Soo

SOO

Oskar Luts

SOO NOVELL

Tallinn 2020

Oskar Luts „Soo“ Esmatrükk pealkirjaga „Kirjutatud on...” (Tartu 1914) Kordustrükk pealkirjaga „Soo“ 1920, 1938, 1944, 1953

Täname: Anders Luts, Kristian Taska, Ivar Vendelin, Kristo Kooskora, Ants Viirmaa, Ergo Kuld, Martin Algus Fotod filmi „Soo“ (rež. Ergo Kuld, sts. Martin Algus) võtetelt 2020. aastast. Osades Franz Malmsten (Toomas), Hanna-Ly Aavik (Metskass Hilda), Martin Kork (Madjak), Indrek Taalmaa ( Jakup), Epp Eespäev (Metskassi ema), Helgur Rosental ( Juku), Liis Lass (Liis), Märten Matsu ( Jannu), Grete Kuld (Preili Martinson)

Keeletoimetus:

Fotod:

Kujundus:

Paber:

Tiina Klooster Robert Lang, Venno Kornak (lk 22, lk 56, lk 62, lk 144) Trükikoda Joon, Kristo Kooskora Munken Pure Rough 120g

Trükk:

Väljaandja:

Trükikoda Greif Apollo Film Productions, Veiko Esken ja Tanel Tatter

© 2020. Apollo Film Productions. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9916-4-0240-5

SISUKORD

Liis.

Juku.

Soo. Metskass. Öö.

Hommik.

Järv.

Viimsi. Öösised juhtumised.

Pidu.

Mõraga pada.

Nädal hiljem.

Sookoll.

Kirjutatud on ...

Lõpuarve.

Lõpp.

7 17 21 25 31 41 55 69 79 103 119 133 149 181 215 237

LIIS.

„Aa, madam Liis!“ „Kas sa pead oma suu! Vaevalt saab õue, kui sõimama hakkab.

Viis aastat ei ole inimest näinud, ja kui siis näed, siis sõimab, pagan. Kasi tuppa, söök on laual.“ „Tere, austatud madam! Kõigepäält nõuab viisakus, et mind seisuse kohaselt vastu võetaks. Mina olen nüüd –“ „Samasugune krants, nagu ennegi.“ „Pardon! Ära unusta, et neli aastat väljamaal elasin. Ja välja­ maa, see on juba midagi teist. See on – see on – väljamaa. Teie jaoks aga, austatud täditütar, mõtlesin uue nime, sest aima­sin üsna õieti, et Te‚ Madam Liisiga‘ enam rahul ei ole. Teie nimi ei pea tänasest päevast mitte enam madam Liis olema, vaid‚ Kõr­gesti austatud madam Liis‘.“ „Seda sa tont õppisid väljamaal.“ „Pardon. Mina õppisin väljamaal maalikunsti.“ „Maalikunsti!“ „Liis, ära aja hinge täis. Sa võid mulle kõik ütelda, aga minu kunstist pead aukartusega kõnelema. Poleks see neetud juut Pariisis mind minu ateljeest Quartier latin’ilt just enne kunsti­näitust välja 7

Soo ajanud, siis oleksin oma pildi eest „Surev roos“ tingi­mata esi­mese auhinna saanud. Aga enne kui uue korteriga ära har­ju­sin, et tööd rahulikult lõpetada, oli näitus käes, ja mina jäin oma pildiga hiljaks. Pea meeles, et ainult see juut, see neetud juut selles süüdi on, et ma esimest auhinda ei saanud ja praegu veel Euroopa kuulsus ei ole. Ja sellepärast peab sul aukartus minu ees olema.“ „Olgu. Püüan aupaklik olla. Tule sisse.“ „Hää küll, ma tulen. Aga ainult selle tingimisega, et mind seisuse kohaselt vastu võtad.“ „Kurivaim oma seisusega,“ uriseb täditütar ja viib teenija abil minu pakid sisse.

Vaatan õues ümber. Jaa, sel kohal pole viga. Järv, mets, majad sääl kaugemal ... Siin võib suve jooksul midagi teha. Pääasi, olen siin hääde inimeste hoole all, ja see maksab ka midagi.

