2021. AASTA NAISTE KIRJANDUSAUHINNA LAUREAAT
SUSANNA CLARKE
„Pärast pikka pausi tuli Clarke välja oma teise romaaniga, mis on pea täiuslik.“ THE TIMES
„Susanna Clarke on loonud uskumatu maailma! ... „Piranesi“ on kui täiuseni lihvitud salalaegas.“ DAVID MITCHELL
SuSanna Clarke’ilt on varem ilmunud: „Jonathan Strange ja härra Norrell“ „The Ladies of Grace Adieu and Other Stories“ („Grace Adieu daamid ja teisi jutte“)
SUSANNA CLARKE
PIRANESI Inglise keelest tõlkinud Hana Arras
Algupärand: Susanna Clarke Piranesi Bloomsbury Publishing 2020 Copyright © Susanna Clarke, 2020 Tõlkija: Hana Arras Toimetaja ja korrektor: Jana Kuremägi Küljendaja: Maria Lee Liivak Kaanekujundus: David Mann Projektijuht: Merit Kask Eestikeelse väljaande autoriõigus: Postimehe Kirjastus OÜ, 2021 kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN (trükis) 978-9916-667-62-0 ISBN (elektrooniline väljaanne) 978-9916-667-63-7 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Colinile
1. osa Piranesi
Kui Kuu Kolmanda Põhjasaali kohale kerkis, siis läksin ma Üheksandasse Vestibüüli viienda kuu eSimeSe PÄeva SiSSekanne aaStal, mil alBatroSS lendaS edelaSaalideSSe Kui Kuu Kolmanda Põhjasaali kohale kerkis, siis läksin ma Üheksandasse Vestibüüli, et olla tunnistajaks kolme Tõusulaine ühinemisele. Selline sündmus leiab aset üksnes iga kaheksa aasta järel. Üheksas Vestibüül on märkimisväärne oma kolme võimsa Trepi tõttu. Selle Seinu ääristavad marmorist Kujud, neid on sadu ja sadu Rida Rea järel astangutena kaugetesse kõrgustesse kerkimas. Ma ronisin Lääneseinast üles, kuni jõudsin Mesitaru kandva Naise Kujuni viisteist meetrit Sillutisest kõrgemal. Naine on minust kaks-kolm korda pikem ja Mesitaru katavad minu pöidla suurused marmorist Mesilased. Üks Mesilane – see tekitab minus alati kergelt kõheda tunde – ronib üle tema vasaku Silma. Ma pressisin Ennast Naise Nišši ja ootasin, kuni kuulsin Tõusulaineid Alumistes Saalides möirgamas ja tundsin Seinu võbisemas selle jõust, mis pidi kohe sündima. Esimesena saabus Tõusulaine Kaugetest Idasaalidest. See kerkis ilma raevukuseta mööda Idapoolseimat Treppi. Sellel puudus nimetamisväärne värv ja selle Veed ulatusid pelgalt pahkluuni. See laotus halli peeglina üle Sillutise, pinnal ujumas piimja Vahu marmorjad viirud. Järgmiseks tuli Tõusulaine Läänesaalidest. See Tõusulaine rullus mürinal piki Läänepoolseimat Treppi üles ja lajatas valju Laksatusega vastu Idaseina, nii et kõik Kujud värisesid. Selle Vaht oli valev nagu vanad kalaluud ja selle mäslevad sügavikud olid tinajad. Mõne sekundiga tõusid selle Veed Esimese Rea Kujudele Vööni. 13
Viimaseks saabus Põhjasaalide Tõusulaine. See viskus üles keskmisest Trepist, täites Vestibüüli sädeleva jäävalge Vahu plahvatusega. Ma olin läbi leotatud ja pimestatud. Kui silmad jälle seletasid, tulvasid Veed jugadena mööda Kujusid alla. Sel hetkel taipasin, et olin Teise ja Kolmanda Tõusulaine vägevuse hindamisel valearvestuse teinud. Kõrge Lainehari rühkis sinna, kus ma kükitasin. Võimas Veekäsi sirutus mind Seinalt noppima. Lõin käsivarred ümber Mesitaru kandva Naise Jalgade ja palvetasin Maja poole, et see mind kaitseks.Veed katsid mind ja viivuks ümbritses mind niisugune kummaline vaikus nagu siis, kui Meri pea kohal kokku lööb ja omaenese hääled summutab. Ma arvasin, et suren või et mind kantakse kaasa Tundmatutesse Saalidesse, Tuttavlike Tõusulainete pahinast ja mulinast kaugele. Ma hoidsin kogu jõust kinni. Siis, niisama äkki kui oli alanudki, see lõppes. Koondlaine voogas edasi ümbritsevatesse Saalidesse. Ma kuulsin kõminat ja laksakaid, kui Tõusulained Seinu nuhtlesid. Veed Üheksandas Vestibüülis alanesid kiiresti, kuni küündisid vaevu Esimese Kujude Rea Pjedestaalideni. Adusin, et hoian millestki kinni. Avasin peo ja leidsin mingi Kauge Kuju marmorist Sõrme, mille Tõusulained olid sinna poetanud. Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu.
