Puuviljavaras
1
NOBELI LAUREAAT 2019 Peter Handke
Peter Handke Puuviljavaras
ehk Ühe otsa reis sisemaale
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
Originaal: Peter Handke Die Obstdiebin oder Einfache Fahrt ins Landesinnere Suhrkamp Verlag Berlin 2017 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve Toimetanud Piret Pääsuke Teostanud Ande Kaalep Sarja kujundus: Heino Kersna Autori foto: Shutterstock / Cesar Cabrera 2019. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat Peter Handke on saksakeelse kirjanduse kaasaegne klassik. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 35 keelde. Ta on oluline saksakeelse eksperimentaalse ilu- ja näitekirjanduse mõjutaja, kelle teosed on mitme žanri ajaloos arvestatava tähtsusega. Romaan, mille märksõnaks võiks olla muutumine, jutustab kolmest päevast Puuviljavarga elus. Alexia avatus võimaldab tal kogeda igapäevaelu erakordselt intensiivselt ja loob pildi maailmast, mis oli varem talle tundmatu. Nagu kõik Handke teosed on ka „Puuviljavaras“ ainulaadne raamat, milles põimuvad fantaasia ja poliitika. Handke kasutab Puuviljavarga südamlikku lugu aforistlike mõtete edastamiseks sõjast ja rahust, ühiskonnast ja selle kõlvatusest. Need mõtted annavad lihtsale elule tõsise väärikuse, mis muudab romaani suureks kirjanduseks. Copyright © Suhrkamp Verlag Berlin 2017 All rights reserved by and controlled through Suhrkamp Verlag Berlin Autoriõigus tõlkele: Tiiu Relve ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-253-2 (köites) ISBN 978-9916-12-254-9 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Man gesach den liehten summer In sô maniger varwe nie Wolfram von Eschenbach, „Willehalm“ (Ei nähtud sellist valget suve nii värvikirevalt veel eales)
Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! Matteuse 5:41
Keegi ei andnud tee ääres tuld ega kohtamisel valgust. Fritz Schwegler von Breech
Peter Handke
6
Puuviljavaras
See lugu algas ühel nondest kesksuvepäevadest, mil palja jalu rohu sees käies igal aastal esimest korda mesilaselt nõelata saab. Vähemasti minuga on see ikka ja alati juhtunud. Ja nüüdseks tean, et need iga-aastased esimesed ja sageli ka ainsad mesilaspiste päevad langevad reeglina kokku valgete ristikuõite lahtiminekuga, nende maadligi õites pooleldi peidus mesilased sebivadki. Oli, ja sedagi nagu alati, vähemasti hilishommikul, päikeseline, aga mitte palav päev augusti algul, kõrgel ja järjest kõrgemal taevas lakkamatu sina. Peaaegu mitte ühtki pilve – ja kui mõni oligi, siis haihtus sedamaid. Nagu enamasti suvel puhus läänest kerge tiivustav tuul, laotudes kujutluses Atlandi ookeanilt lehvikuna üle Eikellegilahe. Polnud kastet, mis kuivamist vajanuks. Ega juba terve nädal otsa varahommikusel aias uitamisel vähimatki niiskust paljastel taldadel, varbavahedest rääkimata. Öeldakse, et erinevalt herilastest jäävad mesilased nõelates oma astlast ilma ja peavad oma piste pärast surema. Kõikidel varasematel aastatel, kui ma nõelata sain – peaaegu alati paljasse jalga –, olin ka ise sageli selle tunnistajaks, vähemasti mis puutub sellesse otsekui mesilase ihusisimast kistud samavõrd pisitillukesse kui ürgjõulisse kolmeharulisse 7
Peter Handke