Astun sisse ja asun ilma pikema jututa söögilauda. „Madam Liis! Pardon – Kõrgesti austatud madam Liis!“ „Noh?“ „Sa ei ole, nagu näha, ikka veel sest klimbisupi-haigusest lahti saanud. Kui enne väljamaasõitu sinu endises elukohas käisin, siis kostitasid mind ka klimbisupiga. Nüüd, vaevalt saan jala, nõnda öelda, kodumaa pinnale – jällegi klimbisupp ees. Mis peab nii saama?“ „Söö, ära mõnita.“ „Kus viibib Teie aus teinepool?“ „Aus teinepool on praegu Sõrrul. See on küla, teiselpool järve.

Ta ehitab sääl veskit.“ „Soo. Ja kuida tunnete enese siin võeras nurgas olevat? Nagu mulle kõneldi, olete alles hiljuti siia kolinud.“ „See võeras nurk hakkab juba kodusemaks minema. Esiti oli 8

Soo siin muidugi igav. Nüüd olen ümberkaudsete inimestega tutta­ vaks saanud.“ „Igatahes on sul juba keegi, kellega sa tühja juttu võid ajada.“ „Pagan sind! Millal olen ma tühja juttu ajanud. Mis ma pean tegema. Ega ma hunt ei ole, et metsas elan ja inimestega tegemist ei tee.“ „Pardon. Hunt ei ole sa igatahes mitte, ja see ei meeldiks minule ka sugugi, kui minu hää täditütar hunt oleks, aga – aga – Mis ikkagi tõsi on ja tõeks jääb, on see, et sa õrnem sugu oled; ja õrnem sugu ja tühi jutt ei ole üksteisele mitte väga võerad.“ „Väljamaal-olekust pole aga mingit kasu olnud.“ „Kuida nii?“ „Oled seesama hambahirv, mis ennegi.“ „Imelik asi. Ei käinud ma väljamaal ometi mungaks õppimas.“ Lühikene vaikus. Mina ja minu hää täditütar sööme klimbisuppi. Meie oleme – pääle teenijatüdruku, kes köögis talitab – ainsamad inimesed kogu majas. Lapsi ei ole Jumal täditütrele ja tema mehele seni annud, ehk nad küll juba seitse aastat abielus on. „Austatud madam, miks ei tule kurg teile võersile?“ „Sellega temal ka juba asja.“ „Mingit muud asja, kui et ma ristiisaks tahan saada. Ja Teil, madam, oleks endal siis ka parem. Mõtelge, ainult, kuida Te siin praegu olete: üksi nagu hunt metsas. Ei, Teie olete tõesti hunt, auline täditütar. Mispärast ei tule kurg?“ „Kellele teda vaja on?“ „Oo, teda on väga vaja, madam. Juba Pariisis mõtlesin selle pääle, et kui ühekorra tulen, siis jooksevad mudilased mulle vastu ja ütlevad onku. Ja siis kujutasin endale ette, missuguse uhke näoga sa vaatad: need on kõik minu omad.“ 10

O. L ut s „Palju sa neid siis arvasid juba olevat?“ „Palju. Neli, viis tükki. Ei, imestan väga, et – Nüüd saan aru, mispärast sul siin igav on ja mispärast sa tühje jutte pead rääkima. Sa teeksid palju vähem pattu, kui sul mõni pisike põngerjas majas oleks, kes ema! ema! karjub ja põlle küljes ripub.“ „Põrguline!“ „Mitte üks põrm. Tee selgeks, et ma valetan.“ Jälle vaikus. Laua all laulab kass oma tasast laulu, kuna koer minuga juba täiesti sõbraks on saanud ja teraselt igale suutäiele järele vaatab, mis mina laualt võtan. Õues kaagutavad kanad, läbi lahtise akna voolab lillelõhna ja sääski sisse. Kaugemal kohiseb järv. „Koer, kuida su nimi on?“ „Auh, auh.“ „Valetad. Nii see küll ei ole. Aga kas näed seda lihatükki? Noh, amps! Oo, sa oled koolitatud koer, sa mõistad suutäit õhust kinni võtta.“ „See on meie Tuks,“ ütleb täditütar. „Aa. Ja kass?“ „Pupi.“ „Tuks ja Pupi – tubli. Püüame hääga läbi ajada.“ Täditütar on mõttes. Mispärast on täditütar mõttes? Ennemalt ei jõudnud ta kahte minutitki oma suukest kinni pidada. „Liis, ae!“ „Ae!“ „Ole häälaps, ütle, on siin lähedal ilusaid tütarlapsi?“ „Kas sul neist väljamaal veel puudu oli?“ „Seda mitte. Aga ma olen harjunud, et mul igalpool ... Ära unusta, et ma kunstnik olen. Minu vaim nõuab alatist – kuida ma 11

