MINA OLEN Suure Guru Nisargadatta pühakiri Enne jõulu 2020 ilmus Suure Guru Nisargadatta pühakiri MINA OLEN MINA OLEN on maailma tippfilosoofia, modernne klassik, kaasaegne pühakiri, mis rabab oma selguse ja tarkusega igat lugejat. Pühakirjas räägib guru, kes on täielikult Virgunud, täiuslik Tark - kaasaegses, arusaadavas ja lihtsas keeles. "Mina olen" on ajatu ja puhas tarkus, mida võib võrrelda selle iidse tarkuseraamatuga, mille Kalevipoeg kaotas. Nüüd on see jälle leitud. Tõendagu see oma häid endeid! Jagage seda headust ja tarkust kõikidega! Virgugu kõik olendid! -----------------------------------------------------------------------1. TÄIELIK VABANEMINE Küsija: Palun jutustage meile, kuidas te saavutasite tõe? Nisargadatta: Kohtasin oma õpetajat, kui olin 34-aastane, ja mõistsin tõde, kui olin 37-aastane. K: Mis juhtus? Milline oli muutus? N: Nauding ja kannatus kadusid. Vabanesin himust ja hirmust. Märkasin, et olen täiuslik ega vaja midagi. Nägin, kuidas puhtas teadlikkuse ookeanis, kõikjal oleva teadvuse pinnal nähtuste maailma lugematud lained alguseta ja lõputa sünnivad ja kaovad. Teadvusena on need kõik mina. Sündmustena on need kõik minu. On olemas salapärane jõud, mis nende eest hoolitseb. See jõud on teadlikkus, vaim, elu, jumal ükskõik, kuidas seda ka nimetada. See on kõige olemasoleva allikas ja algupära, nii nagu kuld on kuldehete algupära. Ja sellisena on see sisemiselt meie oma! Võtke ehtelt ära selle nimi ja kuju, siis märkate kulda ennast. Loobuge nimest ja kujust ning nende põhjustatud himudest ja hirmudest. Mis siis järele jääb? K: Ei midagi. N: Jah, järele jääb tühjus. Kuid see tühjus on rohkem kui täis. See on igavene võimalus, nii nagu teadvus on igavene teostumine. K: Võimaluse all mõtlete ilmselt tulevikku? N: Minevikku, olevikku ja tulevikku – see sisaldab neid kõiki. Ja ääretult palju enamat. K: Aga kuna tühjus on tühjus, siis ei ole meil sellest palju abi. N: Kuidas te saate nii öelda? Kas saab olla uuestisündimist ilma jätkuvuse katkemiseta? Kas saab olla uuestisündimist ilma surmata? Une pimedus on virgutav ja noorendav. Ilma surmata jääksime alatiseks kinni igavesse rauknõtrusse. K: Kas siis surematust ei olegi? N: Elu ja surm on ühesama olemise kaks poolt, see on surematus. Elu ja surm eeldavad teineteist. Nähes lõppu alguses ja algust lõpus, praotate igaviku kardinat. Surematus ei ole sugugi
jätkuvus. Vaid muutused jätkuvad. Miski ei ole püsiv. K: Kas teadlikkus on püsiv? N: Teadlikkus ei kuulu aja piiridesse. Aeg on ainult teadvuses. Kui ületatakse teadvus, kus siis on aeg ja koht? K: Meie teadvuse väljas on ka meie kehad. N: Muidugi. Kuid selles ei ole mõtet „minu keha“ eraldi teistest kehadest. Mulle on see lihtsalt „keha“ mitte „minu keha“, ja lihtsalt „meel“ - mitte „minu meel“. Meel hoolitseb küll keha eest, aga mul ei ole tarvis sinna sekkuda. See, mida on vaja teha, see tehakse – asjalikul ja loomulikul viisil. Te võibolla ei ole eriti teadlik oma keha toimingutest, aga kohe, kui on tegemist mõtete ja tunnetega, himude ja hirmudega, siis muutute rõhutatult iseteadlikuks. Mulle on ka need asjad valdavalt alateadlikud. Märkan, et räägin inimestega või teen asjasid üsna õigesti ja tabavalt, olemata