PROLOOG
Vaikus väreles paksu jääpinna kohal. Sätendavad lume kristallid tantsisklesid naise ümber, kes seal lamas, üksi keset jäist tühjust. Hingamine oli piinarikkalt piiksuv ja vaevumär gatav. Ta nägi ränka vaeva, et end teadvusel hoida. Nii nagu tal oli lapsena kombeks talveööl lamades kuulatada, kuulatas ta nüüdki. Kas on võimalik kuulda lume langemist? Kangelt tõstis ta käe, et kella vaadata. Klaas oli puruks, osu tid seisid paigal ja tähistasid hetke, kui kõik õhku lendas. Aga kompass oli uskumatul kombel terveks jäänud ja nüüd näitas kompassinõel põhjasuunda. Ylva peab sinna minema. Ta peab pääsema koju Norrasse. Jäine külm soonis selgroogu, sõrmi ja varbaid ei tundnud ta juba ammu ja keha vappus kontrollimatult. Näonahka kat sid väikesed külmavillid. Algul sügelesid need talumatult, kuid nüüd ta enam peaaegu ei märganudki neid, nägu tundus tuim, otsekui oleks see kadumas. Ylva sulges silmad, rasked helbed sulasid silmalaugudel, see leevendas pisut. Uni, mille vastu oli ta nii kaua võidelnud, võttis tasapisi võimust. See oli nagu pehme pleed ja tass kakaod kamina ees, nagu paljad, päikesesoojad kehad, mis on varju listel kaljudel teineteise ümber põimunud. Merevesi juustes, higipärlid laubal, päikesekreemi lõhn ja soolase mere maik. 9
Ylva naeratas, päikesesoe nahk, ta tundis seda, soojust, see kiirgas seest väljapoole, täitis kõik. Kas ta peaks alla andma? Andma järele sellele uimastavale, hõõguvale, unelevale? Ta võis nüüd lihtsalt lahti lasta, valu ta enam ei märganud. Kui ta nüüd minema hõljub, on õudusunenägu läbi ja ta saab rahu. Hingamine aeglustus tasapisi, soojus lahustus temas ja ta jäi elutult jääle lamama. Kõik jäi liikumatuks. „Ärka üles!“ Terav hääl lõikas läbi külma pimeduse. Ylva tegi silmad lahti ja vahtis külmunud maastikku, kuid seal polnud kedagi. Mitte kedagi. Ta oli üksi. „Kui sa praegu magama jääd, ei ärka sa iialgi!“ Jälle seesama hääl. See oli tema, see oli isa hääl, kas polnud? Võimatu, isa polnud enam, Ylva nägi teda suremas, ta oli sur nud, oli ju? Ylva vaatas ringi, hääletul silmapiiril üksainus suur jää valge tasandik. Kokkusurutud hammastega võitles ta end põlvili, silme ees olid täpid, ja ta lõi kõikuma, kui tundis suus vere rauamaitset, iseenda vere. Jumal, ta ei jaksa enam. Silmad täitusid pisaratega ja tröös titu maastik lahustus sinistes akvarellides. Pisarad kõrvetasid silmi ümbritsevat õhukest nahka ja torkiv kipitus ajas hulluks. Ta tõmbas käega üle näo ja sundis end silmi lahti hoidma, pii savalt kaua, et näha, kuidas maapinna tillukesed jääkristallid imevad aurava vere endasse. See oli kaunis. Ta tundis, et rahu neb, meelitav tühjus lähenes talle taas, ümbritses teda, otsekui süli, millesse uppuda. Nüüd ei tohi alla anda, ma pean üle piiri saama, manitses 10
ta ennast. Viimast jõudu kokku võttes tõusis ta püsti ja liikus aeglaselt läbi tardunud maastiku. Üks meeter, kaks meetrit, piirini oli veel kümneid kilomeetreid, kolm meetrit … Keha vappus, jalad andsid järele, ta tundis vaevu lõikavat külma põse vastas, kui pea vastu kõva koorikut langes. Tal pol nud enam külm ja ta teadis, mida see tähendab. Valu oli kõige kindlam elu märk ja Ylva valu oli hakanud hääbuma. Kuivad jäänõelad liikusid mööda lagendikku lähemale ja laotasid tema peale külmade helveste kauni vaiba. Põgusatel