Neljapäev, 23. jaanuar 65
Neljapäev, 23. jaanuar Eilne pidu oli nii tihke kummiga, et venitas end uue hommiku esimestesse tundidesse välja. Pärast kokkamispidu jaurasime Machete (raamatu ilmumise ajaks peaks see maailmakuulus stoner-bänd olema) tüüpidega minu köögilaua ümber. Kallistasime, nutsime ja oksendasime ning vandusime üksteisele igavest truudust. Üksiti leppisime kokku, et selle aasta sees salvestame ka oma repertuaarinatukese surematuks albumiks, mis ilmub ainult vinüülil ning vähemalt nii suures tiraažis, et iga mats saab ühe eksemplari kuulamiseks ja teise kiles konserveerimiseks. Sitem lugu selle rämmari juures oli see, et paar kangemat kavaleri vandus rusikaga vastu rinda tagudes, et tuleb hommikul minuga Päri ringile kaasa. Ja sa vana pasamoos, nad tulidki! Kõndisime kolmekesi nagu tee sees leotatud piparkoogipoisid kogu trassi lõkerdades läbi. Kuradima lõbus oli.
66 Viina ja viineri vahel
Päike jälle säras ja sedakorda suisa nii soojalt, et sundis pohmellis kavalere hõlmasid lahti tegema. Kutid olid tublid. Üks natuke ohkis midagi, et saab nüüd aru, kui raske oli Kristjan Jaak Petersonil, ja teine soojendas vahepeal kinnasteta käsi oma testiikulite vahel, aga kokkuvõttes oli see ristiretk vaid kümmekond minutit pikem kui mul tavaliselt üksinda kallerdades. Vestluses kasutati ohtralt obstsöönsusi ja satuti ühe veidralt väikese, kuid vihase lumepilvekese alla. Päeva õhtusemas otsas libistasin tiba väinot ja kehastusin Muti abikokaks. Ehk siis sellal, kui suur juht internetti kassija koerapilte kleepis, koorisin ja hakkisin mina kõik majapidamises leiduvad köögiviljad seibideks, et tema saaks neist imehea shepherd´s pie, noh, pudru teha. Ämma õnnitlesin ka vahepeal. Mitte niisama, et „Jou, lahe memm oled, congratulations!”, aga tal oli süntar täna. Kurat seda teab, mitmes. Kolmekümnes vähemalt. Praegu toksin siin tegemisi meenutades klaviatuuri, aga tegelikult on hing tiba ärevil. Kell on juba viis õhtul, aga last pole kusagil. Muti käest ei julge ka küsida, sest on tõestamata võimalus, et mulle on sündmuste käigu kohta eelmisel õhtul korralik briifing tehtud. Lasen parem paar õlut ja jälgin, kuidas argielu Prikside elutoas ise kaltsuvaibana lahti rullub.
Esmaspäev, 27. jaanuar 67
Esmaspäev, 27. jaanuar Nädalalõpp oli tegus ja suuresti ebatervislik. Reedel lendas ämmamoor laivi. Hea, et enne ikka kõndimas sai käidud, ei jäänud kripeldama miskit. Et keegi ennast kokkamisega ära ei nihestaks, oli proua nurgapealse hiinaka tühjaks ostnud ja laud löödi servast servani kõiksugu nuudleid ja vürtsikasse plörusse uputatud maitsvaid juurikaid ja lihatükikesi täis. Kui kõht oli punnis, keskendusime joomisele ja telepurgis jooksvale EMA galaõhtule. Ega suurt muud meelde jäänud kui