harpuuni, mille küljes turritas putuka sisikonnana midagi ebemjas-kallerjat, silme ees lisaks selle olendi kõverasse tõmbumine, värisemine, vabisemine, tiibade kangestumine. Kuid sellel nõelamispäeval tookord, kui Puuviljavarga lugu kuju võtma hakkas, ei jätnud mind, paljasjalgset, nõelanud mesilane seejuures oma elu. Kuigi oli tegemist ühe hernesväikse, karvase, udeja, ammust aega teada-tuntud mesilasvärvi ja -triibulise isendiga, ei kaotanud ta nõelates astelt ja vuhises piste järel, selle ühtaegu terava ja tugeva mesilaspiste järel, nagu see alati oli olnud, sellise hooga minema, nagu poleks midagi juhtunud, nagu oleks ta tänu oma aktsioonile kõigest hoolimata veel lisajõudugi saanud. Mulle see nõelatasaamine sobis, ja mitte ainult ellujäänud mesilase tõttu. Oli veel teisigi põhjusi. Esiteks sellepärast, et mesilaspisted, erinevalt herilaste ja vaablaste omadest, pidavat reumavaevuste korral, vereringe parandamiseks või milleks iganes tervisele kasulikud olema – ja nii kujutlesin järjekordselt, et selline nõelamine võiks minu aastast aastasse üha nõrgeneva verevarustusega, üha tundetumaks muutunud, lausa surnud varbaid vähemasti mingiks ajaks taaselustada; sarnaste ettekujutuste või fantaasiate ajel kitkusin ma ju alati ka Eikellegilahe aias või kaugel Pikardia majapidamise terrassidel siinsest lössi- ja sealsest lubjakivipinnasest sageli peotäite kaupa kõrvenõgeseid paljaste kätega. Mesilaspiste oli mulle teretulnud ka teisel põhjusel. Võtsin seda kui märki. Head või halba? Ei head ega halba, 8
Puuviljavaras
ammugi mitte hullu – lihtsalt kui märki. Piste andis märku teele asuda. Sul on aeg on teele asuda. Kisu ennast aiast ja sellest paigast lahti. Mine ära. Teelemineku tund on käes. Vajasin ma siis sellist märki? Sel päeval toona – jah, oli see siis järjekordne illusioon või suvepäevaunelm. Koristasin majas ja aias ära selle, mida koristada oli, jätsin nii ühe kui teise asja nimme sinna, kus see seisis või lebas, triikisin kaks-kolm – vaevalt rohul ära kuivanud – vana särki, mis mulle eriti meeldisid, pakkisin, pistsin kotti maamaja võtmed, need palju raskemad kui eeslinnamaja omad. Ja see, et enne teeleminekut rebenes poolsaapal pael ja ma ei leidnud kaht kokku sobivat sokki ja tosina maakaardi hulgast ei puutunud näppu see üks detailne kaart, mida ma otsisin, ei juhtunud mitte esimest korda, aga seekord oli erinevus selles, et rebenesid mõlemad saapapaelad – mille veerandtunnisel lahtiharutamisel olin murdnud pöidlaküüne –, et panin lõpuks kokku peaaegu ainult eri paari sokid ja et ühtäkki sobis mul teele minna ka ilma ühegi kaardita. Ühtäkki sain vabaks ka ajahädast, millesse olin takerdunud, põhjatust-põhjusetust ajahädast, mis kimbutas mind ikka ja jälle ja mitte ainult teeleasumise tundidel, kuigi siis reeglina eriti hingematvalt, ja hetk enne lahkumist lausa tapvalt. Kuid mitte hetkegi pärast seda. Eluraamat? Tühjade lehtedega köide. Läbi see unenägu. Läbi see mäng. Aga nüüd ootamatult: ajahäda haihtunud ja abstraktseks muutunud. Äkki oli mul aega maa ja ilm. Rohkem aega kui 9
Peter Handke
