Algupärand: Mark Vernon A Secret History of Christianity: Jesus, The Last Inkling, and the Evolution of Consciousness John Hunt Publishing 2018 Copyright © 2018 Mark Vernon Originally published in the UK by John Hunt Publishing Ltd Published in 2021 under licence from John Hunt Publishing Ltd. Raamatu väljaandmist toetas Postimehe Fond. Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa Korrektuuri lugenud Eha Kõrge Kujundanud Britt Urbla Keller Küljendanud Liina Valt Projektijuht: Merit Kask Autoriõigus: tõlge eesti keelde. Aldo Randmaa, 2021 Eestikeelse väljaande autoriõigus: Postimehe Kirjastus OÜ, 2021 kirjastus.postimees.ee Kõik õigused on kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN (trükis) 978-9916-603-96-3 ISBN (elektrooniline väljaanne) 978-9916-603-97-0 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Tänusõnad 9 Sissejuhatus 11 Esimene peatükk: varajased iisraellased 25 Teine peatükk: Piibli sünd 53 Kolmas peatükk: antiikaja kreeklased 79 Neljas peatükk: Ateena Mooses 107 Viies peatükk: salajane kuningriik 145 Kuues peatükk: Kristus-teadvus 181 Seitsmes peatükk: ristiusu kõrgaeg 213 Kaheksas peatükk: reformid ja teadus 235 Üheksas peatükk: me peame olema müstikud 257 Viited 297 Register 311
sissejuhatus
Kristlusel kisub miski kiiva. Läänemaailmas pole raske argumenteerida, et miski selles on läinud lõplikult viltu. Inimesed hülgavad massiliselt kirikud või, mis tavalisem, lihtsalt hoiduvad jumalateenistustest, mis toitsid vaimulikult nende esivanemaid. Hoolimata kestvatest püüetest seda kahanemist ümber pöörata ja selle reegli tähelepanuväärsetest eranditest ei näi miski suutvat seda tõkestada. See raamat on vastus nimetatud kriisile, ehkki teistest erinev. Selles keskendutakse ristiusu hädade sisemisele aspektile. Probleemile lähenetakse tuntaval või müstilisel tasandil. Usun, et probleemi juur on selles, kuidas on hakatud kristlust esitama, või täpsemalt, kuidas on usklikud kristlased hakanud oma usu sõnumist valesti aru saama. Sellest, mida omal ajal kogeti rohkema
ristiusu salajane ajalugu
11
elu teena, näib tänapäeval olevat saanud eluviis, mis paistab väljaspool seisjatele ilmselt illusoorse, ennast kaitsva või moonutatuna. Tänapäeva kristlased on suuresti unustanud ja vahel ka aktiivselt tagasi lükanud inimhinge peaaegu piiritud võimalused, mida on minevikus sõnastanud ja kaardistanud ristiusu kesksed esindajad, aga ka teiste traditsioonide meistrid. Selle tagajärjel on paljude läänemaailma inimeste tööhüpotees, et kristlus piirab inimese võimalusi, mitte ei avarda elu, rääkimata inimese enda kohta käiva tõe esiletoomisest. Inimesed, keda sotsioloogid nimetavad „spirituaalseteks, aga mitte usklikeks“ ja „usulise eelistuseta inimesteks“ tõmbuvad sellest eemale. See on traagiline ning minu arvates ei ole suurem osa kristlikust apologeetikast üldse mõistnud probleemi olemust. See on põhjus, miks enamik evangeelse suuna kirjamehi püüab müüa või tõestada, mitte õppida ja kasvada. See on põhjus, miks liberaalsemad autorid kipuvad kristlust kärpima, tundes, et nad peavad oma kaasaja sekulaarsete eeldustega kohanema, mitte neid proovile panema. Mõlemad tiivad kahandavad tasahilju salajast elumõtet, mida ajalooline Jeesus ilmselt väga silmas pidas. „Salajase“ all ei pea ma silmas mingit danbrowne’ilikku viidet salakoodile või vandenõuteooriale, vaid tõde, mis paistab mõistetamatu või varjatuna ainult seepärast, et
