Saghani, ARGENTINA RANNIK PAARITUMISAEG
On hilja, kui ma midagi kuulen. Küllap jäin mastikorvis magama, sest ärkan laevamootori kauge mürina peale. Ajan end pikkamööda püsti. Hoian reelingust kindlalt kinni. Kissitan pimeduses silmi. Tuled, mis lähemale jõuavad, on valged ja sinised ning lähenevad abajast, merelt. Kurat. Miks Basil neid veel näinud ei ole? Kas ta on magama jäänud? Ma vaatan teda otsides ringi ning märkan teda reelingu ääres seismas ja vaikselt laeva lähenemist jälgimas. Tal on seljakott seljas. Ta läheb ära, ta on midagi teinud. Mu sisemus pimeneb teadmisest, ent mitte uskumatusest, asi on liigagi loogiline, et seda mitte uskuda. Osa minust mõtleb, et oleksin pidanud püüdlikum olema, oleksin pidanud talle vastu tulema, ja võib-olla oleks see siis olemata olnud. Aga mis kasu on sellest nüüd? Tegu on tehtud. Laeva mastikorv pole argadele. See on väga kõrgel ja ehkki ülesronimine võib üsna lihtne tunduda, ajab allatulek südame pööritama. Üks redelipulk teise järel, alla, alla, alla, liigu, ära kaota tasakaalu, vaata ainult redelipulki. Laev mu all tiirleb, kui pea hakkab ringi käima ning ma pean seisma jääma, silmad kinni pigistama ja läbi nina kiiresti hingama. Ootama, kui maailm paigale jääb, kuni mu magu kohaneb. Siis jälle alla, astudes rütmiliselt ikka edasi ja edasi, kuni jalad puud tabavad. Ma ei vaevu Basilile vastu astuma, vaid kiirustan laeva kõhtu. Kõigepealt lähen Ennise juurde, kes on üksi oma kaptenikajutis. Küllap ta on kerge unega, sest ta ärkab kohe, kui ma ukse lahti teen. „Politsei,” ütlen, ja ta on üleval. Just siis kõlab sireen. Issand, see on nagu õhuhäire, see paneb arvama, et taevas langeb maha, et see on lõpp, ja et ma ei saa tagasi vangi minna, ei saa. Ka teised on nüüd üleval, kõik me oleme söögiruumis, paanikas ja pooleldi riides. Kõik peale Basili. „Ma löön ta maha,” ütleb Anik sel häirival toonil, mis on veidi liiga veenev. „Mida me teeme?” küsib Malachai häälega, mis on kolm oktavit kõrgem kui muidu. Ta vabiseb hirmust. Dae paneb käe tema käsivarrele, püüdes teda rahustada. Ma ronin mööda redelit peatekile ja teised järgnevad mulle. Nüüd on siin kõik teisiti: vilkuvad tuled ja kõrvulukustav sireen, kas see peab tõesti nii vali olema? Basil vaatab meid ja meie teda. Keegi ei lausu sõnagi, aga ma võiksin selles vaikuses lämbuda ja ma võiksin selle kangekaelse ilme tema näolt rebida ning arvan, et teised tunnevad sama, sest Anik sülgab tema jalge ette ja viimaks jagub Basilil armulikkust vähemalt veidi häbitunnet ilmutada. Léa on see, kes mul käest kinni võtab ja mind tagasi tõmbab, valgusest nõretavast ringist välja pimedusse. Ennis laseb köisredeli üle parda vette. Ma saan aru, mida nad teevad, ja kas mul on selleks energiat, et taas jooksu panna, et leida end eksinult võõral maal, neljakäpakil edasi lõuna poole roomamas. Selgub, et on. Polegi vaja muud kui silme ees terendavat vangikongi, et panna mind mööda seda köisredelit alla pimedusse ruttama.
