Piknik Kundas

Eriline tänu: Tiiu Raju (jagatud teadmiste, toe ja kaastöö eest); Väino Randver, Salme Karu, Peeter Hussar (heade mõtete, kunagi peetud mõttevahetuste ja pingpongide eest); Katrin Reimus (sisukate mälestuste eest); Reti Kokk ja Jaanus Prits (pildistamisrõõmu ja enamiku vingete fotode eest); Sirje Liiskmaa (piknike kujundamise eest); Üllar Anga seenior ja Üllar Anga juunior (alatise abi ning sõpruse eest); Maiu Küngas, Elle Türkel, Helen Jagant, Maaria Liiskmaa, Anna-Liisa Liiskmaa ja paljud teised head kaaslased ning õhinapõhised (kaasa mõtlemise ja osalemise eest); Triin Olvet ja Lea Adamson (julgustuse eest, milleta oleks kogumiku käsikiri jäänudki sahtlisse); Sass (süles põrisemise, klaviatuuril tatsamise, käsikirjas sasimise ning näpukate parandamise eest käpukateks); Maarja Korv, Kaarel Korv, Ronald Korv ning kõige enam Timo Korv ja Margo Korv (koduse toe ja kannatlikkuse ning selle eest, et lihtsalt olemas olete); emale ja isale (kõige eest).

Toetajad: Kunda linnavalitsus; AS Kunda Nordic Tsement; AS Estonian Cell; Põdra pubi.

Koostanud Ebe Pilt Toimetanud Piret Ruustal Kujundanud Kaspar Ehlvest Fotod © Reti Kokk; v.a lk 14, 16 ja 95 – Timo Korv; lk 34, 36 kuni 41, 120 kuni 123 – Jaanus Prits; lk 35 – Toomas Tuul; lk 58 kuni 63 – Margo Korv; lk 66 – NASA/ESA, Hubble Heritage Team; lk 67 – Eesti Teaduste Akadeemia arhiiv; lk 68 – Irish Astronomical Journal Supplement, nr 10; lk 71 – Armagh Observatory, veebifoto; lk 131 – Sirje Liiskmaa Vanad fotod on pärit Kunda muuseumi arhiivist. © Koostaja Ebe Pilt ja kirjastus Argo, 2017 Kõik õigused kaitstud ISBN 978-9949-607-38-9 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Piknik KUNDAS

Sisukord

Saateks

6

Alustame algusest – Kunda kultuurist Hilissuvine piknik Lammasmäel RETSEPT: Tortiljarullid suviselt värske kraamiga, joogiks mullivesi lilleliste jääkuubikutega

9 9 12

Mõisas kadunud aegu otsides Kunda kaudu Vene tsaari ja Pärsia šahhi juurde

15 15

Ühepajatoit sajale RETSEPT: Ühepajaroog värske hapukoore, grillpannil praetud kukeseente ja rohke maitserohelisega, magustoiduks pidusai vahukoore ja pohlamoosiga

19 23

Külas Siberi külas RETSEPT: Lindströmi kotletid vutimunasüdamega, magustoiduks mõisaproua lemmikroog – ahjuõunakreem vahukoorega

30

Kunda helimaastikud: Peeter Hussariga kevadet ja maailma avastamas

35

Varemete romantika – eine esimese tsemendivabriku juures RETSEPT: 19. sajandi kokaraamatust – räimede küpsetamine John Carl Girard de Soucantoni vaim elab Kundas edasi

43 44 47

Talvepiknik direktorimõisa suveaias RETSEPT: Lihtsad lihapirukad ja kuum mustikasupp

49 51

Vaikelu Musumäel MENÜÜS: Koduaia maasikad vahuveiniga

55 55

Piknik Lontovas karulaugupesto ja sürreaalse roosaga RETSEPT: Karulaugupesto Kunda proviisori kogutud mõtted – karulauk (Allium ursinum) Neu Londonist ehk Lontovast

59 60 61 64

27

Viimane Suur Igakülgne. Ühest maailmakuulsast eluteest, mis algas Kundas

67

Industriaalpiknik vaatega tsemenditehasele Müüt tolmupealinnast RETSEPT: Kodused luksuslikud biifsteegiburgerid mädarõikaga

