Põgenemine Kreetale

PATRICIA WILSON

PÕGENEMINE KREETALE Inglise keelest tõlkinud Ülla Jürviste

Mu õdedele ja vendadele: Josephine, Elizabeth, Francis, Anthony, Mark ja Gordon Wilsonile.

Kogu südamest.

K l ei t „Jah, magada, võib-olla undki näha.”

Ma voolan meie aega – teispool täha, et viibida mu igatsuste paigus, neist igaüks mu südames kui vastu kaiguks.

Kas mäletad me laule armsas Plákas?

Akropol, nii majesteetlik, kätte paistis kus, ja kaunist Kreekast, kui sääl sina unistasid, ma samal ajal liivale kaht südant kujutasin.

Balose rannal – laulusid me luues, liiga kaua päikses-tuules, liig kaua – kas ma abiellun suga ühel päeval, kui Kreeka tõusnud taas?

Hüüdsin rõõmus: „Jah, muidugi, mu arm!”

Tol hetkel minu südames on ikka püsiv tarm.

Sa nägid mind – mu kaunis, imelises kleidis, võtsid õrnalt oma embusesse õige veidiks – teen taftist õhtukleidis sulle kniksu sügava, kuid pisarad, tean-salgan, need on paisu taga reas.

Nüüd kuulen igas teatripubliku aplausis vaid sinu tulist plaksutust, mu kallis.

Ma leian igal ööl sind üles unenägudes, su käed nii tugevad on pildis häguses.

Ma õlipuu või soovikaevu manu ühel päeval lapsega sean sammu.

Oli vabadus su suurim janu ses võitluses, mis lõppend ammu.

Su suudlusi nii õrnu öine kaste pakub iga videviku, iga uue une hakul.

Nüüd hommik saabub, saabub koit, on minu südamele valus seegi loit.

On valus tähti näha mul – kustuvaid, kui meeles kogu meie arm on vaid, me arm on vaid.

Patricia Wilson

EESSÕNA SOFIA Kreeta, tänapäev Ärkasin Chaniá rannas suure laiavõralise tamariskipuu all tundega, nagu oleksin oma kadunud armsama käte vahel. See näis imeline – kuni tegelikkus tuletas meelde, et on hommikusöögi ja kuuma magusa kohvi aeg. Öö viimased varjud viivitasid veel puude all. Lamasin mõnda aega vaikselt, naeratades, nautides vaikust, nautides universumi rahu.

Horisondil kumas paljutõotavalt uue päeva algus. Päike tõusis nagu Aphrodite merest, emmates saart oma pehme valgusega.

Taevas helendas läbi roosakate pilvelaikude, läbi sooja meekollase, ning seejärel ilmus järjekordse päeva Vahemere hämmastav sinine.

Vahel ma mõtlen, et selline sügav lugupidamine koidiku vastu kaasneb kõrge vanusega. Iga uus hommik on kui üllatav kingitus.

Ja iga öö näib kui viimse jumalagajätu ähvardus.

Ajasin end mahajäetud lamamistoolilt püsti, punusin oma pikad hõbehallid juuksed patsi, silusin siledaks tolmuse musta kleidi, mille paremad päevad olid möödas. Jahe liiv tundus taldade all värskendav, kuid ma kirusin oma vanu liigeseid, mis kuidagi ei tahtnud kuuletuda, kui neid sirutasin.

Pärast pimeduse saabumist, uudishimulike pilkude eest varjul, olin end sooja Kreeta merre kastnud. Päevavalguses näis sillerdav türkiissinine vesi ulatuvat lõpmatusse – nagu minu elu.

Vahel on mu mälestused sama selged kui merevesi, võimaldades mul heita pilku kaugele tagasi, kus mu minevikukivikesed nagu päikesekiirtes peegeldudes reas sillerdavad. Mulle meenub teine aeg, teine koht – kui ma lapsena Egeuse meres selili hõljusin, silmitsedes lõputuna näivat taevast ja mõtiskledes igavikust. Mu 9

ülikülluslikud lapsepõlvepäevad olid täis värve ja naeru, maitsvaid toite, sõpru, perekonnaliikmeid. Mul oli kõik, mida oskasin soovida.

Sirutudes kingi võtma, märkasin maas kummalist sädelust ja haarasin peotäie liiva. Liivaterad pudenesid mu kondiste sõrmede vahelt ja pihku jäi laineist siledaks uhutud klaasikild. Miski, mis kunagi oli olnud täiuslik, oli purunenud, nii et seda ei ole enam võimalik parandada. Järele oli jäänud vaid killuke kunagi olnust.

Klaasikild lebas mu peopesal – tundmatuseni muutunud, kuid siiski omamoodi erakordne ja kaunis.

Kas ka mina polnud samasugune purunenud klaasikild?

Purunenud täiusliku elu jäänus? Vahel ma soovisin, et Jumal mind enda juurde võtaks, ja vahel ma palvetasin, et ta mulle veel veidi aega annaks, et võiksin oma otsingud lõpule viia.

Libistasin spontaanselt klaasitüki taskusse, seejärel tõstsin pilgu ja nägin Ioanist kaldal oranže võrke parandamas.

Ta istus rististes liival, tömbi otsaga nõel kollase nööriga nobedalt edasi-tagasi liikumas, ning asendas võrgu pealmist katkenud paela. Kui ka mina võiks võrgud vette heita ja taas kinni püüda need, keda oma südames kalliks olen pidanud – embaksin neid veel viimast korda, ütleksin neile, kui väga ma neid olen armastanud, ja paluksin neilt andestust ...

Ioanis hüüdis harjumuspäraselt kuu esimese päeva tervituse: „Kaló mína, yiayiá!“ Head uut kuud, vanaema! Mu kõrge vanuse tõttu kutsub enamik inimesi mind vanaemaks. Praegu, kevade hakul tundusid ta sõnad topeltasjakohased. Aasalilled õitsesid. Päikseliste päevadega oli talvine kahvatus asendunud päevitunud nägude ja laiade naeratustega; toimeka suve eelaimus tekitas kõrtsides ja poodides elevust.

