Esimene peatükk
L
anal oli igav. Vihm oli lõpuks järele jäänud, aga tüdrukul polnud kelle gagi mängida. Tema vanem vend Harrison mõtles tavaliselt välja kõige imelisemaid mänge: näiteks ümar laua rüütlid või siis sõdurid ja zombid. Aga sestsaadik kui ta oli hakanud põhikoolis käima, oli Harrison muutunud. Ta oli m uutunud
13
Ben Miller
tõsiseks. Ehkki ka temal oli koolivaheaeg, istus ta kogu aeg oma toas ja õppis. Kui Lana pärast hommikusööki koputas, et uurida, kas vend tahab puuonnis mängida, oli too ukse Lana nina all sõnagi lausumata kinni pannud. Nüüd, kümme minutit hiljem, oli Lana läinud tagasi kontrollima, ega vend meelt ole muutnud, aga nägi uksel suurt silti, mis teatas:
POOLELI ON VÄGA TÄHTSAD KODUSED ÜLESANDED. MITTE SEGADA. See on päris kindlasti mõeldud emale ja isale, mõtles Lana. Vean kihla, et salamisi loodab ta, et ma kutsun uuesti teda mängima ... Seekord otsustas ta mitte koputada ja avastas
14
Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu
Harrisoni istumas, pingsalt keskendunud laual olevatele raamatutele ja paberitele. „Kas sa silti ei näinud?“ küsis ta üles vaata mata. „Mida sa tahad?“ „Mõtlesin lihtsalt, kas sa tahaksid äkki mängida?“ Harrison ei tõstnud ikka veel pilku. „Me võime mängida just seda, mida sina tahad. Poksijaid. Piraate. Politseid. Kõik sobib!“ Harrison ohkas ja pani pastaka käest. Ta võttis prillid eest ja mudis ninajuurt. Lana oli
Ben Miller
näinud isa seda tegemas ja Harrisoni arvates pidi see ilmselt jätma temast täiskasvanud ja tähtsa inimese mulje. „Lana,“ ütles ta. „Mul pole enam mängi miseks aega. Kas sa tead, mis asi on soot?“ Lana ei teadnud. „See on niisugune järv, mis tekib, kui jõgi on liiga käänuline. Igatahes loen ma praegu sootide kohta.“ „Ehk pärast seda?“ pakkus Lana. Harrison kortsutas kulmu. „Noh, pärast soote pean ma hakkama Archimedese kohta õppima.“ Lana vaatas venda tühjal pilgul. „Ta on Vana-Kreekast,“ seletas Harrison. „Ta on sisuliselt esimene teadlane.“ „Tundub põnev,“ soostus Lana, ehkki päris kindlasti ei olnud see nii. Ta püüdis kõigest
16
Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu
väest pettumust mitte välja näidata. See ei õnnestunud. Harrisoni ilme leebus. Osa temast tun dis nende seiklustest puudust. Lana läks alati täiesti mängu sisse, ükskõik mis mängu nad ka ei mänginud. Vaevalt leidus politseinikku, kes oleks pühendunud sama innukalt seaduse ja korra kaitsmisele, või zombit, kes oleks püüd nud sama otsustavalt inimkonda hävitada kui tema väike õeke. „Anna andeks,“ ütles ta. „Varsti võtame midagi ette, ausõna.“ Aga Lana teadis, et see pole tõsi.
Oli aeg kasutada äärmuslikke meetodeid. Kui Lanal oli vaja tuju tõsta, siis meeldis talle
17
Ben Miller
minna tualettlaua juurde, millel ema lõhna õlisid hoidis. Lanal oli tegelikult nendega mängimine keelatud, aga kõigis neis pudelites, nende kummalistes nimedes ja uhketes kujudes oli mingi võluvägi, millele oli raske vastu seista. Niisiis hiilis ta vanemate tuppa ja vaatles tervet kollektsiooni, uuris iga viimast kui üht, kuni ta pilk langes pikale veripunasest kristallist pudelikesele, mille keskkohale oli loogeliste kuldsete tähtedega trükitud sõna „Lummus“. Ta võttis ettevaatlikult korgi maha ja nuusutas. Korraga kostis väga lähedalt ema hääl. „Oh, tänu taevale! Sadu on järele jäänud!“ Lana sattus paanikasse, kohmerdas pudeli kese korgiga ja pritsis endale kogemata lõhna õli vasakusse silma. „Ai!“ niuksatas ta nägu vastu käsivart surudes.
18
Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu
Ema torkas pea ukse vahelt sisse. Ta kortsutas kulmu ja nuusutas õhku. „Mis lõhn see on? Kas lõhnaõli?“ „Mina ei tunne midagi,“ kinnitas Lana. Ta peitis pudeli kiiresti selja taha. Silm tulitas ja vasakule põsele veeres pisar. „Kas sul on kõik hästi?“ küsis ema murelikult. Siis Lanal koitis: ema arvab, et ta on õnnetu. „Harrison ei taha minuga mängida,“ kaebas ta kiiresti kurba nägu tehes. Ema noogutas mõtlikult. „Ma tean,“ nõustus ta. „Ta muretseb eksamite pärast.“ „Aga miks?“ ei saanud Lana aru. „Ta on alles põhikooli esimeses klassis. Eksamiteni on terve IGAVIK.“ „Ta tahab lihtsalt valmis olla,“ ütles ema, murenoot hääles. „Tead ju, milline ta on.“ „Mul on ilma temata igav.“
19
Ben Miller
„Oh, Lana. Mul on hirmus kahju.“ Ema sirutas käed ja embas Lanat kõvasti. Lana tundis, et ta hakkab päriselt nutma. „Su vend hakkab suureks saama. Nii see käib.“ Kui ta juba oli nutma hakanud, sai Lana aru, et ei suuda järele jätta. „Lähme välja ja teeme su rõõmsamaks,“ ütles ema kindlalt, võtnud otsuseks tütre tuju tõsta. „Lähme õige koos Grimmide super marketisse!“ „Kuhu?“ „Oh, see on väga põnev,“ ütles ema tõsiselt. „Paistab, et külaplatsile on eikusagilt üleöö tekkinud supermarket! Ma nägin seda täna hommikul jalutamas käies.“ Lana ohkas pettunult. „Meil on koolivahe aeg,“ rõhutas ta. „Me peaksime tegema tore daid asju. Ja supermarketid ei ole toredad.“
20
Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu
„Lähme ikka,“ vastas ema. „Ma ostan sulle midagi head.“ Lana kikitas kõrvu. „Mida head? Raamatu?“ Võimalik, et ta ei saa Harrisoniga lõbusaid seiklusi kaasa teha, aga kui ta leiab endale uue raamatu, siis võib ta vähemalt lugeda kauge test maadest ja uljastest põgenemistest. „Jah, kui sa tahad raamatut. Nii, mina lähen nüüd alla ja ütlen isale, et me läheme välja. Loodetavasti on selleks ajaks, kui sina alla jõuad, kõik mu lõhnaõlid õigel kohal tagasi.“ Lana püüdis näole süütut ilmet manada. „Ka see, mida sa selja taha peidad,“ lisas ema sõbralikult naeratades.