73 73 74

Meri ja hommikukohv saksofonimuusikaga

77

Tööstuslõuna Estonian Cellis MENÜÜS: Viini stiilis šnitsel sidruni ja petersellikartulitega, magustoiduks lumepallisupp. Ühe unit’i reisikiri ehk kuidas Kundas tehtud pabermassist kriitpaber saab

81 81 84

Jalutuskäik vanalinnas Eine Kunda jõe ürgses kanjonis RETSEPT: Kodus küpsetatud seemneleib värske võiga

87 92 93

Pingpong Kunda arhitektuurist

99

Pidulik vastuvõtt Kunda rannas ja sadamas Kunda sadama ajaloost Räimeküpsetamise konkurss

115 115 117

Kukerpallimäel – päikesetõus pannkookide ja vaatega merele RETSEPT: Suured ülepannikoogid maasikamoosiga Esimene saviauk

121 122 123

Õhtusöögi asemel – valgete ööde tango Kunda klubis Kunda salsahooaeg – paar katkendit mõttevahetusest tantsutreeneritega RETSEPT: Tants kui elu

125 125 127

Öös on aardeid − jälg Arthur Valdesest

129

Kellaviietee Kronkskaldal RETSEPT: Kuldsed kõrvitsakeerusaiad kaneeliga

133 134

Meri ja muinastuled öövaikusmuusikaga

137

Sõbrakaubanduse jälgedes RETSEPT: Soomlaste tohukala

141 143

Grand piknik sõbralaadal RETSEPT: Silguleib porru ja norriga

147 148

Katrin Reimusega kirjutamisest, inspiratsiooni kadumisest ja kolekirjandusest õnnelike inimesteni välja

151

Järelsõna asemel ... puhata või mitte puhata?

158

6

Saateks

Pikniku kui muretu kvaliteetajaviite lugu ulatub kaugele sajandite taha. Esimesteks piknikeks peetakse Inglismaal kesk- ja varasel renessansiajal toimunud jahipidustusi, mille juurde kuulusid olulise osana ka liha küpsetamine ja söömine õues.

Sestpeale on piknikust kujunenud (seltskondliku) puhkuse – sotsiaalse meelelahutuse – erivorm, mis sisaldab tegelikult kõike vajalikku ja päriselt olulist: head seltskonda, head sööki-jooki ja ilusat-huvitavat loodust või tähendusrikast paika.

Võtame aja maha!

Erilised (kohalikud või pisinüanssidega omaseks muudetud) maitsed aitavad jätta igapäevamured justkui väljapoole – siseperifeeriasse – ja distantsilt vaatlemiseks. Kõik asetub kummaliselt õigesse perspektiivi, kui sõpradele ja lähedastele mõeldes või pühendudes väga head sööki teha ning pärast üheskoos piknikku pidada. Armastusega valmistatud toit lohutab ja rõõmustab, eriti suur privileeg on aga see, kui õnnestub aeg niimoodi maha võtta, et midagi päris pöörast korraldada. Raamidest ja rutiinist sedasi väljuda, et tekib peaaegu paralleelmaailm – piknikuraamatumaailm (kusjuures mitte eesmärgina iseeneses, vaid lisaväärtusena ilusaks ja huvitavaks elatud hetkedele).

“Piknik Kundas” on raamat Siiditeest, kadunud paradiisist, Neu Londonist ja muust – ehk Kunda linnast ajast aega. Raamat koosneb peatükkidest – piknikest paigus, mille abil rändasime ja kirjutasime läbi Kunda linna elustiili- ning lühiajaloo.

Alustasime algusest ehk Kunda kultuurist, jalutasime läbi vanalinna, peatusime esimese tsemendivabriku varemete juures ning direktorimõisas, jõudsime Lontovasse (Neu Londonisse) ja Kunda jõe ürgsesse kanjonisse ning Kunda mõisa. Lisaks Kronkskaldale, Kukerpallimäele ja Musumäele pidasime Sõbralaadal grand piknikku silgu-leiva ja norriga, õhtusöögi asemel tantsisime tangot Kunda klubis, unustasime end rannas laineid vaatlema (või tegelikult leidsime end ikka ja jälle rannas tagasi – olgu varahommikul või päikeseloojangus –, sest kõik Kunda teed ja rajad viivad justkui alati mere äärde). Lõpuks aga jõudsime tänapäevase linnaindustriaalmaastiku äge-kummalise romantikani…

Vanadest kokaraamatutest pärit retseptid lisasid palju “uusi” nippe ja teadmisi, rõõmu ja lusti ning suure hulga mängulisust.

