1 . P E AT Ü K K
Polnud kahtlust, et seda lämbet augustiõhtut ähvardas oma lärmaka saabumisega õnnistada äike, kui Monica Noble targu viimase pesu nööri pealt ära tõi ja oma rõõmsameelselt kollasesse kööki läks. Lükanud niisked tumedad juuksed lauba eest ära, läks ta külmkapi juurde, valas endale suure klaasi imeliselt külma sidrunijooki ja neelas sellest kolmveerandi korraga janu kustutuseks alla, enne kui asus riideid voltima. Ta oli peaaegu lõpetanud, kui abikaasa Graham Noble töötoast kohale vantsis ja veekeetja tööle pani. Graham oli kakskümmend aastat teeninud Cotswoldi mägikuurordi väikese Heyford Bassetti küla kirikuõpetajana, aga abielus oli ta vaid viimased kaks. „Kas proua Parsonsiga on kõik korras?“ küsis Monica, teades et Graham oli äsja vestelnud ühe külaelanikuga, kelle mees pidi süveneva haiguse tõttu peatselt ratastooli jääma. „Ta on uskumatult rõõmsameelne, kui asjaolusid arvestada,“ vastas mees väikese ohkega. „Ma pole kindel, kas reaalsus on talle veel kohale jõudnud. Võtan kohe hommikul sotsiaalosakonnaga ühendust.“ Ta valas keevat vett teekannu ja küsis vaikselt: „Võtad ju ka tassikese, eks?“ Monica pani volditud pesu kõrvale, läks mehe selja taha ja libistas talle lohutuse ja toe pakkumiseks käed ümber piha. Kolmekümnekuuesena oli ta mehest viisteist aastat noorem. Mitte, et vanusevahe kuigi tuntav oleks olnud, sest Graham nägi
FA I T H
M A R T I N
oma kümme aastat noorem välja kui viiekümneühene. Lisaks oli ta üks neist tumedapäistest saledatest ja nägusatest meestest, kellel näis vananemise vastu salaretsept olevat ja kes oskas olla ilus sundimatu kergusega ja igasuguse edevuseta. Pole siis imestada, et koguduse naispere oli üsna nördinud, kui kuulis tema pulmadest ühe Londoni lesknaisega, kellel oli lisaks veel tõrges teismeline tütar. Graham tundis naise käsi piha ümber siuglemas ja pani oma käed tema omade peale. Öelda, et Monica tuli ta ellu ja selle tornaado kombel pahupidi pööras, oleks veel pehmelt öeldud, ja ta avaldas ikka veel õhtupalvetes naise eest tänu. Ta eeldas, et teeb seda veel üheksakümneseltki. „Aa, pärastlõunane postiring,“ täheldas Monica, kui kuulis esikust postiluugi kauget lõginat. Ta läks posti järele, mis koosnes tavalisest valikust arvetest, reklaamlehtedest ja – harvadel puhkudel – suurde pastoraati saadetud südantlõhestavatest kirjadest. Hoone ise oli 300-aastane rajatis, mis oli hiljuti kaheteistkümneks korteriks ümber ehitatud. See ettevõtmine polnud just lõpuni edukas, sest päädis ühe üürniku mõrvaga. Monica oli aga kindlalt otsustanud selle kohutava mälestuse selja taha jätta, kuigi mängis kuritöö lahendamisel olulist rolli. Pealegi olid vahepeal sisse kolinud uued üürnikud, ning et nüüd olid kõik korterid hõivatud, jättis see kodusema mulje – üks kärarikas maja täis inimlikku uudishimu. Noble’id pesitsesid korteris number 1, millel oli esimesel korrusel eraldi sissepääs ja panoraamvaated suurest ühisaiast ja selletagusest jõest. Monica sirvis hajameelselt posti, kui kööki tagasi läks, ning eraldas siis hoolikalt perekirjad Grahami tööalasest kirjavahetusest. Graham, jalas tavapärased kergest materjalist mustad püksid, seljas sinakashall särk ja kaelas erkvalge preestrikrae, istus lauas ja lonksas kuuma teed, panemata ilmselt rammestavat ilma tähelegi. 6