12
mark vernon
seda pole nii lihtne mõista. See on salajane selles mõttes, et sellest on raske aru saada isegi siis, kui sõnastada see selgesti. See on salajane selles mõttes, nagu maasse peidetud aare on salajane, kuigi see tegelikult asub otse su jalge all ja ootab, et ta üles leitaks. See on tajumus, mida võib tunda nagu oma hingeõhu vaikset püsivust. See on tõdemus, et sinu elu lähtub Jumala elust ning see tõde on sulle avastamiseks. Seda on võimalik teada vahetult, mitte kellegi teise teadete kaudu, kellegi teise autoriteedi varal, kellegi teise retoorika mõjul, vaid seesmiselt ja usaldusväärselt — ehkki sellega täielikult kooskõlastumine on eluaegne töö. Tegelikult on see tavapärane müstiline teoloogia. See johtub tähelepanekust, et Jumal ei ole olend nagu sina ja mina, vaid olemise enda alus. Jumalat tuntakse kaudselt kui poeesiat luules, tuld võrrandites, elu elusates, kosmose südametukset. Ja see on tõde, milles tuleb elada, et seda mõista. Olukord on muutunud ristiusu jaoks kriitiliseks sellepärast, et viimase nelja- või viiesaja aasta jooksul on kirikud kaotanud sideme selle sisemise elemendiga, mis on kesksel kohal iga vaimsusele pretendeeriva tee jaoks. See on juhtunud mitmesugustel põhjustel — teaduse esiletõus, reformatsiooni toime, psühholoogia eraldumine spirituaalsusest. Siiski on seda võimalik taas avastada. Nagu kallihinnaline, ilus pärl ootab see ülesleidmist.
ristiusu salajane ajalugu
13
*** Mul vedas, et leidsin endale selleks ülesandeks teejuhi. See on Oxfordi Inklingite ringi liige Owen Barfield. Mõnikord teatakse teda kui „viimast inklingit“, sest selle nimeka rühmituse hulgas suri ta viimasena, 1997. aastal. Ta oli C. S. Lewise ja J. R. R. Tolkieni lähedane sõber ning nad mõlemad arvasid, et tal on äärmiselt läbinägelikud ideed. Siiski polnud ta sama hea kirjamees nagu nemad, eriti tegevusrohke ilukirjanduse vallas, ning sestap pole ta pooltki nii tuntud. Sellegipoolest on tema põhiidee kergesti mõistetav ja üsna radikaalne. Tema selgitus meie vaimse kimbatuse kohta on vägagi sisukas. See sai alguse ühest avastusest. Barfield taipas, et inimeste elukogemus muutub põhjalikult kultuuriloo eri perioodide jooksul. Meie teadlikkus asjadest areneb. Meie teadvus muutub ajaloo ristlõikes tunduvalt. Barfield käis välja mõtte, et see toimub kolmes astmes. Esimest nimetas ta „algseks osaluseks“ — kus „osalus“ viitab elust osasaamise tuntavale kogemusele. Algne osalus domineerib siis, kui inimese sees ja väljaspool teda tuntavat eristatakse vähe, sest individuaalse eneseteadvuse piirid, mida me tänapäeval peame enesestmõistetavateks, ei ole veel paigas. Seepärast elatakse elu kollektiivi tasandil. Seda kogetakse pideva elujõu vooluna „minu“ ja „mitte minu“, surelike ja surematute,
14
mark vernon