Kogumikus on kasutatud tekste ja lugusid, mis aastate jooksul Kunda linna kodulehe või ajalehe tarbeks läbi tunnetatud ja kirjutatud. Lisatud on mõned pikemad Kunda-kesksed esseed ja

7

intervjuud, mis ilmselt ei kaota oma tähendust ka pikema aja peale. Piknikupaikade valik on üsna isiklik ning peegeldab piknikuseltskonna eelistusi – see valik on küll subjektiivne, kuid peategelane on igas loos läbivalt ikkagi Kunda linn ja tema elustiil.

“Piknik Kundas” ei ole akadeemiline ajalooraamat (see jääb teiste teha) – kogumik on oma olemuselt avastusretk ja armastuslugu sellest, kuidas üks väike tööstuslinn paneb enesesse kiinduma, kui temasse pisutki süveneda. Kunda tänavatel hõljub mingi kummaline lumm, mis on teinud pesa ka varemeisse, tehaste korstnaisse ning inimeste hinge, see levib salamisi (kas või nähtamatuna)

edasi isegi siis, kui keeruline poliitiline õhkkond pidevalt muutub. Elu mängib meile vahel lihtsalt vingerpusse. Kogumik räägib aga igavesest kiindumusest nende paikade, hetkede ja inimeste vastu, kelleta seda raamatut poleks kunagi sündinud.

Suur aitäh!

Ebe Pilt Piknikuraamatu koostaja

59

Piknik Lontovas karulaugupesto ja sürreaalse roosaga Kukerpallimäest alla üle jõesilla jalutades on tunda justkui dimensioonivahetust – kõrvuti kaasaegse eluga on Lontova interjööris alles midagi, mis kujundas siinset maailma kahesaja aasta eest. Paljud hooned on tänasel päeval tontlikult tühjad, kuid kannavad siiani möödunud aegade olemust – esteetikat ja elamise-mõtlemise stiili. Kõiges selles on midagi nii olulist ja püsivat, mis kujundab kohalikku maailmataju tänaseni (kui mitte teadlikult, siis alateadlikult kindlasti).

Vara-varakevadel, kui lumi on juba sulanud, kuid loodus on ikka veel alasti, reedab Lontova metsas mõrkjas-vürtsine lõhn kevade algust. Karulauk on nina sambla seest välja pistnud. Lontovasse olla see vürtsise maitsega taim sattunud koos viikingitega, kes hoolitsesid, et neid kevadel Kunda lähistel randudes vitamiinipuudus ei tabaks. Tänapäeval on karulauk Eestis looduskaitse all.

Kui Lontova interjööri süveneda, siis see kutsub mängima, inspireerib heas mõttes hullustele. Nii sündis sürreaalsete roosade seelikute ja muude kummaliste roosade värkidega piknik.

Mugavuse tarbeks tassisime ürgmetsa ka pehme diivani ja tugitoolid, valides piknikukoha nii, et me karulaukudele liiga ei teeks. Rajana kasutasime loomade poolt sisse tallatud teed. Menüüks oli sel korral karulaugupesto värskelt küpsetatud leival ning roosa mullivein. Väikeseks lisandiks sobisid kirsstomatid ja mozzarellapallid.

60

RETSEPT Karulaugupesto Imeilus säravroheline karulaugupesto valmib kergesti ja kiiresti. Seda saab määrida niisama värskele saiale­leivale, aga ka kasutada pasta või gnocchi kastmeks. Grillitud köögiviljadele annab karulaugupesto juurde nii värvi kui ka maitset. Üks lemmikroogadest on ahjus küpse­ tatud kerge valge kalafilee (tursk, koha, siig või mõni muu) koos karulaugupesto ja rohelise värske salatiga.

Karulaugupestoks läheb vaja: suurt punti karu­ lauku; pihutäit metspähkleid (mandleid, seeder­ männiseemneid, Kreeka või muid pähkleid), 1 kuni 1,5 dl oliiviõli (kogus sõltub sellest, kui tihedat pestot soovitakse), riivitud parmesani või muud kõvemat juustu, meresoola, pipart, laimimahla.

