1. julgustükk Kuldne juuksekarv Paps ja mina tahame saada superkangelasteks. Paps ütleb, et selleks läheb vaja eelkõige julgust, otsustavust ja nutikust. Superkangelaseks ei saada niisama heast peast, selleks tuleb treenida. Ja treeninguga kasvavad ka supervõimed. Nii ütleb paps. Sellepärast me suvevaheajal kohe ära ei sõitnudki. Jäime hoopis koju ja keskendusime treeningutele: maagiliste asjade vallutamisele. Me nimetame seda superkangelaste julgustükiks. „Moritz,“ ütles paps, „täna on sinu kord superkangelasetrenni teha! Hangi meile üks juuksekarv Lotti kuldsetest kiharatest.“ „Metsiku Lotti kiharatest?“ „Just täpselt, tema jah.“ Ma vajusin näost ära. Lotti elab teisel korrusel. Ta ei kõnni, ta trambib majakoridoris ringi. Ta ei räägi, ta möirgab, ja ükskord sõitis ta mu oma tõukerattaga pikali. „Julgus, otsustavus ja nutikus,“ ütles paps peaaegu sosinal, võttis mul õlgade ümbert kinni ja tõukas koridori. Ma libistasin end trepist alla, kuni jõudsin teisele korrusele. Seal jättis julgus mu maha. Lotti juuksekarv? See on ühe
10
algaja superkangelase jaoks liiga raske ülesanne. Kas peaksin uksekella laskma? Põmaki, paiskus uks lahti. Sealt sööstis välja Lotti! Ta astus mulle jala peale ja jooksis minust mööda. Ai! Pea kinni! Ma jooksin talle järele. Lotti astus ratast põntsutades õue. Ta keerutas tõukeratast ühe koha peal ringi nagu mingi hull. Siis heitis ta ratta kõrvale ja riputas end pea alaspidi turnimispuule. Mina istusin temast turvalises kauguses pingil ja uurisin asja: tema heledad pikad juuksed ulatusid peaaegu maani. Kas peaksin lähemale minema ja ühe karva lihtsalt ära tõmbama? Ei tule kõne allagi! Julgus, otsustavus ja nutikus.
11
Käes! Lähenesin aeglaselt Lottile. Ta rippus ikka veel pea alaspidi. „Kas ma võiksin sulle patsi punuda?“ küsisin temalt. Lotti hüppas hooga minu ette maha. „Eiii,“ vastas ta. Sinder. Lotti jäi mulle üksisilmi otsa vahtima. Kas ta oli mind läbi näinud? „Kas sa hobukest tahad mängida?“ Hobukest? Seda teevad ju ainult tüdrukud. Lotti jooksis minema, tuli tagasi, nöörijupp peos ja sidus selle mulle ümber, või ei, ta pani mulle hoopis päitsed pähe. „Galoppi nõõ!“ hüüdis ta. Ma panin jooksu, Lotti lasi mul mitu korda ringi traavida, siis pidin natuke rohtu sööma. „Tubli hobuke,“ ütles ta ja patsutas mind seljale. „Ihhahhaaa,“ tegin selle peale mina. Siis panin galopeerides minema ja tegin kaks tiiru ümber turnimispuu, nii et maapind jalge all lausa vihises. Tundsin endas supervõimeid, ma olin superkangelasest hobune, kiire nagu tuul, tugev nagu kaks karu, ja mu nahk läikis päikese käes. Mind suudaks taltsutada ainult Lotti. „Vahetame!“ hüüdis ta. Ta võttis mul rakmed ümbert ja pani endale selga. Ta lõi korraks takka üles ja galopeeris paigalt.
12
Ma hoidsin ohje kindlalt käes. „Paremale, vasakule,“ hüüdsin, ja siis veel: „Las käia!“ Lotti kuldsed kiharad lehvisid tuules. Metsik Lotti kuuletub ainult minule. Me kihutame läbi preeriaavaruste ja keegi ei suuda meid kinni püüda. „Nõõ-nõõ!“ hõikasin ma. Siis läks üks aken lahti ja keegi hüüdis midagi.
