõtled?“ „Sedasama. Et kirst on tühi. Sellepärast ma küllap siin nii tihti käingi.“ Grens pööras end esimest korda pingil istuva naise poole, ootas, et too jätkaks oma juttu, ja kohtas neid silmi, mis kunagi kõrvale ei vaadanud. Naisel oli tõepoolest selline pilk: ta ei palunud kunagi vabandust, kuid samas jäi empaatiliseks. „Sest seal sees pole kedagi.“ Ta ei tundnud naist, polnud teda kunagi varem kohanud. Siiski mõistis ta, et naisel on tõsi taga. Ta ei teinud nalja, ta polnud hull, polnud mingit tagamõtet. Ta lihtsalt rääkis nii, nagu asi on. „Tule minuga kaasa.“ Maailm värises jälle, kui naine püsti tõusis ja logisev pink üritas rahu leida. Ta kõndis mööda rehitsetud kruusateed ja seisatas haua juures, mis asus viis rida kaugemal. Seal oli valge puidust rist, mis oli täpselt samasugune nagu Annil. Ta käis siin nii tihti – kuidas ta varem polnud seda märganud? Võõras naisterahvas seisis seal ja ootas, kuni Ewert temani jõudis ja ta sai hakata vahendama pilte ühest loost, mida poleks kunagi pidanud jutustama, sest see poleks kunagi pida­ nud juhtuma. „Ma kaotasin ta.“ Ja nüüd nägi Ewert seda. Keset puuristi.

Metallsilti vaid kolme sõnaga. mu pisike tüdruk „Ta oli nelja-aastane. Peaaegu päeva pealt.“ Kriminaalkomissar astus lähemale, nagu kontrollimaks, kas seal äkki midagi muud kirjas pole.

Ei.

12

Sõnad oleks nagu kaks eesnime ja ühe perekonnanime moodusta­ nud. Mu Pisike Tüdruk. Neli tähte rohkem kui nimes Ewert Grens. „Kole ja räpane parkimismaja Södermalmis. Seal ta kadus. Oma uues kleidis ja pikad juuksed ilusas patsis.“ Sellel haual oli rohkem lilli kui sellel, mille eest Ewert ise hoolitses.

Teistsugused, värvikirevamad. Ilus ja pehme ase sinistest ja punastest ja kollastest õitest. Ta imestas isegi, et tundis ära nii nemeesia kui ka kuldkakra ja petuunia, mitte et ta oleks taime­riigist nii huvitatud, seda mitte, kuid need olid taimed, mida ta Anni haualt oli kõrvale jätnud, sest need vajasid päris palju kastmist.

Naine tema kõrval käis siin kahtlemata tihti. „Politsei loomulikult uuris asja. Alguses intensiivselt, mind kuu­ lati mitu korda üle. Kuid nädalatest said kuud ja nad otsisid järjest haju­samalt. Aasta pärast ei teadnud nad põrmugi rohkem kui esime­ sel päeval. Keegi ei rääkinud temast, ei küsinud kunagi tema järele.

Teda poleks nagu kunagi olnudki ja seepärast oli ta eikeegi. Nii ma ei pannudki tema nime haua peale, ainult mina igatsen praegu tema järele, see haud kuulub ainult mulle. Mu pisike tüdruk. Sellest peaks piisama.“ „Sa ütlesid … parkimismaja?“ „Jah?“ „Mu naine, me ootasime oma last, kui … oli ka ühes …“ Naine katkestas teda. „Ma jätsin ukse lahti ja läksin veidi maad eemale parkimis­ automaadi juurde.“ Ta jõllitas risti, kinni oma õudusunenäos. „Nii et ma ei näinud seda teist autot. Enne kui oli liiga hilja.“ Grens ootas. Kui naine jõudu kogus. „Valvekaamerate järgi võttis see aega täpselt seitse sekundit, et muuta elu igaveseks. Mu tütar istus kõrvalistmel turvatoolis, kui teise auto juht jäi otse minu auto kõrvale seisma ja avas oma ukse, astus välja, haaras ta sülle ja pöördus tagasi, sõitis minema.“ 13