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
„Tohoh, Jamesilt on midagi,“ ütles Monica, kui tundis ära pastor James Daviese käekirja. James oli üks Grahami vanimaid sõpru ja suure, ligi kuue miili kaugusel asuva Caulcott Greeni küla kirikuõpetaja. Monica ulatas kirja naeratusega abikaasale. Siis avas ta telefoniarve ja kahvatas. Carol-Ann Clancy, Monica tütar (kes oli kuusteist aastat vana, aga käitus nagu kolmekümnene), polnud kuigi rõõmus, kui pidi Londoni sagina ühes kooli ja suure sõpraderingiga vahetama Cotswoldi vaikuse ja rahu vastu. Ja kuna elustiil muutus üsna märkimisväärselt, oli Monica temaga kannatlik, vahest isegi liiga järeleandlik. Aga nüüd, kaks aastat hiljem, oli tüdrukul aeg mõned täiskasvanu kohustused enda peale võtta. Näiteks telefoniarve maksmine! „Monica, mida sa lillhernestest tead?“ küsis Graham, pannes naise taipamatult silmi pilgutama ja mälust välja õngitsema mis tahes aiandusteadmisi, millega ta oli kunagi kokku puutunud. Paraku selgus, et neid polnud just palju. „Ee ... need ronivad mööda keppe üles, õied on pastelsed ja lõhnavad hästi,“ andis ta umbmäärase vastuse. „Miks sa küsid?“ „Hmm, kardan, et sellest ei pruugi piisata, nii et võib-olla peaksid erialast kirjandust lugema. Paistab, et sa lähed Caulcott Greeni lillelaada kohtunikuks,“ lisas ta nii muuseas ja naeratas naisele üle laua, pisike nurjatu tuluke tumedates silmades. „Kui tore,“ ütles Monica jõuetult. „James on jälle korraldama kukkunud, mis?“ „Seda ta on,“ kinnitas Graham. Tema vana semu oli korraldamises kibe käsi. „Ja näib, et ta on kõik vabatahtlikule tööle kupatanud. Meie pääseme veel kergelt, kui Jamesi tunda. Mina, nagu välja tuleb, olen liiliate kohtunik.“ „Kui kena temast meid teavitada,“ ütles Monica, tema rukkilillesinistes silmades omakorda vallatu tuluke. Selline „teie loal“ uudispommi kukutamine oli Grahami sõbrale kombeks. 7
FA I T H
M A R T I N
Graham naeris. „Ma tean, ma tean. Aga ta soovib iga kord parimat. Pealegi on Caulcott Greeni iga-aastane lillelaat omaette elamus,“ lohutas ta naist. „Seda peetakse juba iidamast-aadamast peale. Külarahvas tahab seda iga hinna eest vana kombe kohaselt elus hoida. Traditsioon on vanem kui meie!“ ütles mees tehtud tõsidusega. „Igal aastal panevad samad visad hinged traditsioonilised letid püsti: pudipadi, loterii-allegrii, pulgaloopimismäng – kõik nagu kord ja kohus. Kõik teevad annetusi, kõik võtavad osa, kõik küpsetavad naisteklubi letile kooke ja muud taolist. Võin kihla vedada, et isekeskis on James, Wendy, Sir Hugh ja krahvinna otsustanud, maksku mis maksab, seda keskaegset lõbustust jätkata mis tahes telesensatsiooni, popkultuuri või arvutimängu kiuste.“ Monica, kes oli mõelnud, kui vanamoeliselt see kõik kõlab ja kui lohutav on tänapäeval teada, et mitte kõik murumängud pole hääbumas ja unustusse vajumas, teritas nüüd kõrvu. „Krahvinna?“ kordas ta küsival pilgul, nuputades, milline külaelanik võis nii suurt snobismi ilmutada, et nii ebasõbraliku hüüdnime pälvis. „Ega ometi ehtne krahvinna?