Pääsuke sööstis madalale veepinna kohale, püüdes koidiku viimaseid sääski. See tuletas mulle meelde üht teist lindu, kes läbi 10

katkise vanglaakna võrede sisse lipsas, kuid siis uuesti tagasi välja lendas, eelistades vabadust. See oli päev, mil sündis mu laps – ja päev, mil ma hakkasin heegeldama.

Kui tuleb hea kuu, leian ehk järgmiste nädalate jooksul üles oma lapse? Üksnes sellele mõtlemine pani mu väsinud südame kiiremini põksuma.

Võtsin sidrunkollase salli ja heegelnõela puldankotist välja ja tõmbasin hõbedast lõnga, ning hakkasin kiiresti heegeldama, vaatamata artriidist vaevatud sõrmedele. See sall oli mu talisman, olin selle heegeldamist alustanud peaaegu pool sajandit tagasi, kui mu emakas esimest korda kokku tõmbus. Hiljem tol päeval, nägu veel pisaraist märg ja hing katki nagu mereveest uhutud klaasikild, palvetasin ma Jumala poole, et saaksin ühel päeval taas oma tütart hoida ja talle selgitada, et olen ta ema ega ole kunagi lakanud teda armastamast. Sel päeval heegeldaksin ma salli viimase silmuse.

Uus kuu? Leidnud üles koha, kus heegeldus oli pooleli jäänud, tõmbasin viimase silmuse nõelale ning sikutasin kerast lõnga.

Ringi ja ringi tormas lõngakera, et ühendada selle kuu õrnad merikarbid ja lilled. Sellel kuul, lubasin ma endale. Sellel kuul lõpetan salli heegeldamise.

Vaatasin kalur Ioanist. Mu tütar peaks praegu olema sama vana kui tema. Ioanis lonkis kaldal asuva taverni juurde, kus ta naine laudadele pleekinud ruudulisi laudlinu laotas. Mees kadus kööki, ilmus siis taas nähtavale teisel pool maja, käes ümmargune ahjusoe sai ja salvrätikusse pakitud praetud kala. „Võta, yiayiá, see on sulle hommikueineks. Sa oled kindlasti näljane.“ Ta ulatas saia ja kala mulle. „Kala on värske – täna hommikul püütud.“ Tahtsin öelda aitäh, kuid muidugi mõista ei kostnud mu suust ainsatki häält, seetõttu osutasin kõhule, noogutasin tänulikult ja viitasin ühele oma ilusate kreeka tähtedega paberilehele. „Tean, tean, yiayiá, sa ei saa rääkida,“ ütles Ioanis kaastundlikult, enne kui kõrtsi tagasi pöördus.

11

Istusin sirgelt ja pistsin suhu väikesi tükikesi, vaatamata suurenevale näljatundele. Halbadele söömisharjumustele ei olnud mingit õigustust. Sageli meenusid mulle ema õpetussõnad: „Pea alati meeles, Sofia: kombed kõnelevad inimese kohta nii mõndagi.“ Kui Ioanis oli sisse tagasi läinud, hakkasin värske kalaga maiustama.

Olin tulnud eelmisel hommikul kaheteistkümnese praamiga Ateenast. Laeval oli ligi kaks tuhat turisti: perekonnad ja üliõpilased, kes saabusid Kreetale karnevalinädalavahetust veetma. Kindlasti tuleb ka minu tütar rongkäiku vaatama.

Laevale jõudnud, sõitsin liftiga neljandale tekile ja suundusin vööris asuvasse sohvabaari. Laotasin kiiresti oma asjad akna alla kolmele istmepadjale ja heitsin oma väsinud keha neile pikali.

Kaasreisijad, kellel nagu minulgi ei jätkunud raha kajutipiletiks, otsisid samuti mugavat kohta, kus öö mööda saata. Kuid keegi ei tülita magavat pensionäri.

Oo, milline luksus on lebada pehmetel polsterdatud patjadel!

Kuigi merereis kestab kaksteist tundi, asusin kohe asja kallale.

Neil päevil võtab mul kõik rohkem aega. Kui kaasreisijad olid endale kohad leidnud, tõusin istuma, võtsin reisikotist paki paberilipikuid ja hakkasin neile kirjutama üht ja sama lauset.

Kirjutasin ikka veel, kuigi oli juba öö, puhates vaid hetkeks, kui käsi krampi tõmbus ning pidin sõrmi mudima. Paaril korral sai väsimus minust võitu ja ma tukastasin veidi. Millalgi asetas baarmen mu ette juustupiruka, kohvi ja klaasi vett. Panin käe südamele ja kummardasin tänulikult.

Kui kõik olid magama jäänud, käisin avalikus duširuumis end sooja veega pesemas. Pikk pats mu seljal ei olnud kääre näinud ega tundnud mehe käe hella puudutust mu elu kõige imelisemast ja ühtaegu kõige kohutavamast päevast saadik. Aimates koidiku 12

saabumist ja tundes järgneva päeva ees elevust, võtsin taas kotist heegelnõela ja lõngakera ning jätkasin tütrele salli heegeldamist.

Kui väljas valgenes, hakkasid reisijad end liigutama. Jätsin oma asjad toolile ja hakkasin paberilipikuid jagama. Nagu tavaliselt, arvasid turistid, kes kreeka keelt ei osanud, et ma kerjan. Mõned ulatasid mulle rahatähe, teised pöörasid pilgu kõrvale, püüdes mind ignoreerida. Ma ei teinud sellest välja. Kreeklased lugesid mu paberit, vaatasid seejärel mulle otsa, tehes enda ees ristimärgi.

Nad laususid mõned lahked sõnad ja pistsid mulle pihku münte.

