I Vana professor veeretas argiseid mõtteid. Ta oli selleks liiga palju lugenud, liiga palju mõtisklenud, ka liiga palju kirjutanud, et söandada isegi endamisi, niivõrd ebanormaalses olukorras, kuuldavale tuua midagi muud kui kolmanda klassi õpilase kirjandi väärilist banaalsust. Ilm oli ilus. Soe, kuid mitte liialt, sest värske kevadine tuul voogas õrnalt ja vaikselt läbi maja katusega kaetud terrassi; maja oli üks viimaseid künka tipus, kinnitudes kalju külge nagu kaugele paistev tunnimees vanas pruunis külas, mis kõrgus piirkonna kohal kuni turistide linnani all, kuni luksusliku alleeni vee ääres, millest võis aimata roheliste palmide tippe ja valgeid eramuid kuni rahuliku ja sinise, rikaste mereni välja, mille pind oli äkitselt paljaks kooritud seda tavapäraselt katvast küllusekihist – kroomitud jahtidest, musklis veesuusatajatest, kuldpruunidest tüdrukutest ja lebakil paksudest kõhtudest väljakutsuvate suurte jahtide pardal –, ja sellele tühjale merele oli kaldast viiekümne meetri kaugusele kinni jäänud teisest maakera otsast saabunud uskumatu roostetanud laevastik, mida vana professor hommikust peale oli jälginud. Kohutav peldikuhais, mis oli eelnenud laevastiku ilmumisele nii nagu kõuekõmin piksele, oli nüüdseks täiesti hajunud. Eemaldades silma kolmjalal seisvast pikksilmast, kus uskumatu invasioon pulbitses niivõrd lähedal, et näis juba olevat ületanud künka nõlvad ja vallutanud maja, hõõrus vana mees väsinud laugu ning ta pilk kandus üsna loomulikult maja uksele. See oli raske tammine uks, igipüsiv mass kindluseväärilistel hingedel; tumedas puidus oli näha vana härrasmehe perekonnanime ja aastaarvu 1673, mil tema otseliinis esivanem ukse valmimist näinud oli. Uksest pääses kohe terrassile ja peamisesse ruumi,
33
mis oli nii elutuba, raamatukogu kui ka töökabinet. See oli maja ainuke uks, sest terrassilt viis väike viie astmega trepp otse tänavale, ei olnud mingit tara, nii et iga mööduja võis oma suva järgi, küla kombe kohaselt, sisse astuda, kui tal tekkis tahtmine minna omanikku tervitama. Iga päev, koidust ööni, jäi uks avatuks ning nii oli selgi õhtul. Seda nüüd vana mees esimest korda märkaski. Ta lausus mõned sõnad, mille äärmine argisus sünnitas ta huultele erutatud naeruvirve: „Ei tea,” ütles ta, „kas selles olukorras peaks uks olema avali või suletud ...?” Seejärel naasis ta oma valvepostile, silm pikksilmas, kasutades juhust, et madal päike valgustas viimast korda enne pimedust seda ebatõenäolist vaatepilti. Kui palju neid seal kinnijäänud vrakkide pardal oli? Kui uskuda raadios hommikust saati edastatud lakoonilisi uudiseid, siis võisid nad olla inimkihtidena kuhjas kiiluruumis ja tekkidel, kobarate ulatudes kaptenisildade ja korstnateni, surnud alumised kihid toetamas neid, kes veel elus, just nagu liikuv sipelgate kolonn, mille nähtav osa pulbitseb elust ja alumine pool on miljonite laipadega sillutatud. Vana professor – tema nimi oli Calguès – suunas pikksilma päikesest kõige paremini valgustatud laevale, seejärel reguleeris ruttamata teravust, kuni pilt oli täiuslikult selge; ta oli just nagu uurija mikroskoobi taga, kes avastab külvivedelikus mikroobikoloonia, mille olemasolu ta oli ette aimanud. Laev oli üle kuuekümne aasta vana, viis torukujulist püstjat korstnat kõnelesid väga kõrgest east. Neli neist olid aja survel eri kõrgustel rooste, hoolduse puudumise, saatuselöökide, ühesõnaga vaesuse tõttu auklikud. Supelranna ette takerdunud laev oli umbes viis kraadi kaldu. Nii nagu kõigil teistelgi selle viirastusliku laevastiku alustel, ei olnud päevavalguse ahenedes märgata ühtki tuld, mitte ühtki valguskiirt. Tuled, katlad, generaatorid olid ilmselt tahtliku laevahuku ajal korraga rivist välja läinud või tuli see ainult üheainsa reisi tarbeks täpselt kalkuleeritud kütuse lõppemisest või siis sellest, et mitte keegi pardal ei pidanud enam 34
vajalikuks millegi pärast muretseda, kuna väljaränne oli uue paradiisi ukselävele jõudnud. Vanahärra Calguès jälgis seda kõike üksikasjalikult, täheldamata endas pisimatki emotsiooni. Ta tundis ainult, et on imeliselt huvitatud antimaailmast, mis oli otsustanud isiklikult külluseuksele koputama tulla. Silm pikksilma küljes, nägi ta kõigepealt käsi. Ta arutles, et ringi läbimõõt, mida ta laeva tekil haaras, võis olla umbes kümme meetrit. Seejärel asus ta rahulikult loendama, ent see oli niisama raske kui loendada puid metsas. Sest kõik käed olid üles tõstetud. Nad liigutasid koos, kaldudes lähedal asuva ranna poole, kõhnad mustad ja pruunid oksavarred lootuse tuules. Käsivarred olid paljad. Nad kerkisid välja valgetest kangastest, mis pidid olema tuunikad, toogad, palverändurite