Eessõna Võib hästi aru saada, miks oled selle raamatu kätte võtnud – tahestahtmata on meil kõigil peas prussakaid. Mõned ei teadvusta, eiravad või varjavad neid, teised aga … sõbrunevad nendega. Muidugi ei ole nad sellised mustad, ebameeldivad, kiiresti jooksvad olendid nagu päriselus – sellistega peas oleks väga raske ja isegi kohutav elada. Tõtt-öelda pole prussakad meie peas tegelikult ehtsad – nendeks on igasugused mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, väike ja suur viha, armukadeduse väljendused, kapriisid, neuroosid. Kogudes nad kõik ühtekokku ja valades väljamõeldud klaasi, kutsume neid tihti prussakateks. Klaasis (loe: peas) saavad nad omavahel üsna hästi läbi – ilmselgelt on seal ruumi piisavalt. Kuid sõltuvalt elusituatsioonist tahab mõni alati domineerida. Kui kallim läheb üksinda sõpradega välja lõbutsema, roomab pinnale armukadeduse või hirmu prussakas; kui parim sõbranna unustab sünnipäeva puhul õnnitleda, valitseb solvumise prussakas; kui ema keeldub kolmandat nädalavahetust järjest lapselapsi hoidmast, ilmub välja väike solvunud lapse prussakas, kes pole endiselt nartsissistlikust kompleksist vabanenud ja ootab, et maailm keerleks ainult ümber tema. Ja nii need prussakad seal tallavad,
5
aga sina muutud selliste väikeste sõprade olemasolu teadvustamatagi nende orjaks. Jah, vähe sellest, et sündides saame automaatselt mitme süsteemi osaks, lisaks muutume ka erinevate faktorite mõjul (isa ei armastanud piisavalt, sõbranna vaatas vale pilguga, õpetaja ei hinnanud õigesti jne) omaenda prussakate orjadeks, püüdes terve ülejäänud elu parandada seda, mida ei peagi parandama, sest nii nagu arvutimängus, oli see lihtsalt juhuslik süsteemiviga ... Aga sind on õnge võetud! Muide, hea toon nõuab, et ei räägitaks kogu aeg ainult teistest, seega pean tunnistama, et olen ka ise koos prussakatega elanud. Paljude erinevate prussakatega! Ühel toredal päeval alustasin teadlikult prussakate otsimist ja niipea kui mõne leidsin, piinasin väikest kurinahka, analüüsisin ennast, püüdes selgusele jõuda, kuidas sellega kõige paremini toime tulla. Kahjuks pean kohe hoiatama, et üht universaalset vastust ei ole. Teisi vastuseid ei tule samuti, sest igaüks peab ise oma „loomaaiaga“ hakkama saama. Üht asja tean siiski kindlalt – ohutuse huvides tuleb prussakad tuvastada ja niipea, kui see on tehtud, põhjalik uurimine läbi viia. Usu mind – kui prussakad teavad, et oleme nad üles leidnud ja jälgime, käituvad nad korralikumalt. Hoiad käes raamatut, kus olen välja toonud mõned kergelt meelelahutuslikud lood, millega olen reaalses elus kokku puutunud – need õhtused vinjetid suurtele tüdrukutele visandavad kui pliiatsijoonega prussakate liike ja teekondi. Probleemide lahendamine on jäetud sinu mureks, et panna sind mõtlema. Lisaks leiad iga loo lõpus psühhoterapeut Diāna Zande kirja konkreetse loo tegelasele, kus ta süveneb iga naise probleemi erilise, peaaegu filigraanse hoolitsusega ja proovib talle ulatada abistavat kätt. Kui lugedes tekib resonants (südames ja meeltes), on väga tõenäoline, et ka sinu peas elutseb mõni prussakas ja oleks kasulik kõrvu kikitada.
6
Muidugi on kõige parem õppida oma vigadest, kuid sageli on abiks ka teiste inimeste kogemused. Kusjuures olen veendunud, et kui ainult loost üksi ei piisa, et leida endas ressursse käivitamaks võimsaid mõtlemisturbiine, mis ei pidurda elu, vaid viivad mühinaga edasi, siis imelistest kirjadest võib iga lugeja just enda jaoks midagi kasulikku saada. Zane Zusta
7
Kiri lugejale Kui Zane pöördus minu poole ideega ühisest raamatust, mõtlesin esimese asjana: kas mul on aega kirjutada, kas suudan või tahan seda? Kuni need mõtted mul peas askeldasid, olin juba keset seiklust. Ja kirjutades nüüd eessõna raamatule, mis loodetavasti kõnetab kõige laiemat lugejaskonda, ütlen aitäh sulle, Zane, et kutsusid mind sellele põnevale reisile kaasa! Tahan lugejaid hoiatada, et see pole eneseabiraamat koos harjutuste peatükiga (kuigi paljud ettepanekud põhinevad kognitiivse käitumisteraapia põhimõtetel). Kirjades väljendatud ideid ei saa üldistada ega pidada universaalseteks soovitusteks. Samuti ei kajasta minu kirjad seda, kuidas terapeut igapäevaselt töötab või räägib (need ei saa mitte mingil juhul asendada professionaalset abi). Pigem on need siirad, kaastundlikud, kuid otse kõneleva inimese kirjad, millel on „teraapiline lisaannus“, arusaadav, et nendes keskendutakse üksnes väikesele osale iga loo kangelase elust.
8
Mõned kohad on kirjades üsna karmid. Minu eesmärk oli julgustada lugejaid ja lugude kangelasi mõtlema sellele, kui sageli meie kogemus jätkab meie elu kontrollimist veel kaua pärast ununemist; kuidas me usume ja järgime: tuttavaid valikuid ja käitumismustreid, kuigi need võivad olla irratsionaalsed, ning kuidas sipleme iseenda loodud võrkudes, kuhu mõnikord tõmbame ka teisi inimesi. Ja ikka ja jälle kakleme oma prussakatega. Kõik, millest ma kirjades rääkisin, kehtib mingil moel ka minu enda kohta. Iga tegelase loos märkasin kübekest iseenda kogemusest ja mõtlesin endast – nii uhkuse, tehtud vigade karmi teadvustamisega kui ka hella ja leebe arusaamisega oma loomusest. Suurima tänu ja austusega kummardun tegelaste ees, et nad kutsusid mind oma ellu Zane kirjutatud lugude kaudu, usaldades ja paljastades oma kogemust ning võimaldades mul väljendada oma mõtisklusi. Kallid lugejad! Loodan siiralt, et see raamat aitab ka teil vaadata julgemalt silma nendele prussakatele, kes üritavad ikka ja jälle teie elu määrata, ja lõpuks neile öelda: „Kõik. Ma ei kuula teid enam, olen valmis tegutsema, et saada oma elu perenaiseks!“ Diāna Zande
9
Sisukord
13 lavaprožektorite valguses 31 kõik mustade küünte pärast 45 „hullu naise“ tõeline loomus 63 nukker flirt trammis 79 igas idioodis on inimest 95 lõunasöök kell kolm 109
Külma šampust?
123
Rehade paradiis ehk „sitta või kooki“
137
Ujula vabatahtlik uppuja
151
Hüvastijätt kahtede puuvillaste aluspükstega ehk süütuse kaotamine
167
Pea vastu, tibu!
181
Vii lind metsa, et jättagi sinna
195
Põrsakarva hommikumantel ja muud asjad
211
Rinnaga toitja hommikuetüüd
225
Väljaspool leviala