Per Õnneseen by Apollo Raamatud

Tõlgitud väljaandest: Henrik Pontoppidan Lykke-Per Gyldendal 2006 Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marju Randlane Kujundanud Mari Kaljuste Küljendanud Ande Kaalep Autoriõigus tõlkele ja saatesõnale: Eva Velsker ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-4-0001-2 (sari „Hieronymus“) ISBN 978-9916-12-129-0 (köites) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

3 3

Esimene peatükk Ühes Ida-Jüütimaa väikestest kaubalinnadest, mis on peitunud kinnikasvanud fjordi haljaste nõlvade vahele, elas meie viimasele sõjale eelnenud ja järgnenud aastail pastor nimega Johannes Sidenius. See oli vaga ja range mees. Niihästi välise oleku kui ka kogu oma eluviisi poolest erines ta järsult linna muudest asukatest, kes pidasid teda seetõttu palju aastaid tüütuks võõraks, kelle iseärasuste peale kord õlgu kehitati ja kord vihastati. Kui ta kõndis linna käänulistel tänavatel – pikk ja tõsine –, seljas pikahõlmaline hall vatmankuub, silmi katmas suured tumesinised prillid ja pihku pigistatud suur puuvillast vihmavari, mida ta iga sammu juures jõuga vastu kivisillutist toksas, pöörasid inimesed tahtmatult talle järele vaatama, ja need, kes istusid akende taga ja passisid klatšipeeglist, muigasid seda vaatepilti nähes või krimpsutasid nägu. Linna tähtsamad ninad, vanad talukaupmehed ja karjakasvatajad, ei tervitanud teda kunagi, isegi mitte siis, kui ta oli täies ornaadis. Ehkki nemad ise kõndisid tänaval puukingade ja määrdunud linakuubedega ja piipu kiskudes, pidasid nad seda häbiks ja teotuseks, et nende linn oli saanud endale säärase sandipastori, kes käib riides nagu külaköster ja kes, tõesõna, suudab suurivaevu iseendale ja oma jõmpsikate pesakonnale peatoidust hankida. Siin oli harjutud hoopis teist sorti vaimulikega – meestega, kes kandsid uhkeid musti rõivaid ja valgest batistist kaelasidet, kes ka

omaenda nimega olid linnale ja selle kirikule aupaistet heitnud ja kellest hiljem olid saanud praostid ja piiskopid, ent kes siiski oma vagaduses ei olnud upsakaks läinud, ei pidanud end liiga heaks, et huvi tunda linna maiste asjade vastu ja võtta osa linnakodanike seltskondlikust meelelahutusest. Tollal oli suur punane kiriklahoone olnud külalislahke kodu, kus, kui õpetaja juures olid asjatoimetused korda saanud, paluti inimene elutuppa proua ja noorpreilide juurde, et kohvitassi või (kui tegu oli parema rahvaga) veiniklaasikese ja koduküpsetatud koogi juures veidi juttu puhuda selle päeva ja linna uudistest. Nüüd ei astunud inimesed kiriklasse ilma tungiva põhjuseta ja kunagi ei jõudnud nad kaugemale pastor Sideniuse hauakambritaolisest kirjutustoast, kus kardinad olid tihtilugu poolenisti alla lastud, sest pastori silmad ei talunud valgushelki, mis kumas vastu seintelt teisel pool kitsast tänavat. Pealegi võttis ta siin inimesi tavaliselt vastu püstijalu, ei palunud neil istuda, ülepea lõikas jutu lühidaks, ilmselgelt osavõtmatult, ja kõige lahkusetum oli ta veel nende vastu, kes leidsid endal olevat õiguse oodata erilist tähelepanu. Isegi linnaametnike pered olid loobunud kiriklasse visiite tegemast pärast seda, kui oli juhtunud, et pastor Sidenius – selle asemel et keelekastet pakkuda – oli asunud pärima nende usu kohta ja üldse kõnetanud neid nii, nagu oleksid nad leerilapsed, kes seisavad keset kirikut. Iseäranis suurt meelekibedust äratas ta tähtsamate linna kodanike matustel, kui rahvas kogunes pidulikku rongkäiku, kus kõlas puhkpillimuusika ja kanti vanikutega ehitud tsunftilippe, kus ametimehed kandsid kuldtikandiga univorme ja kukesulgedega kübaraid – kõik nende endi arvates iseäranis kenasti meelestatud harduseks ja meeleülenduseks pärast kerget portveiniga einet leina majas. Selle asemel et pidada pikka kõnet, mis harjumuspäraselt