sarid: need olid Gandhi luised käsivarred. Jõudnud kahesajani, lakkas professor loendamast, kuna vastu tuli piir. Siis võttis ta ette kiire arvutamise. Arvestades laeva pikkust ja teki laiust, võis järeldada, et samasuguse läbimõõduga ringe võis sinna mahtuda üle kolmekümne ja iga kolmekümne kõrvutise ringi vahel asetses kaks tippupidi kokku puutuvat kolmnurka, mille pindala võrdus umbes kolmandikuga ringist, seega: 30 + 10 = 40 ringi × 200 käsivart = 8000 käsivart. Neli tuhat inimest! Üheainsa laeva pardal! Kui oletada, et seal on üksteise peal mitu kihti ja tõenäoliselt igal tekil, vahetekil ja kiiluruumis samasugune tihedus, siis tuleb juba niigi üllatavat arvu korrutada vähemalt kaheksaga. Kokku kolmkümmend tuhat inimest ühel laeval! Arvestamata surnuid, kes ulpisid laevakere ümber, valged hilbud vee pinnal, ja keda ellujäänud olid hommikust saati üle parda loopinud. Sellele kummalisele teguviisile, mis ei näinud olevat tingitud hügieenilistest kaalutlustest – mispärast muidu oodata kuni reisi lõpuni? –, arvas professor olevat leidnud ainuvõimaliku seletuse. Calguès uskus Jumalasse. Ta uskus kõigesse: igavesse elusse, lunastusse, jumalikku halastusse, ususse ja lootusesse. Samuti uskus ta täiesti kindlalt, et Prantsusmaa rannavetesse 35
visatud surnukehad jõuavad lõpuks samuti paradiisi, nad hõljuvad seal sundimatult ja igavesti, olles niimoodi eelisseisus elavatest, kes surnuid vette heites olid neile sellega kinkinud vabanemise, õnne ja igavese elu. Selle teguviisi nimi oli armastus, ja nii seda professor mõistis. Saabus öö, enne aga valgustasid päikese punased kiired kinnijäänud laevastikku viimast korda. Kokku oli seal üle saja laeva, kõik roostes, kasutuskõlbmatud, tunnistajaks sellele imele, mis oli neid juhtinud ja kaitsnud teiselt maailma poolelt siiani, erandiks ainult üks Tseiloni lähedal põhjaläinu. Üksteise järel, saabumise järjekorras peaaegu korrapäraselt reas, takerdusid nad kaljudesse või liiva, vöör viimases hoos kalda poole püsti. Ümberringi ulpisid tuhanded valgetes riietes surnud, mida viimased päevased lained hakkasid vaikselt maale kandma, jättes nad rannale ning tõmbudes tagasi, et minna uute järele. Sada laeva! Vana professor tajus endas tärkavat alandlikkuse- ja erutusevärinat, mida tuntakse vahel mõtte intensiivsel kandumisel lõpmatuse ja igaviku teele. Sel ülestõusmise pühapäeval olid õhtumaa piiril kaheksasada tuhat ellujäänut ja tuhanded surnud. Järgmisel päeval peab kõik lahenduse leidma. Rannast kandusid küngaste, küla, maja terrassini väga mahedad lauluviisid, äärmiselt võimsad nende leebusest hoolimata, just nagu kaheksasaja tuhande häälse koori ümisetav veniv litaania. Ennemuiste tegid ristirüütlid otsustava rünnaku eelõhtul lauldes ringi ümber Jeruusalemma. Seitsmenda pasunaheli kõlades andsid Jeeriku kaitsjad võitluseta alla. Ja kui lauluümin asenduks vaikusega, võib-olla näeksid siis äravalitud rahvad omakorda jumalikku ebasoosingusse sattumist? Kuulda oli ka sadade veoautode mürinat: sõjavägi seadis end Vahemere rannikul positsioonidele. Saabunud pimeduses ei olnud enam näha muud kui taevast ja tähti. Majas oli jahe, ent professor otsustas sisse astudes ukse avali jätta. Kas üks uks, olgugi see kolmesaja-aastane, ülimalt 36
v äärikast läänemaisest tammest käsitööime, suudab kaitsta üht liiga kaua elanud maailma? Elektrit ei olnud. Kindlasti olid ka ranniku keskjaama tehnikud põhja poole põgenenud, järele hirmunud rahvamassile, kes pööras selja ja kadus vaikides, et mitte näha, mitte midagi näha ja ühtlasi mitte midagi mõista, ehk õigemini tahtmatagi mõista. Professor süütas petroolilambid, mis tal rikke puhuks alati valmis olid, ja viskas tiku kaminasse, kus hoolikalt ette valmistatud tulehakatus peagi sahisedes ja praksudes vedu võttis, levitades soojust ja valgust. Seejärel vajutas ta transistori tööle. Popmuusika, rokk, lauljannad, tühi loba, neegritest saksofonistid, gurud, endaga rahul olevad näitlejad, saatejuhid, tervise-, südameasjade ja seksinõustajad – kõik see rahvas oli raadiolainetelt kadunud, korraga peeti neid sobimatuks, just nagu muretseks ohus olev lääs iseäranis oma viimase helipildi pärast. Kuulda oli Mozartit, sama kava kõigis kanalites: „Väike öömuusika”, ei midagi muud. Professor õnnistas sõbraliku mõttega toda kava eest hoolitsejat Pariisi stuudios. Teadmata, nägemata, oli see mees mõistnud. Kaheksasaja tuhande hääle lauluüminale, mida ta praegu kuulda ei saanud, oli ta vaistlikult leidnud parima vastuse. Mis on maailmas veel läänelikumat, kultuursemat ja täiuslikumat kui Mozart? Kaheksa saja tuhandel häälel on võimatu Mozartit ümiseda. Mozart ei komponeerinud kunagi masside ergutamiseks, vaid ikka üksikinimese südame liigutamiseks. Läänemaailm oma ainsas tões ... Ajakirjaniku hääl äratas professori mõtisklustest: „Vabariigi presidendi juurde kogunenud valitsus pidas terve päeva nõu Élysée palees. Tingituna olukorra tõsidusest viibisid kohal ka kolme relvaliigi kindralstaapide ülemad, politsei- ja sandarmeeriajuhid, Vari ja Alpes-Maritimes’i prefektid, erakorraliste nõuandjatena Pariisi peapiiskop, apostellik nuntsius ja enamik pealinnas resideeruvaid saadikuid. Praeguseks ei ole nõupidamine veel lõppenud, kuid äsja teatas vabariigi presidendi pressiesindaja, et kesköö paiku esineb president 37
