Piiritu igatsus by Apollo Raamatud

Saateks Nüüd kui mu laste isa on saadetud igavikuteele, kerkis minu ette vajadus hakata intensiivsemalt korrastama oma arhiivi seda osa, mille moodustavad mu endise abikaasa Nikolai Baturini kirjad minule. Algusest peale, läbi aastakümnete, aga ka kirjavahetus lähimate sugulastega, sõpradega jne. Olen kõik need kirjad säilitanud. Lugedes abikaasa kirju, mis saadetud maalt ja lähetustest (lähemalt ja kaugemalt ja väga-väga kaugelt), tekkis mõte, et tipin need arvutisse eesmärgiga, et iga laps ja lapselaps saab endale koopia neist aastakümnete tagustest aegadest. Et lapsed saaksid teada ja mõistaksid, miks suur, PIIRITU IGATSUS hinges lähima inimese nii kaua ja nii kaugel olemise tõttu oli nende sirgumise aastatel üks olulisemaid tundeid. Oli raskeid ja väga raskeidki hetki, kus vajadus toetuda pere kõige tugevama õlale, vahel tahtmine appigi kutsuda, polnud lihtsalt võimalik. Vahemaad olid liiga suured, tingimused keerukad: sääl kaugel oli kohti ja olukordi, kuhu kiri ega telegramm kohale ei jõudnudki. Helikopterid sinna ei lennanud või kui lennanuks – polnud pikalt lennuilma. Lugedes taas neid aegadetaguseid kirju pereisalt minule ja lastele, meenusid Kolja Siberi taigasse sõitmise esimeste aastate kogemused, mis peegeldasid uskumatute looduslike takistuste alistamise raskusi, mis tuli ellu jäämiseks ületada. Mõistsin, et ei tohi seda (minu meelest nii hinnalist materjali) jätta juhuse meelevalda, ehk kunagi aastakümnete 3

pärast keegi leiab need kirjad minu arhiivi* hulgast kusagilt karbikesest. Ajakirjandust jälgides on mul tekkinud arusaam, et paljud noored inimesed ei kujuta reaalselt ette, kuidas ja mis hinnaga aastakümnete jooksul loomingus kõrge taseme ja suure tunnustuseni jõudnud kirjanik Nikolai Baturin omandas need kogemused, millele tuginedes valmisid tema kuulsad taigaromaanid, kujunes välja ja küpses tema avarilma tunnetus ja väljendusvorm. Kuskilt lugesin isegi fraasi, et „N. Baturin elas viisteist aastat Siberis“. See on ikka väga elukauge arusaam tegelikkusest. Nikolai Baturin, nagu mitu põlve enne teda, sündis ja kasvas Eestis. Kolja oli oma sugulaste seas erandlik, sest sai algusest peale eestikeelse koolihariduse ning tulemusena luuletas ja kirjutas kõik oma teosed eesti keeles. Vähe sellest – ka mulgi murre polnud talle võõras. Lugedes Kolja kirju minule ja perekonnale küpses veendumus, et nendes kirjades peitub teadmus, mis hinnaga on Nikolai Baturin omandanud kogu selle Siberi taiga ja laiade laante kogemuste pagasi, ning see, milliseid keerukaid tingimusi (olmelisi, perekondlikke, tervislikke) trotsides, taludes ja ületades valmis tema looming. Minu mälestusis on väga olulisena säilinud see, kuidas ma koos oma vana emaga, kes aitas meie lapsi kasvatada alates esimese poja sünnist, toetasin Kolja püüdu end kirjanduspõllul harida, rebida end vabaks (vabakutseliseks) ja pühenduda täielikult kirjandusele. Toetasime koos ka Kolja * Arhiiv on mahukas. Minu õppejõutöö koosnes kahest osast: esiteks, töö üliõpilastega: loengud, seminarid, ringitöö nn ühiskondlike erialade teaduskonnas, üliõpilastööde juhendamine jm. Teise poole moodustas teaduslik uurimistöö, teemaks perekonnatavandid sünnist surmani, s.o üliõpilastelt tavandikirjelduste kogumine ja üldistamine. Mitmekümne aasta jooksul on materjali kogunenud ligi sada köidet. Kui töö üliõpilastega tõi suurele perele leiva lauale ja aitas meil kodu ehitada, siis tavandialast empiirilise materjali kogumist ja üldistustööd pean oma elutööks. – Siin ja edaspidi autori märkused.