silmapilkudel nägi ta isa keldripõrandal lama mas. Isa küünitas tema poole, käed olid nagu jõuetud kombit sad, hingamine oli katkendlik, pinnapealne ja meeleheitlik. Ta nägi isa huuli liikumas, kuid ühtki häält ei tulnud. Parem suunurk rippus vildakas, haiglases grimassis, samal ajal kui isa kähinal midagi sosistas. Ei. Ylva ei suutnudki sellest aru saada. Mida sa öelda tahtsid, isa? Ylva heitis pilgu üle särava tühermaa, ta oleks olnud justkui lumekuulis, mille isa talle viimasteks jõuludeks kinkis. Otse kui alasti ja kaitsetu vastsündinu, lebas ta nüüd õhukeses klaas keras, enne kui seda raputama hakatakse. Niimoodi lamades, looteasendis kössitades ja apaatselt enda kohale õhku vahtides, märkas Ylva musta varju üle liikumas. Ta pööras pilgu taeva poole ja seal, vaikselt üha madalamaid tiire tehes, ärgas pilk temale naelutatud, nägi ta võimsat kalju kotkast. Röövlind oli hirmutavalt kaunis, pruunidel tiibadel heledad laigud ja valgel taguotsal must triip. Ylva naeratas. Tiivad varjasid taeva ja heitsid tema peale raske varju, ta sulges silmad. 11
Just siis tuhises kotkas alla ja läbistas viie sentimeetri pik kuste küünistega tema lenduriülikonna, sviitri ja naha. Kiire liigutusega torkas ta küünised sügavale tema selga. Ylva tun dis neid ribikontide vastu kraapimas ja keeras end kõhuli, et pääseda. Kotkas muutis tiibade nurka, et taas üles lennata, saak küünte vahel. Tugevate tiivalöökide õhusurve lõi Ylvale vastu, kuid ta oli liiga raske. Röövlind ei vabastanud haaret, ta oli näljane ja tahtis süüa. Tiivad kahe meetri laiuselt laiali, vahtis ta alla Ylvale otsa. Ylva ei suutnud suud karjumiseks seada, nägu ja huuled olid tardunud valgeks maskiks. Ta vaa tas üles ja kohtas kotka merevaigukollast pilku. Ylva oli kuulnud kotkastest, kes lendavad minema põdra vasikatega, ja ta oli näinud, kuidas see kõver ja terav kotkanokk rebib lavamaal siputavatest saakloomadest lahti mahlakaid lihatükke. Nüüd tundis ta, kuidas küünised üha sügavamale selja sisse vajuvad. Röövlinnusilmad vahtisid alla tema poole, ta oigas valust. Seejärel virutas lind nokaga.
1. PEATÜKK
NÄDAL VAREM Iroonilisel kombel valitses täielik tuulevaikus, kui arkti line torm algas. Oma 60 000 sõduriga rullus Exercise Arctic Blizzard, NATO ajaloo suurim talvine õppus, mastaapselt üle Norra põhjaosa. Kuigi sõdurid olid õppuse ajal laiali piirkonna eri baasides, olid paljud selle algushetkeks Bodøsse saabunud ja linnakeses kihas elu. Bodø sõjaväe lennubaasis pidid NATO lahingulendurid saama ülevaate järgmisel päeval algavast õppusest ja Ylva Nordahlil oli põhilennujaama suurimas angaaris kell viis koh tumine. Ta rõõmustas nagu laps. Mida lähemale ta angaarile jõudis, seda paremini kostis betoonseinte vahel kaikuv naer, ilmselt oli jällenägemisrõõm suur. Ta jäi uksele seisma ja vaa tas kolmekümmet seitset lahingulendurit ENJJPT-st1, Texase Sheppard Air Force’ist. Tundus kummaline näha kõiki piloote koos sellessamas angaaris, kus ta oli ringi jooksnud juba väi kese põngerjana. Üleüldse oli kummaline tagasi Bodøs olla. Esimest korda pärast seda, kui ta lenduriks sai, oli ta tagasi seal, kust kõik algas. Kõik oli nii nagu varem, samas polnud miski nagu varem. 1 Euro-NATO Joint Jet Pilot Training Program – rahvusvaheline lennuväepilootide koolitusprogramm.