“ „Oi, ja kui ehtne veel,“ rõhutas Graham laia naeratusega. „Aga vaesunud ja praktiliselt ajaloo annaalidesse kadunud ja väljasurnud tüüpi, et sa teaks. Daphne Cadge-Hampton, Fulcome’i leskkrahvinna, kui täpne olla. Ta elab külaserval ühes neist suurtest lagunevatest häärberitest,“ selgitas Graham. „Vähemalt kaheksakümnene ja selline karakter, et isegi Oscar Wilde oleks arvanud, et pingutab üle, kui oleks ta ühesse oma näidendisse kirjutanud. Tema on muidugi avamas.“ „Mida avamas?“ „Eks ikka lillelaata. Katsu sammu pidada,“ noomis mees naljatamisi. Monica viskas teda nõudepesulapiga, mille eest mees osavalt kõrvale põikas. Ta luges sõbra kirja edasi. „Sir Hugh Featherstone on muide lillelaada esimees ja peab kiivalt silmas 8
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
ihaldusväärset Cadge-Hamptoni gladioolikarikat, nagu küla peal räägitakse.“ Monica erksinised silmad, mis tumeda tuka alt piilusid, läksid pärani. „Kas ma tahan üldse teada, mis see Cadge-Hamptoni karikas endast kujutab?“ küsis ta arglikult. Graham muigas. „See on monstroosne hõbenõu, mille kadunud krahv kolmekümnendatel pika hambaga soetas, ja väga ihaldatud.“ „Ah et ihaldatud?“ kergitas Monica kulmu. „Ihaldatud,“ kordas Graham kindlalt. „Seda antakse vaid tõeliselt esmaklassiliste gladioolide eest, seega võib kuluda lausa aastakümneid, kui seda üldse välja ei anta. Sir Hugh ihkab seda sellise kirega, et asi võtab peaaegu sündsusetud mõõtmed.“ Seda kostis ta oma üleval kirikuõpetaja toonil, aga rikkus siis mulje muhelusega ära. „Teine selle aasta kuumem rebimine tuleb kuuldavasti daaliate kategoorias. Seal favoriiti pole. Teised kategooriad jätavad rahva üsna külmaks ja sellega on juba ammu lepitud, et vana Sam Dixi roosid võidavad nagunii.“ „Vaesed meie,“ kommenteeris Monica, kui üle abikaasa õla kirja luges ja muigas. „Näen, et James on daaliad endale krabanud.“ Graham naeris. „Arvatavasti sellepärast, et see on ainuke asi, mis hoiab ära kolmanda maailmasõja puhkemise. Keegi ei hakkaks kirikuõpetajat sõimama, kui ta annab esimese preemia vihatud rivaalile. Kuigi, kui järele mõelda, pole ma selles nii kindel.“ Ta pilutas mõtlikult silmi. „Kes neid daaliakasvatajaid teab ...“ ütles ta ja kallutas kätt õhus kõnekalt edasi-tagasi, „kahtlane kamp.“ Monica naeris. „Ongi nii jah? Mis seal ikka. Kuni mõni väike vanadaam mind ei tutista, kui ma ei oska tema lillherneid hinnata, elan selle vast üle.“ „Elad mille üle?“ küsis hääl, millele järgnes ukseavasse ilmunud blond lummutis. 9
FA I T H
M A R T I N
Monica silmitses tütart kiindunud pilgul, kui too läbi köögi lohises, väljendades iga keharakuga peaaegu tapvat tülpimust, nagu oskavad ainult teismelised. „Caulcott Greeni lillelaada,“ vastas Monica ja valmistus hullemaks. Ta tabas Grahami pilgu ja nägi, et temagi oli rünnaku ees kössi tõmbunud, sest Carol-Ann arvas kangekaelselt, et midagi vähemat kui ooperiteatri avaetendus tema tähelepanu ei vääri. Seega pole just üllatav, et mõlema suu vajus ammuli, kui tüdruk end kannapealt ümber pööras, jättes sinnapaika külmkapi sisu, mida ta oli pirtsakalt piielnud, näol naeratus ja suured sinised silmad huvist suured. „Tõesti? Millal see on?“ „Ee ... ülejärgmisel laupäeval,“ vastas Monica, kes toibus šokist esimesena ainult tänu sellele, et tal oli tüdrukuga rohkem kogemusi. „Super. Kas tohin ka tulla?