Valmistamiseks pese karulauk ning kuivata hoolega. Lõika väiksemateks tükkideks ja pane hakitud karulauk, röstitud pähklid ja 4−5 sl õli saumikseri anumasse ning püreesta. Lisa vähe­ haaval ülejäänud õli. Lisa riivitud juust ning mait­ sesta soolaga. Lihtne! Pesto säilib külmkapis suletud nõus umbes nädal aega.

61

Kunda proviisori kogutud mõtted – karulauk (Allium ursinum)1 Karulauk kuulub liilialiste sugukonna laukude perekonda. Laukude perekond on suur. Kõigil on tugev, väävlit sisaldavatest eeterlikest õlidest johtuv spetsiifiline lõhn ja glükosiidide rohkusest tingitud kibe maitse.

Karulauk kasvab paiguti uhtlammidel ja salumetsades. Eriti rikkalikult on levinud meil Kundas Lontova kaldas. Lehtedel on väga tugev küüslaugulõhn, mida võib tunda juba teel Lontovast Simunamäele, seal, kus karulauk kasvab.

Karulauk on 15−40 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Õied on valged või roosad, lõhnavad; õitseb mais või juunis. Karulaugu toimeainesisaldus on sama nagu küüslaugul ja tarvitataksegi seda samal moel. Meditsiinis kasutatakse sibulat ja pealseid. Sibulal on tugev mikroobidevastane toime.

Karulauk on hea vahend ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve, kõhukorratuste puhul, isutõstjana ja “Kunda proviisori kogutud mõtted” oli rubriik Kunda ajalehes Meie Kodu (karulaugutekst ilmub siin esimest korda). Salme Karu (sündinud 1923) oli Kunda apteegi juhataja aastatel 1952–1986.

1

62

63

vitamiinide allikana ning gripi puhul profülaktilise vahendina. Sobib ka ussnugiliste väljutamiseks. Välispidiselt kasutatakse karulauku haavade ja põrutuste raviks. Tuleb aga meeles pidada, et karulauk EI SOBI maokatarri ja maohaavandtõbe põdejatele.

Rahvameditsiinis kasutatakse kas kogu taime või ainult mugulat just toorsalatina 5−10 g päevas.

Kasutamist on leidnud ka moodus: 1 teelusikatäiele peenestatud mugulale valatakse peale poolteist tassitäit vett ja lastakse tund aega seista. Kasutatakse 2 korda päevas.

Haavade ja põrutuste raviks pannakse kahjustatud nahale puruks tambitud ja marlisse keeratud mugulaid.

Karulaugu lehtedest saab valmistada pikantset lisandit liha- ja kalatoitudele. Selleks keedetakse lehed väheses vees, lastakse nõrguda ja marineeritakse veidikese äädika ja toiduõli seguga, mis on maitsestatud soola ning pipraga.

Karulauk sobib ka toorsalatiks või lisatuna teistele salatitele. Hea maitseaine ka suppidesse ja hautistesse, lisatuna keetmise lõpus või vahetult enne lauale andmist.

Oma nime olevat taim saanud just sellest, et karud talveunest ärganuna seda otsisid ja isukalt sõid kui väärtuslikku energiaallikat.

Kundas on karulauk elanikele üsna kergesti kättesaadav. Seejuures ei tohi aga unustada mõõdukuse printsiipi ja tuleb pidada meeles, et karulauk on looduskaitsealune taim. Tema esinemis- ja kasvukohad on siiski üsna piiratud.

Tervisele kasulikud on kõik laugud, nii kultuur- kui metsikud vormid. Vähesel määral esineb Kundas mitmes kohas ka metsikut rohulauku (Allium oleraceum). Maitseainena kasutatakse tema kitsaslineaalseid lehti.