lahkunut ülistaks, piirdus pastor Sidenius kõigutamatult palve lugemisega, nii nagu muidu tehti vaid ristimata laste ja vaeserahva puhul. Mitte ainsatki sõna kadunukese ausast meelelaadist ja usinast eluviisist, mitte ainsatki vihjet tema teenetele linna õitsengus, mitte sõnagi tema ohvrimeelsest pühendumusest teedeehitusele või ühisveevärgile. Hädavaevu kadunukest üldse haua ääres nimetati ja ka siis oli ta vaid „see armetu põrm“ või „see usside roog“ – ja mida suurem ja väärikam oli seltskond, kellele ta rääkis, mida rohkem lippe ja vimpleid haua ümber tuules laperdas, seda lühem oli palve, seda viletsamad olid need jäänused, mille ümber oli kogunetud, nii et peielised läksid laiali ärrituses, mis enam kui kord häälekalt valla pääses sealsamas surnuaias. Ainsana jäid linnarahva hulgast kiriklasse käima paar köötsakat naist linna vanapiigade kogukonnast ning kahvatu, pika habemega rändrätsepast Kristuse-kuju, lisaks veel mõned „ärganud“ varatute hulgast, kes olid pastor Sideniuse kodus leidnud ammuigatsetud pelgupaiga selles maise meelelaadiga linnas. Tõelisest seltskondlikust läbikäimisest ei saanud siiski juttu olla juba üksnes selgi põhjusel, et proua Sidenius oli väga põdur ning oli viimased aastad sängis lebanud. Aga ega pastor Sideniusel endalgi ei olnud mingeid seltskondlikke kalduvusi ja tema jüngrid tulid ta juurde vaid usuasjade pärast. Seevastu kohtusid nad järjekindlalt igal pühapäeval kirikus, kus nad kogunesid kindlasse kohta otse kantsli all ja äratasid ülejäänud kirikulistes nördimust sellega, et laulsid esiletükkivalt isegi kõige pikemaid laule peast kordagi lauluraamatusse vaatamata. Pastor Sidenius põlvnes igivanast ja suurest pastorite suguvõsast, mille esivanemaid võis lugeda reformatsioonist peale. Tervelt kolm sajandit oli vaimulikukutsumus otsekui püha pärandus kandunud isadelt edasi poegadele – koguni tütardele, sest need olid tihtilugu naitunud oma isade abiõpetajate või vendade õpingukaaslastega.

Just siit võrsus see iseteadlik mõjuvõim, mille poolest Sideniuste usukuulutus ammusest ajast peale tuntud oli. Vaevalt leidus kogu riigis kihelkonda, kus mõni sellest suguvõsast ei olnud aastasadade jooksul inimhingi kirikuseadusele kuuletuma manitsenud. Mõistagi ei olnud kõik need arvukad kirikuteenrid olnud oma kutsumuses ühtviisi tulihingelised. Nende hulgas oli koguni olnud üsnagi maise meelelaadiga isandaid – inimesi, kellest jõuline, sugupõlvede kaupa alla surutud eluihk oli üsna talitsematult välja pursatanud. Nii elas eelmisel sajandil Vendsysselis üks pastor, „hull Sidenius“, kes olevat jahimehena ringi uidanud Jüütimaa künkanõlvadel suurtes metsades. Tihtipeale olevat ta istunud sealkandi kõrtsides ja joonud koos talumeestega viina, kuni viimaks virutas purjuspäi ühel lihavõttepühal köstri kirikupõrandale, nii et veri altarilinale pritsis. Ometi oli valdav osa suguvõsast olnud vagad kiriku eestvõitlejad, paljud neist vägagi hea haridusega, koguni õpetatud mehed, tõelised teoloogid, kes maaelu üksilduses ja aastate hallis üksluisuses olid oma loobumise eest otsinud hüvitist vaikses vaimuelus, hardas süüvimises omaenese siseilma, kust nad siis viimaks leidsid elu tõelised väärtused, kõige rikkama õnne, tõelise sihi. Selle suguvõsa pärilik põlgus kõigi ajalike väärtuste vastu oli olnud ka Johannes Sideniuse kindel kaitse eluvõitluses ning hoidnud ta selja paindumatu ja meele virgena rõhuva kehvuse ja mitmesuguste eluraskuste kiuste. Aga selles asjas oli talle olnud ka tubliks toeks abikaasa, kellega nad elasid koos kõige siiramat ja õnnelikumat abielu, ehkki nad ei olnud tegelikult üldse sarnased. Nainegi oli sügavalt religioosse vaimulaadiga, ent – vastupidi mehele – raskemeelne, kirglik loomus, kellesse elu külvas rahutust ja tumedat ängi. Koduse kasvatuse tõttu esialgu oma usus kõikuv, oli temast mehe mõju all saanud kirglik usklik, kelles igapäevane