see, et Vaiko Eplikut ja Tauno Kangrot pole tark ühes toas ketist lahti lasta. Mingi kana neil igatahes omavahel kitkuda on, sest Rapla laululind leidis otse-eetris, et Kangro võiks enda meisterdatud auhinnakujud lahkesti sisse istuda. Laupäev oli mõnus. Pärile ei läinud, küll aga rappa. Toppisin kolm pindist Alexandrit seljakotti ning põrutasime Muti ja sõber Urvaga tolle udupeent uut drooni katsetama. No ikka puhas ilu oli. See, et ma seltskonnale loengut pidades kogemata laudteest kõrvale astusin ja lirtsuval pinnasel paar
68 Viina ja viineri vahel
peenemat põlvetõstesammu tegin, ei rikkunud tuju põrmugi. Mutile tegi mu väike etteaste muidugi hirmsasti nalja ja härra Karma lasi tal selle eest karistuseks mõni minut hiljem libedal rajal perseli potsatada. Droonikaadrid tulid uhked. Kui kõigil lõikudel kahte ülekaalulist kiilaneva pealaega õnnetust kusagil all paremas nurgas ennastunustavalt lehvitamas poleks olnud, saanuks korraliku loodusdoki kokku. Samme kogunes jalutuskäigul tublisti üle nelja tuhande, aga me tahtsime rohkem ja sestap mässasime selle veidralt piniseva lennumasinaga veel mitu tundi ka Viljandi vahel. Lõpuks oli külm nii sügavale kontidesse pugenud, et ainus mõistlik mõte tundus jälle natuke napsu võtta ning kõhupaituseks kanatiibu ja ahjulõhet vaaritada. Väga majesteetlik istumine. Pühapäevast ainult nii palju, et kõndisin ära, kütsin sauna ja lakkusin õlut. Sest ma sain. Täna sain ka. Sain tunda seda vana head kassi, kes oma rasvase persega sulle näkku istub ja selgeks teeb, et oled oma joomarlusega üks tavaline jalgadega kara, kes pole väärt seda, et maa teda kannab. Kella üheteistkümneks sain ikka kargud alla ja katsusin tasakesi end Päri sildini ja tagasi veeretada. Mind muide jälitab juba mitmendat päeva ühel kindlal lõigul paar varest. Ma pole suurem asi kummi-kummi entusiast, aga natuke kõhe oli ikka. Jääb loota, et neil on seal kuskil pesa, kust on hea möödujatele pähe sittuda. Linde kohtasin tegelikult ka tagasiteel. Aga neid ma ei näinud, vaid kuulsin. Üsna linnapiiril on selline päris lahmakas
Esmaspäev, 27. jaanuar 69
lepavõsa, kust kostis korralik laulupidu. Mina neid linde häälitsuste järgi ära ei tunne, aga saund oli igatahes täpselt selline nagu märtsi lõpus, kui päikesel on juba nii palju südikust, et julgeb räästa küljes rippuvad jääpurikad nutma panna. No täielik kevad ühesõnaga. Et palgapäev on alles nädalalõpus, elan säästurežiimil. Kõik jäägid saab ära menetletud. Olematu likviidsuse suurim pluss on muidugi see, et ei saa juua osta. Osav hobikokk aga suutis nädalavahetusest üle jäänud kalarapetest valmistada imemaitsva lõhesupi. See, et suurem osa poti sisust oli puljongileem, ei muutnud rooga kuidagi kehvemaks. Tuli lihtsalt süüa kaks portsu.