Salme Karu

64

Neu Londonist ehk Lontovast1 Kunda üks vanem linnaosa on Lontova, mis on seotud sadama sünnilooga. Sadama ajalugu ulatub aastasse 1805, mil keiser Aleksander I kirjutas alla loale sadama ehitamiseks Kundasse. Peterburi II gildi kaupmees, ettevõtlik ärimees von Schnackenburg (kes oli aastal 1814 ostnud Schwenghelmidelt Kunda mõisa), hakkas Lontovat kujundama. Talle tuli pähe mõte asutada Kundasse ka sanatoorium pealinna jõukatele elanikele ning ta ehitas selle tarbeks Londoni hotelli (mis küll hotellina kunagi tööle ei hakanud). Hotelli järgi pani ta paigale nimeks Neu London – Uus London, mis kohalike suus meelepärasemaks – Lontovaks – kohendati.

Esimene maailmasõda ja hilisemad majanduskriisid andsid Kunda sadamale raske hoobi – vähenes kaubakäive, katkes tsemendivedu välismaale ja Soome tollipoliitika tegi lõpu kartulikaubandusele.

Kunda kaubasadama tegevus lõppes 1940. aastal Nõukogude piirivalve tulekuga. Rohkem kui viiskümmend aastat hiljem rajati sadam AS-i Kunda Nordic Tsement koosseisus uuesti ning areneb iga aastaga üha arvestatavamaks mereväravaks Eestis. 2007. aastast alates on peetud läbirääkimisi ka võimaliku Kunda-Kotka laevaliini loomise üle.

Tänapäeval on Lontova kummalises tardunud olekus. Alles on hulk väga vana ja omapärast arhitektuuri (nn Valge maja ehk kunagine Londoni hotell, tollimaja, sadamakontor jne), kuid kõik see seisab hetkel kasutuna, tumma mälestusmärgina möödunud aegadele. Nii nagu Kunda jõe kaldal asuvad suursugused müürid annavad aimu Kunda mõisa kunagisest hiilgusest, peitub Lontova varemeis iseäralikult võluv, ohtlikult ilus ja kummaliselt liigutav varemeesteetika.

Lontovas asub ka üks väike valge maja, mis oli möödunud sajandi alguses koduks Öpikute kuulsa suguvõsa lastele. Kundas elanud perest sirgus kaks maailmamainega eesti teadlast – astronoom Ernst Julius Öpik (1893–1985) ja geoloog Armin Aleksander Öpik (1898–1983). Ernst Öpik nimetati 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia esimese liikmeskonna hulka. Lisaks kuulus ta Washingtoni teaduste akadeemiasse, Iiri kuninglikku akadeemiasse, New Yorgi teaduste akadeemiasse, Londoni kuninglikku astronoomiaühingusse ning teistesse erialastesse ühingutesse. Samuti oli ta Bostonis asuva Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia auliige. Teadusetegemise kõrval tegeles Ernst Öpik ka heliloominguga (vt lugu “Viimane

Tekst ilmus esmakordselt osana artiklist “Mõeldes Kundale. Siiditeest ja Neu Londonist, mõisast ja muust ... ehk Kunda linnast ajast aega” Kunda linna ajalehes Meie Kodu (aprill-mai 2008, nr 277−278, lk 4, 10).

1

Kadunud paradiis

65

Suur Igakülgne”). Aastal 1972 sai akadeemiku vennapojast Ilmar Öpikust samuti Eesti Teaduste Akadeemia liige. 2013 valiti akadeemikuks tehnikateaduste alal ka Ilmar Öpiku poeg Andres Öpik.

Lisaks sirgusid Lontovast üks Eesti Vabariigi teenekaimaid pangandustegelasi Paul Öpik (1888–1967) ja kutseline diplomaat Oskar Eugen Öpik (1895– 1947). Anna Öpik (1886–1955) pühendus pärast Töchterschule lõpetamist ja Venemaal koduõpetajana teenimist Homerose “Odüsseia” vanakreeka keelest eesti keelde tõlkimisele.

Kõige eredamad ja kaunimad lapsepõlvemälestused seostuvad Öpikute-pere lastel Kundaga. Maja, kus nad Lontovas elasid, on praegugi alles ja kirjelduste järgi otsustades väliselt peaaegu samasugune kui saja aasta eest (kuigi praegu seisab maja tühjana ning on seetõttu ka loodusjõudude käes lagunemas). Oma teekonna algusaega Kundas pidasid hiljem laia maailma rännanud Öpikud alati meeles kui ilusat mälestust kadunud paradiisist.