rühmamine peatoiduse pärast ja rohked nurgavoodid olid tekitanud haiglasliku ja liialdatud ettekujutuse maise elu vaevadest ja risti inimese kohusest. Ja pikad põdemise aastad, mil ta oli pärast viimast mahasaamist lamanud halvatuna pimedas haigetoas, viimaks veel see hiljuti lõppenud õnnetu sõda, mil tuli majutada vaenlase sõdureid, taluda hirmsaid makse ja veriseid alandusi – see kõik ei olnud põrmugi aidanud ta eluvaadet rõõmsamaks muuta. Ehkki mees seda talle sageli tõsiselt ette heitis, ei jätnud muremõtted teda kunagi päriselt rahule. Ta küll tunnistas ka ise, et see näitab patuselt puudulikku usku Jumala armu sisse, aga ei saanud teisiti, kui pidi igal võimalusel vannutama lapsi ülimale kasinusele kõiges, sest see on nende kohus Jumala ja inimeste ees. Teda võis otse kuriteona kohutada see, kui ta sai kuulda linnakodanike eluviisist, nende pidudest, kus pakuti rohkesti roogi ja kolme-nelja sorti veini, emandate siidkleitidest ja piigade kuldehetest – jah, tal oli raske isegi omaenda mehele andeks anda, kui vahel juhtus, et too tõi jalutuskäigult kaasa mõne tagasihoidliku kingituse, mille ta omamoodi vaikse galantsusega naise ette tekile asetas: paar kimpu seotud roosi, veidi paremat puuvilja või väike purk ingverimoosi öise köha vastu. Muidugi oli naine alati ta tähelepanu üle rõõmus ja liigutatud, kuid ei saanud kunagi jätta ütlemata, suudeldes samal ajal õrnalt mehe käsi: „Ei oleks sugugi vaja olnud, kulla inimene.“ Selles kodus kasvas pesakond keni, ehkki haiglaselt kahvatuid lapsi, kokku üksteist: viis helesilmset poissi ja kuus helesilmset tüdrukut, keda kõiki oli linna ülejäänud noorerahva seast kerge ära tunda muu hulgas nende ebatavaliste kraede tõttu, mis andsid poistele veidi plikaliku ja pooleldi täiskasvanud tüdrukutele veidi meheliku väljanägemise. Lisaks olid poiste pruunid juuksed pikad, nii et lokid ulatusid peaaegu õlgadeni, samas kui tütarlaste juuksed

olid pea ligi silutud ja vaid meelekohtadele olid punutud väiksed kõvad palmikud, mis olid kõrva ees kaardu keeratud. Vanemate ja laste vahekord, nii nagu kogu vaimulaad selles kodus, oli läbinisti patriarhaalne. Kasinate, koguni vaeste söömaaegade ajal, mida alati alustati palvega, istus isa kitsa pika laua otsas, viis poega sätitud vanuse järgi ühele poole ja viis tütart samas järje korras teisel pool, ning kõige vanem tütar, toimekas Signe, võttis ema äraolekul istet teises lauaotsas. Mitte iialgi ei tulnud ühelegi lapsele pähe rääkida, kui temalt ei olnud midagi küsitud. Aga isa ise kõneles nendega tihti: koolihariduse edenemisest, nende sõpradest ja õppetundidest ja selle juures pajatas ka hea meelega mõne loo. Õpetlikul moel kirjeldas ta oma nooruse olusid ja juhtumusi, jutustas endisajal koolis käimisest, elust isade ja esiisade saviseintega kiriklates ja paljust muust. Mõnikord, kui ta eriti ülevas tujus oli, võis ta koguni rääkida muhedaid anekdoote oma tudengipäevadest Kopenhaagenis, elust üliõpilaskodus või ulakaist tempudest, mida tudengid öövahtidele ja politseile korraldasid. Aga kui ta oli sedaviisi lapsed naerma ajanud, ei jätnud ta kunagi lugu hoiatuseks käänamata, manitsedes lapsi pöörama oma meeli ja mõtteid elu tõsiduse ja Jumala käsu juurde. See suur lastekari ja eriti nende tublid edusammud – algul koolis, pärast elus – olid saanud pastor Sideniuse uhkuseks ja ühtaegu pidas ta seda alandlikus tänumeeles tunnistuseks, et tema koja kohal on Issanda õnnistus. Need olid ju pealegi ärksad, õpihimulised ja ennekõike rangelt kohust tundvad noored, ehtsad Sideniused, kes kasvasid ridamisi üles isa näo järele, kes olid tema moodi isegi väikeste väliste joonte poolest kuni eneseteadliku hoiaku ja rühika sõdurisammuni välja. Ainult üks laste hulgast valmistas vanemaile meelehärmi. See oli üks keskmiste seast, poiss nimega Peter Andreas. Mitte ainult koolis ei olnud ta nii sõnakuulmatu,