Bussis Chaniá sadamast kesklinna istusin ma ukse kõrvale ja andsin paberilipiku igale bussi sisenejale. Keegi noor välismaa naine küsis oma kaaslaselt: „Mis sinna on kirjutatud? Mu kreeka keel ei ole veel nii hea, et seda mõista.“ Mees luges: „Olen Sofia ja otsin oma tütart, kes sündis Ateenas Korydallóse vanglas 1. novembril 1972. aastal. Kas te saaksite mind aidata?“ Naine vaatas minu poole, seejärel taas kaaslase poole. „Nii kurb. Ei tea, mis küll juhtus?“ Mees madaldas häält. „Seitsmekümne teine aasta oli meie ajaloos üks raskemaid aegu. Kreekas oli võimul hunta, kes kõike kontrollis, tuhanded inimesed jäid kadunuks. Sõjaseisukord, piinamised, karistusoperatsioonid ... keegi ei taha sellest ajast rääkida.“ „Jumaluke! See oli siis üsna hiljuti?!“ Noore naise aktsendist võis arvata, et tegemist oli ilmselt briti tudengiga. „Mul on isa plaadikollektsioon seitsmekümnendatest – Elton John, Michael Jackson, Queen. Raske uskuda, mis samal ajal siin Euroopa osas toimus. See on ju meile päris lähedal?“ Uurisin nägusat noorukit.

Ta sarnanes mehega, kellega olin kunagi abiellunud: õlgadeni ulatuvad tumedad juuksed, terav pilk pruunides kuldsete tähnidega silmades, sitke sale keha. Olin teda kirglikult armastanud – ja armastan siiani. Puudutasin oma kaela – kuidas oleksin tahtnud 13

selgitada, kui julge ja väärikas mu abikaasa oli olnud. Kuidas ta oma maa ja rahva pärast oli kannatanud, asetades nende huvid alati oma huvidest kõrgemale. Nõjatusin tooli seljatoele, sulgesin silmad ja manasin vaimusilma ette oma luudeni paljaks kooritud mälestused. Kujutlused minevikust saabusid suure rõõmu ja tohutu valuga.

ESIMENE PEATÜKK ZOË London, tänapäev Zoë Johnson ärkas, padi märg, üritades kinni hoida unenäost, mis kõigele vaatamata siiski käest libises.

Ta esimene mõte oli: Megan, kus sa oled?

Zoë pööras padja ümber. Jaheda puuvillriide puudutus põse vastas tõi ta tagasi reaalsusesse. Lihtne trikk, et peatada kohutavaid, hingesöövaid mõtteid: mis siis, kui ...

Zoë kurk valutas, teda haaras meeletu kurbus. Tekk hoidis teda poolnelsoni võttes, ahvatledes alla andma ja voodisse jääma.

Ta sulges silmad, tuletas endale meelde, et peab hiljem kohtusse minema, ning sundis end voodist välja tulema.

Hommikumantlis ja sussides, alustas ta tavalist päeva. Kaks aspiriinitabletti ja kofeiinidoos peaksid tuju paremaks tegema.

Pärast seitset kuud muretsemist ei olnud ta oma tütre Megani otsingutega kuhugi jõudnud. Kuu pärast seda, kui tüdruk oli minema jooksnud, jätnud maha vaid lühikese teate, jõnksatas Zoë süda iga telefonihelina ja koputuse peale – kuid viimastel päevadel oli midagi muutunud. Olukorraga toimetulek, ütleksid inimesed selle kohta. Olukorraga leppimine. Ent kuidas nad võiksid mõista, kui rahutu on ema, kes ei tea, kus ta teismeline tütar on?

Zoë ohkas ja püüdis alla suruda tundeid, mis tekkisid, kui ta telefonis kuupäeva nägi.

Talle meenus rõõmujoovastus ühel vihmasel kolmapäevahommikul täpselt seitseteist aastat tagasi, kui Megan oli esimese hingetõmbe teinud. Igal järgneval aastal oli Megan silmad sulgenud ja nägu krimpsutades tõsiselt sünnipäevasoovile mõelnud.

Kuusteist sünnipäevakooki. Zoë mäletas kõiki neid. Teletupsud, 15

Pingu, Põrsas Peppa ... Nad olid tavaliselt koos värvilise koogi lahti lõiganud, Zoë käsi Megani käel, suur nuga lapse väikeses lohukestega rusikas.

Zoë võttis kätega endal ümbert kinni, soovides, et oleks tütart viimastel aastatel sagedamini emmanud. Teades, et teismelised ihkasid kallistuste asemel vabadust, oli ta end tagasi hoidnud, süda tulvil armastust ja uhkust.

Nüüd köögis seisatades hoidis ta tagasi pisaraid: oli Megani seitsmeteistkümnes sünnipäev. Järjekordne sünnipäevakook – punavalged L-tähe kujulised tahvlikesed šokolaadikattel – ootas kondiitriäris kojutoomist. Sünnipäevakingiks olid õppe­­sõidutunnid.

Juhuks, kui Megan koju tuleb.

Ta pidi täna koju tulema.

Zoë püüdis mõelda rõõmsamatele asjadele, viia mõtted samale päevale aasta tagasi. Päev pärast Megani sünnipäeva olid nad sõitnud Kreetale. See oli nende viimane perepuhkus, mõni nädal enne Franki valimiskampaania algust. Vaid mõni kuu enne Megani kadumist.

Nad olid jalgratastel sõitnud läbi klassikaliste Kreeka külade, nautinud kohalike seltskonda rahvuslikes kafeneío’des ja tantsinud kreeka tantsu. Nad olid puhkuse kavandanud Kreeka lihavõtteajaks, mis eelmisel aastal oli kokku langenud Inglismaa kooli­vaheajaga, teades, et Meganile meeldisid Kreeka pühade­ pidustuste protsessioonid, lõkked ja ilutulestik. Isegi kolmeteistaastane Josh oli otsustanud puhkusest viimast võtta. Nende matk läbi Samariá kuristiku oli midagi, mida Zoë kunagi ei unusta.