“ päris Carol-Ann, heites oi kui muretult oma pikad siidsiledad blondid kiharad üle kenasti päevitunud õla. Ta kandis väga lühikesi valgeid šortse ja roosavalgekirjut varrukateta toppi, mis ei tahtnud hästi nabani ulatuda. Ise tundis ta kahtlemata, et on end üle riietanud. „Muidugi tohid,“ piiksatas Monica, lootes rumalalt, et tütar on viimaks ometi pidevast kantribluusilikust soigumisest üle saamas. Ta oleks tõesti pidanud targem olema. „Okei. Siis pean uued riided ostma,“ teatas Carol-Ann magusasti. Graham pilgutas silmi. „Lillelaadaks või?“ küsis ta värisevi hääli. Isegi pärast kaht aastat praktikat polnud ta ligilähedaseltki sealmaal, et suudaks Carol-Annile kui võrdne võrdsele vastu astuda. Carol-Ann saatis kasuisale lõbustatud, tõrksalt sooja pilgu. „Loomulikult,“ ütles ta põlglikult. Tüdrukule põhjustas piiritut meelehärmi, et Graham Noble talle päris meeldis. Kui ta oli 10
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
sõpradele teatanud, et ta emps läheb pastorile mehele – kõigist meestest just pastorile! –, oli ta mõnulenud hirmuõuduses kaastundeavalduste paistel, millega ta üle külvati, oli ta ju niivõrd hukatusse määratud, et peab kasuisa rangete usukommete ja türannia nooli taluma. Seega käis talle tohutult pinda, et Graham nii meeldivaks osutus. Mainimata veel tõsiasja, et kõik ta sõbrad – uued ja vanad – pidasid Grahamit „kuumaks“. CarolAnn hakkas temasse tasapisi suhtuma mitte küll kui tõelisse isasse, selge see, aga vahest kui lemmikonusse. „Ee ... olgu pealegi,“ nõustus Graham, kes kaotas nähtavasti pea. Ta sirutas käe rahakoti järele ja võttis sealt mõned kümnenaelased rahatähed. „Ole sa tänatud,“ ütles Carol-Ann ja võttis lahkelt raha vastu. „Kirjutan kuupäeva üles.“ Nad jälgisid, kuidas ta köögist samasugusel heidiku kombel välja lonkis, nagu ennist sisse tuli, ja vahetasid tuimalt hämmastunud pilke. „Midagi on teoksil,“ ennustas Monica süngelt. „Kas ta sai juba eksamihinded teada?“ küsis Graham ärevalt ning nüüd kohtusid nende pilgud juba rabatud taipamises. Carol-Ann unistas kas mängudisaineriks või supermodelliks saamisest. Valikut polnud ta veel langetanud. Ja kuigi tal oli mõistust ja võimekust saada silmapaistvaks arvutispetsialistiks, oli tal ka nägu ja keha, mis lubasid vähemalt mõelda, et temast võiks saada modell. Ta oli pärinud oma isa loomulikud blondid juuksed ja ema suured sinised silmad ning tal oli isikupärane haldjalik nägu ja sulgkerge, aga ometi kuidagi imposantne figuur, mis meelitas poisse nagu mesilasi meepoti ümber kohe tema teismeikka jõudmisest peale. „Ei, ma olen kindel, et eksamitulemusi pole veel avaldatud,“ mõtiskles Monica. Ja kuigi palvetamine kuulus enamasti ta abikaasa valdkonda, ei säästnud ta ka oma põlvi maha laskumast ja 11
FA I T H
M A R T I N