Võõras naine, kellega oli nii lihtne juttu ajada, tegi seejärel nii, nagu tema tavaliselt Anni haua peal tegi, kükitas maha ja koristas ära kuivanud lehed ja üksikud rohulibled. Ja võib-olla sama eesmärgiga – mitte et teistel oleks ilus vaadata, pigem oli asi enesetundes, et teha midagi, kuigi oli juba liiga hilja. „See oli väga kummaline matus.“ Ta sobras kätega lillemeres, mis eraldas teda kellestki, keda ta taga leinas. „Seal olin mina. Ja üks politseinik ja üks hoolekandetöötaja ja üks vaimulik – inimesed, keda ta kunagi polnud kohanud, kes tema elus mingit rolli ei mänginud ja seepärast ka mitte tema surmas. See imepisike auk maapinnas, mille hauakaevaja oli kaevanud! See ime­ väike valge kirst, punane roos peal, kus kedagi sees ei lebanud ja mis oli sulgkerge! Kirikukellad kõlasid tema auks ja orelimängija, kes oli varemgi nii pisikesi matnud, oli mängimiseks valinud ühe hällilaulu.

John Blund. See oli ilus päev, parajalt päikseline, ja kui see kirikuoreli õrn muusika meid saatis, oli veel absurdsem vaadata, kuidas kirst, mis oli mõeldud inimesele, kes vaevu jõudis elama hakata, lasti mulda, et seda enam mitte kunagi üles tõsta.“ Ta jäi vait.

Kuid hakkas varsti laulma, nägu lilleaseme poole. „ Magahästi. Headööd teile nüüd.“ „Kuidas palun?“ „Seda me laulsime. Hällilaulu viimane värss. Mis tundus nii … jah, teistsugune, kui ma oleks seda oma tütrele kodus laulnud.“ Nüüd pööras ta ennast ümber. „Võib-olla sellepärast, et tema unel omas voodis oli lõpp. Ärka­ mine. Mitte nagu see – surma igavene uni.“ Naine vaatas talle otsa, viipas muruplatsile, millel nad seisid. „Tema kirst on siin, meie jalge all. Imelik on ju selle peale mõelda?“ Jah. See oli üks imelik mõte. Täpselt nagu Ewert ise oli palju kordi niimoodi mõelnud. Et tema armas Anni lebas mõned read 14

eemal, ilma et näeks või kuuleks teda. Ta soovis, et saaks uuesti läbi elada päevad, mil lein purustas kõik – ta oleks oma naise matusele läinud. „Ma mõtlen temast tavaliselt kui Alvast, nüüd kui ma olen talt tema nime ära võtnud. Alva on ilus nimi, peaaegu nagu Älva (haldjas rootsi keeles) ja need on ju ka ainult siis olemas, kui oled otsustanud nendesse uskuda.“ Ta sirutas käe, hapra ja peaaegu kondise, kuid ootamatult tugeva.

Ta oleks nagu Ewertit kinni hoidnud, enda poole tõmmanud. „Peaaegu kolm aastat on möödunud sellest hetkest, kui ta minu juurest kadus. Ja pea pool aastat tagasi tunnistati ta surnuks. Kord nädalas tulen ma siia, et ta ei peaks üksi olema, ma usun, et ta on üksik, kuigi kõik teised lebavad ka siin. Tihtipeale neljapäeviti, nagu tänagi, siis on lihtsam töö juurest mõneks ajaks ära käia. Nüüd ma hakkan minema – võib-olla näeme mõni teine kord, kui me samal ajal haudu käime vaatamas. Kui mitte, oleks kena, kui sa mõnikord saaksid siin seisma jääda, kui sa nagunii läheduses oled. Mitte kauaks, see pole kunagi mingi kohustus, aga nii, et ta võib-olla tunneks, et keegi on siin.“ Ewert vaatas, kuidas naise selg kadus seal kohas, kus kruusatee keerab hoolitsetud põõsaste ja suuremate hauakivide taha, mis on pärit teisest ajast – ja taipas, et ei teadnud isegi tema nime. Nimetu, täpselt nagu tema tüdruk.

Ta peaks ise ka minema hakkama, kriminaalkomissari ootas kabi­ netis kirjutuslaua peal vähemalt tosin pooleliolevat juurdlust, aga ta polnud veel Anniga lõpetanud. Seega istus ta jälle ­pingile, seekord üksi, ilma mingisuguste raputusteta.

Juhtus, et ta istus siin ja mõtles just nimelt laste peale. Et Anni ei saanud seda kunagi teada – et nad matsid täiesti väljaarenenud tütre, keda nad väga olid igatsenud. Tal oli süda ja kopsud ja silmad, mis avanesid ja sulgusid. Süda, mis lakkas tuksumast, kui Anni ise omamoodi elamast lakkas. Või oli see hoopis tema, kes sellest kunagi 15

ei rääkinud? Rääkis küll. Ta üritas. Seda Annile öelda. Eriti algu­ ses hooldekodus, kui ta ei suutnud Annit piisavalt kõvasti kallistada, kuid tundus, et naine ei saanud jutust õieti aru.