16

Samariá kuristik algas täiesti ootamatult ühe igavana platoo serval. Nende tuliuute matkasaabaste ees avanes ühtäkki tohutu kaljulõhe. Teisel pool, lausa käeulatuses (Franki sõnade kohaselt), kõrgus Gíngilose mäe kõhetu pale. Megan võttis maast kivikese ja viskas selle mäe suunas, mille peale Zoë karjatas, kartes, et tüdruk kaotab tasakaalu ja kukub sügavasse kanjonisse. Kell oli kuus hommikul, oli jahe, nende hingeõhk auras, mistõttu nad näisid kui vihased pullid. „Hakkame minema, enne kui liiga palavaks läheb,“ lausus Zoë, hääl tuhande meetri kõrgusel üle merepinna vaikuses vastu kajamas.

Nad võtsid käsipuust kinni ja hakkasid minema alla puit­ trepist, mis ulatus serpentiinina kanjoni põhja välja. Pool tundi hiljem jõid nad allikast külma vett ja imetlesid vaadet, seejärel astusid mööda lopsaka taimestiku keskel mühiseva ja kohiseva mägijõe kallast. Ajapikku õhk soojenes; liblikad ja kiilid ajasid üksteist taga metsalillede kohal, mis õitsesid jõe ääres. Mõni tund hiljem tegid nad peatuse, et jahutada tulitavaid jalgu jääkülmas vees; Megan ja Josh pritsisid teineteist nagu lapsed. Möödusid kaks rahvuspargi vahti, karastunud matkajad, kes tuletasid neile meelde, et nad matka lõpus küsimustikule vastaksid. Seejärel jäid nad neljakesi omaette.

Zoël tekkis ühtäkki pissihäda, pidev jõevulin muutis selle lausa väljakannatamatuks. Matkajuhi kohaselt asus lähim WC mõne kilomeetri kaugusel, mahajäetud Samariá külas, kuid ta ei suutnud nii kaua oodata. „Ma pean pissile minema,“ hüüdis ta Frankile ja lastele, ning ta sõnad kajasid piinlikult valjusti vastu. „Ärge mind oodake, tulen teile järele!“ Zoë ronis kanjoni seina poole ja märkas koobast, mille suud varjasid peaaegu üleni oleandri roosakad õied.

17

Milline õnnis rahuldus minna põõsaste taha ja leevendada oma häda täielikus privaatsuses! Lühikesed püksid pahkluudel, kiikas Zoë koopasse, kuid ehmus, nähes ootamatult merevaiguvärvi silmi vastu vaatamas.

Mu jumal! Seal on keegi! „Ehk vaataksite mujale?“ Süüdlane oli ilmselt mõni illegaalne matkaja, kes oli öö koopas veetnud.

Silmad piidlesid teda endiselt. Zoë tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Ta tajus äkki ohtu – ei, mitte niivõrd ohtu, kui midagi kurjaennustavat. „Frank!“ hüüdis ta. „Megan! Josh!“ Silmad kadusid koopa sisemusse. Zoë tõmbas püksid üles ja otsis maast käsikaudu oma seljakotti, pilk endiselt koopa tumedasse rüppe naelutatud.

See oli viga.

Zoë haaras kogemata kinni ohakast. Selle okkad tungisid valusasti ta peopessa. „Aiii!“ Hetkel, mil ta pilgu koopasuult mujale viis, tormas olend välja, otse tema suunas.

Zoë kukkus selili ja jäi lamama, rabatult, nagu surnud lind maanteel. Ühel hetkel oli tugev muskliline keha tema kohal, silmis raev, ja olendi ninasõõrmeist kostis norsatus. Tohutust peast tõusid suurimad triibulised keerdus sarved, mida Zoë eales näinud oli. Need olid ligi meetripikkused, paindunud peaaegu ringikujuliseks. Zoë vaatas otse kuldsetesse silmadesse: nelinurksed pupillid näisid saatanlikud, lausa hüpnootilised. Vaevu hingates lebas Zoë täiesti liikumatult. Olend tegi veel ühe sammu, lõhenenud kabjad kaljul klõbisemas. Nuhutas õhku nende vahel, seejärel noogutas tahtlikult, nagu andes naisele loa lahkumiseks.

Aeglaselt võttis Zoë oma seljakoti, tõusis jalule ja taganes. Kui oleandripõõsas nende vahele jäi, pööras ta ringi ja hakkas mööda 18

rada jooksma nagu Persephone Hadese eest. Franki juurde jõudnud, langes ta õhku ahmides mehe käte vahele. „Hei, rahune maha,“ lausus Frank. „Mis juhtus?“ „Kas sa nägid madu, emm?“ küsis Megan. „Kui suur see oli?“ Joshi silmad läksid suureks, kui ta mööda rada tagasi vaatas.

Zoë raputas pead. „Ei, jumala eest, ei! See oli ... ma ei tea, kes see oli ... mingi elukas. Pole aimugi, kes. Ma ei ole kunagi niisugust hirmu tundnud.“ Ta vajus kivirahnule istuma ja jõi väikesest pudelist vett. „Aega on, kiiret pole kuhugi,“ lausus Frank õrnalt. Ta õngitses kotist mõned energiabatoonid ning käskis Meganil ja Joshil läheduses püsida. Üks giid, kes turismihooaja alguseks valmistudes matkarada kontrollis, peatus mööda minnes ja küsis, kas Zoëga on kõik korras. Kui Zoë talle juhtunut kirjeldas, vaatas giid koopa poole. „See oli kri-kri, Kreeta habekits,“ lausus giid. „Teil vedas pööraselt, et temaga kohtusite. Nad on peaaegu välja surnud. Kas foto jõudsite teha?“ Zoë oleks tahtnud meest lüüa. Võbisedes kattis ta näo kätega, meenutades hüpnootilisi silmi. Ta keha läbis värin.