et kaebusi tuli alatasa, vaid juba varases eas oli temas paista ka tahtlikku tõrksust koduse korra ja kommete vastu. Ta ei olnud veel kümneaastanegi, kui juba keeldus vanemate sõna kuulmast, ja mida vanemaks poiss sai, seda selgemini ilmutas ta häbematut ja kõrki trotsi, mida ei suutnud ohjeldada ei nuhtlus ega sund ega Issanda manitsussõnad. Pastor Sidenius istus tihtilugu nõutult oma abikaasa voodiserval ja rääkis sellest pojast, kes äratas neis mõlemas heidutavaid mälestusi sellest hukkaläinud Vendsysseli õpetajast, kelle nimi oli otsekui verega igaveseks suguvõsa ajaraamatusse trükitud. Ja tahes-tahtmata mõjus vanemate hoiak ka õdedele-vendadele, nii et nad hakkasid mõne aja pärast vaatama Peter Andreasele kõõrdi ja hoidsid mängudes temast kartlikult eemale. Eks oli ju poiss ilmale tulnud ka õnnetul tunnil, nimelt ajal, mil tema isa toodi üksildasest ja hõredasti asustatud nõmmekihelkonnast üle sellesse kaubalinna, kus ta sai endale mõjuka ametikoha. Niimoodi oli Peter Andreas juhuse läbi esimene kõigi laste hulgas, kelle varase kasvatuse oli pastor pidanud jätma ema hoolde, aga neil aastail, kui Peter Andreas oli väike, oli emal alatasa olnud küllaga tegemist veelgi pisemate eest hoolitsemisega, ja kui ta viimaks haigusest vaevatuna püüdis kõik lapsukesed oma voodi ümber koguda, oli Peter Andreas juba liiga suur selleks, et ema suutnuks sängist temal ja tema tegemistel silma peal hoida. Niimoodi juhtus siis, et Peter Andreas oli juba sünnist saadik nii-öelda võõras omaenda kodus. Esimesed eluaastad veetis ta enamjaolt teenijatoas ja hoovimajas vana puuraiduri juures, kelle tohedad arvamused kõigi elusündmuste kohta mõjutasid juba varakult poisi arusaama maailmast. Hiljem leidis ta otsekui teise kodu naabruskonna suurtes kaubaõuedes ja puuhoovides, kus ta niisamuti omandas talusulaste ja poesellide hulgas üpris maise ettekujutuse

elust ja selle hüvedest. Samal ajal andis elu värskes õhus ta kehale jõudu juurde ja tõi laiale näole tugeva tellispunase jume. Tänaval ja puuhoovides oli ta poiste seas peagi kardetud oma suure rammu pärast. Ja viimaks asus ta juhtima väikest pätipoiste salka, mis linnas peremehetses. Ilma et keegi kodustest seda teadnuks, kasvas ta üles väikese metslasena. Alles vanemaks saades, nimelt siis, kui ta üheksa-aastasena linna ladina kooli võeti, said poisi koledad kalduvused kõigile ilmsiks ning vanematel ja õpetajail oli nüüd tuline kiire parandada seda, mis oli hukka lastud. Aga siis oli juba hilja. * Ühel hilissügisesel päeval seisis pastor Sideniuse kirjutustoas üks lihtne linnakodanik, et pühapäevaks lapseristimist tellida. Ta oli oma asja esitanud nii sirge jutuga, kui sai, ning oli juba minekul, käsi ukselingil, kui pöördus väikese järelemõtlemise järel uuesti toa poole ja sõnas kaunis väljakutsuvalt: „Muuseas tahaksin ma pastorit paluda, et ta lahkesti oma poja minu aiast eemale hoiaks. Temal ja mõnel teiselgi poisil on väga raske minu klaare rahule jätta, ja see, kui otse öelda, ei ole mulle meelepärast.“ Pastor Sidenius, kes oli kirjutuslaua kohal kummargil, suured tumesinised prillid laubale lükatud, ja kandis parasjagu vaderite nimesid kirikuraamatusse, tõstis nende sõnade juures pikkamisi pea, lükkas prillid paika ja lausus teravalt: „Mida te õieti ütelda tahate …? Kas te süüdistate minu poega …?“ „Jah, süüdistan küll,“ vastas mees, käsi puusas, iseäranis rahul, et saab kordki ennasttäis kirikuõpetajale nina pihta anda. „Härra pastori poeg – Peter Andreas on vist tema nimi – on pealekauba justkui peamees nendesinaste vargapoiste seas, kes üle inimeste plankude ronivad. Ja kord olgu kord, ka pastori laste jaoks. Muidu