Mu pisike tüdruk.

Nii kuradima ebaõiglane.

Vahetevahel, kui kõik tema töötunnid olid röövitud julmade elu­ kutseliste kriminaalide poolt, kes ringi jooksid ja üksteist maha lasid, tekkis tunne, et ta siiralt sülitas kõigi nende peale. Ta tegi muidugi oma tööd, uuris nii hästi, kui suutis, sest teistmoodi ta ei osanud.

Mitte midagi ei uuritud poolikult Ewert Grensi maailmas, kus iga kivi alla pidi vaatama ja siis veel korra vaatama, sest see oli ainus viis iseennast taluda – kuid ta ei suutnud enam õieti sellist sorti kuriteo­ ohvritele kaasa tunda, kes ise olid teadlikult sellise valiku teinud.

Laps, kes sai viga või koguni surma, ei olnud seda valinud. Lapselt oli nii palju elamata jäänud päevi röövitud. Ja seepärast oli palju valusam.

Seejärel unustas ta aja.

Lihtsalt istus päikese käes, mis soojendas kõikjal, aga mitte siin, lasi hammustaval tuulel end suurel kalmistul pureda.

Peaaegu tund oli möödunud, kui ta püsti tõusis ja paar oksa Anni lillepeenrast murdis. Ta tahtis need kaasa võtta ja asetada selle teise puuristi kitsale äärele, samal ajal kui ta ise esitas küsimusi väiksele tüdrukule, keda seal hauas polnud.

Kes sa oled?

Miks sa kadusid?

Ja kus sa praegu oled?

16

ma ju ei taha seda. Olla siin päris üksi. Kui emme ja issi on siit läinud.

On tore hoida endiselt kinni käest, mis on pehme ja kõva samal ajal.

Käest, mis teab, kuhu me läheme. Kuhu emme ja issi läksid.

Kus nad mind ootavad.

17

kui anni viga sai, kui beebitüdruk, kes tema sees kasvas, suri ja ta ise kustus ühes teises suletud ruumis, hooldekodus iseenda maa­ ilmas luku taga, saadeti tema abikaasa politseipsühholoogi juurde.

Mõistmaks, et see oli tema, kes Annist üle sõitis. Et nende ühist elu enam ei eksisteerinud. Et see, mida ta kartis, oli juba juhtunud. Kolm­ kümmend viis aastat hiljem mäletas ta endiselt kohtumist terapeu­ diga, kes proovis ligi pääseda inimesele, kes oli kõik kaotanud. Kuidas noorel konstaablil Ewert Grensil ebaõnnestus täielikult oma esimene ülesanne patsiendina – leida turvaline koht, kuhu mõtetes minna, kui ravi muutus liiga nõudlikuks ja tunded liiga raskeks. Juba siis sai nii selgeks, kuidas kogu tema elu oli lõhki kisutud. Ta ei suutnud leida ühtki turvalist kohta. Isegi mitte mõttes! Mitte kodus, kus voodist oli saanud must auk, kuhu sisse kukkuda, mitte sõprade ja töökaaslaste seas, mitte suures politseimajas, mis talle nii väga meeldis. Ükski koht ei andnud rahu. Kuni ta ükspäev ostis diivani, mille peal ta nüüd oma kabinetis pikutas. Pruun, velvetriidest. Ei midagi erilist ega eriti kal­ list, kuid mugav ja võimaldas tal terve oma pika keha välja sirutada.

Praeguseks oli diivan liiga ära vajunud ja velvetriide triibud olid sama hästi kui kadunud. Kulumine peale kolme­kümmet aasta pikutamist, vahetevahel tööajal ja üsna tihti öösiti, selle asemel, et koju magama minna.

Kuid sel pärastlõunal ei õnnestunud leida mingit põhjalikumat puhkehetke, kui kaua ta ka ei pikutanud ja ei kuulanud kassetimängi­ jast kostvat muusikat, mis täitis kogu ruumi, kuuekümnendatest pärit hääled ja refräänid, mida ta ikka ja jälle uuesti mängis ja mis see­ tõttu nii tuttavad olid. Jalad, käed, kogu keha mäsles peapöörituses ja mures, kui ta ärkas ja vajus taas lühikestesse segastesse une­nägudesse.

Ta tõusis diivaniääre peale istukile.

Viskas kohe tagasi pikali.