palumaks Kõigevägevamal hoolitseda, et Carol-Ann saaks kõigil eksamitel A. Sest Carol-Ann oli kuulutanud, et kui saab, teeb ta sisseastumiseksamid ja läheb ülikooli informaatikat õppima. Aga kui ei saa, põgeneb ta Londonisse ja hakkab järgmiseks Kate Mossiks. „Noh, tõmban parem Jamesile traati ja annan teada, et võtame ta korraldused vastu ... andestust, mõtlesin tema lahket pakkumist,“ parandas Graham ulaka muigega. „Aga ta oleks võinud meile siiski varem teatada.“ Monica kehitas õlgu. „Küllap tal oli tegemist,“ ütles ta, hääl täis ootamatut kaastunnet. Graham tõstis pilgu ja vajus siis näost pisut ära. „Muidugi. Ma ei mõelnud.“ Kuus kuud tagasi olid Wendy ja James Davies kaotanud oma kaheksa-aastase poja Tommy iga lapsevanema õudusunenäole nimega meningiit. „Aga paistab, et ta toibub jõudsasti,“ ütles Monica lootusrikkalt pärast lühikest valulikku vaikust, mis nende vahel oli maad võtnud. „Jah. Jah, minu meelest ka – noh, nii jõudsasti kui võimalik. Aga Wendy küll mitte. Nägin teda mõni päev tagasi Cirencesteris ja ta nägi välja nagu kummitus.“ Monica hammustas huulde. „Eks see võtab aega,“ ütles ta mõttetult. Lisaks on lapse kaotus emadele raskem, mõtles ta, aga mõistagi poleks talle mõttessegi tulnud seda välja öelda. Graham ohkas ja läks siis oma töötuppa, et neile helistada. Kui ta tagasi tuli, nägi ta pisut rõõmsam välja. „Nii, kokku lepitud.“ „Eeldan, et laata peetakse spordiväljakul?“ „Just,“ kinnitas Graham. „Batuudilossi, vanamoodsa traktorite näituse ja mingi mudilaste karusselliga. Ja võimas peotelk tuleb muidugi ka.“ Ta ohkas. „Küllap voorivad need kardetud laboriinimesed ka kohale.“ 12
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
Monica noogutas. „Karta on. Kas nad on ikka veel küla kirstunaelaks?“ „Kindlasti,“ arvas Graham. „Ma lootsin, et nüüdseks on vähemalt küla eestseisus nendega juba leppinud. James on nende kahe võitleva poole vahel juba kuude kaupa sildu ehitanud.“ Monica ei kadestanud Caulcott Greeni kirikuõpetaja ülesannet. Ligi aasta eest oli Franklyn House – suur vana häärber lugematute kõrvalhoonetega otse Sir Hugh’ mõisa vastas – müüdud keemiatööstur Ross Ferrisele, kes ehitas hooned kibekiirelt toimivaks teaduslaboriks ümber. Ja kuigi ta lõi sellega piirkonda vajalikke töökohti juurde, polnud kohalikud keemialaborist just vaimustuses. Pidevalt tehti kaebusi väikese põletusahju, võimalike, kuigi tundmatute terviseohtude ja laboris toimuva tarbetu salatsemise kohta. Praegu ringles kuulujutt, et laborit rahastab valitsus ja sealt võib kogemata valla pääseda igasugu bakterioloogilise relva koledusi. ( Ja vahest isegi mitte kogemata, kui kuulata mõnd häälekamat vandenõuteoreetikut ja valitsusvastast entusiasti.) Mida ka ei oskaks ette kujutada, kahtlustas mõni külaelanik seda kindlasti. Nagu sellest veel vähe, polnud Ross Ferris just sedasorti mees, kes sõpru võidaks ja inimesi mõjutaks. Ülespuhutud, endaga rahulolev, oma kätega miljonid kokku kraapinud mehena oli ta otsustanud oma arvamuse paindumatult läbi suruda, milleks näis olevat see, et mis kõlbab Ross Ferrisele, kõlbab ka kõigile teistele. Hiljuti oli ta end sisse pressinud kohalikku volikokku ja omandas kiiresti piirkonna kõige põlatuma mehe mainet. Näiteks Sir Hugh vihkas teda kirglikult. „Pärast seda on kindlasti asjad maha rahunenud, kui me viimati Jamesi ja Wendy pool käisime,“ avaldas Monica lootust. Grahami nägu väljendas kahtlust, aga ta nõustus vastutulelikult: „Jah, võimalik.“ 13
FA I T H
M A R T I N
Monica tõusis ja võttis pesuvirna kätele, otsustades, et paar päeva õhutuskapis ei teeks pesule paha. Kui ta abikaasast möödus, saatis ta talle õhumusi. „Sa viid mind ka kõige glamuursematesse kohtadesse,“ ütles ta häbematult. * * *