olen ma sunnitud pöörduma politsei poole ja siis võib hõlpsasti asi minna niikaugele, et poiss saab raetoas avaliku karistuse. Ja see ei oleks ju kuigi hea kui mõelda pastori ametikohale siin linnas.“ Pastor Sidenius pani ebaleva liigutusega sule käest ja tõusis. „Minu poeg …“ kordas ta ja värises üle kogu kere. Sellal kui kirjutustoas selline asi sündis, istus väike patune koolis ja peitis halba südametunnistust õpetaja ja seltsiliste eest kõrge raamatuvirna taha. Sest teel kooli oli ta juba kohanud seda vihast linnakodanikku, kes oli talle hüüdnud üle tänava: „Sea nüüd vaim valmis, poiss! Sest nüüd ma lähen ja räägin su isaga paar sõna!“ Peter Andreas ei võtnud muidu isa viha kuigivõrd südamesse, aga seekord oli tal erandlikult tunne, et ta on korda saatnud midagi vääritut, ja ta ärevus üha kasvas sedamööda, kuidas kojumineku aeg lähemale jõudis. Punetavi kõrvu puges ta kirikla väravast sisse ja läks mööda eeskoja aknast, kus isa tavatses teda passida ja sisse kutsuda, kui ta oli pahandust teinud. Aga aken jäi suletuks. Ka õuel, kust viis tee köögiukseni, ei paistnud isa kusagil, ja poiss hakkas juba kergemalt hingama. „Muidugi tahtis see mees ainult ähvardada,“ mõtles ta ja astus kööki, et nagu tavaliselt uurida, mis on õhtusöögiks. Äkilisest uljusest haaratult söandas ta koguni minna magamiskambrisse ema tervitama. Aga seal peatas voodist heidetud tume pilk ta kohe ukselävel. Kalgi, otsekui võõra häälega ütles ema: „Mine oma tuppa – ma ei taha sind näha!“ Poiss jäi veidikeseks seisma, ta nägi, et ema oli nutnud. „Kas sa ei kuule? Ole oma toas, kuniks sind kutsutakse.“ Seepeale hiilis poiss rusutult minema. Veidi aja pärast kutsus vana ühesilmaline teenija ta õhtusöögile. Õed-vennad istusid juba oma kohtadel pika laua ümber ja ootasid. Niipea, kui Per välja ilmus, katkestasid nad oma jutu, ja nende