ametliku avaldusega. Lõunast saabunud informatsiooni kohaselt ei ole emigrantide laevastiku pardal veel mingisugust liikumist täheldatud. Sõjaväe peastaabi ametlik teadaanne kinnitab, et rannikule on laiali paigutatud kaks diviisi astumaks vastu ... vastu ... (ajakirjanik kõhkles, ja täiesti mõistetav! Sest kuidas nimetada seda arvutut, kurvastavat rahvahulka? Vaenlaseks? Hordiks? Invasiooniks? Liikvele läinud Kolmandaks Maailmaks?) ainulaadse loomuga invasioonile (No näed! Saigi päris hästi hakkama!) ja et kolm diviisi on teatud kohale pääsemisraskustest hoolimata tugevduseks lõunasse viival teel. Kindralstaabi ülema kolonel Dragasèsi alles viie minuti eest avalikustatud teadaandes öeldakse, et sõjavägi on rannal süüdanud paarkümmend lõket, milles ... (ajakirjanik kõhkles jälle. Kuulda oli ohkamist. Vanahärra uskus isegi, et ta oli öelnud: „Jumal küll!”) ... milles põletatakse tuhanded laevadelt vette visatud surnukehad.” Oligi kõik, ning taas võttis Mozart takistamatult koha sisse kolme lõuna poole liikuva diviisi ja nende lõkete asemele, mis nüüdseks pidid all rannas kuivas õhus pragisema. Õhtumaa ei põleta oma surnuid. Kolumbaariumid on häbistavalt peidus tema kalmistute äärealadel. Seine, Rein, Loire, Rhône, Thames ega ka Tiber ja Guadalquivir ei ole Ganges või Indus. Meie jõgede kaldad pole kunagi kõrbenud surnukehade järele haisenud. Muidugi on sealgi verd voolanud, vesi on sageli punane olnud, talumehed on risti ette lüües harkidega tõrjunud vees ulpivaid inimkorjuseid. Ent sildadel ja kaldapealsetel on läänelikel aegadel tantsitud, veini ja õlut joodud, kõditatud naervaid noori tüdrukuid, ja naerdi ka rattale tõmmatu nina, poodu keele, maharaiumise läbi pea kaotanu kaela juures, sest tõsine lääs oskas niisama hästi naerda kui ka nutta, pärast aga mindi kirikukellade kutsel palvetama ja osa saama Issanda ihust, veendumuses, et neile on vägevaks toeks kalmistute künkanõlvadel hävimatute ristide ja kivide all lebavad surnud; põletati 38
ainult saatanast kaetatuid, nõidu ja katkutõbiseid. Professor astus terrassile. Rannaäärt valgustas kakskümmend suitsukrooniga lõket. Eemaldanud pikksilmaklaasilt katte, sihtis ta kõige kõrgemat lõket, mis lõõmas just nagu laipadega koormatud mitmekorruseline puust torn. Sõdurid olid need hoolega üles ladunud: kiht puid, kiht inimkehi ja nii edasi. Arhitektuurilises ülesehituses oli tunda austust surma ees. Siis aga vajus torn ikka veel põledes kokku, nüüd polnud sellest järel muud kui vastik mass, mis suitses nagu avalik prügimägi. Keegi ei hakanud torni uuesti üles ehitama. Lähenesid buldooserid skafandrites juhtidega, samuti teised, koppade ja haaratsitega masinad, ning kogu see masinavärk lükkas laipu nagu pori pehmesse, vedelasse hunnikusse kokku, tõstes neid üles ja kummutades lõkkesse, sel ajal kui liikuvatest koppadest kukkus alla käsivarsi, jalgu, päid, vahel isegi terveid surnukehi. Siis nägi professor, kuidas esimene sõdur tuntud ette käänet kasutades jooksu pistis, ta liikus nagu nöörist tõmmatav hampelmann, katkendlik samm suurepäraselt matkimas kontrollimatut paanikat. Noormees oli laibast, mida ta tiris, lahti lasknud, seejärel oma kiivri, maski ja kaitsekindad palavikuliselt eemale visanud, viimaks käed oimudele surunud ning tavalise hirmunud küüliku kombel siksakitades lõket ümbritsevasse pimedusse kadunud. Järgmise viie minuti jooksul järgnes talle veel kümme sõdurit ja professor kattis vaateava kinni. Tal oli kõrini. Nende puhul ei saanud rääkida südamest, tegu oli haiglasliku ja nakkava tundlikkusepuhanguga, mida oli huvitav tegelikkuses näha. Sel ööl võitlesid päriselt ainult südamega inimesed. Natuke aega pärast seda, kui kena noormees, kaastunde mandumise ohver, oli põgenenud, pööras vana Calguès pikksilma mõneks hetkeks mingisuguse mundris hiiglase poole, kes seisis, jalad harkis, lõkke ääres ja heitis sinna oma käsivarte võimsa ja korrapärase rütmiga surnukehi, mis talle ette toodi, 39