Dr Gordon Trenning, üks Ferrise Laborite paremaid keemia- ja arvutiinsenere, peatas oma luksusliku uue BMW vallakorterite rajooni tupiktänaval ja pöördus närviliselt enda kõrval istuva tüdruku poole. Linda Gregson oli varastes kahekümnendates punakaspruuni juuksepahmaka, tumepruunide silmade, taevaniulatuvate säärte ja kiskjalikult seksuaalse loomuga tütarlaps, kes Gordoni loomupäraselt ettevaatlikku hinge nii erutas kui ka hirmutas. „Tuled tuppa ka?“ küsis Linda keerutamata, avas ukse ja kiigutas jalad samamoodi autost välja nagu Béyonce ühes popivideos. „Ee, parem mitte,“ arvas Gordon närviliselt. Ta ei meeldinud Linda isale. Nagu enamik Caulcott Greeni vallalisi naisi, elas ka Linda vanemate pool. Praeguses finantsolukorras oli kohalikel raske endale isiklikku eluaset lubada. „Argpüks,“ narris Linda, aga küünitas end siis tagasi autosse ja suudles meest üpris jõuliselt, kattes tolle kitsad huuled oma koidupunanimelise huulepulgaga. „Homme näeme siis?“ küsis ta ja jättis käe paljulubavalt mehe reiele puhkama, enne kui autost välja ronis. Mõnikord tundus Lindale, et mehe häbelikkus ja kohmetus naiste seltskonnas tõi temas esile kiusliku joone. Gordon neelatas ja noogutas ning jälgis tütarlapse lühikese seelikuga kogu auto eest läbi ja aiaväravast sisse minemas. Kahtlustav kardinavõbelus toast sundis ta aga auto kiiruga kohalt tõmbama. 14
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
42-aastane Gordon polnud tüüpiline naistemees. Pruunid juuksed hõrenesid, pikk keha oli pigem kiitsakas kui sale ja riietuses polnud ka midagi erilist. Londonis elades jäi ta praktiliselt tähelepandamatuks. Aga siin Caulcott Greenis oli vallaline kõrgharitud spetsialist kobe saak. Ja ainuüksi palk, mida ta laboris teenis, pani nii mõnelgi kanaemal suu vett jooksma ja talle oma vallalisi tütreid ette söötma. Linda Gregson oli aga teistest kandidaatidest peajagu üle. Ta oli metsik ja ilus ja käitus nagu tänavakõuts, kes on kätte saanud magusa kalasaba ega mõtlegi sellest loobuda. Ja Gordon teadis seda. Ta polnud lihtsalt kindel, kuidas sellesse suhtuda. Kui ta labori peaväravasse jõudis ja valvurile noogutas (see oli üks kohalik poiss, kes rääkis kõigile, et töötab „turvateenistuses“), tõmbas ta käega tüdinult üle lauba. Ümberringi kõmises ähvardav kõu ja tuuleklaasilt hakkasid tagasi põrkama rasked vihmapiisad. Ta polnud harjunud Linda-sugustega toime tulema ega ka tolle teise noore daamiga, kes üritas teda kõigest väest Linda volüümikast rüpest lahti kangutada. Mõnes mõttes nautis ta oma vastleitud populaarsust ja võimutunnet, mida see tekitas. Aga üks loomult aus osa temast ei lasknud tal korrakski unustada, et tegelikult oli see kõik ju pettus, eksitav ja võimalik et haavavgi kõverpilt sellest, kes ta tegelikult oli – üks eristamatu eikeegi. Läbikukkuja. Tühisus. Kui väravad avanesid ja vormis noormees ta edasi viipas, suutis Gordon enda üle naerda. Kui vaid ema teda praegu näeks. Ta oli ammuilma igatsenud poega kaela pealt ära saada – õige kah, sest tuli välja, et Gordon kükitas ema juures kenas Fulgami kahepereelamus tolle surmani välja. Gordon oli siis kolmekümnekaheksane. Ta oli alati olnud nutikas poiss, nohik ja priimus, mis kindlustas talle koha Oxfordis ja edasise karjääri, aga suhtlemisoskusest jäi vajaka ja sõpradest veelgi enam. Ja nüüd irvitati isegi ta töökoha üle. 15