Sirutas käe välja ja haaras tassi musta kohviga ja jõi selle tühjaks.

Jõllitas mõne aja lakke ja liikus silmadega mööda pragude virvarri, mis teda tavaliselt rahustas.

18

Ta oli proovinud lehitseda juurdlusi, mis olid rasketes virnades kir­ jutuslaual ja sisaldas inimesi, keda oli tabanud teiste vägivald. See oli mõttetu. Kuriteopaikade kirjeldused olid kõik sama segased, kui lähe­ dale ta ka ei kummardunud.

Ja ta teadis, miks.

Sarnasuste tõttu.

Ta oli endiselt mõtteis võõra tüdruku juures, kes – täpselt nagu tema ja Anni tütar – oli kadunud räpases parkimismajas ja oli nüüd vaid mälestus kõledal kalmistul. Ja keda ta oli järgmisel korral luba­ nud külastada, et tüdruk ei tunneks end nii üksikuna. Hoolimata sellest, et Ewert ei teadnud, milline ta välja nägi, kuidas tema hääl kõlas või kas tema silmad naeratasid vastu neile, keda ta kohtas.

Temaga tutvuse tegemiseks oli ainult üks viis.

Arhiiv.

Seal, ühes pruunis pappkastis, leidusid ainsad jäljed, et ta kunagi oli olemas olnud.

Ta kiirustas välja koridori, mööda kabinettidest, kus kolleegid kõik tegelesid pooleliolevate juurdlustega, täpselt nagu tema praegu peaks tegema, astus lifti, mis viis politseihoone keldrisse. Arhiiviruumis puudusid aknad ja korralik ventilatsioon, kuid tal oli alati hea meel avada koodlukku ja seda rasket terasust. Siin all oli omaette riik, kus valitses teistsugune kord, mõnikord võib-olla isegi mingit sorti õig­ lus, kui lõpetatud juhtum sisaldas asitõendeid, mis viisid süüdistuse ja kohtuotsuseni.

Ta kõndis mööda arhiivikoridore, järjest sügavamale politseihoone alla, kuni arhiiviarvutini, mis ootas nurka surutult, logis sisse ja alus­ tas otsingut. See nimetu tüdruk oli kuskil seal, kümnete tuhandete elusate ja surnute hulgas.

Ta mäletas, milline ilme oli olnud võõral naisel, kui nad seisid kõrvuti kalmistul ja too sosistas see oli väga kummaline matus. Ta kirjutas otsingureale „kadunud“ ja „tüdruk“, vajutas sisestus­ klahvi ning ootas ekraani ees. Üheksasada seitse tulemust.

19

Ta proovis meenutada, mida naine veel oli öelnud, ja täiendas hetke pärast otsingut sõnaga „södermalm“.

Sada viiskümmend kaks tulemust alles.

Kõige selgemini oli tal meeles, kuidas naine oli kurbuse ja viha minema ajanud, kui rääkis koledast ja räpasest betoonist. „parkimismaja“.

Kakskümmend kaks vastet.

Ja siis, kuidas oli naine tüdrukut kirjeldanud? Seljas kleit? Ja tüd­ ruku juuksed olid ilusas patsis? „kleit“.

Viis vastet järel. „pats“. Üks vaste järel.

Ta tõusis kiiruga ja kõndis piki kõrget metallkappi, millel oli seitse riiulit – identsete pappkastide read, paksud kaustakuhjad, mis olid virna pandud mingi värvisüsteemi alusel, mida ta kunagi polnud ära õppinud, paksud paberipatakad, mis olid jämeda nööriga kokku seotud, laiad kaustaseljad, liiga pungil kiletaskud ja aeg-ajalt sellist liiki konfiskeeritud asjad, mis olid liiga kohmakad, et neid ära pak­ kida. Juurdlus juurdluse järel ja seal, kohas, mis oleks võinud olla kogu arhiivi süda, seisis see. Vahe 17, sektsioon F, kuues riiul. Ta ronis astme peale ja ulatus täpselt. Arhiivikast, mida oli kerge alla tõsta, hoolimata sellest, et vasak jalg oli kange ja tasakaal polnud enam nagu parimatel päevadel. Ta võttis ühe laua taga istet ja avas karbikaaned nagu kaks papptiiba. Seal polnud eriti palju materjali. Politseiavaldus, mis kir­ jeldas sündmuste käiku. Kuriteopaiga ekspertiisi protokoll, mille järgi ei õnnestunud leida ei kurjategija DNA-d ega riidekiude. Erinevatel põhjustel kohapeal viibinud inimeste sisutud ülekuulamised.