„Mine,” ütleb Léa mu pea kohal ja ma saan aru, et ta räägib Ennisega. Ennisega, kes on muutunud niisama pööraseks nagu mina. Ennisega, kes arvab, et ta ei saa oma ellu tagasi pöörduda, kuna on läbi kukkunud. „Me saame teiega kokku, kui oleme selle segaduse ära klaarinud,” ütleb Léa talle. „Mine ja vii lõpule, mida alustasid.” Ennis mõtleb selle üle järele. Ma näen teda seal üleval kuristiku äärel seismas. „Jää,” vaidlen vastu. „Mine koju laste juurde, Ennis.” Aga politseinikud tulevad juba tüürpoordist pardale ja Ennis liigutab end vaistu ajel ning laskub minu pea kohal alla. Nüüd on ta asjas liiga sügaval sees, et alla anda. Basil vaidleb millegi üle, samuti Daeshim ja Anik, ja siis kostab politseiniku hääl, valjem kui ülejäänutel, käsib kõigil vait jääda, laev arestitakse, ja kas Riley Loach astuks, palun, ette, tema on huvipakkuv isik. Üks naisehääl avab suu, lootes vist, et politseinikele pole pilti antud. „See olen mina.” Léa. Kurat, see polnud tehingu osa. Isegi kui see on lihtsalt tema viis meile edumaad anda, isegi kui varsti saadakse aru, et ta ei ole Riley Loach ega pussitanud seda meest kaela, arvan, et ma ei saa lihtsalt ära minna. Ma ronin uuesti redelist üles, vingerdan Ennise kõrvale ja tunnen neil köitel end kindlalt, kuna olen nendega kuude viisi töötanud. Ennis haarab mul pihast, et takistada mind kõrgemale ronimast, aga pole viga, näen siitki. Võmme on mitu. Minu arvates on nad vaenulikud, ma ei tea, miks, aga üks neist haarab Léal käsivarrest kinni ja tirib teda politseilaevale viiva trapi poole. „Kuule, ära kraba teda niiviisi,” ütleb Basil, ja Daeshim püüab Léad aidata, kõik justkui sirutavad tema poole käsi ja tema ütleb midagi, lõriseb prantsuse keeles ja väänab oma käsivarred politseinike haardest lahti, ja siis tekib kaos, politseinik tõukab Léad, püüdes teda jõuga mööda trappi alla lükata, aga tõukes on nii palju viha, et Léa, kes pole selleks valmis, komistab. Keegi üritab teda kinni püüda, aga tema pea tabab tuhmilt mütsatades reelingut. Tema keha vajub tekile. Ta püüab istuli tõusta, sirutab käe millegi järele, mida ma ei näe, ja seejärel ta enam ei liiguta. Puhkeb kisa. Vapustus ja uskumatus ja tema nime korratakse ikka ja jälle, aga tema ei liiguta ikka veel, ei toibu, ja mina mõtlen: Ei, mitte enam, palun mitte enam. Ennis püüab mind alla tirida, aga ma hoian kõvasti kinni. Ma pean pilgu Léal hoidma, sest tahan kindel olla, et ta liigutab, pean nägema, kuidas ta silmad lahti teeb. „Franny,” ütleb Ennis. „Roni.” Mu sisimas on vaikus ja liikumatus. „Franny.” Ma ei liigu paigast. Ma ei saa, kuidas ma saaksin? „Palun,” ütleb Ennis. Ma vaatan tema poole alla laevakere varjudesse. Ta ütleb uuesti palun, niisiis ma ronin. Me läheme kahekesi vette, vajume sügavusse, teineteise külge klammerdunud otsekui embuses, hoides teineteist südamelöökide vahepeal, ja siis libiseb ta mu käte vahelt välja ning ma olen üksi.
