Loomulikult olid Frieda ja Lucas kutsutud Grahami ja Annie pulma, mida peeti Peter Aiello luksuslikus elutoas Beacon Streetil. Kui nad tõotusi ütlesid, võis näha, kuidas viltuselt langev kerge vihm sajab pargimurule. Frieda oli suurema osa tseremooniast nutnud, mille kohta ütles Lucasele, et see on lihtsalt tobe asi, mis tal on kombeks, ja teistele, et see on puhtast sentimentaalsusest. „Ma ei saa sinna midagi parata. Ma nutan alati pulmades.” Ja kuigi see oli tõsi – ta nuttis alati pulmades, nende süütu lootuse pärast –, teadis ta, et nende pisarate põhjused on keerulisemad, ta nuttis, mõistes, et uks sulgub tema ees igaveseks. Tema ja Graham olid pärast lahutust lähedaseks jäänud. Osaliselt Lucase pärast, kuid ka nendevahelise sügava, lahenduseta kiindumuse pärast. Mõnel korral esimestel aastatel pärast tema väljakolimist oli Graham püüdnud sellest temaga rääkida, kuid Frieda teadis, et tegelikult tahab ta arutada nende uuesti kokku kolimist, ja Frieda ei pidanud seda võimalikuks. Ta tundis, et see oleks psühholoogiliselt enesetapjalik. Seega ta eiras neid katseid. Mõnikord viskas nende üle isegi nalja. Aga kui Graham hakkas taas armukesi pidama, ei püüdnud ta seda teemat enam jutuks võtta. See muutis asjad nende vahel lihtsamaks, kuid samas kurvastas Friedat. Friedal ei olnud armukesi sel eluperioodil ega ka pikka aega hiljem. Tal oli laps, kelle eest hoolitseda, tal oli osalise tööajaga töö ja ta oli läinud tagasi ülikooli õppima ajalugu. Neil aastatel ei suutnud ta ette kujutada, et leiaks aega isegi lühikeseks afääriks, tema elu tundus talle niigi pöörasena. Ja siis tuli mängu Annie, ja oligi kõik. Ei olnud enam isegi võimalust rääkida sellest, et nad Grahamiga uuesti kokku läheksid – kuigi nende vastastikune kiindumus oli endiselt alles, varjus kõige muu all, mis nende vahel juhtus. Ja üks asi, mis nende vahel juhtus, oli neile kõigile üllatuseks Frieda kasvav lähedus Anniega. Frieda oli Grahami tungival nõudmisel Anniega kohtunud vaid mõni kuu pärast seda, kui Graham ja Annie hakkasid koos elama. Graham tahtis, et nad kõik oleksid sõbrad. Frieda sai aru, et Anniele polnud see mõte meeldinud. Ta tundis end alguses Friedaga ebamugavalt, jäigalt. Hiljem, kui nad olid juba sõbrad, rääkis ta sellest Friedale. „Mulle tundus see lihtsalt liiga new-age’ilik,” ütles Annie. „Ma usun, et pidasin seda ... kuidagi ebaväärikaks.” Siis oli ta naernud, peaaegu vabandavalt. Annies oli väärikust, Frieda nägi seda juba alguses. Täiuslikult ovaalne tõsine nägu. Tantsija kehahoid. Tumedad silmad. Tumedad juuksed, tumedad selgepiirilised kulmud, mis peegeldasid tema reaktsioone kõigele. Ta mõtles asju läbi, võttis asju tõsiselt. Ja siis elavnes äkitselt, oli elevil, rõõmus lihtsalt sinu nägemisest, naljatlusest, Grahami saabumisest. Friedale meeldis see ootamatute elementide kombinatsioon temas, see oli üks asju, mis teda ajendas Anniega sõbrunema. Aga oli ka muud. Mõlemate emal süvenes samal ajal aegamisi Alzheimer ja kohvitassi või veiniklaasi taga jagasid nad kohutavaid või ka naljakaid lugusid – mõnikord segunesid lugudes