Naisel oli olnud õigus.

Ei mingeid vastuseid, hoolimata korralikust uurimistööst, mitte ainsatki juhtlõnga.

Väike laps oli minema viidud, ilma et keegi oleks midagi näinud või kuulnud.

20

see on üliilus auto. Ja ülipikk. Ja üliuus. Ja ainult mina üksi tervel tagaistmel, nii ei juhtu mitte kunagi. Alati võtavad Jacob ja Mathilda ja William kogu ruumi ära. Ma võin end isegi pikali visata ja ennast pikalt välja sirutada ilma uksi puutumata. Kui ma istukile tõusen ja läbi tagaakna välja kiikan, jääb see suur pood aina väikse­ maks ja väiksemaks ning siis pole seda üldse enam näha. Ma küsin, miks emme ja issi ei tohtinud siin olla, miks nad ära pidid sõitma, miks neil polnud aega sellest mulle rääkida, ja need, kes selle ilusa autoga sõidavad, ütlevad, et nad teavad, kus ma elan, ja et nad oskavad sinna sõita ja et me oleme sinna teel.

Ma ei jõua ära oodata.

Kuni me kohale jõuame.

Emme ja issi juurde.

21

ewert grens oli liftist välja astunud ja teel oma kabinetti kaugel uurimisosakonna koridori lõpus, kui ta meelt muutis ja järsku seisma jäi. Kuid mitte kohviautomaadi ees nagu tavaliselt. Ta pao­ tas hoopis kabinetiust, mis kuulus ühele neist kriminaalinspektori­ test, kellega ta harva suhtles, tegelikult polnud teda kunagi tundma õppinud, kuigi nad töötasid iga päev koos – nii juhtub mõnikord, kui eri uurijad kaotavad end eri juhtumitesse, mis kõik viivad eri suun­ dadesse. „On sul hetk aega?“ Elisa Cuesta. Nii oli tema nimi, kolleeg neljakümnendates, kes tõstis pilgu oma kirjutuslaualt, olles ümbritsetud igavesti lahti pakki­ mata kolimiskastidest. Lagedate seintega kabinet, üleüldse ilma isik­ like asjadeta – inimene, kes kunagi polnud päriselt julgenud siia sisse kolida, mis tekitab alatiseks tunde ajutisest hotellitoast.

Kulunud velvetdiivaniga kabinetist oli asi väga kaugel. „Kas ma tohin? Sisse tulla?“ „Muidugi … Aga sul pole tarvis, Grens. Tagasi tulla. Mina olin see, kes …“ „Tagasi?“ „Ma mõtlen lihtsalt, sina ja mina, kes mitte kunagi muidu teine­ teisega ei räägi, ja nüüd tervelt kuu aega hiljem – nüüd on liiga hilja, ma lihtsalt kasutasin siis võimalust.“ „Tervelt kuu aega hiljem? Kasutasid võimalust? Nüüd ei saa ma enam millestki aru.“ Naine vaatas talle otsa. Tõstis käed üles. Tõrjuvalt. „ Sorry, ma arvasin, et sa tulid … ühe teise asja pärast. Grens, alus­ tame otsast peale. Istu sellele pappkastile, see on täitsa tugev, seal tavaliselt istutakse. Mida sa tahtsid?“ Ewert Grens siksakitas kolimiskastide vahel ja võttis ühe peal istet, sirutas kõhklevalt oma kange jala välja, nii palju kui suutis, et istumine väga ei kõiguks, sel ajal kui ta kolleegiga silmsidet otsis. „Ma tahan küsida veidi ühe juurdluse kohta, mille, ma eeldan, et 22

sina kui kadunud isikute eest vastutav inimene paar aastat tagasi lõpe­ tasid.“ Cuesta ilme oli sama neutraalne nagu tema kabinet. Ta nägi alati samasugune välja. Sellist sorti nägu, mis ei jäänud meelde, – oleks nad tund aega hiljem linna peal kohtunud, poleks Grens teda ära tund­ nud. Kuid nüüd muutus see nägu isikupäraseks, seal oli viha tunde pärast, et keegi temas kahtleb. „Ah nii?“ „Ma ei tulnud kritiseerima.“ „Sina ja mina ei suhtle mitte kunagi, Grens, ei hooli teineteisest põrmugi ja sellest pole tõepoolest midagi, ma ei tunne sinu seltskon­ nast puudust – aga kui sa tuled esimest korda siia ja tahad veidi lobi­ seda juhtumist, millega ma ei jõudnud süüdistuse ja kohtuni? Nii et kui sa ei istu seal, et vigu otsida – mida kuradit sa tahad?“ Grens muutis asendit ja pooltühi kast hakkas kummuli minema.

