Claudia Piñeiro
Neljapäevased lesed
Minu esimene trikk on see, et ma pööran tagasi aja, elustades taas kolmekümnendad aastad, selle kummalise perioodi, kui Ameerika tohutu keskklass pidi astuma pimedatekooli. Tennessee Williams, „Klaasist loomaaed“*
Sunduseta pole ka tragöödiat, üksnes räpane kodanlik draama. Samal ajal kui oma tassi pesed ja tuhatoose tühjendad, kired vaibuvad. Manuel Puig, „Tähevaiba all“
* Tennessee Williams, „Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid“. Tallinn, Eesti Raamat, 1976. Tlk Jaak Rähesoo. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Kõik selle romaani tegelased ja olukorrad on väljamõeldud ning igasugune kokkulangevus tegelikkusega on puhtjuhuslik.
1
Avasin külmkapi ja jäingi sedasi – käsi uksepidemel – puhkama, selle külma valguse ette, mis riiulitele paistis, tühja pea ja sihitu pilguga. Kuni tööle hakkas alarm, mis andis märku, et lahtise uksega pääseb külm õhk välja, ja tuletas mulle meelde, miks ma seal külmiku ees seisin. Otsisin midagi süüa. Kogusin taldrikule mõned eelmise päeva jäägid, soojendasin need mikrolaineahjus ja viisin lauale. Ma ei pannud laudlina, ainult ühe raffiakiust lauamati, mille olin toonud paari aasta eest Brasiiliast, viimaselt puhkusereisilt, mille kolmekesi koos veetsime. Perekonnana. Istusin akna alla, see polnud minu tavapärane koht lauas, aga mulle meeldis üksinda süües aeda vaadata. Ronie õhtustas sel õhtul, kõnealusel õhtul, Tano Scaglia juures. Nagu igal neljapäeval. Olgugi et see neljapäev oli teistsugune. Üks septembrikuine neljapäev aastal 2001. Kahekümne seitsmes september aastal 2001. Too neljapäev. Olime kaksiktornide kokkuvarisemise pärast ikka veel hirmul ja avasime kirju kummikinnastega, kartes neist valget pulbrit leida. 9
Juani oli välja läinud. Ma ei küsinud temalt, kellega või kuhu. Juanile ei meeldinud, kui ma küsisin. Aga ometigi ma teadsin. Või oletasin, ja seepärast arvasin, et teadsin. Ma peaaegu ei teinudki nõusid mustaks. Olin juba mõne aasta eest leppinud sellega, et me ei saanud koduabilisi enam täistööajaga palgata, ja meil käis ainult üks naine kaks korda nädalas suuremaid töid tegemas. Õppisin siis võimalikult vähe määrima, õppisin mitte kortsutama, voodit peaaegu mitte sassi ajama. Mitte et see raske töö oleks olnud, aga nõude pesemine, voodite tegemine või riiete triikimine meenutas mulle seda, mis mul kunagi oli ja mida enam polnud. Mõtlesin jalutama minna, aga mind hoidis tagasi kartus Juaniga kokku sattuda ja et ta võiks arvata, et ma luuran tema järele. Oli palav, öö oli tähine ja särav. Mul polnud tahtmist pikali heita ja voodis unetult vähkrema hakata, mõttes mõni kinnisvaratehing, mille sõlmimiseni ma kuidagi ei jõudnud. Sel ajal tundus, nagu oleksid kõik tehingud loodud nurjuma enne, kui mina oma vahendustasu saan. Majanduskriis oli juba mitu kuud kestnud, mõned oskasid seda paremini varjata kui teised, aga ühel või teisel viisil oli see meil kõigil elu muutnud. Või hakkas muutma. Läksin oma tuppa sigareti järele, plaanisin Juanist hoolimata välja minna, ja mulle meeldis jalutades suitsu teha. Mõtlesin poja magamistoast möödudes sinna sisse astuda ja sealt sigaretti otsida. Aga ma teadsin, et poleks sealt leidnud seda, mida otsin, et see oleks olnud vaid ettekääne sisenemiseks ja ringi vaatamiseks, ja ma olin juba hommikul ringi vaadanud, kui tema voodit üles tegin ja ta tuba korrastasin, 10
ja ka siis polnud ma leidnud, mida otsisin. Astusin edasi, mu öökapil oli uus suitsupakk, avasin selle, võtsin ühe sigareti, süütasin selle ja läksin trepist alla, et välja minna. Just sel hetkel astus sisse Ronie ja mu plaanid muutusid. Sel õhtul ei läinud midagi plaani järgi. Ronie suundus otse baarikapi juurde. „Juba nii vara …“ laususin talle trepijalamil. „Jah,“ ütles ta ning läks klaasi ja viskipudeliga üles. Ootasin hetke seal seistes ja seejärel järgnesin talle. Möödusin meie magamistoast, aga seal teda polnud. Ka vannitoas mitte. Ta oli katuseterrassile läinud ja end seal ühel lamamistoolil sisse seadnud, et jooma