v aikimisest ja kinnistest näoilmeist mõistis ta, et neilegi oli asjalugu teada. Püüdes näida üleolev, prantsatas ta toolile ja torkas käed taskusse, aga keegi ei vaadanud teda. Vaid üks silmapaar pöördus lauaotsast tema poole – õe Signe suured heledad mõtlikud silmad tumedate kokkukasvanud kulmude all. Aga nüüd kostsid kõrvaltoast sammud. Per võpatas, kui isa uksele ilmus. Vastu oma tavalist harjumust ei tervitanud isa sisse astudes. Vaikides istus ta lauda, langetas pea ja pani käed kokku. Aga söögipalve asemel hakkas ta kõnelema. Tal on, ütles ta (ja silmad tumedate klaaside taga sulgusid) midagi südamel, üks tõsine asi, millest ta tahaks oma armsate lastega rääkida, enne kui nad söögi kallale asuvad. Seejärel kinnitas ta seda, mida suurem jagu neist juba enne venna üleastumisest kuulnud oli. „Seda, mis nõnda on sündinud, ei tohi mitte maha vaikida ega välja vabandada,“ jätkas ta. „Nii nagu on Jumala tahtmine, et kõik, mis sigib ja sünnib pimeduse varjus, ükskord ilmsiks saab, nii on nüüd ka see tegu päevavalgele tulnud, et selle üle kohut mõistetaks. Peter Andreas ei ole tahtnud au sees pidada Jumala seadust ja käske. Nii nagu ta on südame kõvaks teinud isa ja ema manitsuste vastu, nii on ta trotsinud ka Issanda käsku, mis kõlab nii: sina ei tohi varastada! – Jah, mu poeg, ilma halastuseta pead sa kuulma, et sinu pattu õige nimega nimetatakse. Aga sa pead ka teadma ja mõistma, et ainult armastusest sinu vastu räägivad siin sinu isa ja sinu ema ja kõik sinu suured ja väikesed õed-vennad sinu südametunnistusega minu suu läbi. Just sellepärast, et ma ei saa jätta lootust, et kunagi ometi õnnestub meil leida tee sinu südamesse, et sa ei lõpetaks nagu see nurjatu vend, kellele Issand lausus oma kohutava needuse: hulkur ja põgenik pead sa olema maa peal!“ Ümber laua olid laste väikesed sinipunaruudulised puuvillast taskurätid liikuma hakanud. Kõik õed nutsid. Isegi vanemad vennad

olid sügavalt liigutatud ja suutsid seda vaevu varjata, kui isa viimaks lõpetas oma kõne nende sõnadega: „Nüüd olen ma rääkinud. Ja kui Peter Andreas nüüd minu sõnu oma südamesse võtab ning otsib ausalt Jumala ja inimeste andestust oma üleastumise eest, siis ei pea seda asja meie vahel enam puudutama, vaid olgu see meist unustatud, olgu see surnud ja maha maetud. Ühinegem siis, kallid lapsed, üheskoos palveks, et Issand, kes on taevas, võtaks teie eksinud venna käekõrvale … palugem, et Jumal painutaks tema tõrksat meelt ja tooks ta välja patuorjusest, eemale hukatuse teelt. Võta siis kuulda seda palvet, oh Issand, kes sa oled igavene, et mitte ükski meist ei oleks puudu, kui sinu lapsed ülestõusmise päeval kogunevad sinu aujärje ümber! Aamen!“ Oli vaid üks, kellele kogu see etteaste mõjus kavatsetule hoopis vastupidi, ja see oli Peter Andreas ise. Ülepea ei lasknud ta isal end kunagi kergesti mõjutada, selleks oli ta olnud liiga usin õpilane endast vanemate sõprade, sulasepoiste ja poesellide juures, kes sugugi mitte alati ei rääkinud pastorist kõige aupaklikumate sõnadega. Ikkagi ei olnud ta senini suutnud jääda tundetuks nende rohkete jumalasõnade ja kogu ähvardava piiblijutu vastu, millega vanemad ühtelugu olid püüdnud ta südametunnistusele koputada, jah, kui ta pühapäeval nägi isa valges missarüüs altari ees põlvitamas või kantsli nikerdatud kõlakatuse all seismas, siis võis teda mõnikord haarata koguni põgus aukartus. Aga praegusel puhul ei olnud isegi piiblisõnadel tema üle mingit võimu. Esimesel silmapilgul oli see laituse ebatavaline viis ta küll ähmi ajanud, aga heitumus ei kestnud kaua. Tema kaine poisimõistuse jaoks oli liiga armetu ebakõla selle pühaliku Issanda poole pöördumise ja nende paari viletsa õuna vahel, mille järel ta oli üle plangu raksus käinud, ja mida kauem isa rääkis, mida häälekamalt