Ta tõusis püsti, nii tundus kindlam. „Ma tahan leida ühte väikest tüdrukut, kelle tühi kirst lebab valge puuristi all.“ „Ah soo?“ „Ja ma tahan kõike teada. Vaadata igat filmikaadrit igast olulisest valvekaamerast, mis filmitud kahekümne kolmandal augustil 2016.

Uurida läbi haigla, sotsiaalhoolekande asutuste, lasteaia külastused.

Vaadata, mis kõnesid te tegite, millistele ustele koputasite. Kuni te tulemuste puudumisel esiteks vähendasite selle juhtumi tähtsust ja seejärel sulgesite üldse.“ „Ma ei tea, kellest sa räägid.“ „Juurdlusest, kus tüdruk kisti autost välja ja viidi minema.“ „Ei tea ikka, millist juhtumit sa mõtled.“ „Nelja-aastast tüdrukut, kes istus kõrvalistmel, kui …“ „Grens, vaata ringi. Kastid. Igaühes lõpetamata, veel käimas­olevad juurdlused. Minu enda ja teiste omad. Sest ma vihkan seda sama palju kui sina. Aga selle juba ammu lõpetatud uurimisega pead sa kuhugi 23

mujale pöörduma – mina ei tea sellest midagi ja mul pole rohkem juurde vaja.“ Ewert Grens ei ohanud. Lihtsalt pööras ümber. „Suur tänu abi eest.“ Ja hakkas minema. „Miks, Grens?“ „Miks mida?“ „Miks see juurdlus? Nüüd? Kust see tuleb? Miks sa tahad tuhnida lõpetatud juhtumis, kui me upume uutesse?“ Ewert Grens kehitas õlgu. Ta oleks võib-olla võinud rääkida oma naisest, kelle hauale ta mitu aastat ei läinud. Võib-olla lapsest, kes oli tema naise kõhus olnud ja kelle nad kaotasid ja kes lebas nüüd Vai­ kuse laste rahupaigas, mida ta oli otsustanud mitte kunagi külastada.

Võib-olla võõrast naisest, kes tegi täpselt vastupidi – külastas väikese tüdruku hauda, et too ennast nii üksikult ei tunneks.

Aga tema seda ei teinud. „Ma pole päris kindel.“ „Kuidas palun?“ „Ma kohtasin täna kedagi kalmistul ja … ühesõnaga … kedagi, kes …“ „Grens?“ „Jah?“ „Kuidas sul on?“ „Kuidas … Misasi?“ „Sa oled näost valge. Tundud närvis, segane. Anna andeks, ma mõtlesin selle peale juba siis, kui sa sisse astusid, sa nagu ei saaks enam aru, mis toimub. On sul kõik hästi? Sa ei näe küll sedamoodi välja.“ Ta kummardus ettepoole, jäi vastust ootama. „Ma … lihtsalt jäin veidi uimaseks. Seal kalmistul.“ „Uimaseks?“

24

Grens hakkas minema, siksakitas tagasi ukse poole kabinetis, mis oli täis pappkaste ja kus oli inimene, kes kartis end sama palju siduda, nagu tema kartis ennast lahti murda. „Mul oli … nukker elamus, mis on sarnane ühe varasema nukra elamusega. See on kõik.“ Ta jõudis ukseni, Cuesta vaatas talle järele ja pingutas, et kuulda juttu, mis muutus järk-järgult pominaks. „Laps surnuaial, see mõjus raskemalt kui ma … alati väiksed lap­ sed, eriti väiksed tüdrukud, ma ei tea, miks ja …“ Kriminaalkomissar peaaegu vaarus välja koridori ja Cuesta ei kuulnud enam tema juttu. Ta tõusis ja järgnes talle. Grens oli jõud­ nud kohvimasina juurde ja sel korral pidi ta päriselt paari tassi pärast seisma jääma, kui hääl temani jõudis. „Grens – sa seda teist ei vaadanudki või?“ Elisa Cuesta hüüdis oma kabinetiukse pealt. „Teist?“ „Juurdlust. Tema oli ka nelja-aastane. Ja see juhtum jäi ka mõis­ tatuseks.“ Kolleeg, kellel polnud selgeilmelist nägu, oli mõne ukseava kaugu­ selt veel enam laialivalguv. „Tüdruk, kes kadus samal päeval – ja keda ka kunagi ei leitud. Ei elusalt ega surnult.“

25

emme ja issi ütlevad, et ma ei tohi kaasa minna teistega, keda ma ei tunne – aga see pole ju üldse ohtlik. Mitte siis, kui nad teavad mu nime.