mõlemad aspektid, Frieda pidas seda sellele haigusele olemuslikuks. Nad rääkisid teineteisele oma varasemast elust. Annie rääkis oma esimesest abielust, selle tekitatud meelehärmist. Ja Frieda arutles ausalt oma abielu üle Grahamiga. Graham oli Anniele oma kõrvalhüpetest juba rääkinud – ja süü enda peale võtnud. „Nagu ta pidigi,” ütles Annie Friedale. „Nojah,” ütles Frieda. „Eks muidugi oli siis aeg selline.” Nad istusid hilisel õhtupoolikul õlut juues Frieda väikeses korteris Whittieri tänaval – see oli ammu enne seda, kui ümbruskond moodi läks,
tollal oli see Cambridge’i nurk ikka veel täis üliõpilasi ja vaesunud, lahutatud, lastega naisi. Frieda oli hämmastunud, kui leidis, et naudib elu selles ümbruses. „See pole mingi vabandus,” ütles Annie. „Ma arvan, et mingis mõttes on,” ütles Frieda. Väljas oli palav ja ventilaator Frieda selja taga puhus iga kord, kui tema poole pööras, ta juuksed koledalt ettepoole. „See oli ju Cambridge ja neil aastatel oli see sisuliselt seksi mängumaa täiskasvanuile. Või neile, kes pidasid end täiskasvanuteks.” Ta naeris. „Nagu meiegi. Täiesti etteaimatavate tulemustega. See, mis juhtus meie suhtega, meie abieluga, oli tegelikult vaid üks paljudest.“ Frieda pööritas silmi ja Annie naeris. Siis Frieda tõsines ja kortsutas kulmu. „Asi on selles, et ma lihtsalt ei sobinud selle jaoks. Ma püüdsin seda Grahamile öelda, palju kordi, aga ausalt, ma ei usu, et ta mind uskus, tema jaoks oli see nii tore aeg.” Frieda istus ja silmitses hetke vältel oma käsi. Mälestus oli nii elav, et ta niuksatas korra, vaatas siis üles teda pingsalt jälgiva Annie poole. „Lõpuks olin sellest lihtsalt kurnatud. Ma armastasin teda, aga ma olin kogu aeg nii armukade, et ei suutnud seda taluda. Enamasti ei suutnud ma ennast taluda. Ma olin aastaid nutune õnnetusehunnik. Niisiis ma lahkusin. Võtsin Lucase. Toppisin kõik mulle kuuluva autosse ja sõitsin minema.“ Ta kehitas õlgu. „Ja siis oli tema nutune õnnetusehunnik. Aga tema puhul kestis see umbes kaks sekundit.” Frieda krimpsutas nägu. „Tegelikult ma jätkasin õnnetusehunnikuna, leinasin teda. Pärast seda, kui olin ta maha jätnud, jumala eest. Kuid. Võib-olla aasta. Kauem. Jumal küll! Täielik hullumeelsus. Sest selleks ajaks oli tema muidugi toibunud, lõpuks ometi õnnelik poissmees, kes võis noppida suurelt kandikult end sinna välja pannud naissoo esindajate seast.” Ta ei öelnud – ilmselt polnud selleks vajadust: ta nägi, kuidas Annie punastas –, et alguses oli ta näinud ka Anniet ühena neist sellel kandikul. Tänu Annie ja Frieda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud lähedusele oli Annie Lucase varase puberteediaja ebameeldival perioodil enam kui aasta vältel ainus inimene, kellega Lucas mõistlikult rääkis, ning Frieda tundis sellest tohutut kergendust – et poisil oli oma kannatustes kellegi poole pöörduda, oli keegi, keda ta usaldas. See oli ilmselt ka põhjus, et kui aeg sinnamaale jõudis, jagas Annie omakorda Friedaga oma muret Sarah’ pärast, Sarah’ üksinduse pärast, tema suuruse pärast, Annie võimetuse pärast teda aidata või lohutada, ja Frieda, kes