soovi sõita Siberi taigasse, et seal suvel kõva raha teenida ja olla ülejäänud kuud aastast vabakutseline. Toona arutasime emaga omavahel, et kui ta on seal Siberis mõne kuu – me saame hakkama. Ja las ta siis sõidab sinna Võrtsjärve äärde oma ema ja vanaema juurde, et seal vaikuses töötada. Et oleks päris selgelt mõistetav: nii tema esimene lend Siberi taigasse (1966) kui ka ülejäänud olid meie poolt moraalselt toetatud. Meie ühisest kodust ja viieteistkümne aasta pikkusest elust perekonnana lendas ta taigasse kümne aasta vältel. Inna Leitsalu*

* 1961. aastal abielludes võtsin abikaasa Nikolai perekonnanime Baturin. Pragmaatilistel põhjustel taastasin oma neiupõlvenime Leitsalu 1982. aastal.

Kuidas see kõik algas? Mina olin Moskva Kultuuriinstituudis õppinud bibliograafiksraamatukoguhoidjaks ning töötanud pool aastat oma erialal N. V. Gogoli nimelise Tartu Linna Keskraamatukogus, kui mulle usaldati uus töölõik – rändfondi osakonna loomine. Meeldejäävaimad mälestused on kirjandusõhtute korraldamine eri kohtades ja asutustes (näiteks Maarjamõisa kliinikus tööst vabale personalile ja tervematele patsientidele ning Tartu Autoremonditehases). Siis aga lasksin end meelitada Tallinna, kus mu tegevusväli hõlmas peale raamatukogutöö veel raamatute müüki ja levitamist, klubitööd, noortetööd loomingulistes liitudes, perekonnatavandite valdkonda ja muud. Olin Tallinnas juba üle aasta ametis olnud, kui mindki haarati koos Tallinna Linna Täitevkomitee kultuuriosakonna töötajatega kaasa ühte kampaaniasse: tuli korraldus kontrollida kultuurimajades ja klubides tantsuõhtutel mängivate orkestrite repertuaari. Aga kuidas sa lähed üksi peole?! Leppisime täitevkomitees töötava kooliõega kokku, et külastame seltsis kord temale määratud klubi ja teisel nädalavahetusel minu oma. Nii käisimegi kahes kohas peol. Ma küll ei mäleta, et oleksime palunud orkestrijuhtidel meile oma repertuaari tutvustada. Ega ka seda, et oleksime pidanud kellelegi aruande esitama. Ju see oligi mõeldud rohkem „linnukesena“ – tehtud-kontrollitud. Ja meie ülesanne oli sellega omapärasel ja lõbusal moel täidetud.

Hiljem, juba sügise hakul ühel päikselisel laupäeval tuli sõbratar külla ja mul tekkis suur soov minna Sossi klubisse tantsupeole. Elasin seal lähedal. See oli ehtne tantsuõhtu, kus mängis estraadiorkester ja laulis solist. Ja siis kutsus mind tantsima üks sihvakas, sportliku olemisega brünett noormees. Huvitaval kombel hakkas meil arenema elav vestlus, kusjuures noormees käis kohe välja oma trumbi: tema on Mulgimaalt! Mina ei jäänud samuti võlgu: „Mina ka!“ Olen tõesti sündinud Viljandimaal Pajusi vallas Tapiku külas. Noormehe sõnaosavus tulenes tema suurest lugemusest. Nõnda arvasin ma hiljem. See tantsuõhtu lõppes aga kojusaatmisega. Saatus? Tutvusime. Leppisime kokku järgmise kohtumise. Käisime kinos ja teatris. Tantsimas. Mu tantsupartner töötas tollal lukksepana Tallinna Elektrijaamas. Tulenevalt tema töö iseloomust tuli tal tihti sõita komandeeringusse teistesse elektrijaamadesse. Need lähetused olid reeglina kahenädalased. Sel ajal oli meie ainukeseks suhtlusvormiks kirjavahetus. Edasisest hakkavadki jutustama juba kirjad ise.