Ja me oleme kohe kohal.

Ja ma võin jope selga jätta.

Selle, mis on nagu sebra ja mida ma kunagi ei taha seljast ära võtta, isegi mitte toas, kuigi suured inimesed ütlevad, et ma pean. See jope meeldib mulle kõige rohkem. Ja liblikas juustes. Mis on sinine ja lendab, kui keegi ei näe. Need, kes autot juhivad ja teavad, kus ma elan, ei tänita üldse selle pärast, mitte nagu emme. Nad saavad aru.

Me oleme nüüd ju juba lähedal.

Kodule.

26

nad jälgisid teda kogu aja.

Keegi isegi ei pilgutanud silmi.

Jõllitasid, jõllitasid.

Tüdruk foto peal, mis lebas Ewert Grensi kirjutuslaual vasakul pool, oli haihtunud parkimismajas ja kandis sel lõpetatud politsei­ juurdluse pildil sama kleiti nagu oma kadumise hetkel. Pildistamise ajal vähemalt nelja-aastane, sada kaheksa sentimeetrit pikk ja üheksa­ teist kilo raske, pikad juuksed ilusas patsis.

Tüdruk parempoolsel fotol istus erkpunasesse laste tugitooli suru­ tult sellisel ebameeldivalt ebaloomulikul taustal, mida stuudiofoto­ graafid mõnikord kasutavad ja mis tekitab tunde, et kogu maailm on väljamõeldud. Tema juuksed olid lühemad ja heledamad, ta oli umbes sama pikk, kuid paar kilo raskem, neli aastat ja seitse kuud vana.

Neist olid saanud kumbki oma politseiuurimise peategelased samal päeval.

Tüdruk kalmistult ei olnud enam sama üksik.

Ewert Grens lükkas mõlemad fotod kirjutuslaua keskkohta, teineteisele lähemale. Nad kuulusid kokku. Ta ei teadnud, mil viisil, seda ei teadnud nad võib-olla isegi, aga Grens ei uskunud kokku­ sattumustesse, polnud kunagi uskunud.

Igal aastal teatatakse rohkem kui seitsmest tuhandest kadunud rootslasest.

Peaaegu kõik leitakse paari ööpäeva jooksul üles.

Kuid umbes kolmkümmend neist ei tule enam kunagi tagasi, ei elusalt ega surnult – nad jäävad mõistatuseks, jäljetult kadunuks.

Tüdruk tema vasakul käel, keda nüüd kutsuti Alvaks, ja tüdruk tema paremal käel, kelle nimi oli Linnea, olid kaks nendest.

Ta tõusis püsti, kõndis murelikult kabinetis ringi, nagu tihti­peale.

Raamaturiiuli ja diivani vahel. Akna vahel, mis avanes sisehoovi, ja kinnise kabinetiukse vahel, kuni ta põrkas iseendaga kokku ning istus jälle kahe tüdruku juurde, kes jätkasid tema jõllitamist.

Võib-olla arutlesid nad mõttes selle üle, kes ta on.

27

Miks ta seal istus ja arvas, et tal on õigus neid ringi liigutada.

Kausta kaua seisnud juurdlusega Linnea Disa Scotti kohta oli ta pärastlõunal leidnud täiskuhjatud kapist ühest Skärholmeni politsei­ hoone tolmusest ruumist – ja see meenutas pappkasti, mille ta vaid paar tundi varem oli kesklinna politseimaja keldris arhiiviriiulilt maha tõstnud. Sama põhjalik, sama tulemusteta. Kuid sel ajal, kui Alvast tundis puudust vaid tema ema, oli Linneal palju lähedasi, kes olid meeleheitlikult juurdlusest osa võtnud, üritanud vastust leida igale kerkinud küsimusele, olla abiks iga uue juhtlõnga puhul. Ta lehitses kausta läbi: avaldus tagaotsimisregistrisse, üleriigilise häire välja­ kuulutamine, koopiad tema tundemärkide kohta, mis saadeti patrullautodele ja bussijuhtidele, ülekuulamised, tunnistajate ütlused, kohtuekspertiisi aruanded. Ta pidi selle kõige juurde hiljem tagasi tulema. Just praegu huvitas teda ainult kaks tükki selles juurdlus­pusles tüdruku kohta, kelle nimi oli Linnea: valvekaamerad, mis näitasid, kuidas ta kadus – ja tema vanemate poolt allkirjastatud dokument, mis võiks kõike muuta.