Soo pean ütlema, see eesti keel on ka nii vaene – nõuab alatist alatist imetlemist. Ütleme imetlemist. Saad aru: mina olen kunstnik, ja minu vaim nõuab alatist imetlemist.“ „Mispärast mitte lihtsalt: imestamist?“ „Sääl on vahe, kulla Liis. Kõik, mis ilus, seda imetletakse.“ „Rahusta end, sinu vaim leiab siit küllalt, keda imetleda.“ „Ah tõesti? Ei, madam, sa ei pea mitte arvama, et — Vaatan täiesti kunstniku seisukohalt, ilma mingi —“ „Naljakas inimene! Mis on minul arvata.“ „Sa vaatad nii, nagu –“ „Ohoo, siis ei ole su süda puhas, kui sa minu süütut vaadetki ei kannata.“ „Oh sa vaene süütus! Kas mäletad, neiu ... Olevat Iiri rahvaviis ... Kas mäletad, kui sa veel linnas koolis käisid, kuida ühekorra ... Aga see ei puutu asjasse. Mis ma ütelda tahtsin, jah, et sa ei pea mitte arvama, et – Oldakse ülepää väga visa kunstniku hingest aru saama.“ „Toomas!“ „Aa?“ „Arvan, sa oled hoopis käest ära ja lubasid endale Pariisis kunsti katte all mõndagi, mis —“ „Mõndagi, mis – Noh?“ „Mõndagi, millel kunstiga midagi ühist ei ole.“ „Asjata arvamine, madam. Täiesti põhjendamata arvamine.

Ja see on kohe üks näitus, kuida võhikud kunstnikust aru saavad.

Võhik redutseerib kõik kunstniku asted enese isiku pääle ja vaatleb neid läbi oma ihade prilli; kunstnik näeb ainult täielikkust, ilu; isegi kehavormides, jaa. Sa ei tarvitse sugugi naeratada.“ „Kunstnikud on üliinimesed?“ 12

O. L ut s „Võhikuga võrreldes on kunstnik üliinimene.“ „Ja ei lange kunagi inimlikkude nõrkuste ohvriks?“ „Kui kunstnik – mitte kunagi. Kui inimene – jaa“ „Aga üleüldse langeb ta ometi, nii palju annad sa järele?“ „Selle vastu pole kunagi vaieldud.“ „See peab ilmlõpmata peen mõõt olema, mis ära määrab, kus kunstnik lõpeb ja inimene algab.“ „Mitte nii peen, kui sa arvad, madam. Mõtle ainult, et mõlemad ühel ja samal momendil olla ei saa, siis näib sulle ka see piir selgem, mis neid üksteisest lahutab.“ „Kuida võib sama keha, mis teid kui inimesi kord inimlikule nõrkusele ahvatles, pärast kui kunstnikka oma vorme imest– imetlema panna?“ „Selles seisab piir, mis sina nii peene leiad olevat. Enne vaatas inimene, nüüd vaatab kunstnik.“ „Ah enne vaatab alati inimene?“ „Põrgu põhja sind, Liis! Sa võtad sõnast kinni. Öeldakse õigusega, et inimene maal töntsiks jäävat.“ „Jah, kallis Toomas, kõigile ei ole osaks antud Pariisis elada.