nendest siiski eriti teadlik. Tundub, nagu elaksin kehalist ärkveloleku elu tahtmatult, reageerides sündmustele spontaanselt ja täpselt. K: Kas see spontaanne reageerimine on tõe mõistmise või harjutamise tulemus? N: Mõlemad. Pühendumine oma eesmärgile paneb teid elama puhast ja korralikku elu, tõde otsides ja inimesi aidates. Tõe mõistmine teeb vooruse kergeks ja loomulikuks, kõrvaldades himude, hirmude ja valede mõtete moodustatud tõkked. K: Kas teil ei ole enam himusid ja hirmusid? N: Minu saatuseks oli sündida lihtsaks inimeseks, tavakodanikuks, tagasihoidlikuks kaupmeheks vähese formaalse haridusega. Minu elu oli tavapärane, harilike soovide ja hirmudega. Ja siis, kui usaldades oma õpetajat ja järgides tema nõuandeid, leidsin oma tõelise olemuse, jätsin oma inimloomuse selle enese hooleks, kuni selle saatus on lõpuni käidud. Aeg-ajalt välgatas mingi vana tunne või mõte, kuid märganud seda, sai see kohe hüljatud. Kokku võttes, nii kaua kui inimesel on koormaks ta isik, nii kaua on ta vastuvõtlik selle harjumustele ja kalduvustele. K: Kas te ei karda surma? N: Olen juba surnud. K: Kuidas nii? N: Olen kahekordselt surnud. Ma ei ole surnud mitte ainult oma kehale, vaid ka meelele. K: Te ei paista sugugi surnuna? N: See on teie arvamus. Näite tundvat minu olukorda paremini kui mina! K: Vabandage. Aga ma ei saa aru. Ütlete, et teil ei ole keha ega meelt, kuigi minule näite siiski elavana ja kenasti rääkivana. N: Teie ajus ja kehas on kogu aeg käimas tohutult keeruline tegevus, aga kas olete sellest teadlik? Mitte sugugi. Kõrvalt vaatajale näib kõik siiski sujuvat sihikindlalt ja targalt. Miks me ei võiks tunnistada, et kogu meie isiklikul elul on võimalus langeda teadvusest palju madalamale ja ometi sujuda tervelt ja ladusalt. K: Kas see on terve? N: Mis on terve? Kas teie elu – himudest ja hirmudest vaevatud, täis hõõrumisi ja võitlust, eesmärgitu,
rõõmutu – on terve? Olla lakkamatult teadlik oma kehast – kas see on terve? Terve keha ja terve meel toimivad suuremalt jaolt tema omanikule märkamatult. Vaid aeg-ajalt, valu ja kannatuse vahendusel, nõuavad need tähelepanu ja mõistmist. Miks me ei laseks kogu oma isiklikku elu kulgeda samaviisi? On võimalik toimida õigesti, vastata sündmustele hästi ja täielikult, mis iganes juhtub, tarvitsemata tuua neid teadlikkuse fookusesse. Kui enese-valitsusest saab teine loomus, siirdub teadlikkuse keskpunkt olemasolu ja tegevuse sügavamatele tasanditele. K: Kas see ei tee inimesest roboti? N: Mis selles halba on, kui harjumuspärasel ja korduval tegevusel lastakse toimuda automaatselt? See on seda ju igal juhul. Aga siis, kui see on korrapäratu, tekitab see piina ja kannatust ning nõuab endale tähelepanu. Puhta ja hästi korraldatud elu ainus eesmärk on vabastada inimene segaduse ja mure vallast. K: Näite pooldavat masinlikku elu. N: Mis viga on muretul elul? Isiksus on vaid tõe peegeldus. Miks ei võiks peegeldus olla samane algupäraga – loomulikult ja automaatselt? Kas isikule on tarvis oma eesmärki? Elu, mille ilming see on, juhib seda. Kohe, kui taipate, et isik on vaid tõelisuse vari ja mitte tõelisus, siis te lakkate muretsemast. Kohanete enda seest tuleva juhtimisega ja elu muutub reisiks tundmatusse.