just nagu kunagi laeva katlasse labidaga sütt kühveldanud katla kütja. Võib-olla kannatas temagi niisuguse vaatepildi pärast, kuid teda vaadates paistis, et tema kannatas küll ilma kaasa tundmata. Ja kindlasti ei mõlgutanud ta otsusekindla tegutsemise ajal mõtet, et inimsugu ei ole enam ühtne tervik, kuigi läänemaailma filosoofid, intellektuaalid, preestrid ja poliitikud olid seda ammusest ajast kinnitanud. Kui vana professor just mehele, kelle kindlameelset rahu ta jälgis ja keda ta katla kütjaks nimetas ‒ ja kes tegelikult oli eesliinil eeskuju näitav peastaabi ülem kolonel Dragasès ‒, parajasti omi mõtteid pähe ei pannud. Sel õhtul jagunes armastus kaheks. Inimene ei ole kunagi armastanud inimsugu tervikuna, kõiki selle rasse, religioone ja kultuure, vaid ikka ainult neid, keda ta on tunnistanud omadeks, oma klanni kuuluvateks, olgu see nii suur kui tahes. Ülejäänute suhtes on ta sunnitud olnud ja teda on sunnitud, ja kui surve on lõppenud, ei jää tal muud, kui sellest lahti öelda. Need, kes ennast kõige rohkem armastavad, võidavad eesootava kummalise sõja. Kui palju neid veel hommikuks randa jääb, kes rõõmsalt vastu astuvad, kui hirmuäratav vägi tuhandete viisi vette libiseb, ellujäänute väe järgnedes surnute omale? Rõõmsalt! See on peamine! Uurides katlakütja nägu, uskus professor korraks, et oli teda näinud laialt suud paotamas, justkui laulvat. Jumal küll! Oleks seal kaks laulmas, vähemalt kaks! Ehk suudaksid nad teisedki surmaunest üles äratada ... Kuid rannalt polnud kosta muud kui mahedat ja ähvardavat lauluüminat kaheksasajast tuhandest suust. „Kas pole kena, mis?” ütles üks hääl pimedusest.
40
II Noormees oli tänavale viiva väikese trepi kaudu vaikselt sisse tulnud. Luitunud teksades ja ketsides, heledad juuksed pikad ja pesemata, kasimata väljanägemisega, pilk reetmas hingelist lodevust, esindas ta kujukalt neid parasiitlikke äärekihte, keda Euroopa oli sadade tuhandete viisi sigitanud ning kes vähk kasvajana moodustasid tema rüpes juba omamoodi vabatahtliku Kolmanda Maailma. „Ma tulen alt,” lausus noormees. „Muinasjutuline! Lõpuks ometi! Ma ootasin seda!” „Te olete üksi?” „Praegu jah. Välja arvatud semud, kes olid juba rannas. Aga neid tuleb veel. Jalgsi. Kõik sead liduvad põhja poole! Ei ühtki autot teises suunas! Ilmselt on semud omadega läbi, aga nad ei taha sellest ilma jääda.” „Kas te läksite seal all lähemale?” „Jah, täitsa lähedale, aga mitte kauaks. Sain püssipäraga pihta. Üks ohvitser kohtles mind kui rämpsu. Aga ma nägin sõdureid, kes nutsid. See on hea! Homme ei tunne seda maad enam äragi! Ta sünnib ümber.” „Kas te nägite neid saabunuid, laevadel?” „Jah.” „Ja te arvate, et sarnanete nendega? Teil on valge nahk. Te olete kindlasti ristitud. Te räägite siinse aktsendiga prantsuse keelt. Küllap elavad teie vanemad siin piirkonnas?” „Ja mis siis? Mu perekond laseb jalga. Mina olen siin koos miljoni venna, õe, isa, ema ja pruudiga. Ma teen lapse esimesele, kes end pakub, tumeda lapse, ja pärast seda ei tunne ma end enam kelleski ära.” 41
„Siis pole teid enam üldse olemaski. Te upute sellesse massi. Nad ei pane teid tähelegi.” „Just seda ma tahangi. Mu vanemad lahkusid täna hommikul koos mu kahe õega, kellel hakkas äkki hirm, et nad vägistatakse. Näod olid hirmust kõverad. Nad saadakse kätte. Kõik saadakse kätte. Asjata pagevad, nende inimestega on lõpp. Oleks te seda pilti näinud! Isa kuhjas poest kingi oma ilusasse kaubikusse, ema sorteeris töinates asju, odavamad jätavad maha, kallimad võtavad kaasa, õed on juba eesistmel teineteise vastu pressitud ja vaatavad mind õudusega, just nagu hakkaks mina neid esimesena vägistama, ja lõpuks mina, naermas nagu segane, eriti siis, kui isa laskis raudvõre alla ja pistis võtme taskusse. Ütlesin talle: „Sa arvad, et sellest on abi! Ma saan su ukse ilma võtmeta lahti, ja juba homme. Ja su kingad, ma usun, et nad kusevad neisse või pistavad need nahka, nad käivad ju paljajalu!” Ta vaatas mind ja sülitas mu peale. Saatsin talle vastu süljelaraka otse silma. Nii me lahku läksimegi.” „Ja teie? Miks te siia tulite? Sellesse külasse? Minu juurde?” „Ma rüüstan. Peale sõjaväe, teie ja mu semude pole saja kilomeetri raadiuses kedagi. Nii ma rüüstangi. Nälga mul enam pole, olen juba küllalt süüa saanud. Tõtt-öelda ei vajagi ma suurt midagi, mul on niigi kõike. Homme annan kogu kraami neile. Olen nagu kuningas ja kingin neile oma kuningriigi. Täna on ju ülestõusmispäev.” „Ma ei mõista.” „Nende laevade pardal on miljon Kristust, kes homme hommikul surnuist üles ärkavad. Nii et teie ainuke Kristus ... ka temaga on lõpp.” „Kas te olete usklik?” „Üldse mitte.” „Ja miljon Kristust on teie mõte?” „Ei. Aga küree eeskujul leian selle täitsa ilusa olevat. See mõte ongi pärit ühelt küreelt. Kohtasin teda tunni aja eest. Mina ronisin siia üles, tema jooksis alla nagu hull. Mitte segane, 42