21. DETSEMBER 1960 Kolja kiri Abjast Tallinnasse, andmed ümbrikult

Kallis Inna! Nagu näed, kirjutan sulle kohe, tuleks heameelega kaasa koos kirjaga, et sind suudelda /.../! Imelik, tühjaks jäi minus kõik, kui ära sõitsin; mul oli järsku suur apaatsuse tunne ja ma ei soovi kedagi näha ega kuulda. Nüüd siis olen jälle Abjas, teen tööd ja ootan aega, mil näen sind jälle. Tahan väga, et see aeg saabuks kiiremini, aga sina? Tahaksin, et sa oleksid minu kõrval, kuna ma kujutan, et meie sinuga oleme üks inimene, nii harjunud olen ma juba sinuga! Iga korra järel, kui ma olen linnas, mõtlen, mis on minuga juhtunud, Inna – ma olen jäänud ra h u l i k uk s, sõna tõsises mõttes! See muidugi hirmutab mind, kuna pole sellega harjunud. Mõnikord mulle näib, et see kõik on ikkagi vaid minu ettekujutus, mööduv aja jooksul. Kuid millegipärast ei ole minus endist rahutust, tungi ikka jälle uue tutvuse järele, mis oli minu hiljutise elu deviisiks! Loen (mis on minu jaoks kõige „hädaohutum“) „Kunitsõd“, vene keeles, väga hea raamat – elu peegelpilt! Täna sain sinu kirja, tundsin jälle, et oled mulle kallis, kahjatsesin, et sõitsin siia. Hea, et oled terve! Samuti, et hakkad võimlema. Ma lihtsalt kadestan sind sellepärast. Segasid ju meie sagedased komandeeringud mu sportlasteed (oleks võinud olla praegu vabariigi korvpalliparemikus nagu kunagi). Lõpuks pean veel sind kurvastama (ennast aga veelgi rohkem). Nimelt, nagu oli ette näha, on meil pühapäev tööpäev, 1.–2. aga oleme vabad, mis on muidugi teretulnud meile sinuga. /.../. Nüüd aga hakkan lõpetama, ootan pikisilmi vastust. Lubasid olla hea laps, loodan, et sa seda ka oled, mina 9

aga küll, sest minu südames on ainult üks tühi koht ja seal asub praegu sinu süda! Suudlen sind! K. 27. DETSEMBER 1960 Kolja kiri Viljandist Tallinnasse, andmed kirjalt

Kallis Inna! Mõtlesin, et seda kirja ma nii ei alga, kuid millegipärast käsi siiski kirjutas! Nimelt olen sinu peale natuke pahane. Kuidas sa tohtisid mõelda, et ma sinust ei hooli? Ja seda ainult seepärast, et ma sulle kaks päeva viivitasin vastuse kirjutamisega! Inna kallis, ma ju pole sulle näidanud ühegi teoga ega sõnaga seda. Ühegi naise vastu elus pole ma midagi sarnast tundnud ja seepärast ei luba sul teha tühistest asjadest selliseid järeldusi. Sa oled tark tüdruk, Inna, seepärast ma arvan, et sa naljaks ka neid sõnu ei pidanud. Mul on hea meel, kallis, et sinus on tärganud tunded minu vastu, vastan sulle alati samaga! Tahaks ainult, et sa ei tunneks rahutust, kui ma ei saa vastata su kirjale kohe! Oleks meist liiga naiivne see. Eks? Ma ei tea, miks sind puudutasid mu sõnad sellest, et ma olen muutunud rahulikuks. Ma olen 10

seda tõesti, Inna, ja kõigepealt olen sellega ise väga rahul! Mõtlen, et sina ka! Mis puutub „seelikukandjatesse“, siis peale sinu mind ei huvita ükski, ootan sind, tunnen, et sinuga kasvas minus palju uut juurde! Mõni sõna ka minu „maapealsest“ elust. See pühapäev tegime tööd, samuti nädala sees töötasime kaks tundi üle, kuna ei jõua 1. kuupäevaks ettenähtud tööga valmis. Tuju on hea, sest ootan sind, loen „Elu täis äikest“, käin ka vahest kinos, kuid kõik filmid on nähtud. /.../. Niisiis KALLIS Inna, ootan sind pikisilmi, hoia, et sa ainult haigeks ei jää – parem juba mina! /.../. Palun sind, astu Liia* perest läbi ja õnnitle neid minu poolt ja soovi head uut aastat – mul pole nende uut aadressi. Mis meisse sinuga puutub, siis ma kirjutan Mendile, et ta hangiks meile kutsed VRK-sse vana-aasta õhtu peole. Seni aga nägemiseni! Suudlen ... K. Neid päevi, mis jäid kahe kirja vahele, tahan siiski kirjeldada. Sest kui koos olime, me ju ei kirjutanud. See aastavahetus 1960/1961 oli väga meeleolukas ja tähenduslike sündmuste rikas. Toimus päris mitu tutvumist Koljale ja minule tähtsate inimestega. Kohtusime 31. detsembri õhtupoolikul Viljandis. Kolja noorpõlve ustav sõber Mendi (Meinhard) oli ostnud meile piletid Viljandi Rajooni Kultuurimaja aastalõpuballile. Nimetan seda nõnda, sest see vastas igati meie hingeseisundile. Seal kohtusime ja tutvusime Kolja tädi Milla ja tädimehe Sassiga. Toimus kontsert, oli tants. See oli meile väga ülev ja õnnestav elamus: olla koos ja tantsida terve õhtu! *