Megan võttis õlakotist niisutava salvräti. „Võta, emps – värskenda end. See parandab enesetunnet.“ Frank naeratas. „Hea mõte, õde Megan.“ Hetkeks mõtlesid nad kõik tagasi ajale, kui Megan oli väike: tema meditsiiniõe riietusele, ja sellele, kuidas talle oli meeldinud kõigi kujutletavatele haavadele plaastreid kleepida. „Pidage! Pidage!“ Josh tõstis dramaatiliselt käe. „Mäletan, kuidas õde Megan kord mu suu tahtis kinni plaasterdada. See on vist üks mu esimesi mälestusi.“ Ta pööras pilgu emale, et näha, kas ta koomiline etteaste oli soovitud mõju avaldanud. „Saate aru, selle plaastri eemaldamisega luhtusid täielikult mu kavatsused vuntse 19

kasvatada! Ma võiksin sind selle väärteo eest kohtusse kaevata, õde Megan. Tean üht väga head advokaati.“ Ta viipas peaga kõrvale, ema suunas.

Zoë vaatas Franki poole, meenutades ühist mälestust, ja rahunes silmapilkselt. Kõik nad naersid, kui taas liikuma hakkasid, ja lõpuks Samariá külla jõudnud, kinnitasid nad veidi keha. Külast edasi viiv teerada muutus laugeks ja kergeks. Kaljulõhe lõppes, nad olid sunnitud mitmel korral mööda libedaid kive jõge ületama. Lapsed läksid ees, Zoë ja Frank jõudsid neile järele matka haripunktis. See oli kanjoni kitsaim koht, kus kõrged kaljuseinad olid nii lähestikku, et käsi välja sirutades võis lausa mõlemat seina puudutada.

Vaade oli hingematvalt kaunis. Kaljusein tõusis püstloodis peadpööritavasse kõrgusesse. Tänu laudteele kohiseva jõe kohal jäid nende saapad kuivaks. Kuid vaatamata imelisele ümbrusele nägi Zoë iga kord silmi sulgedes enda ees neid kohutavaid mustjaskuldseid silmi, ega suutnud hoiduda üle õla tagasi vaatamast.

Tal ei olnud vaja millegi pärast muretseda. Ta oli puhkusel koos oma täiusliku perega – toreda abikaasa, targa ja hoolitseva tütre ning naljaka ja heatahtliku pojaga. Tal oli suurepärane töö, mis teda tagasi jõudes ees ootas; tal oli kodu, mida ta armastas – täiuslik elu.

Miks ta siis ikka veel mõtles sellele kuratlike silmadega olendile? Miks tuletas miski talle pidevalt meelde, et kunagi ei või teada, mis kuskil pimeduses võib ees oodata?

Viktoriaanliku paarismaja köögis põrnitses Zoë oma peegeldust läikival teraspinnal, vesi kõrval keedukannus kohisemas. Kas tõesti olid nad veel aasta tagasi olnud täiuslik perekond?

Seljas kortsunud T-särk ja silmalaud paistes, komberdas kööki Josh, hoides käes aknapuhastusvedeliku pudelit.

20

„Hommikust, ema.“ Ta haigutas, tõmbas sõrmedega läbi oma lokkis juuste ja suundus Nescafé kohvimasina poole. „Josh, ega sa ometi jälle aknapuhastusvedelikuga oma vistrikke pole ravinud? Sellega teed sa küll oma nahale karuteene!“ Poiss pööritas silmi. „Tõsiselt! Mis siis, kui see su organismi satub? Jumal teab, mis siis juhtub – saad ehk munandivähi?“ „Ema!“ Josh heitis talle ära-häbista-mind-kõõrdpilgu, enne kui pomisedes eemale pöördus: „Mis mõtet on munadest rääkida, kui nägu näeb välja kui pitsa?“ Ta koputas endale vastu otsaesist. „Tegelikult ka, see aitab. Eile õhtul hakkas üks vistrik tulema, aga praegu on peaaegu kadunud.“ „Tule siia! Tee oma emale üks kalli.“ Zoë tõmbas poisi enda vastu, ignoreerides tema eakohast kohmakust, ja kallistas teda kõvasti, enne kui poisil minna lasi.

Naabrite koer haukus eesaias. Kas keegi tuli mööda aiateed?

Lootusekiir, nagu esimestel nädalatel, saabus taas uue teravusega.

See võis olla Megan. On ju tema sünnipäev. Kui ta kavatses koju tulla, siis teeb ta seda kindlasti täna ... Kuid tüdruk ei olnud võtit kaasa võtnud. Zoë tormas esikusse, paiskas välisukse lahti, kujutades juba ette, kuidas hoiab tütart oma käte vahel.

Talle vaatas vastu postiljon. Zoë taipas, et ta ilme oli tõenäoliselt tige. Jumal teab, mida postiljon võis mõelda: Zoë hommikumantli hõlmad olid lahti, puuvillane öösärk ümber keha liibunud.

Postiljon astus siiski veel paar sammu edasi ja sirutas käe postiga välja, hoides end sealjuures nii kaugele kui võimalik. „Hommikust,“ lausus ta tehtud lõbususega.

Zoë naeratas poole suuga, tõmbas hommikumantli hõlmad koomale ja võttis posti. „Siia oleks allkirja vaja,“ lausus postiljon.

Piletid.

21

Zoë poetas jõupaberist ümbriku taskusse enne, kui Josh seda näha jõudis, ja andis allkirja.

Muidugi polnud see Megan. See ei olnud kunagi Megan.