pigem imelik. Aeg-ajalt peatus, tõstis käed taeva poole, nii nagu teised seal all, ja hüüdis: „Tänan sind, mu Jumal!” ning hakkas jälle ranna poole punuma. Paistab, et neid tuleb veel teisigi.” „Keda teisi?” „Teisi samasuguseid küreesid. Kuulge, te tüütate mind. Ma ei tulnud siia juttu veeretama. Pealegi olete te nagu viirastus, miks te veel siin olete?” „Ma kuulan teid.” „Mu loba huvitab teid?” „Tohutult.” „Te pole muud kui kõdu. Ikka veel mõtisklete. Enam pole midagi mõtiskleda, sellega on samuti lõpp. Minge minema!” „No ei!” „Kuulge, te olete oma majaga ühte nägu! Võiks arvata, et te mõlemad olete siin juba tuhat aastat.” „Kui täpne olla, siis alates 1673. aastast,” lausus vanahärra esimest korda naeratades. „Kolm sajandit pärandatud kindlusetunnet. Oksele ajab. Vaatan teid ja te paistate nii täiuslik. Sellepärast ma teid vihkangi. Ja just siia, teie juurde, toon ma homme kõige viletsamad. Neil pole aimugi, kes te olete ja mida te endast kujutate. Teie maailmal pole nende jaoks mingit tähendust. Nad ei püüagi mõista. Nad on väsinud, nad külmetavad, nad teevad teie ilusast tammepuust uksest tulepuid. Nad katavad teie terrassi kakaga ja kuivatavad teie raamatute külge käsi. Nad pritsivad teie veini laiali. Nad söövad sõrmedega ilusatest tinanõudest, mida ma seinal näen. Päkkadel maas istudes vaatavad nad, kuidas teie tugitool leegitseb. Nad teevad teie linade tikanditest endale ehteid. Iga asi kaotab mõtte, mida teie talle omistate, ilus pole enam ilus, kasulik muutub tühiseks, tarbetuks, mõttetuks. Millelgi pole enam sügavat väärtust, välja arvatud ehk kuhugi nurka unustatud nöörijupp, mille pärast nad tülli lähevad, purustades kõik enda ümber, kes teab? See saab olema kihvt! Laske jalga!” 43
„Veel üks sõna: nemad hävitavad teadmatusest ja mõistmatusest. Aga teie?” „Sellepärast, et olen õppinud seda kõike vihkama. Kuna globaalne südametunnistus nõuab selle vihkamist. Laske jalga! Te häirite mind!” „Nagu soovite.” Vanahärra läks majja ja tuli peagi välja, jahipüss käes. „Mida te teete?” päris noormees. „Loomulikult tapan teid ära! Minu maailm ei ela võib-olla kauem kui homse hommikuni ja mul on kavas viimaseid hetki täielikult ära kasutada. Täna öösel saan ma siit paigast liikumata teise elu ja ma usun, et see saab olema veel ilusam kui esimene. Kuna minusugused on lahkunud, siis kavatsen seda elada üksi.” „Ja mina?” „Teie ei ole minusugune. Te olete minu vastand. Ma ei taha seda olulist ööd vastandi juuresolekuga rikkuda. Niisiis tapan ma teid.” „Te ei julge ... Olen kindel, et te pole kunagi kedagi tapnud.” „Just nii. Ma olen alati elanud rahulikku elu kirjandusprofessorina, kes armastab oma elukutset. Mitte ükski sõda ei ole minu teeneid vajanud ja tarbetud verevalamised teevad mulle füüsilist piina. Tõenäoliselt oleksin olnud halb sõdur. Kuid usun, et koos Actiusega oleksin rõõmsalt hunne tapnud. Ja koos Karl Martelliga hakkinud araablaste ihu, ma oleksin olnud väga innukas ka koos Godefroy de Bouilloni ja Baudoin Leeprahaigega. Bütsantsi müüride all, surm mõlemal pool Constantin Dragasèsi, jumal küll, kui palju türklasi ma oleksin maha löönud, enne kui ise neile järele oleksin läinud! Õnneks ei sure mehed, kellele kõhklus on võõras, nii kergesti! Peagi surnuist tõusnud, raiusin koos teutoonidega slavoone. Mul on valgel mantlil punane rist ja ma lahkun Rhodoselt, verine mõõk käes, koos Villiers de l’Isle-Adami eliitsalgaga. Austria don Juani meremehena võtan osa Lepanto lahingust. Kena veresaun! Edaspidi minu teeneid 44
enam ei taheta. Ainult mõned tühised asjad, mida tänapäeva ajalugu halvaks paneb, kurb nali, ei mäleta enam hästi. Kõik on muutunud nii inetuks: ei fanfaare, ei lippe, ei „Te Deumi”. Vabandage vana lobasuust õpetlase tähenärimist. Loomulikult ei ole ma kedagi tapnud, ent kõiki neid lahinguid, millega ma hinge viimse sopini solidaarne olen, näen ma koos ühel ja samal ajal, ma olen seal ainuke osatäitja, üheainsa püssipauguga. Vaat nii!” Noormees vajus pehmelt kokku, ta selg libises käsipuu najalt alla ning ta jäi, käed rippu, kandade toel istuvasse asendisse nagu talle kohane. Punane plekk paremal rinnal laienes natuke ja lakkas kiiresti veritsemast. Ta suri sobival viisil. Silmis, mille professor pöidla ja nimetissõrmega õrnalt kinni vajutas, polnud isegi imestunud ilmet. Ei lippe ega fanfaare, lääne stiilis võit, niisama lõplik kui kasutu ja tühine. Iseendaga rahus, niisuguses sulnis rahus, mida ta ei mäletanud end kunagi niivõrd täiuslikult kogenud olevat, pööras vanahärra Calguès surnule selja ja naasis majja.