Kolja õde.

Tollel aasta viimasel päeval tutvustas Kolja mind oma lähisugulastele. Öö veetsime Viljandis Kolja teise tädi Niina (ema õde) juures. Ja oligi saabunud uus – 1961. aasta. 1. jaanuari hommikupoolikul sõitsime rajoonisisese Väluste bussiga maale Kalbusele, kus Võrtsjärve lähedal elasid Kolja ema ja vanaema. Tollel aastal oli tõeline, korraliku lumekatte ja külmakraadidega talv. Teeotsani, kus buss peatus, oli memmede kodust kolm kilomeetrit jalgsi tulla. Kolja ema oli meile teeristile vastu tulnud, latern käeotsas koduteed valgustamas. Ja nii me hanereas laternavalgel sammusimegi nende esivanemate kodu poole. Seal ootas meid soe maja, lõhnas ahjuprae ja magusate küpsetiste järele, ja selle kõige keskel oli kaunis ning suursugune, sirgete näojoonte ja hõbehallide juustega (nagu minu emagi) – Kolja vanaema. Venekeelsest sõnast „babuška“ olid neile kinnistunud hüüdnimed Vana-Baabu ja Noor-Baabu. Nii jäigi, ainult et oma kirjades tavatses Kolja neid hüüdnimesid alati tugeva P-ga kirjutada. Meid võeti väga südamlikult vastu. Ja minu kui esmakordse külalise suhtes oli ülim mu tulevase ämma ütlus: „Mulle Inna nii meeldib, nagu oleksid mul Kolja silmad!“. Lahkusime sooja südamega. 2. jaanuaril sõitsime Viljandisse tagasi ja läksime külla minu vanema venna Arno ja tema naise Erna perele. Samuti tutvustamiseks, oma tulevase kaasa „näitamiseks“. Kolja ei olnud kitsi kiitusega minu aadressil: „Inna oli vana-aasta ballil üle saali kõige ilusam tüdruk!“. Mina sekundeerisin: „Ja Kolja oli kõige ilusam poiss!“. Selgus, et tahtsime kõige kõrgema tunnustuse teineteisele ise kähku välja öelda ... Õhtupoolikul sõitsime jälle eri suundades: Kolja Abjasse oma komandeeringuobjektile ja mina Tallinna, sest pidin järgmisel päeval tööl olema. Seega siis: aitäh kõigile ja nägemiseni!

4. JAANUAR 1961 Kolja kiri Abjast Tallinnasse, andmed ümbrikult

Kallis Inna! Kõigepealt tahaks sulle veel kord, lugematuid kordi öelda, et armastan sind väga ja olen õnnelik, et ometi pole surnud veel see tunne minus! Mulle näib, et ellu tuli uus, kaunis mõte, mille pärast tasub elada ja unistada! Need päevad, mis veetsime koos, olid tõesti kenad (kahju, et neid oli nii vähe). /.../. Tõde on see, et oled mulle väga kallis ja see mõte täidab mind täielikult, sind ka – tunnen seda! On raske olla sinuta, Innu, tahaks, et sa oleksid alati minuga, et alati saaks peita oma näo su pikkadesse juustesse, suudelda sind lugematuid kordi! Need pole ainult ilusad sõnad – usu mind, kallis! Nüüd siis – kuidas jõudsid linna (oli nii kahju sust lahkuda)? Kuidas end tunned, kallis, ära jää mul ainult haigeks, hoia end – minu jaoks! Kümme päeva on pikk aeg, Innu, kuid möödub peagi (kauemaks ma ei jää, kuigi 10ndaks me ei jõua valmis ja arvata on, et sunnitakse jääma!). Niisiis, kallis, jääb ainult üle oodata. Mulle näib, kallis, et räägin praegu sinuga (kindlasti kirjutad ka sina praegu mulle, kell on 9 aegu. Kui ei, siis oled paha laps!). Kirjuta mulle, Innu, mis muljed sulle jättis see sõit (ainult otsekoheselt!). Kas väsisid väga ja kas ma olen hea poiss? /.../. Täna on neljas, jääb veel kuus päeva ja ma olen jälle seitsmendas taevas, õigemini meie sinuga! Nüüd aga lõpetan ja jään pikisilmi ootama vastust – kallilt „mustlastüdrukult“. Suudlen Kolja