hakata. Nihutasin ühe tooli lähemale, istusin tema kõrvale, ja ootasin vaikides samasse suunda vaadates. Tahtsin, et ta mulle midagi räägiks. Ei midagi tähtsat ega lõbusat, mul polnud isegi vaja, et ta mulle midagi mõtestatut ütleks, lihtsalt et ta räägiks, täidaks oma osa selles minimaalses vestluses, milleks meie jutuajamised aja jooksul muutunud olid. Vaikiv kokkulepe omavahel aheldatud valmislausetest, vaikust täitvatest sõnadest, et vaikusest endast rääkima ei peaks. Tühi jutt, sõnakestad. Kui ma kurtsin, ütles Ronie, et me räägime vähe sellepärast, et veedame liiga palju aega koos, et ei saagi olla paljust rääkida, kui me suurema osa päevast teineteise kõrvalt ei lahku. Ja nii oli see olnud alates hetkest, mil Ronie kuus aastat tagasi töötuks jäi, ja ta ei leidnudki midagi muud, välja arvatud paar projekti, mida ta kunagi ellu ei viinud. Mulle ei läinud korda niivõrd teadasaamine, miks suhe sõnavaeseks oli jäänud, kuivõrd see, miks märkasin ma seda alles siis, kui vaikus end kodus juba sisse oli seadnud, nagu kauge sugulane, keda tuleb majutada 11
ja võõrustada, sest muud üle ei jää. Ja miks see mulle haiget ei teinud. Võibolla võttis valu võimust tasapisi, vaikuses. Täpselt nagu vaikus. „Toon omale klaasi,“ ütlesin. „Too jääd, Virginia,“ karjus Ronie, kui ma juba läinud olin. Läksin kööki ja spekuleerisin jääanumat täites Ronie varase kojutuleku eri põhjuste üle. Kaldusin arvama, et ta oli kellegagi tülli läinud. Kindlasti Tano Scaglia või Gustavoga. Martín Urovichiga mitte, Martín polnud juba ammu kellegagi tülitsenud, ka iseendaga mitte. Tagasi terrassile jõudes küsisin seda temalt otse, ma ei tahtnud sellest järgmisel päeval tennist mängides kuulda, eriti veel mõne teise naise käest. Töötuks jäämisest saati pidas Ronie teatud vimma, mis kõige ebasobivamal hetkel välja lõi. See sotsiaalse kohanemise mehhanism, mis aitab meil jätta ütlemata selle, mida ütlema ei peaks, oli mu meest juba tükk aega alt vedanud. „Ei, ma ei tülitsenud kellegagi.“ „Miks sa siis nii vara koju tulid? Sa ei tule neljapäeviti kunagi enne kella kolme hommikul.“ „Täna tulin,“ ütles ta. Ja rohkem ei lisanud ta midagi ega andnud ka võimalust minul rääkida. Ta tõusis püsti ja nihutas lamamistooli terrassipiirdele lähemale, keerates mulle peaaegu selja. See polnud lugupidamatus, vaid lava vaatamiseks parimat kohta otsiva pealtvaataja käitumine. Meie maja asetseb Scagliate maja suhtes põiki, vastamisi, vahele jääb kaks või kolm maja, aga kuna meie oma on kõrgem, võis siit – isegi hoolimata Iturriate paplipuudest, mis vaadet varjasid – peaaegu täielikult näha katuseid, parki ja basseini. Ronie vaatas basseini poole. Tuled olid kustus ja polnud suurt midagi näha. Küll aga kujusid, piirjoont; võis 12
aimata, kuidas vesi liikus ja türkiissinistele kahhelkividele erinevaid varje joonistas. Tõusin püsti ja toetusin Ronie lamamistooli seljatoele. Öövaikust kinnitasid Iturriate paplipuud, mis kuumas tuules õõtsusid, kõlades, nagu sajaks keset seda tähist ööd vihma. Ma ei teadnud, kas jääda või ära minna, sest hoolimata äraolevast hoiakust polnud Ronie mu lahkumisele vihjanud, ja see tähendas mulle juba palju. Jälgisin teda tagant, üle puitseljatoe. Ta niheles aegajalt lamamistoolis õiget asendit leidmata, ta oli närvis. Hiljem sain teada, et asi polnud närveerimises, vaid hirmus, kuid siis ma seda veel ei teadnud. Ja seda oligi raske kahtlustada, Ronie polnud kunagi midagi kartnud. Isegi mitte seda, mis mulle hirmu tegi, hirmu, mis oli tekkinud mõne kuu eest ja mis ei jätnud mind maha ei päeval ega ööl. See, mis pani mind külmkapi ees seistes unustama, mida ma parajasti tegin. Hirm, mis saatis mind alati, isegi kui muud teesklesin, isegi kui naersin, isegi kui ma millest tahes rääkisin, isegi kui tennist mängisin või mingit dokumenti allkirjastasin. Mis hoolimata Ronie seatud vahemaast pani mind sel õhtul teeseldud loomulikkusega ütlema: „Juani läks välja.“ „Kellega?“ tahtis ta teada. „Ma ei küsinud.“ „Mis kell ta tagasi tuleb?“ „Ma ei tea. Ta läks rulluiskudega.“ Jälle vaikus, misjärel ütlesin: „Automaatvastajal oli Rominalt sõnum, nad pidid paar tiiru tegema. Äkki on tiir mingi nendevaheline salasõna?“ „Tiir on tiir, Virginia.“ „Ma siis ei muretse?“ „Ei.“ „Ilmselt on ta temaga.“ „Ilmselt küll.“ Ja jälle saatis meid vaikus. Hiljem oli veel sõnu, vist, aga ma ei mäleta. Vaikiva kokkuleppe korduv muster. Ronie valas omale teise viski, 13