28

auto jääb seisma.

Ma tõusen istukile, kuigi üksinda tagaistme peal pikutada oli tore.

Me oleme kohal.

Ma sätin sebrajopet ja sinist liblikat, ma tahan olla kena, kui koju jõuan. Need, kellel on pehmed ja kõvad käed ja kes juhivad seda uhi­ uut autot, teevad uksed lukust lahti ja avavad ühe tagaukse ja ma saan välja hüpata.

See ei ole meie maja.

See pole kodu.

Lennujaam. Ma tean seda. Ükskord läksime me vanaemale ja vanaisale vastu veidi kaugemale klaasustega sissepääsust, kui nad jõu­ lude ajal külla tulid. Ma isegi kuulen, kuidas need suured lennukid maanduvad ja seejärel jälle minema lendavad.

Ma vaatan enda ümber ringi. Siin pole kedagi tuttavat.

Nii ma küsin nendelt, kes teavad mu nime. „Kus on emme ja issi?“

29

ewert grens alustas valvekaamera filmist.

Mälupulk arvutisse ja ta avas faili.

Eelmine tüdruk, Alva, oli varahommikul autost välja rebitud ja ümbruses polnud peaaegu mitte kedagi. Samas kui asjaolud selle tüd­ ruku, Linnea äkitse kadumise ümber, mida ta nüüd vaatas, olid hoo­ pis teistsugused, võrreldes vaikusega pimedas parkimismajas. Kella­ aeg, mis edasi tiksus, näitas üksteist tundi hilisemat aega, ühesõnaga varajast õhtupoolikut, ja kaamera oli paigutatud supermarketi katu­ sele ning seal valitses naerev stressitekitav rahvarohkus. Sajad inime­ sed, kes sattusid üksteise teele. Kuhjaga täis ostukärud ja kõrged tele­ rite ja krõpsupakkide püramiidid ning kõlarid, mis hüüdsid välja selle nädala parimad pakkumised.

Grens ootas.

Hetke pärast kummardus ta ekraanile lähemale.

Ja nägi teda esimest korda.

Väike tüdruk kõnnib muretult kaubariiulite vahel pildi peale.

Linnea. See on selge, kuigi ta teab teda ainult hingetu foto järgi.

Sebra­triipudega jope ja juukseklamber, mis kujutab suurt liblikat ja istub nii ilusalt tema tuka peal. Mõnikord jääb tüdruk seisma – vaatab oma peegelpilti rösteri pealt, pöörab küünlapaki tagurpidi ja raputab seda veidi, vajutab sõrmega pehmele salvrätipakile. Ta näeb rõõmus välja, ema ja isaga poes käimine on seiklus. Minut ja kaksteist sekun­ dit hiljem on ta kaamerast möödunud ja vaateväljast lahkumas, kui üks käsi sirutab tema poole. Täiskasvanud inimese käsi, mis kuulub kellelegi, kes seisab täpselt väljaspool pilti. Nagu teaks see mees või naine täpselt, kuhu kaamera nurk ulatub. Näib, et nad räägivad oma­ vahel, tüdruk ja see mittenähtav isik. Kuni ta on tüdrukut veennud, too haarab väljasirutatud käest kinni ja kõnnib edasi, minema.

Ewert Grens väriseb tahtmatult, nagu kalmistul selle terava tuule­iili käes. Ta oli uuesti läbi elanud viimast silmapilku ühe inimese elus.

Vähemalt seda viimast silmapilku, mida teda armastavad inimesed teadsid.

30

Ta lasi filmil edasi joosta ja järsku jooksid varases keskeas naine ja mees pildile, pildilt välja. Seejärel tagasi, ja jälle välja, ja tagasi.

Murelikud.

Varsti olid nad vihased, ärritunud.

Peagi paanikas, rusutud.

Just sellel hetkel pani kriminaalkomissar filmi seisma. Sest sel ajal, kui supermarketi külastajad jätkasid juba niigi täis ostukärudesse kau­ pade panemist, seisid naine ja mees – arvatavasti ema ja isa – nende keskel ja hoidsid teineteisest kõvasti kinni.

Ta mõtiskles, kas nad juba mõistsid, et nad ei näe teda enam kunagi.

31