Sa arvad, ma ei tahaks Pariisis elada? Oi, vii mind kord Pariisi, Toomas!“ „Mina ei vii sind Pariisi.“ „Vii ikka.“ „Kuhu ma niisuguse maa-memmega lähen, kes lihtsamatestki seletustest aru ei saa. Sind ei lastagi Pariisi. Sinu vaim on nüri.“ „Ma sääl teritan.“ „Selleks peavad vaimul loomulikud kalduvused olema.“ „Puuduvad need minul?“ „Nagu näha. Mis on, Tuks? Veel tahad? Kui meie sõprus nii 13

Soo ruttu edeneb, siis oleme kahekümne nelja tunni pärast lahutamata. Või oled ainult söögi ajal nii lahke? Noh – amps! Aga Pupi peab ka midagi saama. Pupi!“ „Sa hakkad minuga juba esimesel päeval krillima, Toomas,“ ütleb täditütar. Kuida peaksin mina, kui võhik, targem olema kui teised võhikud. Kus viga näed laita – sääl tule ja aita ja õpeta mind kunstniku hingest aru saama; võib olla, saab minust pikapääle siiski asi, kõige vaimunüriduse pääle vaatamata. Mis aga imetluse objektidesse puutub, siis on neid siin küllalt. Ühtlasi jätan sulle täieliku vabaduse neid just niisuguse prilli läbi vaadelda, nagu ise tahad.“ „Oo, Liis, mis jääb sulle muud üle. Arvad, et oma vabadust ses punktis kunagi kitsendada laseksin.“ „Sombul on ilus peretütar, nagu õun.“ „Küll ma nad üles leian. Jäta see minu mureks. Ja kui sa arvad, et oma banaalsete võrdlustega minu uudishimu äratad – siis eksid.

Nagu õun ... Peretütar, nagu õun ... Oh see igavesti äratallatud õun! Ja üleüldse ei meeldi mulle need õunanäoga külailudused, kui õigust ütlen. Tahaks iseloomulikka, tüüpilisi nägusid.“ „Soo serval elab Metskass.“ „Metskass? Ohoo, see läheb juba.“ „Aga Metskassil on kaks peigmeest. Ole ettevaatlik.“ „Ma ei tulnud maale abielu õnnesid rikkuma, madam. Tulin maalima.“ „Vast soovid nüüd oma tuba vaadata, Toomas.“ Läheme Liisiga mööda kitsast, pimedat treppi teisele korrale. Üleval on ootamata suur ja valge tuba. Vaatan välja. Puude vahelt sätendab järv, nagu hõbedane karikas. Teisel kaldal on sinav männi­mets.

14

O. L ut s „Siin siis.“ „Jah, siin. Siin ei eksita sind keegi. Siin võid teha, mis iganes tahad.“ „Aga kui ma ta põlema pistan?“ „Mis asja?“ „Selle toa, selle maja.“ „Ära unusta, et siis ka sinu oma asjad tules hukka saavad.“ „Sul on õigus, madam. Anna oma käsi, tahan sulle patsi lüüa sinu hoole eest. Kui ühekorra rikkaks saan, ehitan lossi, kutsun su võersile, panen kuldsele järile istuma ja annan jumalate jooki juua.

Kõige maailma täditütarde kuninganna ja jumaldatud madam Liis, tänan sind selle pelgupaiga eest, mis sa minule valmistanud.

Siin võin puhata maailma kärast ja mõtteid koguda ilusate tööde jaoks. Madam, sa oled mulle praegusel silmapilgul nii armas, et sulle häämeelega suud annaksin. Marmorist lossini ja kuldse järini läheb muidugi veel natuke aega, ja jumalate jooki oodates tuleb sul pisut jänu kannatada; seni aga maalin sust lõpmata ilusa pildi. Tagaseinaks saab järv, männimets ... Oo, kui ma sust teist Monna Liisat ei loo, siis nean oma pintsli ära igaveseks ajaks ja hakkan katuseid tõrvama.“

15