õdede-vendade meeleliigutus tema ümber kuulda oli, seda suurema rahu ja ükskõiksusega vaatas tema kogu seda stseeni. Sellel silmapilgul toimus üheteistaastase poisi vaimus mingi murrang. Otse üleolevalt silmitses ta viimaks teisi – jah, isegi siis, kui väiksed kaksikudki, kes seni olid härdunud õdesid-vendi mõistmatult vaadanud, hakkasid haledalt nuuksuma, ei suutnud ta muiet peita. Aga päris sundimatu see lõbusus ei olnud. Selleks tabas see alandamiskatse liiga raskesti tema kõige õrnemat kohta: autunnet. Sügaval südamepõhjas liigatas isa kõne lõpu ajal mingi hirmus erutus, tume, tuhm kättemaksuiha, mis virvendava uduna silmadele laskus. Mälestus sellest söömaajast pidi poisi jaoks saama ülepea saatusliku tähenduse. Neil silmapilkudel hakkas tema senini nii muretus meeles idanema lepitamatu suguvõsaviha, trotslik, sõjakas üksildus tunne, millest sai tema tulevase elu hing ja liikumapanev jõud. Pisikesest peale oli ta end oma vanemate katuse all tundnud hüljatuna, otsekui oleks ta kodutu. Nüüd hakkas ta endalt küsima, kas ta ikka tõepoolest kuulus teiste hulka, kas ta ei olnud mitte mõni võõras laps, kelle vanemad on kasvatada võtnud. Mida sagedamini ta oma üksinduse asja üle mõtles, seda tõenäosem see talle näis. Kõik, kuni selle ülemäärase tõrjumiseni, millega õed-vennad teda sellest päevast peale kohtlesid, näis tema kahtlusi kinnitavat. Kas ta ei olnud sadu kordi pidanud kuulma, et ta ei ole selline nagu teised? Ja kas isa oli talle kunagi kinkinud mõne embuse või lahke sõnagi? Ja tema välimus? Kui ta end peeglist vaatas, leidis ta, et on tumedam kui vennad, et tal on punasemad põsed ja valged tugevad hambad. Talle tuli nüüd meelde seegi, et naabrite sulane oli kord, nagu naljaks, kutsunud teda sulleriks ja mustlaspoisiks. See mõte, et ta ei ole oma vanemate laps, jälitas teda kogu kasvamise aja ja muutus lõpuks kinnisideeks. See nimelt mitte ainult

ei seletanud tema iseäralikku seisundit kodus, vaid rahuldas pealekauba suuresti ta poisilikku uhkust. Talle oli alati tundunud alandav, et ta isa on vana, poolpime ja hambutu mees, kes on terve linna naerualune. Ta tundis samuti sügavat häbi vaesuse pärast, milles ta perekond elas. Ta ei olnud veel kuigi vana, kui juba pigem nälgis koolis päeva otsa, kui et oleks sundinud end kaaslaste silma all ära sööma vahetunniks kaasa võetud rasvaleiva. Kord, kui ema oli lasknud talle õmmelda talvemantli ühest isa vanast ametirüüst, keeldus ta seda selga panemast, sest läikiv riie reetis liiga selgesti oma päritolu, ja kui ema tahtis teda selleks sundida, kiskus ta nutuses trotsihoos selle lõhki ja virutas põrandale. Nüüd pages ta uhketesse unistustesse, milles mõni hulkuv mustlassalk oli ta lapsena hüljanud, mõni neist rändavaist hulkurperedest, kellest vana ühe silmaga lapsehoidja nii tihti oli rääkinud ja kes elutsesid selsamal lagedal nõmmel, kus ta vanemad olid varem elanud. Kujutlustes oli tema tõeline isa vägev pealik, sinkjasmustad lokid seljal rippumas, keep õlgadele heidetud, tammepuust sau pruunis tugevas käes … kõikvägev valitseja, kuningas pimeda nõmme lõputus riigis, vabaduse ja metsikute tormide kodus. Ta oli parajasti eas, kui unistused tärkavad ja fantaasiatiivad kandma hakkavad. Ja nüüd, kui kõigi võimaluste väravad olid tema ees valla löödud, sai kujutluse jõud vabalt möllata. Mitte miski ei tundunud talle enam võimatu, kui asi teda ennast puudutas. Alatihti jõudis ta oma unistustepaos kaugele muinasjutu ebamaisesse valda. Viimaks kujutles ta end kuningapojana, kes on – otsekui kangelane jutustuses, mida ta oli äsja koolis lugenud – rändrahva poolt röövitud ja hiljem müüdud kiriklasse vangipõlve. Ja nii täienisti elas ta sellesse kujutlusse sisse, et mõnikord tundus talle, nagu meenuksid talle asjad ja sündmused tollest õnnelikus ümbruses elatud lapsepõlvest … näiteks suur saal marmorsammaste ja mustvalgete