FA I T H
M A R T I N
Kui ta endale eraldatud kohale parkis, tunnistas ta endale, et Linda teda ei armasta. Tegelikult tundus talle lausa, et ta isegi ei meeldi eriti Lindale. See oli masendav mõte ja aastal, mis oli niigi täis ärritust ja raevu, ei mõjunud see ta meeleseisundile sugugi tervendavalt. Ta noogutas ilmetult ühele teisele keemikule, kes parajasti tööpäevale joone alla tõmbas. „Dave,“ ütles ta tundetult. „Gordon,“ tuli sama innutu vastus. Järjest masendunumana läbis ta arvukad turvaväravad ja antiseptikumihaisused koridorid, kuni avas turvakaardiga elektroonilise luku ja pääses oma pisikesse valdusse – see kaasaegne, puhas, tipptasemel labor tundus nagu kodu. Mida muud see sitapea Ross Ferris ka polnud, siis ihnuskoi mitte, tunnistas Gordon endale hapult. Ta läks oma rõivistukapi juurde, pani valge kitli selga ja astus tsingitud terasest laua taha. Seal tegi ta ühe sahtli väga ettevaatlikult lukust lahti ja tõmbas välja kandilise plekk-karbi. Seejuures ei saanud ta teisiti, kui pidi ümber õla vaatama, kuigi teadis, et keegi teine ilma samasuguse koodikaardita tema kabinetti ei pääse. Ometi ei võinud siin kunagi kindel olla, millal sind passiti. Ja see polnud isegi paranoia. Ta avas ettevaatlikult karbi ja tõstis erikujulised jupid segipaisatud tehnikat tööpinnale. Ukse kohal tiksus kell. Õhukonditsioneer ümises ühtlaselt. Teistes samasugustes ruumides kõikjal ta ümber töötasid sama nutikad inimesed mitmesuguste projektide kallal, alates geneetiliselt muundatud toiduainete uuest Frankensteinist kuni vanade ootele pandud asjadeni, nagu paremad ja keskkonnasõbralikumad väetised ja kahjuritõrjevahendid, ja kuni naftajääkide uute kasutusvõimalusteni välja. Gordon ise oli aga spetsialiseerunud pisimehaanikale, mis osutus eriti nõutavaks kasvava arvutituruga sammu pidamisel. 16
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
Tal olid ka tohutud töökogemused erinevate gaaside, nende omaduste ja rakendusaladega. Ja nüüd oli Gordon vabast ajast ja oma vahenditega juba aastaid nokitsenud leiutise kallal, millega läbi lüüa. See polnud rakendusteadlaste puhul muidugi harv unistus. Näitlejad unistavad järgmiseks Hollywoodi täheks saamisest, kunstnikud, et just nemad on järgmised Picassod (või kasvõi Damien Hirstid). Oma töökohtadel unistavad teadlased, et leiutavad moodsa vaste helkurile või telerile või viilutatud leivale. Sellest ühest imelisest leiutisest, mis maailma rabaks ja leiutaja korrapealt rikkaks ja kuulsaks teeks ning tema nime ajalukku kirjutaks. Ja Gordon tegi selle ära. Vähemalt mingis mõttes. Ta polnud leiutanud midagi sellist, mis huvitaks keskmist inimest tänavalt. Aga ta oli hakkama saanud millegagi, mis pani arvutiasjatundjad keelt limpsama. Ta mäletab veel päeva peaaegu aasta tagasi, kui talle oli esimest korda pähe turgatanud, et pisividin, mille kallal ta töötas, oligi kulda väärt – vidin, mis tõotas arvutimaailmas laineid lüüa ja mis pidi vaieldamatult paigaldatama igasse personaalarvutisse üle kogu maailma. Ainuüksi autoritasud oleksid talle sisse toonud miljoneid ja miljoneid ja