kunagi varem – vanana, nagu ma olin. Ja eluraamat: avatud ja seejuures kindlaks määratud, leheküljed, eriti need täis kirjutamata, välgatamas maailma, siinse maalapi, siinsuse tuules. Jah, saan viimaks, küll mitte täna ega homme, aga siiski peagi, üsna peagi näole oma Puuviljavarga kui inimesega, kui tervikuga, mitte lihtsalt viirastuslike osadena, nagu need kõigil varasemail aastail on sattunud mu vanaks jäänud silma alla enamasti rahvahulgas ja sealgi alati eemalt ja pannud mind veel kord härjal sarvist haarama. Viimast korda? Jah, kas sa oled siis unustanud, et ei kõlba rääkida „viimasest korrast“, niisamuti kui „viimasest klaasist veinist“? Või kui, siis nagu laps, kes pärast seda, kui talle (ütleme näiteks kiigele hoogu andes) on öeldud: „Viimane kord“, hüüab: „Veel viimane kord!“, ja siis jälle: „Veel viimane kord!“ Hüüab? Hõiskab! – Aga kas pole sa seda varemgi korduvalt kuuldavale toonud? – Jah, aga ühel teisel maal. Ja mis siis ... Tol suvepäeval ei pakkinud ma kaasa mitte ühtki raamatut, koguni koristasin laualt selle, mida olin veel hommikul lugenud, keskaegse loo noorest naisest, kes enda moonutamiseks ja selleks, et teda jälitavate meeste huviorbiidist pääseda, raiub endal mõlemad käed otsast. (Iseendal mõlemad käed otsast raiuda? Selline asi on võimalik küll ainult keskaja lugudes?) Jätsin koju ka kõik märkmikud ja bloknoodid, toppisin kuhugi, peitsin enda eest ära justkui endale nende kasutamist keelates, leppides isegi sellega, et ma neid enam üles ei leiagi, vähemasti mitte lähiajal. 10
Puuviljavaras
Enne teeleasumist võtsin istet aias, kuskil selle keskel ühel üksikul toolil, pigem taburetil, komps jalge juures maas, puudest kaugemal ja ennekõike eemal laudadest, sellest leedripõõsaalusest, sellest pärnapuualusest, sellest õunapuude alusest lauast, sellest kõige suuremast või igatahes kõige kutsuvamast lauast. Seal niimoodi tegevusetult, parasjagu sirgelt, jalg üle põlve istudes, rännumehe õlgkaabu pähe torgatud, kehastasin oma kujutluses toda „Vallier’“ (või mis iganes) nimelist aednikku, keda Paul Cézanne elu lõpul ikka ja jälle maalis ja joonistas, eriti 1906ndal, oma surma-aastal. Kõikidel nendel piltidel on „aednik Vallier’“ nägu vaevunähtav ja seda mitte ainult laupa varjutava kaabu tõttu, või on see nägu, ma kujutan ette, ilma silmadeta ning nina ja suu otsekui ära pühitud. Mul ei ole meeles midagi muud kui selle konutava aedniku näo piirjoon. Aga missugune piirjoon. Kontuur, millega ümbritsetult see näo peaaegu-tühipind midagi kehastab, väljendab ja edastab, midagi, mis ulatub kaugemale sellest, mida detailitruult joonistatud füsiognoomia võiks kujutada – või on ja kujutab vähemasti midagi muud, midagi läbinisti muud – täielikult teist variatsiooni. Kas tolle aedniku nime „Vallier“ minu poolt nimeks „Vailliant“ ümber muudetuna, poleks võimalik tõlkida sõnaga „Pealepassija”, ei, „Järelevaataja”, „Valvaja” või lühidalt „Vaht”, ja niimoodi ühes pooleldi kadunud meeleorganitega: kõrvad, nina, suu ja ennekõike silmad otsekui minema pühitud, sobiks see nimeks aednik Vallier’ portreele tervikuna? 11
Peter Handke
Niimoodi istudes, valvates, samaaegselt nagu unes, ühes teistmoodi unes, lendas mu poole ühtäkki üks hääl, tuli lähedale – nii lähedale kui üldse võimalik – otse kõrva. See oli Puuviljavarga hääl, küsiv, niisama õrn kui kindel – nii õrn ja kindel kui üldse võimalik. Ja mida ta minult küsis? Kui ma õigesti mäletan (meie loost on ju jälle tükk aega möödas), polnud see midagi erilist; umbes nagu „Kuidas sul läheb?“, „Millal sa sõidad?“ (või ei, nüüd tuleb mul meelde). Ta küsis: „Mu härra, mis teil viga on? Mille pärast te nõnda muretsete? Qu’est-ce qu’il vous manque, monsieur? C’est quoi, souci?