III Hing rahulik, tundis professor kõva nälga kõhtu näpistamas. Talle meenusid mõned mälestused suurest näljatundest, eriti vägevatest näljahoogudest, mis tabavad meest pärast armuakti; temale polnud neid küll ohtralt pakutud ega ka tema ise neid jaganud. Neist väga ammustest öödest olid professorile jäänud vaid ähmased süümepiinata aistingud. Ent neile järgnenud improviseeritud söömaaegu, mida siinsamas oli kahekesi nauditud, mäletas ta väga hästi: laiad õhukesed maaleivaviilud, naabruskonna mägedest pärit tume sink, kuiv juust küla kitsedelt, oliivid terrassiistandustest, päikese käes küpsenud aprikoosid oma aiast 45
ja mõrkjavõitu vein kaljustelt küngastelt. Siinsamas käeulatuses leidus veel nüüdki kõike: leiba ristiga märgistatud kastis, oliive suures savipotis, köögitaladele riputatud sinki, veini ja juustu välistrepi all jahedas, reas nagu raamatud tumedatel riiulitel. Kõik see sai kiiresti kokku korjatud ja laiale kogukale lauale asetatud. Pudeli kork pani korraks vastu, kuid tuttav heli, mida ta äkitselt järele andes kuuldavale tõi, täitis terve ruumi lihaliku rõõmuga. Ning professor mõtles, et sel õhtul pühitseb ta taas armastust. Ta valas endale ühe klaasi janu kustutuseks ja teise mekkimiseks, teades, et liialdada pole vaja, ning limpsas mõnuga. Ta lõikas singi õhukesteks viiludeks, seadis need tinataldrikule ilusasti ritta, sättis kõrvale mõned oliivid, asetas juustu viinapuulehele, puuviljad suurde madalasse korvi, seejärel istus õhtueinet võtma ja naeratas õnnelikuna. Ta armastas. Nii nagu iga rahulolev armastaja, viibis ta kahekesi koos sellega, keda armastas. Sel õhtul ei olnud see naine, see ei olnud üldse elav olend, vaid projektsioon arvututest piltidest, millega ta end samastas. Võtame näiteks või kulunud harudega kahvli emapoolse esi vanema peaaegu kustunud nimetähtedega: kummaline ese, kui mõelda, et läänemaailm leiutas selle murest väärikuse pärast, kuigi kolmandik inimesi pistab siiani sõrmed toidu sisse. Joogi klaas, tarbetu kristall, milleks neid tervelt neli siia ritta panna? Kas tuleb lõpetada klaaside rittaseadmine pelgalt sellepärast, et Sertão1 sureb janu kätte, või sellepärast, et India joob oma saastunud kaevudest koos poriga tüüfust? Petetud mehed võivad koputada uksele, ähvardada, kättemaksu vanduda, armastuses aga ei olda valmis jagama ja vilistatakse ülejäänud maailma peale, sest seda pole lihtsalt olemas. Õnneotsijaist petetuid on tuhandeid? Suurepärane! Professor seadis neli klaasi ritta ja tõmbas lambi lähemale, et neid paremini valgustada: ta nägi tähekesi. Natuke eemal on 1
Sertão – väga kuiv ja viljatu piirkond Brasiilia kirdeosas. 46
talupojakirst, massiivne, raskesti kohalt liigutatav, kolm sajandit päritud kindlustunnet, nagu noormees oli öelnud, ja sellesse kirstu on kogutud nii palju laudlinu, salvrätikuid, voodilinu, padjapüüre, lappe, kulumatut linast kangast endisaegsest kiust, kõik kõrgetes, tihedates virnades, pealmised kihid varjamas omakorda alumisi lavendlilõhnalisi koduseid aardeid, ning professorile ei meenunud, et ta oleks kunagi puutunud alumisi kihte, mis ema või vanaema – kallid hea südamega, ettenägelikud naised! – olid vaeseidki unustamata kunagi ammu sinna sättinud. Ülevoolav heategevus on ju patt eeskätt iseenda vastu, kuid korralikult lapitud ja kulunud linad võisid veel asja ette käia. Siis aga sai vaeseid korraga liiga palju. Mis tähendab, et nad olid võõrad. Nad ei olnud siit pärit. Nad olid nimetud. Nad haarasid kõike, nad muutusid liiga kurikavalaks. Nad imbusid perekondadesse, majadesse, linnadesse. Tuhandete kaupa rajasid nad endale teed tuhandel vääramatul viisil. Nad nõutasid abi postkastide kaudu, nende hirmutavad fotod igal hommikul ümbrikust silma kargamas ja kollektiivi nimel midagi nõudmas. Ajalehtede, raadio, kirikute, mitmesuguste gruppide kaudu jõudsid nad igale poole, muud enam näha polnudki kui igasugu rahvast, kes ei vajanud voodipesu, nende südantlõhestavates, peaaegu et ähvardavates