Ohates lasi Zoë tugeva tammepuust ukse kinni langeda ja sirvis posti. Telefoniarve; midagi, mis näis olevat Meganile adresseeritud sünnipäevakaart; ja ametlik kiri ema Kreeka advokaadilt. Zoë põrnitses ümbrikut Kreekast, millel oli ta täisnimi: Zoë Eleftheria Johnson. Ilmselt maksud, pärandimaksud või advokaadi arve, arvas ta. Ta ei soovinud sellega praegu tegeleda, mitte täna.

Ta istus trepi alumisele astmele ja avas sünnipäevakaardi ümbriku.

See oli Franki õelt, taktitundetult Judylt. Kaardil oli satsidega põllekesega naine ja õlitatud juustega ülikonnas mees suudlemas naise kõrva. Ära sosista mulle kõrva magusaid lubadusi, anna mulle vaid šokolaadi! ütles naine kõnemullis.

Ta saab seitsmeteistkümneseks, Judy, mitte seitsmekümneseks!

Zoë rinda tabas valusööst kui tume verevalum. Ta põimis käed ümber põlvede ja pomises: „Oh, Megan ...“ Josh vantsis trepist alla, juba riides. „Ema, mis viga? Tule nüüd, ära hakka jälle muretsema ...“ Zoë surus otsmiku vastu põlvi ja ulatas poisile kaardi. „Oh, vabandust. Ma unustasin. Pagan võtaks, on see täna?“ „Jah. Su õe seitsmeteistkümnes sünnipäev.“ „Õigus, seitseteist ... Piisavalt vana, et enda eest hoolt kanda, emme. Usu mind, temaga on kõik hästi. Ära muretse nii kohutavalt.“ Kui nende pilgud kohtusid, pööras poiss pilgu ära. „Ausalt, ta tuleb koju, kui ta selleks valmis on.“ Ta kehitas õlgu, nagu tal ebameeldival hetkel oli kombeks teha. „Kui mina seitseteist saan, kavatsen endale mootorratta osta.“ Mootorratta?

Zoë vaatas pojale otsa ja nägi elu läbi tema silmade. Poiss arvas kõike teadvat ja soovis kindlameelselt ka ema õigele teele juhtida, kuid alati oli sealjuures tunda mässumeelsust. Josh ei muretsenud 22

enam Megani pärast, sest oli veendunud, et õega on kõik korras.

Zoë puudutas poja pehmet karedat põske ja mõtles oma rumaluse üle, et ta alati unustab selle, mis tal on, ja keskendub sellele, mida tal pole. „Sa teed vea, pidades meid ikka veel lasteks. Vaata mind – ma olen juba täiskasvanu.“ Zoë pööras näo kõrvale, et varjata muiet. „Hästi, sa oled ärritatud,“ ütles Josh. „Tegele parem sellega, mitte ära muretse pidevalt. Võta endale täna vaba päev ja alustame koos otsinguid otsast peale.“ Millal oli ta täiskasvanuks saanud? „Sooviks seda teha küll, aga sina pead kooli ja mina kohtusse minema.“ „Täna on reede – meil on peamiselt spordi- ja muusikatunnid – ja sul pole täna kohtupäev, tavaliselt käid sa reedeti ostureisil. Täna on reede, ema.“ „Ma tean.“ Zoë järgnes pojale kööki. „Aga Pritchardil on pimesoolepõletik. Pean täna tema kohtuasjad üle võtma. Alustaks homme, Josh?“ Poisi pilk tuhmus. „Homme on mul nädalalõpp isaga. Me lähme kartautodega sõitma.“ Zoë ohkas. Josh veetis nädalalõpud Frankiga. Isaga oli tal ilmselt lõbusam kui emaga. „Aga järgmisel nädalavahetusel?“ küsis ta. „Olgu. Kontrolli päästearmee turvakodu, loo uus blogi, uus Facebooki konto, Twitter, AMBER Alert.“ Poiss lõpetas telefoni laadimise ja suundus välisukse poole. „Tee WhatsAppi list – jaga ja valluta,“ hüüdis ta poolelt teelt esikusse.

Välisuks sulgus.

Telefon helises, ta vastas: „Zoë Johnson.“ „Tere, Zoë – kas me siis lähme täna koos lõunale, nagu kokku lepitud?“ 23

„Tere, Trisha. Lõunale – tahaks minna küll, aga ma pean Pritchardit asendama. Kuidas oleks homsega?“ „Muidugi, sobib. Kas sul on kõik hästi? Sa nagu nuuksuksid ...“ „Täna on Megani sünnipäev – mul oleks väga seltskonda vaja ...“ „Hea küll. Siis täna õhtul? Teeme mõned dringid ja lobiseme.“ „Ma ei tea. Megan võib-olla helistab. Võib-olla ...“ „Zoë, rumal tüdruk. Sa saad ju kõned edasi suunata, või jäta Josh koju. Tulen sulle kell seitse järele. Ei mingit vastuvaidlemist!

Sea end selleks ajaks valmis.“ Trisha lõpetas kõne ega jätnud võimalust mingiks väljavabandamiseks.

Zoë naeratas. See on tohutu väärtus, kui on sõbrad, kes sinust hoolivad. Siis aga saabus taas masendus. Zoë läks tagasi magamistuppa ja pani end tööle minekuks valmis: tundus kuidagi kummaline reedel halli ülikonda selga panna.

Zoë istus Pritchardi kabinetis, uurides tema pooleliolevaid kohtuasju. Kabinet lõhnas valgendi, poleerimisvahendi ja vanade paberite järele. Üks laevalgusti vilkus, taevassinise vinüülpõranda kõige kaugemadki nurgad olid läikima hõõrutud, tuletades Zoële jälle Kreetat meelde. Ka kõige masendavamatel hetkedel tõid selle puhkusereisi mälestused ta depressioonist välja.

Zoë lappas toimikuid. Esimene: autovargus, vandalism ja marihuaana omamine. Mõne aja pärast kordub sama taas. Üks kaebealustest on seitsmeteistkümneaastane tüdruk.