“ Ja see jäi siis selles loos ka ainsaks korraks, kui Puuviljavaras mind kui inimest kõnetas. (Muide, kuidas ma sain arvata, et ta mind sel esimesel ja ainsal korral sinatas?) Seejuures oli eriline ainuüksi juba tema hääl, hääl, mis on tänapäeval üsna haruldaseks muutunud, või on alati haruldus olnud, hääl täis hoolitsust, ilma selle ekstra-muretsemise toonita, ja ennekõike kannatlikkuse hääl, kannatlikkuse kui omaduse – või veelgi enam – kui tegevuse hääl, jätkuvalt valmis tegutsema, tähenduses „kannatlik olema“, ka „välja kannatama“. Ma olen kannatlik ja kannatan su välja, tema, nad – ma kannatan välja kelle või mille iganes, ilma vahet tegemata, jah, siiski, ilma vahet pidamata. Mitte kunagi elus ei moduleeruks selline hääl teisiti, rääkimata järsust muutumisest hirmutavalt teist suguseks – nagu see mulle tundub olevat enamiku inimhäälte (ka omaenda), rõhutatult veel naishäälte puhul. Seda häält varitses küll pidevalt tummaks jäämise oht, võimalik, 12
Puuviljavaras
et see mu Puuviljavargal – hoidku taevased jõud selle eest! – igaveseks mõraneb. Aastate möödudes, see hääl ikka veel kõrvus, mõtlen ma, et siinkohal sobiks ühe näitleja vastus intervjueerijale, kes uuris, kuidas filmis järjekordset rolli mängides aitab näitlejat tema hääl, ta ütles: et mitte üksnes iseenda puhul ei tajuvat ta, kas mingi stseen või ka terve lugu on „õige tonaalsusega“, ning et mingi stseeni, jah ka filmi tõepärasust ei hindavatki ta selle järgi, mida ta näeb, vaid selle järgi, mida kuuleb. Ja selliselt naerdes, et tundsin hetkeks ennast tema asemel olevat, lisas näitleja veel: „Muide, mul on väga hea kuulmine, see on mul emalt.“ Päev oli suures kõrges, nii suures kõrges, kui see on võib-olla ainult augusti esimesel nädalal. Kõik ümbruskonna naabrid paistsid kadunud, ja mitte alles eilsest saadik. Justnagu polnuks nad mitte ainult suveks ära kolinud oma teise elukohta või šaleesse kusagil Prantsuse provintsis või kuhu iganes. Kujutasin ette, et nad on täielikult ära kolinud, kaugemast kaugemale, kaugele eemale Prantsusmaast, pöördunud tagasi oma esiisade kodumaale, Kreekasse, mägede tagusesse Portugali, Argentiina pampasse, Jaapani mere äärde, Hispaania Meseta kiltmaale ja ennekõike Vene steppidesse. Nende majad ja hütid Eikellegilahe ääres seisid kõik tühjalt, ja erinevalt varasematest suvedest polnud minu teeleasumisele eelnenud päevadel ega öödel ükski alarm tööle hakanud, isegi mitte nendes vähestes ammust aega pargitud ja ilma mootoriteta seisvates autodes. 13
Peter Handke
Juba terve hommiku, nagu ka eelnevatel hommikutel, oli valitsenud vaikus, mis tundidega veelgi laienes, lahe ümbruse piiridest ja äärtest üle ulatudes, ronga juhuslikest, reeglina kolmetaktilistest hõigetest pigem hoopiski kaugemale kantud kui katkestatud. Aga nüüd ühes keskpäeva tunniga, ümbritsetud kuuldamatust, suvelehestikul ka nähtamatust tuuletust puhumisest, pigem ilma spetsiaalse vooluseta lisanduvast õhuvoolust, nahal, käsivartel ja oimukohtadel väliselt tajumatust õhu juurdevoolust – mitte ainumaski leht pärnal, ka mitte kõige kergem, ei liikunud enam –, vajus see ümbruse üle laotunud vaikus ühtäkki alla maakera maastikule, ja nimelt niisama pehme kui jõulise nõksatusega, ning seejärel igasuviselt vaid hetkeks aset leidev erakordne sündmus: juba eelnevalt vaikusest ümbritsetud maastik laskus või vajus taevaste kõrgusest väga äkitselt alla laskuva vaikuse juurdevoolu abil ja jäi seejuures endiselt maakera