mineviku ja oleviku ning ka teiste olendite ja inimolendite vahel. Kosmose sisemine elu on inimeste sisemine elu. „Esiaja inimene ei vaadelnud loodust distantsilt nagu meie,“ kirjutab Barfield. „Ta osales vaimselt ja füüsiliselt selle sisemistes ja välimistes protsessides.“1 See määras kindlaks elu iidsetel aegadel ja vahel võib sellest aimu saada veel tänapäevalgi. Näiteks üle rahvahulga voogavas tundelaines lahustuvad ajutiselt üksikisiku ja teiste inimeste vahelised piirid. See on ajas tagasiminemisega sarnane kogemus. Algsest osalusest eemaldunud teist astet iseloomustab see, mida Barfield nimetas „osaluse eemaldumiseks“. See toimub siis, kui teiste inimeste, looduse ja jumalate elust osasaamise kogemus muutub. Tuntakse eraldumist, isegi isoleerumist. Inimene hakkab tajuma, et tal on sisemine elu, mis on suhteliselt rohkem tema oma. Barfield väitis, et kaalukas osaluse eemaldumine hakkas avalduma esimese aastatuhande keskel eKr. See on periood, mil kuju hakkasid võtma poolteaduslikud ideed kosmose kohta. Mõned inimesed loobusid toetumast ainult müütidele, sest nende huviks polnud enam üksnes elust osasaamine, vaid selle mõtestamine. Esile hakkasid kerkima sellised küsimused nagu mis on elumõte, sest tähendus ei avaldunud säärastele küsijatele enam spontaanselt.
ristiusu salajane ajalugu
15
See oli segadust tekitav aeg, ent osaluse eemaldumisega kaasnes üllatav kasu. Siseelu koondumisega, mille tõi kaasa selle eraldumine välimisest elust, käis käsikäes individuaalsustunde tugevnemine ning koos sellega kõikvõimalikud uudsed võimalused. Tekkis kõlbeline vastutus ja uued suhted jumalustega. Läänes seostatakse seda hetke filosoofia sündimisega vanas Kreekas ning uute usuliste imperatiivide tekkega heebrea prohveteil. (Mina keskendun neile sündmustele läänemaailma vaatenurgast, ehkki idapoolse maailma kohta võiks rääkida võrreldavat lugu.) See on ärkamise ja taassünni aeg, „vastastikune osalus“, nagu Barfield seda nimetas, kolmas aste. Nüüd tuntakse indiviidi siseelu kuuluvat talle endale — eemaldumise kasu —, aga peegeldavat ka looduse, kosmose ja Jumala sisemist elu. Indiviidil on hing, mis ei ole eraldatud; sisemus, mis suudab elu peegeldada ning selle mõtte üle järele mõelda. Selle ajastu inimestel on subjektiivsus, mis suudab seada eesmärke ja kavatsusi. Elus osalemise teadvus hõlmab ikka veel ühiseid riituseid ja tseremooniaid, aga ideaaljuhul võetakse need ette vabatahtlikult ja kokkuleppeliselt, mitte vaid seepärast, et neid nõuab preester või kuningas. Sünnib seespidisus, nagu meie seda tunneme. ***
16
mark vernon
Mark Vernon
Ristiusu salajane ajalugu Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel. Otsides vastust küsimusele, miks see nii on, toetub Vernon C. S. Lewise ja J. R. R. Tolkieni lähedase mõttekaaslase, briti filosoofi Owen Barfieldi (1898–1997) läbinägelikele arutlustele. Barfield jõudis kultuure analüüsides järeldusele, et aja jooksul inimeste teadlikkus maailmast muutub, ühes sellega ka taju loodusest, kosmosest ja jumalikust. Raamatu autor kaevub 3000 aasta tagusesse aega, perioodi, kust on pärit Vana Testamendi vanimad osad, ja liigub järk-järgult tänapäeva, andes ülevaate, kuidas on selle aja jooksul muutunud inimese suhe jumalikuga. Kirjandusklassikute, kunstnike, müstikute, teadlaste jt abil arutleb Vernon, kuidas suudaks kristlus abstraktsete doktriinide asemel anda võimaluse vahetuks kogemuseks, mis avaks ennast igas südames, mõistuses ja hinges. 18 mark vernon