Zoë mõte läks Meganile. Ta kurbust läbistas kohutav mõte, mida tal tavaliselt õnnestus blokeerida. Aga kui ta on surnud? Kui keegi on talle haiget teinud? Võib-olla olid ta viimased sõnad „Ema! Aita mind!“, aga Zoë ei aidanud, ei saanud, ei olnud lähedal. Esimene küsimus, mida politsei temalt ja Frankilt pärast 24

Megani kadumist küsis, oli: kas teid üllatas, et teie tütar kodust minema läks? Kuidas ta ei teadnud, et Megan oli õnnetu? Miks ei olnud ta tütrega rohkem aega veetnud, selle asemel et teisi hädasolijaid aidata?

Zoë ohkas ja püüdis keskenduda kohtuasjadele.

Donald Wilkins Noorte Justiitsnõukogust pistis pea ukse vahelt sisse. Vaatamata melanhoolsele meeleolule Zoë naeratas.

Don oma lühikeste punakaspruunide juuste, ovaalse näo ja korrapärase habemega meenutas Zoële alati kookospähklit. „Teeme kähku, jookseme koos minema!“ ütles mees lavasosinal, kusjuures tema Walesi aktsent andis sõnadele lüürilise alatooni. „Las ma kannan sind oma eksootilisele saarele ja söödan sulle ambroosiat!“ „Ma peaaegu nõustuksin, Don, aga kohtu kohustused on etemad kui riisipuding Koerte saarel.“ Mees naeratas ja sisenes kabinetti, ta hääl muutus tõsiseks. „Aitäh, et nõustusid täna Pritchardit asendama. Vaene mees piinleb juba mitu päeva. Need on meil tavalised kohtuasjad – välja arvatud asi number neli, kus kohtualune keeldub rääkimast. Pritchard korraldas kostja ja ohvri vahel eelmisel nädalal kohtumise.“ „Kuidas see läks?“ „Ah tead isegi, ikka sama vana lugu. Laps on kogu maailmaga vaenujalal. Vanakesel on käeluumurd, senini kipsis. Süüalune haaras pensipäeval tal käekotist, sealsamas postkontori juures.“ Don toetus kirjutuslauale ja ristas rinnal käed. „Pensionär püüdis tüdrukut kepiga klobida, kuid kaotas tasakaalu.“ Zoë silmitses toimikut. „Bon Bluebird. Tõenäoliselt pole see ta päris nimi?“ „Ta ütleb küll, et on.“ Don kehitas õlgu. „Juba pool aastat tänaval elanud. Käsivarrel süstlajäljed, kuid väidab, et enam ei tarvita.“

25

Kohtunikud sisenesid kohtusaali ja tegelesid kuni vaheajani kolme esimese kohtuasjaga. Bon Bluebird oli järgmine, ja Zoë oli täielikus segaduses. Noor neiu oli sama vana kui Megan ning oli samuti pool aastat tänaval elanud. Kas on naeruväärne loota, et ...? „Proua!“ „Vabandust, jäin mõttesse ...“ Kohtusekretär oli nad saali tagasi kutsunud, kuid kohvitass Zoë käes oli endiselt täis, kohv juba jahtunud. Ta jättis tassi lauale ja püüdis saali sisenedes oma hingamist kontrollida.

Tol õhtul baaris mõtles Zoë ikka veel Bon Bluebirdile, arutledes endamisi, kuidas tüdruk küll kolm kuud kinnipidamiskeskuses vastu peab, kui Trisha tema mõtted katkestas. „Pole mingit mõtet sellele mõelda, Zoë. Too Bon Bluebird ei ole ju Megan ... kuid ega sa ju arvanudki, et on?“ Trisha hääl oli lahke, pilk kaastundlik. „Ma pean silmas, noh, kuidas see võikski tõsi olla?“ „Ma tean. Olen rumal, et sellistest õlekõrtest kinni haaran.“ Baarimees lükkas joogid nende ette: Trishale väiksel taldrikul väike klaas tekiilat, servas sool ja sidrun; Zoële väike klaas Guinnessi õlut, robustne ja lohutav. „Ta võib maailma teises otsas olla ...“ sõnas Trisha, kuid kahetses kohe öeldut ja ta silmad suurenesid. „Vabandust. Seda ma ütlesin mõtlematult.“ Zoë vajutas näpuotstega baariletile. „Mul on selline kõhutunne, et ta on kuskil lähedal, Trisha.“ Vihane mitte millegi peale ja janune alkoholi järele, tõstis ta klaasi: „Mis iganes, õnne

26

seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks, Megan! Tule varsti koju, kullake.“ Nad lõid klaasid kokku.

Võtnud lonksu linnaselist lagritsamaitselist tumedat õlut, püüdis Zoë Trisha pilku, üritades sealt tõde välja lugeda: „Ja kuidas sinuga lood on?“ „Ah ...“ Trisha kortsutas kulmu ja pööras pilgu mujale. Ta tihedalt seotud paksust hobusesabast vallandus üksik juuksekihar, Trisha lükkas selle kõrva taha; ta nahk oli täiuslikult sile ja siidine kui šokolaad. Viis aastat Zoëst nooremal Trishal oli uskumatult kõrge IQ ja kõige lahkem süda – kuid mis puutus armuasjadesse, siis õnnestus tal alati mõne lurjuse otsa komistada. „Ta lasi jalga, läks tagasi oma naise juurde. Lõpp sellel lool.“ Trisha kastis pöidla soola sisse, limpsis seda, rüüpas lonksu tekiilat ja imes klaasi ääres olevat sidruniviilu.

Zoë ajas põsed punni. „Oleme ikka ühed õnnetud, eks ole?“ „Ja kuidas su endaga lood on?“ küsis Trisha, ikka veel naeratades, kuid kurbus suunurkades.