13
„Piss ja kaka,“ ütles Lotti, „ma pean üles minema.“ Ja läinud ta oligi. Kahju küll! Aga mis see siis on? Ta jättis midagi rakmete peale. Ja siis nägin ma selgelt, mis see oli. Seal rippus üks pikk hele juuksekarv. Missioon täidetud! Viisin juuksekarva võidukalt papsile. „Üsna kangelaslik,“ ütles tema ja pani selle meie superkangelaste aardelaekasse. „Homme on sinu kord,“ vastasin mina.
14
2. julgustükk Hädapasuna alistamine „Meelita Hädapasunalt naeratus välja,“ ütlesin pidulikult. Paps neelatas. „Kuidas see veel käib?“ sosistas ta. „Julgus, otsustavus ja nutikus,“ laususin mina selge häälega. „Üks hetk: naeratus ei ole asi! Me ju vallutame endale maagilisi asju,“ kostis paps kärmelt. „Sel juhul võta kaasa ka üks tema lilledest,“ vastasin mina. „Aga ...“ „Ei mingit aga!“ Lükkasin papsi uksest välja. „Ohissandohissand,“ pomises ta. Astusime mõlemad hoovi. Seal, oma väikeses aias, valitseb proua Hädapasun. Kui keegi talle liiga lähedale läheb, tõstab ta kohe hädakisa. Ma ei ole veel kunagi tema näol naeratust näinud. Sellepärast me teda omade vahel Hädapasunaks kutsumegi. Tegelikult on ta nimi hoopis Hõbepasun. Sättisin end turvaliselt turnimispuule. „Tere, ilusat päeva, proua Hõbepasun,“ ütles paps. Tema hääl kõlas nagu oleks keegi korraks liivapaberiga tõmmanud. Ta jäi seisma täpselt ohutsoonis. Ja juba hakkaski pihta:
15
„Ah, ei ole see mingi ilus päev, vaadake ise, lilled puha ära närtsinud. Ja peale selle ...“ „Teie aed on ju tõeliselt kaunis! Te saate selle harimisega suurepäraselt hakkama, väga tubli töö!“ Ahaa! Paps tahtis kiitusega naeratuse välja meelitada. Kuid polnud lootustki: „Aga sellega on niiii palju tööd! Mõtlen ikka, et ega ma seda enam kaua teha ei jaksa, mu selg valutab, mu jalad, mu ...“ Nüüd polnud enam pääsu. Ta rääkis oma lemmikteemal – haigustest. Paps köhatas hääle puhtaks. „Nojah, kui haigused juba jutuks tulid. Ma tean sellist nalja: kana läheb hambaarsti juurde ja arst ütleb ...“ Hädapasun katkestas teda jalamaid: „Eelmisel nädalal tehti mulle juureravi, ma ütlen teile, see oli kohutav, ma kartsin, et ma ei ela seda üle!“ Hädakisa. Hädakisa. Hädakisa. Hädakisa. Paps piilus minu poole. Vaatasin talle kindlameelse pilguga vastu: õige superkangelane ei anna kunagi alla! „Milline ilus päikeseline hommik!“ Nüüd paps lausa karjus. Hädapasun tõmbas korraks hinge, aga ainult korraks. „Selle kuumusega tuleb nii palju kasta!“ Ta pööras otsa ringi ja tuiskas maja poole. „Küll see kastekann on raske“, „olgu see viimane kord“, „mingit rõõmu pole enam“, lendas ta huulilt õhku üks kurtmine teise järel.
16
Hä dak is a
HÄD AKIS A akisa d ä H
Paps avas sujuvate liigutustega aiavärava ja liugles otse proua Hädapasuna selja taha. Peaaegu nagu Superman.
17