põrandaplaatidega, millel ta väike jalg libises … sinine järv kõrgete mägede vahel … ahvipärdik kuldpuuris … pikk mees punases mantlis, kes tõstab ta enda ette hobuse selga ja ratsutab koos temaga läbi suurte tumedate metsade … Vähehaaval hakkasid nii vanemad kui ka kooliõpetajad märkama seda sünget kinnisust, mis poissi oli vallanud ja mis võis mõnikord muutuda peaaegu monomaaniaks. Kodus käis ta ringi vaikides, pealtnäha kõigi ja kõige vastu ükskõikne. Ja kodust eemal käis ta omaenda tabamatuid radu. Isa ei saanud temalt enam ühtegi sõna kätte, isegi ema vastu, kes varem oli siiski veidi ta usaldust tunda saanud ja kelle juures ta oli alati leidnud kõige enam mõistmist ja arusaamist, isegi tema vastu oli poiss aasta-aastalt kinnisem. Mõnikord videviku ajal, kui ta teadis, et ema on üksi, võis küll ikka veel juhtuda, et ta tuli tuppa ja istus ema voodi äärde ning pakkus ise end ta haigete jalgade sooni tasuma. Aga mitte kunagi ei saanud ema vastuseks muud kui „Jah“ või „Ei“, kui püüdis peale käia ja teada saada, mis mõtteid poiss omaette haub. Ikkagi püüdsid nii ema kui ka isa end mõnda aega rahustada mõttega, et poja ligipääsmatus võib olla märk, et ta on hakanud tõsisemalt endasse vaatama. Aga siis juhtus ühel päeval midagi, mis kustutas viimasegi lootuse. * Ühel talveõhtul kella üheksa ajal istus perekond üheskoos elutoas ja ootas, et öövaht mööda tänavat tuleks ja kuulutaks oma lauluga uneaega. Hobujõhvidest sohval suure mahagonlaua taga istus perenaiselik Signe kudumistööga ja lasi kätel hoolega käia, lugedes samal ajal isale ette Fædrelandetit, mis oli laotatud tema ette uniselt helkleva õlilambi alla. Isa istus oma harilikul õhtusel kohal, vanaaegses kõrge ja jäiga leeniga tugitoolis, mis oli kaetud kõige odavamat sorti lillelise kangaga. Ta istus seal väsinult ja kühmus, pea longus, käed

olid rinnal risti. Suur roheline silmavari peitis enam kui poole ta kahkjast, kortsus ja parratust näost. Pooleldi suigatades kuulis ta – ja ometi ei kuulnud – ühetooniliselt ette loetud nelja veeru pikkust artiklit välismaa elust. Pastor Sidenius oli hommikuinimene. Isegi kesktalvel tõusis ta üles siis, kui kirikukell lõi kuus. Ja pealekauba ei sallinud ta eriti ajalehti ja sedasorti maist lugemisvara, mida ta kasutas peaasjalikult omamoodi uimastusvahendina, et pärast lõuna- ja õhtusööki viivuks tukastada. Laua ääres istus peale Signe kaks nooremat tüdrukut suurtes ruudulistes puuvillastes kitlites, mõlemad – ehkki magamatusest punetavate silmadega – usinasti heegelduse kohal kumaras. Nad olid pealtnäha vanema õe täpsed koopiad, mõlemal veidi varatark näoilme, samasugused väiksed kõvad palmikud kõrvade ees, samasugused suured, heledad, pisut pungis silmad jämedajooneliste kulmude all. Magamiskambri uks seisis lahti ja seal istus hämaruses ema sängi juures veel üks väiksem laps ja muljus ta haigeid jalgu. Ka Peter Andreas oli toas. Ta seisis omaette akna all ja kiikas alatasa salamahti sekretäril seisva kella pool. Ta oli nüüd neljateistkümneaastane, toekas ja suure kondiga, seljas rõivad, mis kätele-jalgadele napiks jäid. Vanemad vennad olid nüüd kodust läinud, mõlemad olid täiskasvanud ja õppisid Kopenhaageni ülikoolis. Vanima kodus elava pojana oli Peter Andreas pärinud nende toa – väikese ärklitoa pööningul, kus ta veetis suurema osa ajast, kui kodus oli. Niipea kui Signe oli ettelugemise lõpetanud, kasutas Peter Andreas juhust, et head ööd soovida ja välja lipsata. Isa peatas ta ukse peal küsimusega, miks ta juba nende juurest lahkub, ja poiss ütles siis ettekäändeks, et peab veel kirjutustööd tegema. „Kas lehes on veel midagi lugemist väärt?“ küsis isa ikka veel veidi unesegaselt, kui poiss oli läinud.