Maailm mu pea kohal on tulvil raevukat liikumist, värve ja heli. All on rahulik. Kaalutu. Pagu. Nagu sukelduv kormoran võitlen end välja, kalda poole, tiivad seljal, jalad põtkimas. Ma lõikan sujuvalt läbi vee, hoian hinge kinni, et vee all püsida, lastes end juhtida tumedal kogul minust eespool. Head kopsud, ütles Ennis kord mulle, ja see on tõsi, ta jääb kauaks vee alla ja mul ei jää muud üle, kui püüda talle vääriline partner olla, sest ma ei taha olla põhjus, miks meid ülaltpoolt nähakse. Õige pea oleme pinnal ja hingame jälle, aga pole viga; me oleme üsna kaugele ujunud ja meid ei otsita veel, nad arvavad, et oleme sel laeval, nad arvavad, et mina leban liikumatult laeva tekiplankudel. Me ujume ikka veel, oleme nüüd peaaegu kaldal. Me oleme kõrvuti hajali ankrus seisvate laevadega, kindlalt teadmata, kuhu me läheme, ent teades, et peame siit minema pääsema ... Ma peatun. Selle nimi on Sterna Paradisaea. Sellepärast ma teangi, mida teha. Otsi juhtlõngu, need on kõikjal peidus. See pole juhtlõng, see on paganama neoonsilt. „Ennis,” ütlen ja ta peatub, ootab pimeduses, kuni talle järele jõuan. Ta hingeldab raskelt, sest pole harjunud nii kaugele ujuma. Tema silmad näivad hullumeelsed. Neljakümne jala pikkusel terasjahil ei põle ükski tuli. Me ronime üles tekile ja suundume otse kaetud laevakeresse. Pole ka võtmeid, aga me läheme alla ja Ennis leiab ühe komplekti. „Sahvris on alati varuvõtmed,” mühatab ta. Mina lähen tillukesse vannituppa ega pane tuld põlema. Ma vaatan oma peegelpildi siluetti ja löön endale vastu põske, korra, teise, tahtes, et oleks valus, tahtes seda veriseks lüüa, aga kuna verd ei tule, kuna sellest ei piisa, asutan juba oma laupa vastu klaasi peksma, aga Ennis tõmbab mu eemale, pigistab mind, ei tee mu vastuhakust ega nuuksetest väljagi, kuni ma alla annan, tema najale vajun ja nutan. Hetkel, kui ta mu lahti laseb, pole mul enam mingit tröösti, sest mis siis, kui Léa on surnud. Me ootame koiduni. Kuni Saghani on tühi ja politseinikud läinud. Ennis peatab jahi laeva kõrval ja ootab, kuni ma veel kord pardal käin. „Sa tuled ka, eks ole?” küsisin temalt, aga ta ütles, et ei suuda. Selle asemel ootab ta, kuni olen jooksnud läbi rüüstatud laeva, kust politseinikud on enamiku asjadest ära viinud, kõik, mis huvi pakub, kaasa arvatud minu sülearvuti. Kuna ma aga muretsen paranoiliselt oma seljakoti pärast, väärtuslike kirjade pärast, mida see sisaldab, hoian seda alati voodi all, ja oma suureks rõõmuks leian selle ikka peidukohas mind ootamas. Ma kontrollin igaks juhuks kaptenisilda, aga nagu Ennis hoiatas, on rooliratas lukustatud, nii et isegi kui laev oleks merekõlblik, ei saaks me sellega kusagile sõita. Jätan viimast korda hüvasti, ronin tagasi jahile ning siis seilame Ennis ja mina koos Saghanist mööda, viirastuslaevast hallis aovalguses, ja mina mõtlen, mis on Léast saanud, mõtlen, kus ta praegu on, mõnes haiglapalatis või surnukambris, ja ma tahaksin karjuda, aga hoian karje endas, hoian seda seal, kus see põleb, sest seal, kuhu me läheme, võin ma seda veel vajada.
Kui me abajasuust lahkume, tabab Ennis mu pilgu ja nüüd on mu pilgus midagi väljendamatut, midagi, millest ta aru saab, ma tean. Võib-olla ei tulegi lõppu sellel, mida suudame üle elada. Mitte kahekesi, minnes teele nii väikese laevukesega ning jättes maha jälgimistarkvara ja väikesed punased täpid, heites oma kiiluvette hävingujoome otsekui mahaaetud maonaha õrna kile. Meile ei langenud osaks hüvastijätusõnu ega lahkumispilke. Meil ei ole tagatist, et keegi neist inimestest leiab turvalise tee koju, kui neil on kodu peale selle, mis põletati tuhaks libastuva jala ja kolba raksatuse tõttu. Me vaatame Saghanit nii kaua, kui saame. Sõites lõunasse kõige ohtlikumasse ookeanilõiku, mis on planeedile jäänud, nutab kapten häbi tundmata. Mina olen pisarate valamiseks liiga tuim. Nüüd olen rohkem loom.