miljoneid. Lõpuks ometi oleks tema geniaalsust tunnustatud. Ta oleks olnud mees, kes pälvib ja nõuab tõelist respekti. Gordon oleks pisikese klaaskapsli peaaegu käest pillanud ja needis end kibedalt. Nüüd värisesid ta käed raevust ja ta teadis, miks. Nagu valutav hammas, mida lihtsalt tuli keelega surkida, võttis ta tolle saatusliku jaanuaripäeva mõttes läbi. Sealhulgas advokaatide visiidi. Ross Ferrist, kes polnud oma alluva tegevusest kaugeltki teadmatuses, olid Gordoni edusammudega pidevalt kursis hoidnud mitmed laborinuhid, illegaalsed, kuid tõhusad pealtkuulamis17
FA I T H
M A R T I N
seadmed ja puhtakujuline instinktiivne läbinägelikkus. Et ta sai seda endale lubada, palkas Ferris parve advokaate, kes kaitsesid edukalt seisukohta, et kuna vidin oli tehtud Ferrise Laborite vahenditega Ferrise Laborite tööajast ja et kuna Gordonil olid Ferrise Laborite ees lepingulised kohustused, kuulus leiutis tööandjale. Ja kuigi Gordon üritas hagi vastu võidelda, kulutades selleks viimse kui penni isiklikku raha, kaotas ta kohtuasja enne, kui jõudis patendiga juhtunust arugi saada. Selle oli ta mõistagi registreerinud oma nime all. Aga kui ta advokaadid kaasust ette valmistasid, teavitas neid patendiamet, et see tehniline lahendus oli juba Ferrise Laborite nime all registreeritud. Gordon ei saanud seda tõestada, aga kahtlustas, et Ferris oli kas kellelegi patendiametist altkäemaksu andnud või (tunduvalt tõenäolisemalt) häkkerile maksnud, et see patendiameti süsteemis nimed ära vahetaks. Ferrise-suguse mehe jaoks, kellel oli tehnoloogiavaldkonnas arvukaid kontakte, poleks see mingi probleem. Mõistagi ähvardas Ferris külma rahuga, et kui too seda teooriat levitama hakkab, laseb kohtul välja mõista viimse kui penni, mida aga Gordonil enam polnud. Ja Gordon oli kiiresti taibanud, et tema bossile pole miski püha. See mees oli koletis. Valetaja, petis. Ta oli röövinud Gordoni elutöö koos juurdekuuluva kiituse ja respektiga ja valmistus nüüd riisuma ka rahalist tulu, mis oleks pidanud kuuluma Gordonile. Teadlane neelas sappi, mis oli talle kurku tõusnud, ja pühkis varrukaga laubalt higi. Kuigi kõigis laborites reguleeriti hoolikalt temperatuuri, tundis ta end kui saunas. Ross Ferrisel oli lausa jultumust nõuda, et Gordon jääks kolmeaastase lepingu lõppemiseni tema alluvusse tööle. Haavale 18
M Õ R V
L I L L E L A A D A L
soola puistamiseks pidi insener sellelt mehelt endiselt palgatšeki vastu võtma, iga päev tema ülbet lõusta nägema ja selles neetud laboris töötama. Aga enam mitte kauaks! Lõpuks leiab ka pime kana tera. Pikki tunde töötas Gordon palavikuliselt, aga pingelise keskendumisega pisikese klaaskapsli kallal, mis seisis ta ees elektrooniliste näpitsate vahel, jälgides seda pidevalt luubi all. Kord pani ta maski ette, kui selget gaasi tekitas. Kord jooksis ta kraanikaussi oksendama. Aga kogu aja, mis ta selle tapariista kallal nokitses, sisendas ta endale üha uuesti ja uuesti, et laseb selle kunagi käiku. Et ta ei löö vedelaks. Et seekord, see üks kord, jääb tema peale, tulgu või veeuputus. Ta lubas endale, et tantsib veel Ross Ferrise haual. Häda oli selles, nagu Gordon sügaval sisimas teadis, et ta ei oska tantsida. Talle polnud seda lihtsalt kunagi õpetatud.