70 Viina ja viineri vahel
Teisipäev, 28. jaanuar Nädalalõpu Sakalas ilmus minu kaalulangetamisest lugu ja nüüd sahistatakse, et „Ringvaade” on ka tulemas. Eks näis. Hommikul jõusaalis oli Aiku ka end täitsa kettasse tõmmanud. Ajaleht oli riiuliservale sätitud ja vana ise hõõrus kahte kätt kokku, nagu hakkaks kohe Nukitsamehe „Rahalaulu” esitama. Kuna Muti end nädalavahetusel kummardades invaliidistas, oli terve saal vaid minu päralt. Kõigepealt istusime raskete rauavirnade keskele maha ja Aiku võttis mu nädala toidusedeli ette. „Tead, toidu poole pealt ei olnud väga vigagi, aga kui alkokoguseid vaatasin, võttis küll käed värisema,” tunnistas jõujuurikas ja meenutas õlgu võdistades aegu, kui temagi kõiki tõstmise vorme täie tõsidusega võttis. Leppisime kokku, et katsume alustuseks napsutarbimist tasapisi aina nädalalõpu suunas lükata, seni kuni sellest saab lõdvalt laskmise päeva osa. No see üks preemiapäev nädalas, kus võib lubada head sööki ja head jooki ilma südametunnistusepiinadeta. Nii et proovin nüüd
Teisipäev, 28. jaanuar 71
reedeni olla mees, kelle mootori hoiab töös mullivesi ja ilma võikatteta rukkileib. Mul on nüüd jõusaalis uus programm, aga sa vana raisk, kus see paneb higistama! Nagu korralik leiliring ikka. Aiku istus muidugi kuklas kinni ja vaatas, et ma ei viiliks. Tundub, et minu projektist hakkab otsapidi ka tema projekt saama. Tegelikult oleks mul väga hea meel, kui see nii oleks. Seni, kuni seda usun, ei pea ma ka muretsema selle pärast, et ta mind kolbapurustaja (no on selline harjutus, millega ebaõnnestudes sulle tõstekang vastu otsmikku kukub) tegemise ajal igaks juhuks pildistas. Aga äkki tegi ta seda hoopis selleks, et haiglas oleks mind millegi järgi kokku lappida? Uute harjutustega (mida Aiku nimetab rõhutatult meeste harjutusteks) on trenniaeg pikemaks veninud ja treeneri sõnul on tamp nüüd täpselt nii kõva, et väga hullemini ei tohikski enam. Üllataval kombel mulle sobib. Oleksin närvilisem, kui ma pärast rassimist mingit väsimust ei tunneks. Käisin täna tegemas intervjuud kohaliku veiniklubi presidendiga. Tund aega mahlakat dialoogi hõrkude söökide ja joovastavate jookide radadel tõmbas mao närviliselt korisema, aga saime ilma ettekandjalt seapraadi ja härmas viina tellimata ikka ilusti laiali mindud. Tänaval sattusin kokku kallite kolleegidega. Pealik ajas kulmud pealaele kokku, nagu oleks tonti näinud või nagu oleks ta täiesti kindel, et olen komandeeringus. Või töötan juba mingis järgmises asutuses. Igatahes, et mitte segadust tekitada, astusin igaks juhuks toimetusest läbi. Pealikule ütlesin, et tulin tasuta ajalehe ja kohvi järele.
72 Viina ja viineri vahel
Kõndima jõudsin alles sügaval pärastlõunal. Surusin klapid pähe ja sain telefoni näppides kiiresti aru, et minu itaalia keele õpingutes on valitsemas hetkeline madalseis. Mitte ei viitsinud pead suitsema ajada. Eks näis, kauaks laiskust jätkub. Panin ühe muusikaviktoriini ajal toimunud vestluse meenudes peale hoopis INXS-i lood ja pidin täitsa ära ahujeitama. No ühte-kahte lugu sellelt pundilt vahest teadsin, aga nii hea fiilinguga kraam! Selline muss, mis lihtsalt tekitab õige tunde. Ei loe tekst, harmoonia või pillisoolo. Loeb tunne, mida muusika sinus tekitab. Ja INXS lükkas hea tuju käigu sisse. Ma ei taha nüüd geilt kõlada, aga mojo’t, testosterooni ja iseteadlikku seksapiili tuli stereos sisse. Teel kohtusin ka tuttavate vanaprouadest musketäridega, kelle read olid poole hõredamad. Tundus, et Porthos ja Athos olid perearsti käest vererõhutablette välja nuiamas. Aga Aramis ja D’Artagnan paistsid kahtlaselt heas vormis olevat. Ja mulle tundus, et nemadki olid laupäevast lehte lugenud. Igatahes noolisid nad mind nii meela naeratusega, et pidin mitu korda pilgu üle õla viskama. Lihtsalt, et mitte lõpetada kusagil Päri paneelmaja ühiskeldris, üleni moosiga kokku määrituna ja punane kummipall suus. Olen täna kütnud õhtusse kahe kausi eilase supilurriga ja magu on sama tühi kui pangaarve. Söön nüüd kilo tomateid ja valan paar kruusi kohvi sinna põhja, ehk veab õhtuse kinotiiruni välja. Homme jälle, tibulilled!