Maailma kirjeldus viienda kuu SeitSmenda PÄeva SiSSekanne aaStal, mil alBatroSS lendaS edelaSaalideSSe Ma olen otsustanud avastada Maailma nii palju, kui oma eluajal vähegi suudan. Selle nimel olen rännanud nõnda kaugele kui Üheksasaja Kuuekümnenda Saalini Läänes, Kaheksasaja Üheksakümnenda Saalini Põhjas ja Seitsmesaja Kuuekümne Kaheksanda Saalini Lõunas. Ma olen roninud Ülemistesse 14
Saalidesse, kus Pilved liiguvad aeglases rivis ja Kujud ilmuvad äkitselt Ududest nähtavale. Ma olen uurinud Uppunud Saale, kus Tumedate Vete pinda katab valgete vesirooside vaip. Ma olen näinud Idakaare Varemeisse Vajunud Saale, kus Laed ja Põrandad – mõnikord koguni Seinad! – on sisse varisenud ning hämarust lõhestavad hallika Valguse kiired. Kõikjal neis paigus olen ma Ukseavades seisnud ja pilgu ettepoole sihtinud. Ma pole kordagi näinud vähimatki märki sellest, et paistaks Maailma Lõpp, näen üksnes Saalide ja Koridoride korrapärast kulgemist Kaugusse. Ükski Saal,Vestibüül,Trepp ega Käik pole ilma Kujudeta. Enamikus Saalides võtavad nad enda alla kogu vaba pinna, ehkki siin-seal võib leida mõne Tühja Pjedestaali, Niši või Apsiidi või isegi tühimiku Seinal, mis on muidu Kujudega kaetud. Need Puudumised on oma olemuselt niisama müstilised kui Kujud ise. Ma olen tähele pannud, et kuigi ühe Saali Kujud on suuruselt enam-vähem sarnased, valitseb Saalide vahel nimetamisväärne mitmekesisus. Mõnel pool on Kujud kaks-kolm korda Inimesest kõrgemad, teisal suhteliselt elusuurused ja paiguti küünivad mulle kõigest õlani. Uppunud Saalides on ka suisa hiiglaslikke – viieteistkümne- kuni kahekümnemeetriseid –, kuid need on erandlikud. Tegin algust Kataloogiga, kuhu kavatsen kirja panna iga Kuju Asukoha, Suuruse ja Kirjelduse ning muid huvitavaid tähelepanekuid. Praeguseks olen jõudnud valmis Esimese ja Teise Edelasaali ning tegelen Kolmandaga. Selle ülesande tohutus paneb mul vahel pea pisut pööritama, ent teadlase ja uurijana on mul kohustus olla tunnistajaks Maailma Hiilgusele. Maja Akendest avaneb vaade Suurtele Hoovidele: lagedatele, tühjadele kivisillutisega platsidele. Hoovid on enamasti neljakandilised, 15
Briti kirjaniku Susanna Clarke’i (s 1959) romaani „Piranesi“ tegevustik leiab aset unenäolises alternatiivreaalsuses. Peategelene Piranesi elab Majas, kus ruumid on lõputud, koridorid otsatud ja saalide labürinti on vangistatud ookean, mille lained paiskuvad kobrutades mööda treppe üles. Piranesi elab selleks, et kaardistada Maja iga nurk teadlase põhjalikkusega. Siin elab ka mees nimega Teine, kes palub Piranesi abi uurimistöös Suure ja Salajase Teadmise kohta. Avastusretkede käigus avastab Piranesi märke täiesti uuest maailmast ja järk-järgult koorub välja hirmutav tõde. Clarke’i peetakse fantaasiakirjanduse elavaks klassikuks. Kriitikud on esile toonud tema hämmastavat kujutlusvõimet ja tundlikku keeletaju. Clarke’i tuntuim romaan on „Jonathan Strange ja härra Norrell“. Ka kirjaniku viimane romaan „Piranesi“ on pälvinud mitmeid auhindu, neist olulisim on 2021. aasta Naiste kirjandusauhind.
kirjastus.postimees.ee
9
789916
667620