mõistis üht-teist valust, mida Sarah tundis omaenese raskest kasvueast, sai sellest Sarah’ga rääkida. Vähemalt mingil määral. Võib-olla tähtsamgi veel, sai temaga sõbraks. Aastaid käisid nad igal kolmapäeva õhtul kaunite kunstide muuseumis üritusel nimega „Joonistamine kunstigaleriis“. Seal oli valida igas suuruses paberit ja pliiatseid ning sütt. Tavaliselt joonistati riides või kangasse mähitud modelli, mõnikord lasti neil valida skulptuur või maal, millest lähtuda. Frieda oli seda mõnda aega koos Lucasega teinud, kuid poiss tüdines sellest. Sarah ei tüdinenud. Lõpuks, kui talle anti päriselt kodutöid teha, ei saanud ta enam õhtuid vabaks võtta, kuid kuni selle ajani töötasid nad Friedaga vaikides külg külje kõrval. „See on keeruline, eks ole,“ ütleks Frieda näiteks. „See, kuidas ta sõrmed kõverduvad.“ „Ja ta muudkui liigutab neid!“ sosistaks Sarah vastu. „Mulle meeldib see, kuidas sa tema seelikut varjutasid,“ ütleks Frieda. „Sinu oma on parem,“ ütleks Sarah. Pärast astusid nad alati sisse kohvikusse, kus Frieda jõi klaasi veini ja Sarah sai endale valida magustoidu. Nad rääkisid koolist, Sarah tantsimisest või tema vanematest ning Frieda kuulas ja mõtles, kui veider on see, mida nad Anniega nende aastate jooksul tegid. Lucas Sarah vastu, Sarah
Lucase vastu. See lohutas teda ja kui ta enda vastu aus oli, vähendas pisut armukadedust, mida ta tundis. Kõigest sellest hoolimata, isegi pärast seda, kui Annie ja Frieda vaheline side sai nende elu kindlaks ja ennustatavaks osaks, tundis Frieda, et Annie ei tunne – ei saa tunda – tõelist Grahamit. Ja et tema, Frieda, tunneb. Et ta mõistab meest viisil, mida Annie kunagi ei suuda. Lõppude lõpuks oli ta Grahamiga kohtunud ja temasse armunud, kui mees oli veel lihtsakoeline, habemeta. Frieda oli isevärki tüdruk ja Graham isevärki poiss, kui nad esimest korda koos välja läksid, kui nad abiellusid. Nad sobisid omavahel. Naine armastas teda ja tema armastas naist ka, kuid ta tundis ka, et mees on täpselt nii hea mees, kui ta üldse võib saada. Nad olid samas liigas, oli ta mõelnud. Annie ei teadnud – ei saanud teada –, mida Frieda teadis, kuidas kuuekümnendad-seitsmekümnendad tegid Grahamist selle, kes ta oli nüüd. Muutsid ta seksikaks. Oh, ta oli alati olnud kirglik: elu, naiste, toidu, raamatute, muusika ja alkoholi suhtes. Aga kuni ta oli lihtsakoeline, ei pidanud inimesed teda nii võluvaks kui hiljem. Hiljem, kui kõik reeglid muutusid. Ja Graham muutus: habe, lopsaks soeng, kontaktläätsed, äkiline huvi elegantsete riiete vastu. Kõik see näis andvat tooni kõigele, mida ta tegi või ütles. Näis muutvat selle tähendust. Näis muutvat ta atraktiivseks. Muutis ta atraktiivseks, Frieda sai sellest aru. Muutis ta isegi külgetõmbavaks. Mistõttu Annie mõtles, et tema ja Graham on samas liigas, et mees on teda väärt. Ainult Frieda – Frieda ja ehk ka mõni tema vana sõber – teadsid, et kui habe maha ajada ja nähtavale ilmub kerge ülehambumus, kui panna ta tema vanadesse riietesse, siis omandaks kõik, mida ta teeb, kõik, mida ta ütleb, teistsuguse tonaalsuse. Ei, ilma muutuseta – millest