tuttavaks, kumeraks, kummunud, kandvaks pealispinnaks. See juhtus väljaspool kuuldavat, nähtavat, tajutavat. Aga oli siiski ilmne. Ammust aega oli üheks minu unistuseks olnud maasse vajumine. Ja see oli minu enam kui kahekümne viie aastase viibimise ajal selles ühes ja samas kohas senini veel iga kord vähemasti üheainsa suvehetke kestel täitunud. Ka tollel päeval Oise’i departemangu poole teeleasumise eelsel tunnil oli niisiis üheks kauaoodatud hetkeks sellesse üleüldisse vaikusse veel lisavaikus laskunud. See oli tulnud nagu alati. Ja siiski oli mõndagi, mis polnud nagu alati, mitte üks raas. 14
Puuviljavaras
Kui ma seejärel pea tõstsin, nägin ma nagu alati enda kohal taevas järjest kõrgemale tiirutamas sirbikujuliselt kaardunud väljasirutatud tiibadega kotkast, kellest oli veel siiamaani kindla peale iga kord saanud selle ühe hetke elav pilt, kurvitades vaikselt minema kui järgmine kaader pildiseeriast. Minu ettekujutuses oli ta aastast aastasse seesama röövlind, kes oli õhku sööstnud Rambouillet’ metsa läänepoolsest tarandikust, mida ta jagas pistrike, viude, raisa kotkaste ja öökullidega, ja spiraalitas nüüd mööda õhuteed ida suunas Pariisi äärealade poole ja tagasi Vaikuselahe kohale. Nagu alati nägin ma oma pea kohal otsekui nimme selles paigas tiirutavas linnus kotkast, kuigi see oli võibolla ainult – miks „ainult“? – mõni viu või harksaba –, aga nagu alati määratlesin ma ta kotkaks. „Halloo, kotkas! Hei, kuidas elad? Que-ce-que tu deviens?“ See, et kotkas nii madalalt lendas, ei olnud nagu alati. Ma polnud teda kunagi puulatvadele ja majakatustele nii lähedal tiirutamas näinud. Kõik need aastad olid isegi pääsukesed väga kõrgel üleval taevasinas kotkast mõne ruumi ühiku võrra madalamal lennelnud. Aga seekord tiirutasid nad tema kohal, ja ma nägin neid edasi-tagasi sööstmas, risti-rästi välgatamas, aga seejuures vähem tiire tegemas ja madalamal taevasinas kui muidu, napilt kotkast kõrgemal – ja seegi polnud nagu alati. Nagu iga kord nende paljude aastate jooksul siin vajus ümbritsev maa küll ka nüüd. Aga seekord ei jäänud pinnas ühes aluspõhjaga kõvaks ega kummi. Ilusa tuttava nõo 15
Peter Handke
või lohu ja nendesse vajumise asemel tajusin ma paariks silmapilguks kokkuvajumist, mitte ainult mind ähvardavat põrmu varisemist. See igatsetud vaikus langes siis tol päeval tõepoolest, kuigi pelgalt üheks sekundiks, mulle peale nagu ülemaailmse katastroofi survelaine. Ja silmapilguks said mulle selgeks ka põhjused, mitte kujuteldavad, vaid ilmselged, käegakatsutavad, vastuvaidlematud põhjused: ümbritseva maa selline vajumine, see vaikus praegu, mis selle asemel, et sind tegutsema panna, ähvardab ja kurvastab, ähvardus ja samas otsekui hirmu- ja surmavaikus – hirmvaikne ja hirmust kange. See vaikus väljendas seda, mida viimaste kuude ja aastate mõrvarlikult teravneneud ajalugu praegu, minugi poolest kolmanda aastatuhande teisel kümnendil, oli avaldanud mitte ainult inimestele Prantsusmaal, seal tõepoolest massiivselt, ning sedagi tollel ühel hetkel mitte kuuldavalt ega nähtavalt ega ka käegakatsutavalt. See-eest aga ilm selgelt – teistmoodi ilmselgelt. Kõik need valged liblikad, kes läbi vaikse aia igaüks omaette siksakitasid, näisid mulle ühtaegu alla kukkuvat. Ja siis ligustriheki tagant naaberaiast karjatus, mis rabas mind nagu surmakarje. Aga ei. Ei mingit surma. Surma polnud ollagi: see karje oli kostnud noore naabrinaise suust, kes hiirvaikselt korvtugitoolis istudes oli tikkimisnõelaga näppu torganud. Paar nädalat tagasi – liguster õitses siis veel ja lõhnas nii, nagu ainult liguster lõhnab – olin naist läbi lehestiku pigem 16