pöördumistes nõuti raha kandmist postipanka. Läks veel halvemaks. Nad ilmusid televisiooni, neid nähti tuhandete viisi suremas, anonüümne veresaun koos selle professionaalsete eeslauljate ja niiditõmbajatega muutus pidevaks vaatepildiks. Vaesed olid maa vallutanud. Kõikjal süümepiin, õnnest sai pahe, mis siis veel rõõmust rääkida. Anda käest kätte puhast pesu – seda võeti isegi Calguèsi külas solvanguna. Ühesõnaga: enam ei tuntud andes end paremana, vaid vastupidi: alandatu, häbiväärsena. Nii oli professor oma kapid, kirstud ja sahvri lõplikult maailmale sulgenud samal päeval ‒ ta mäletas seda väga hästi ‒, kui eelmine paavst oli Vatikani varad müüki pannud. Kallisaarded, 47
raamatukogu, maalid, freskod, tiaara, vallasvara, kujud – paavst oli kõik maha müünud kristlaste kiiduavalduste saatel; kiitjate hulgast emotsionaalsemad olid epideemiast haaratuna endalt küsinud, kas nad peaksid tema eeskuju järgides samuti vaesteks hakkama. Igaviku suhtes tühise žestiga oli ta kõik põhjatusse auku heitnud, tulu aga ei katnud isegi Pakistani ühe aasta eelarvet! Moraali seisukohalt ta ainult demonstreeris oma rikkust just nagu valitsuse määrusega varadest ilma jäänud maharadža. Kolmas Maailm tegi talle kohe etteheiteid ja ta kaotas nende silmis usalduse. Ja sellest peale eksles Tema Pühadus vabatahtliku vaesumise tõttu tühjaks jäänud, sünges palees. Ta suri raudvoodis tühjades eluruumides köögilaua ja kolme õlg põhjaga tooli vahel just nagu äärelinnapreester: igaüht ei lööda risti kokkutulnud rahvahulga ees. Umbes sel ajal, kui Calguès pensionile läks, valiti uus paavst. Üks istus Vatikanis õlgedest troonil, sel ajal kui teine naasis oma külasse, olles otsustanud enam mitte lahkuda ning nautida täielikult kõike talle kuuluvat ja ümbrust, mis talle sobib ... Jumal olgu kiidetud pehme singi, lõhnava leiva ja jaheda veini eest! Vana maailma ja nende terviseks, kes end siin veel hästi tunnevad! Rahulikult süües ja juues, nautides iga suutäit, iga sõõmu, tegi vanahärra suurele ruumile pilguga ringi peale. See võttis hulga aega, sest ta silm peatus igal esemel ja iga silmside oli uus armuakt. Vahel tulid talle pisarad silma, rõõmupisarad. Kõik selles majas jutustas seal elanute väärikusest, nende mõõdutundest, nende tagasihoidlikust haridusest, nende vähenõudlikkusest, nende armastusest kindlate traditsioonide vastu, mida inimesed, kes pole kaotanud lugupidamist enda vastu, üksteisele edasi annavad. Vanahärra hinge olid talletunud ka vanad köites raamatud, talupojapingid, puidust neitsi, suured punutud põhjaga tugitoolid, põrandalauad, laetalad, vandlist Kristus kuivanud pukspuuristil ja sada muud eset ... Asjad kujundavad inimest paremini kui ideed, seetõttu hakkaski lääs 48
end vihkama ning tormas karjana teedele, põgenedes põhja poole, tajudes ähmaselt, et ta oli end juba kaotanud, sigitades liiga palju asju, mis polnudki seda väärt, et neid kaitsta. Võibolla oligi see üks seletus? Kell üksteist õhtul luges ORTF1-i ajakirjanik ette uue ametliku teadaande: „Valitsus on teatud imestusega jälginud lõunapoolse elanikkonna massilist väljarändamist. Pidades seda kahetsusväärseks, ei pea valitsus uues olukorras siiski õigeks seda taunida. Sandarmeeriale ja sõjaväele on antud väga karmid juhised selleks, et ümberasumine toimuks korda säilitades, ja mis peamine, et see ei häiriks sõjaväekonvoide liikumist maa põhjaosast lõunasse. Kolmes rannikuäärses departemangus on riigisekretäri, vabariigi presidendi saadiku härra Jean Perret’ korraldusel välja kuulutatud eriolukord. Sõjavägi kindlustab võimaluse korral ja oma teiste ülesannete kõrval mahajäänud varade säilimise. Valitsus annab teada, et vabariigi president esineb täna keskööl ametliku pöördumisega rahva poole.” Ja kõik. Tavaliselt sõnavahust üle ujutatud ühiskonnas äkitselt säärane muljet avaldav lakoonilisus. „Kas lobasuud surevad vaikuses?” mõtles professor. Seejärel võttis ta raamatu, valas klaasi täis, läitis piibu ja jäi keskööd ootama ...