22. JAANUAR 1961 Kolja kiri Abjast Tallinnasse, andmed kirjalt

Tervist, kallis! On möödunud kõigest üks päev, kuid näib, et oli väga ammu, kui sind viimati nägin! Tead, Innu, mul on väga hea olla sinuga koos, ma väga armastan sind! /.../. Sina, Innu, ole ainult rahulik ja ära tee palun mingeid valeillusioone, ma ei taha sulle haiget kunagi teha! Mis puutub aga meie suhtesse, siis ma juba olen otsustanud, arvan, et ka sina! Niisiis, kallis „väike“ Innu – ma ikka loodan sõita Tallinna õhtuse rongiga. Igatsen väga su järele (nii, et ei tunne isegi valutavat „umbluud“, trööstin end sellega, et peagi möödub). Ajan vist asjata huumorit, kuna tuju polegi nii rõõmuküllane ja nali tuleb sel juhul alati nüri välja („umbluu“ teeb ikka tugevat valu!). Loodan, et siiski läheb mööda, kui ei, siis linnas võtan ette ravikuuri! Seni aga jään ootama sinu kirja, mis on mu jaoks kui „taevamanna“. Tunnen muret sinu tervise pärast, kallis, isegi rohkem kui enese pärast. /.../. Nüüd aga lõpetan, kuna on juba üpris hilja. Soovin sulle kõike head, kallis! Jällenägemiseni! Suudlen K. Eelmisel sügistalvel pidin osalema ühel noorteüritusel väljaspool Tallinna. Teised jäid sinna ööbima, mina aga tõttasin viimase bussiga koju, et hommikul linnas tööl olla. Oli käre pakane. Sain koduteel kõvasti külma – bussi peale oli pikk maa minna ja riietus polnud vist vastav ... Jäingi haigeks. Ja nagu ikka: tööl oli kiire-kiire, läksin vist veidi vara ametipostile ning selle tulemusena nõudsid kõri ja 14

neeluteed pikemat järelravi, mille arst oli mulle määranud. Sellest siis Kolja muretsemine minu tervise pärast. 10. VEEBRUAR 1961 Kolja kiri Tallinnast Paidesse, kus olin töölähetuses; andmed ümbrikult

Väike Innu! Sain äsja sinult kirja ning tõttan kohe vastama. Nimelt, kallis, sõidan ma tunni aja pärast Ellamaale (ei aidanud mingid võtted, väited). Läksin „natšalstvoga“ tugevalt tülli, kuid nagu öeldakse: „peast kõrgemale ei saa hüpata!“, nii et tuleb sõita, direktori käskkiri ja „morka!“. Noh aga pole viga. Vahemaa ei ole eriti suur, nii et võib käia laupäeviti linnas. Sa ei maininud, kunas saad tagasi sõita ja eitaval juhul, kas ongi mul mõtet võtta ette seda reisi. (Sa ju tead, et peale sinu mind Tallinnas keegi ei tõmba.) Oli nii tühi neil päevil, ei oska vist enam olla sinuta, Innu! Nüüd aga tuleb meil olla pikemat aega lahus! Muide, sain täna veel kaks kirja – emalt ja õelt. Mõlemad tervitavad sind. /.../. Püüa mulle siis kirjutada, kunas sa sõidad (ah jaa ... mu kiri vist enne laupäeva ei jõuagi sinu kätte!). Igal juhul sõidan laupäeval linna, kuid pühapäev pean juba sõitma tagasi. /.../. Ühesõnaga, helista mulle Ellamaa Elektrijaama või Turba Jõujaama (ma veel ei tea, kuidas teda täpselt nimetatakse). Õige on vist Ellamaa. Küsi „Energoremondi meistrit“, see ütleb, s.t. kutsub mind siis toru juurde! Nüüd aga ... Näkemiin! Kallistan Kolja