Frieda mõnikord mõtles kui Grahami maskeeringust – poleks Annie Grahami vastu huvi tundnud, Frieda oli selles kindel. Ta arvas, et ka Graham sai sellest mingil tasandil aru. Ta jumaldas Anniet, kuna tundis, et tal on naisega erakordselt vedanud. Teenimatult hea õnn. Kui ta Anniega abielu algaastail tunnistas Friedale, et oli Linda Parkmaniga Anniele truudust murdnud, sai Frieda arvamus sellest kinnitust. Teda läbistas hetkeks kättemaksumaiguline rõõm, mida ta vaevu endale tunnistada suutis. Muidugi truudusetuse pärast, aga veel sügavamalt ja selgemalt sellepärast, et mees ei rääkinud sellest Anniele. Ja põhjus, miks ta ei rääkinud? Ta ei julgenud Anniele öelda. Frieda teadis, et see eristas teda Anniest, Graham oli alati olnud Friedaga aus, sügavamalt, kui ta sai endale lubada olla aus Anniega. Kuid Frieda oli ka Annie sõber. Ta oli Annie eest vihane mehe varase truudusetuse pärast ja võib-olla veelgi vihasem enda pärast, kõik need aastad tagasi kaotatu pärast. Ta nuttis, istudes mehe vastas oma köögis, tundes valu, mille arvas juba ammu olevat seljataha jätnud. Graham sirutas käe tema poole, kuid Frieda tõmbus tema puudutuse eest eemale. Mees istus seal abitult mõne minuti ja vaatas, kuidas naine end aeglaselt kokku võttis. Kui naine oli nutmise lõpetanud, küsis Graham, kas ta peaks Anniele rääkima. „Ei!“ karjatas Frieda, liiga valjusti. „Sa peseksid end puhtaks tema kannatuste hinnaga. Miks tema peaks kannatama? Vahelduseks võiksid sina kannatada.“ Kummalisel või ehk mitte nii kummalisel kombel tugevdas uudis sellest, et Graham pettis oma naist Linda Parkmaniga, Frieda rahulolu sõprusest Anniega. Frieda mõistis, et muutus oli seotud
ebamäärase tundega, nagu oleks ta midagi võitnud – mida, seda ei osanud ta öelda. Mis see ka polnud, see kuidagi kasvatas tasakaalu tema ja Annie vahel ning tegi kõik lihtsamaks. Mõnikord murdis Frieda pead, mis saab sellest armastuse ja veel millegi sasipuntrast, mis ühendas neid kolme – neid viit, kui arvestada ka Lucast ja Sarah’t. Ta hellitas aeg-ajalt fantaasiat, et Graham ja Annie võtavad ta enda juurde, kui ta vanaks jääb. Võib-olla, mõtles ta, kui Graham sureb esimesena, hakkavad nemad Anniega koos elama, kaks vana daami, kes hoolitsevad teineteise eest. Ta kujutas seda ette, ühiseid õhtusööke, laste külastusi, lapselapsi. Vahel tuli talle pähe mõte, mida ta lubas endale harva, mõte, mis tuli aeg-ajalt iseenesest, kutsumata ja mille ta võimalikult kiiresti taas välja tõrjus: mis siis, kui Annie sureks enne, ning Frieda ja Graham oleksid need, kes maha jäävad? Kas nad hakkaksid uuesti koos elama? Selleks ajaks oleks mees kindlasti muutunud. Sel ajal, võib-olla isegi juba praegu, oleks see ohutu, mehe libiido oleks kahanenud. Võib-olla oli aja möödumine teinud Grahamist monogaamse mehe. Kui Frieda toru hargile pani, seisis ta võib-olla minuti sama koha peal, midagi kuulmata-nägemata. Siis läks ta üle toa ja vajus klaveripingile, selg pööratud klahvide poole, muusika võimalikkuse poole, edasise võimalikkuse poole. Hetke pärast avas ta suu, et karjuda, röökida, aga häält ei tulnud.