IV See oli kummaline öö, niivõrd rahulik öö, millesarnast New York ei mäletanud juba üle kolmekümne aasta kogenud olevat. Tuhandetest Kainidest maha jäetud tühi Central Park. Sinna ORTF – Office de radiodiffusion-télévision française – Prantsuse raadio-televisioonikompanii.
1
49
võinuks mängima saata lühikestes seelikutes udusulis heleda päiseid tüdrukutirtse, roosatamas rõõmust, et lõpuks on neil vaba voli rõnga järel joosta. Mustade ja puertoricolaste getod olid vaiksed nagu kirikud. Doktor Norman Haller oli aknad lahti teinud. Ta kuulatas linna, aga ei kuulnud midagi. Harilikult kostsid sel öisel tunnil temani kohutavad helid, mida ta nimetas põrgulikuks sümfooniaks: appikarjed, kappavate jalgade müdin, hirmukisa, üksikud püssipaugud või valangud, politseisireenid, inimeste haugatused, metsikud naerupahvatused, purunenud klaaside sadu, kohkunud tuututamised, kui punase tule all peatunud kliimaseadmega ilusa Cadillaci piiravad äkitselt sisse kangidega vehkivad mustad kujud, ja hüüded ei! ei! ei! EI!, karjutud lootusetult öösse ning lämmatatud noa, žiletitera, keti, kasteedi, käte, sõrmede, vägistamise abil ... Kolmekümne aasta jooksul oli helitugevuse statistiline kõver aastast aastasse kerkinud kuni viimaste päevadeni, sel ööl aga äkki võimatuna tunduvasse nullpunkti langenud. Kolmkümmend aastat võimetust midagi ette võtta, kuid doktor Norman Hallerit ei saanud milleski süüdistada! Linna sotsioloogi-nõunikuna oli ta kõike täpselt ette näinud, ning sellest andsid tunnistust tema selged ja mõjuta ettekanded. Ükski abinõu ei aita: valget inimest ei saa muuta, musta inimest ei saa muuta, sest kui üks on valge ja teine must, ei ole võimalik neid piimaga kohviks kokku sulatada. Üks vihkas. Teine põlastas. Mõlemad vihkasid vastastikku. Sotsioloog-nõunik konstateerib ja rikastub. New Yorgi linn oli tema laastamisele ja vältimatu ettekuulutamisele pühendatud monumentaalse uurimistöö eest ohtralt tasunud. Doktor Haller, kas midagi ei saa ette võtta? Mitte midagi, härra linnapea, kui te just neid kõiki ükshaaval maha ei tapa, sest muuta te neid ei saa, eks ju? Neetud, ei saa! Ootame, mis tuleb, katsume edasi elada ... Kui ilus ja mugav oli Norman Halleri korter Central Parki kõige peenema elumaja kahekümne viiendal korrusel! Varjus džungli ja välismaailma eest: kaksteist 50
relvastatud valvurit alumise korruse suures fuajees, igal pool liikumisandurid, nähtamatud kiired, kurjad koerad, helialarm, ja garaaž nagu lüüsikamber, tõstesild elu ja surma, vihkamise ja armastuse vahel, elevandiluust torn, kuujaam, luksuslik punker. Kohutavalt kallis, tuhanded dollarid New Yorgile adresseeritud sajakonna lehekülje eest, mille autor, Ameerika kuulsaim sotsioloog-nõunik Norman Haller, oli endale loonud täiusliku maailma tsükloni silmas, ja sellest silmast jälgis ta tormi, mis kord ta endaga kaasa viib. Viski, purustatud jää, mahe muusika, kallis, pane selga see ilus ja kallis asjandus, mida sa kleidiks nimetad. Telefon: New Yorgi linnapea. „Jack, kas te olete smokingis? Betty õhtukleidis, võluvam kui kunagi enne, nii et olete isegi imestunud? Kas juba kolmas viski? Igal pool kristall? Kas äkkmõte?” „Tõsi! Aga kuidas te teadsite?” „Tavapärane džungel on vait jäänud. Valgel inimesel on hirm. Rikas ja üksildane, mida peab ta oma valges väärikuses peale hakkama? Taas tähistama oma tarbetut rikkust ja hinnalist üksindust. Teie terviseks! Kas kuulete jää kõlisemist mu klaasis? Baccara, Jack, ja sajadollarine viski! Mu naise rohelised silmad, nii rohelisi pole ma kunagi näinud! Ma uputan end nendesse.” „Norman! Kõik sõltub prantslastest, eks ole? Kas te usute, et need inimesed seal on veel võimelised tapma miljonit relvastamata tüüpi? Mina sellele ei looda. Ja ka New Yorgi getod ei usu seda. Ei Chicago ega Los Angelese omad ... Nad on muutunud lammasteks metslaste puuris. Nad ei oska seal enam muud, kui raadiost uudiseid kuulata või laulda oma lollakates kirikutes ja palvetada selle hädalaevastiku eest. Norman, kas lambakari on teid juba oma galopiga kaasa haaranud?” „Ja hunt ei taha enam hunt olla, nii või? Jack, tehke nii nagu mina, võtke veel üks klaas, silitage aeglaselt oma naise kui kellegi väga hinnalise valget nahka, ja oodake.”
51