Zoë kõhkles hetke. Nad olid sadu kordi seda arutanud. „Kas see oli minu süü, Trisha? Mida ma veel võiksin Megani leidmiseks teha?“ „Oh, kullake ... Teeme veel ühed dringid.“ Ta viipas baarmenile, punaseks lakitud sõrmeküünega kahe klaasi kohale osutades. „Ma vihkan end, kui sellises enesehaletsuses püherdan. Minu kohus on pere koos hoida, ja ma ei saanud sellega hakkama. Mul on tunne, nagu oleks Megan ära minnes ka minu elu minema viinud.“ „Sa paned talle seda pahaks, ja samas tunned ka end süüdi?“ Zoë noogutas, seejärel tühjendas õlleklaasi. „Meile kuluks puhkus ära!“ muigas Trisha. „Tule teeme plaani.

Sa ajasid mind hulluks oma Kreeta juttudega. Lähme ja otsime

27

üles selle hirmuäratava kitse, kellest sa mulle rääkisid. Lähme karjume tema peale.“ Zoë sulges silmad ja mälestused viimasest puhkusereisist Kreetale tormasid kohale, Franki lohutavad käsivarred tema õlgade ümber, kui ta oli kri-kri’ga kohtunud.

Kaks nädalat oli möödas ajast, kui Zoë oli saanud Frankilt avalduse nende abielu lahutamiseks. Ta ei oleks eales uskunud, et midagi sellist juhtuda võib – kuid kes võiks Frankile seda pahaks panna? Mitte tema, Zoë, mitte pärast kõike seda, mida mees tema, Zoë pärast viimased seitse kuud pidi läbi elama.

Frank oli abielus oma karjääriga, ja vahel tundus lausa lohutav, kui teda läheduses ei olnud, isegi pärast nende kahtkümmend kooseluaastat. Frank oli auahne parlamendisaadik, ta ühiskondlik elu oli kurnav. Frankile oli vaja üht Stepford Wife’i: seksikat vähenõudvat robotit, suurepärast kokka ja meelelahutajat, atleetlikku naist voodisse ja sellist, kes oleks ööpäev läbi meigitud. Zoë oli andnud endast parima, kuid ei suutnud iial päriselt tasemel olla.

Olid ajad, kui Zoë armastas meest nii intensiivselt, et seda ei olnud võimalik kirjeldada. Isegi nüüd võis mõni väike säde selle lõkke taas süüdata. Talle meenusid hetked, mil nad olid olnud tohutult õnnelikud, alati teineteise embuses. Frank oli tark, innustuv, naljakas, lõbus – nad olid suurepärane tiim. Kummalisel kombel oli see nimelt teineteise toetus, mille tõttu nad mõlemad karjääriredelil tõusid, aga mis viis ka nende abielu lagunemiseni.

Tänu Zoële tema kõrval sai Frankist lugupeetud parlamendisaadik, perekondlike väärtuste eest võitleja. Viimane, mida ta praegu vajas, oli abielu purunemine pärast järgmisi valimisi. Parem juba kohe praegu sellega ühele poole saada ja asuda valimisvõitlusesse uue stabiilse suhtega.

Mis puutus Zoë ambitsioonidesse, siis oli ta advokaadibüroos, kuhu ta pärast ülikooli lõpetamist tööle oli läinud, järjest kõrgemale positsioonile tõusnud, mille üle ta ema oli tundnud suurt 28

heameelt. Vanemadvokaadi koha pakkumine nädal enne Megani kadumist oli olnud ta karjääri tipphetk.

Ilma ema Annata, kes oli hoolitsenud majapidamise ja kahe teismelise eest, ei oleks need saavutused võimalikud olnud.

Alates viimasest puhkusereisist oli Johnsonite perekond väga vähe aega koos veetnud. Seejärel oli Megan kodust minema jooksnud, jättes maha vaid lühikese teate, et vajas ruumi oma tee leidmiseks. Fakt, et ta perekonnaelu, tema abielu oli ühtäkki tõsiselt mõranenud, oli Zoë jaoks olnud suurim šokk.

TEINE PEATÜKK SOFIA Kreeta, tänapäev Tundsin kätt oma õlal. „Tule, yiayiá,“ ütles vanemapoolne bussijuht. „Me oleme bussijaamas, see on lõpp-peatus.“ Pilgutasin silmi ja ajasin end püsti. Bussijuht toetas mind küünarnukist ja aitas mul bussist maha astuda. Ta pistis käe taskusse, võttis sealt mõned mündid ja surus need mulle pihku. Patsutasin endale vastu rinda ja langetasin alandlikult pilgu. „Osta endale kohvi. Jumal hoidku sind,“ lausus ta. „Ole terve, yiayiá.“ Jalutasin väikesesse kohvikusse piletikassa kõrval ja ostsin pudeli vett, seejärel leidsin varjulises kohas pingi ja puhkasin oma väsinud keha. Kas tõesti oli mu viimasest Kreetal käigust möödas juba aasta? See aeg näis olevat lühem, ent enam ei tule ma siia vist kunagi. Reis oli minu jaoks liiga kurnav. Keegi ei tunne minust puudust. Kuid isegi nende faktidega silmitsi seistes lootsin ma endiselt, et saan enne surma tütart käte vahel hoida.

Kõigil näis kogu aeg kiire olevat, kõik tormasid kuhugi. Paljud koolilapsed ja üliõpilased kasutasid bussijaama tasuta wifit, nende pöidlad liikusid nutitelefonidel üllatavalt kiiresti.

Tänapäeva noored – neil pole aimugi, kes ma selline olen, või kui paljud inimesed kunagi mu jalge ette lilli loopisid. Nad pole kunagi kuulnud aplausitormi, tundnud imetlust, kuulnud kestvaid ovatsioone tema auks. Nende jaoks pole ma keegi muu kui üks vana naine. Üks perekond kõrval kohvikus näis pühitsevat lapse nimepäeva.

Pereisa kutsus õhupallimüüja lähemale. Laps valis eredavärviliste 30