Puuviljavaras
aimduse kui selgepiirilise vaatepildina niisamuti istumas näinud, seljas pahkluudeni ulatuv hele kleit, mis oli pingul viimaseid kuid raseda kummis kõhu ümber. Sestpeale mitte ühtki märki temast, kuni selle karjatuseni praegu, millele järgnes naer, nii nagu naeraks noor naine selle pisukese valu pärast iseenda üle. Ja nüüd järgnes karjele nutukisa, pigem ema valu karjatuse tõttu imikuunest ärganud vastsündinu vääksumine. Hea uudis! See vääksumine meeldis mulle. Kahjuks ei kestnud häälitsus kuigivõrd. Ema andis imikule rinda, või miskit muud. Vaikus heki taga. Oleksin võinud seda nutupilli, nii vaikselt kui see otsekui koopast ka ei kostnud, veel kaua kuulata. Nõnda et, järgmise näpputorkamiseni, jeune brodeuse, homme samal ajal! – Ainult et mina olen siis juba kusagil mujal. Kas tol suvepäeval polnud siis mitte miski nii nagu alati? Rumalus: oli nagu alati. Kõik? Kõik. Kõik oli nagu alati. Kes seda ütles? Mina. Mina otsustasin. Mina määrasin, et see on nii. Kuulutasin: On nagu alati. Hüüumärk? Punkt. Kui ma siis läbi heki piilusin, sattus mu pilk üheleainsale suurele silmale, imiku omale, mis ilma pilgutamata vastu vaatas, ja mina proovisin sedasama teha. Nõnda, nagu mind sellisel päeval alati mesilane esimest korda aastas nõelas, nõnda, samal kombel, simili modo, ilmus selles kohas kindla peale nagu alati otsekui ülevalt õhuruumist allakukkuvate üksikute suurte valkjate liblikate hulgast üks liblikapaar, keda ma kutsusin „Balkani 17
Peter Handke
liblikateks“. Nad olid selle nime saanud seetõttu, et see eripära, see fenomen, mida nende paarislennul näha võis, oli mulle omal ajal esimest korda silma hakanud kaua aega tagasi ühel rännakul läbi Balkani maastike. Aga võib-olla oli aidanud seda nime mul omaks võtta ka nende olendite silmapaistmatus, kui nad õõtsudes möödusid või rohu tuustidest vaevu eristudes pelgalt vakka rohus konutasid. Jah, üks selline Balkani liblikate paar tantsis nüüd esimest korda sel aastal siin teineteise ümber nagu alati. Ja nagu alati võis selle tantsu juures näha iseärasust, mis mulle ühegi teise liblikapaari puhul polnud silma torganud. See oli nende üles-alla ja sinna-tänna tants, püsides seejuures iga kord tükk aega üsnagi ühe koha peal (kuni siis teises kohas täpselt samamoodi jätkati), kus need kaks pidevalt läbisegi keerlevat liblikat moodustasid kolmese kujutise. Võisid endal või silmad peast välja vahtida, et seda kolmest kujutist lahutada ja näha teineteise ümber tantsimas tõe poolest kahte liblikat, mis oli ju teada: võimatu; seda kolmikut ei olnud võimalik lahutada. Isegi siis, kui taburetilt püsti tõusin, et, silmad liblikapaariga samal kõrgusel, asjale jälile saada, ei muutunud midagi: vaevalt vaksa kaugusel otse mu silmade ees mänglesid need kaks, teineteisega ja teineteise ümber täiesti lahtiharutamatult nagu kolm, silmapilguks sai neid võib-olla käeviipega selgelt kaheks lahutada, kahestada, teineteisest eraldada, aga juba järgmisel silmapilgul keerlesid nad jälle kolmekesi läbi õhu. Kuid milleks neid lahutada, tahta neid näha, nagu nad tegelikkuses on, pelgalt kahena? Oh aeg. Aega külluses. 18