13
Angaar tundus nüüd väiksem ja aeg oli jätnud oma jälje. Siin olid istunud Ylva isa ja teised lahingulendurid ja aruta nud maailma raputavaid sündmusi, televiisor taustal värele mas. Ylva teadis, et isa oli jälginud koos kolleegidega uudiseid ka neljapäeval, 9. novembril 1989, kui Berliini müür langes ja Ylva sündis. Kui see päev polnud just ajaloo lõpp, siis oli see vähemasti tohutu pöördepunkt nii talle kui ka maailmale. Alates sellest päevast ei pidanud riigijuhid mõlemal pool raudset eesriiet enam kindlustama oma võimu sel moel, et ühen dasid rahvast ühise välisvaenlase vastu. Nüüd olid kõik samal poolel. Demokraatia ja vabaturu nähtamatu käsi oli lõpuks võit nud. Olgugi et ainult see, kes pole kunagi olnud noor naine järel peol, võib arvata, et nähtamatu käsi on hea asi. Hall angaar oli pärast külma sõja lõppu pisut hooletusse jäetud, nagu Ylva nägi, kuid materiaalsest lagunemisest hooli mata olid atmosfäär, lõhn ja vankumatud hallid seinad samad kui toona, kui Ylva siin poolenisti üles kasvas. Niipea kui major V. „Ajax“ Armour angaari astus, tekkis vai kus. Ameerika esimese naissoost ja tumedanahalise lahingu lendurina seadis ta lati kõrgele ning Armouri loengud Shep pard Air Force Base’is olid populaarsed. Major ei kiirustanud, vaid lasi kõikidel rahuneda, talle meeldis suure joone liselt siseneda. „Piloodid, tere tulemast Bodøsse ja Exercise Arctic Bliz zardile.“ Tema hääl kandus üle ruumi ja piloodid vaatasid talle otsa. „Paljud teie hulgast on oma lenduripaberid välja teeninud nüüd sügisel ENJJPT-s ja tunnevad üksteist hästi. Kuid nüüd, nüüd olete päris maailmas ja siin ei tea te mitte midagi!“ Lendurite ootusärevus, tõsidus ja pinge kasvas. 14
„Kõigile antakse oma FWIT2-sertifikaadiga instruktor ja te peate tegema vähemalt kaks väljalendu päevas.“ Rahulolev sumin käis läbi ruumi, kõik nad tahtsid juba õhku tõusta. Kõik nad tahtsid lennata. Kell 17.43 oli Ylva teel tagasi peahoone poole, kus ta pidi kohtuma õppuseks talle määratud instruktoriga. Ta teadis meest hästi, kõik teadsid, kes on major John „Stone“ Evans, selle mehe saamine endale mentoriks oli iga piloodi suurim unistus ja jubedaim õudusunenägu. Ta oli üks NATO kõige legendaarsemaid lahingulendureid ja teda imetleti tõeliselt. Kuid kõik teadsid ka, et ta oli misantroopne tüüp, kes kõige parema meelega hoidis omaette. Ruleerimisraja kõrval möödus Ylva mitmest F-35-lennu kist. Eemal seisis mitu F-16 tüüpi hävitajat, Eurofighterit ja AWACS3-i. Tal oli tahtmine nende kõikidega lennata ja ta tundis end seal käies nagu laps mänguasjapoes. Ning tema sai endale lubada tõeliselt eksklusiivseid mänguasju. 52 uut F-35-lennukit, mis Norra oli USA-lt ostnud, maksid üle 70 mil jardi krooni, see oli tilk meres võrreldes 1,6 triljoni dollariga, mis maailm igal aastal sõjalisel otstarbel kulutas. Ylva ei suut nud päris hästi ette kujutada, kui suur see summa tegelikult on. Üks arvutus, mille ta oli niisama naljapärast Texases ühel suveööl teinud, näitas, et inimkond saaks õige hõlpsasti välja juurida kogu vaesuse ja enamiku surmahaigusi umbes ühe aasta militaarkulutustega võrduva summa eest. Ühe aasta! 2 Fighter Weapons Instructor Training – relvainstruktorite koolitusprogramm. 3 Airborne Warning And Control System – erilise radarisüsteemi ja juhtimiskeskusega Boeing 707.
15
Kui Ylva fuajeesse astus, seisis mees juba teda oodates seal. Tegelikult oli see pettumus. Legend John Evans nägi välja nagu täiesti tavaline keskealine meesterahvas. Lühikeste juus tega, umbes meeter kaheksakümmend viis pikk, soonilise kehaehitusega, seljas standard flight suit. Ylva ei teadnud ise ka õieti, mida ta oli oodanud, aga teda ärritas, et mees polnud suurem. Ainus, mida ta arvas märkavat ja mis võis vihjata, et mehe juures oli midagi erilist, olid lõualihased. Kitsas teravas näos pungitasid need siledaks raseeritud, pruuniks päevitu nud naha all nagu kondid. Lähemal vaatlusel meenutas mees kõige rohkem roomajat, komodo varaani. Kivinägu, nii teda nimetati, ja nüüd Ylva nägi, mispärast. Oma jääkülma sinise pilguga oli mees hüüdnime vääriline. Ebatõenäoline oli ka see, et Ylva suudaks pälvida ta lugupida mise, eesmärgiks oli saavutada talumine. Polnud muidugi kin del, kas seegi võimalikuks osutub. Mees tervitas lühidalt. „Mina olen major John Evans ja sellel õppusel sinu mentor. Kohtume siin homme kell 6.00.“ See oli kõik. Öeldud piisavalt. Ylva jälgis tähelepanelikult mehe pilku, kui too end esitles. Kas ta oli üks matšomeestest, kes leidis, et Ylva oli lahjenda nud üldsuse respekti lennuväe alfaisaste püha vennaskonna ees? Kas ta seetõttu ei vaevunud Ylvale pilkugi heitma, tuues kuuldavale ainult kaks instrueerivat lauset? Seda oli võimatu öelda, meest oli võimatu tõlgendada. Aga kelle asi see on? Ylvat ei huvitanud major Evansi hinge elu kuigivõrd. Ühe U.S. Air Force’i parima lahingupiloodiga lendamine kaalus niikuinii üles puudujäägid mehe sarmis. Ylval oli vaja mehe teadmisi, võimalik respekt tuleb välja tee nida. Niipalju ta teadis. Oli ta ju ikkagi oma isa tütar.