mina ulatasin jääd. Ta haaras peotäie kuubikuid ning mõni kukkus põrandale ja libises piirdeni. Ta jälgis neid pilguga, tundus, nagu oleks ta hetkeks vastasmaja unustanud. Tema vaatas jääkuubikuid ja mina vaatasin teda. Ja vahest oleksimegi sedasi jätkanud, pilke ristates, aga just sel silmapilgul pandi Scagliate basseini juures tuled põlema ja keset paplivihma kuuldus hääli. Tano naeru. Muusikat – kõlas midagi kaasaegse ja kurva džässi sarnast. „Diana Krall?“ küsisin, aga Ronie ei vastanud. Ta läks jälle pingesse, tõusis püsti, lõi jalaga jääkuubikuid, istus uuesti, pani rusikas käed suhu, surus hambad kokku. Teadsin, et ta varjas minu eest midagi, mida ta seal suus kokku surus, et see välja ei pääseks. Midagi seoses sellega, millelt ta pilku ära ei saanud pöörata. Mingi vaidlus, kiivustunne, põlastus, mida ta välja ei kannatanud. Naljaks maskeeritud alandus – Tano spetsialiteet, mõtlesin. Ronie tõusis jälle püsti ja astus terrassipiirdeni, et paremini näha. Ta tühjendas oma viskiklaasi. Seal paplipuude vahel seistes ta vaatas ega lasknud minul näha. Aga ma kuulsin ühte sulpsatust ja oletasin, et keegi sukeldus Scagliate basseini. „Kes hüppas?“ küsisin ma. Vastust ei tulnud. Ja mulle ei läinud korda mitte see, kes hüppas, vaid vaikus, sein, mille vastu ma iga kord lähedust otsides põrkasin. Kasututest pingutustest kõrini, läksin alla. Ma polnud vihane, aga oli ilmselge, et Ronie polnud mitte minuga, vaid seal, üle tänava, sõpradega Scagliate basseini sukeldumas. Jõudsin vaevalt trepist alla hakata astuma, kui Tano majast kostnud džäss poole taktilöögi pealt katkes. 14
Läksin alla kööki ja loputasin klaasi põhjalikumalt kui vaja, jälle täitus mu pea mõtetega, mis sinna ära ei mahtunud. Mõtlesin Juani, mitte Ronie peale. Olgugi et üritasin seda mitte teha ja selleks võtteid otsisin. Nagu need, kes uinumiseks lambaid loendavad, meenutasin pooleliolevaid kinnisvaratehinguid, kellele Gómez Pardode maja näitaksin, kuidas saaksin teha nii, et Canettide ostu finantseeritaks, sissemaksu, mille olin unustanud Abrevayadelt küsida. Ja taas ilmutas end Juani, mitte Ronie. Veel selgem, veel intensiivsem Juani. Kuivatasin klaasi ja panin selle ära, aga võtsin selle vee jaoks uuesti välja, pidin midagi võtma, et magada saaksin. Midagi, mis mind voodile oimetuks jätaks. Mu ravimikapis pidi mõni sobiv tablett leiduma. Õnneks ei jõudnud ma midagi võtta, sest kuulsin trepil kiirustavaid samme ning seejärel karjatust ja põntsu, tumedat, rasket, vastu puitu. Jooksin sinna ja leidsin eest oma abikaasa, pikali maas, üks luu jalast läbi liha välja turritamas, ise üleni verine. Mul läks pea uimaseks, kõik mu ümber käis ringi, aga ma pidin end kokku võtma, sest olin üksinda ja ma pidin teda aitama, ning mul oli hea meel, et ma midagi võtnud polnud, sest ma pidin ka rõhksidet kasutama ja ma ei teadnud, kuidas seda teha, kasvõi mingi riidelapi siduma, puhta salvrätiku, verejooksu peatama ja kiirabi kutsuma; ei, kiirabi mitte, sest neil läheb kaua, pigem otse kliinikusse, ja jätma Juanile kirja. „Läksime isaga midagi tegema, aga tuleme kohe tagasi, kui midagi on, helista mulle mobiilile. Kõik on hästi. Loodan, et sinul samuti. Musi. Ema.“ Kui teda autoni lohistasin, karjatas Ronie valust ja see lõi mul pea selgeks. „Virginia, vii mind Tano juurde,“ karjus ta. 15
„Keegi ei saa endale halva mulje jätmise luksust lubada, sest varem või hiljem …“ On neljapäeva õhtu Buenos Airese lähistel asuvas eranaabruskonnas uhkes eramus. Basseini põhjas lebab kolm surnukeha. Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud. Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust?
kirjastus.postimees.ee
16