WALT WHITMAN
ROHULEHED
ÜLISTAN INIMESE MINA
Ülistan inimese mina, lihtsat üksikut inimest, ometi lausun: Demokraatlik, lausun: Hulkade Jõud. Ülistan ihu üleni, pole näojooned ainsad ega ajugi ainus, mis väärivad Muusat, ma ütlen: täiuslik Keha on rohkem väärt; ja võrdselt Mehega ülistan Naist. Ääretut elu täis kirgi, käärimist, kangust, rõõmsat, teos kõige vabamat kõrgeima seaduse all, Uut Inimest ülistan.
7
VÕÕRASTELE MAADELE
Ma kuulsin, te nõudvat seletust, mis asi on Uus Maailm, mida tähendab täpselt Ameerika, ta atleetlik demokraatia, ja selleks ma saadan need laulud, et saaksite neist, mis vaja.
8
ÜHENDRIIKIDELE
Ühendriikidele ja igale riigile eraldi ja riikide igale linnale: Rohkem vastu panna, vähem kuulekust, kord pimesi sõna kuulda teeb korraga orjameelseks, kord juba orjameelne, ükskõik mis rahvas või riik või linn selle päikese all, oma vabadust enam ei taasta.
9
ÜHELE LAULJATARILE
Võta see kink, ma hoidsin seda kangelase, kõnemehe, väejuhi jaoks, hoidsin mõnele, kes head ja õiget põhimõtet teenib, suurt ideed, inimkonna progressi ja vabadust, vapra despootide vaenlase jaoks, julge mässaja jaoks, kuid nüüd näen, et see, mida hoidsin, kuulub samavõrd sulle kui neile.
10
ET MA OLEKSIN VAPUSTAMATU Et ma oleksin vapustamatu, seisaksin vabalt Looduses, naine või mees, kõige peremees, kindel endale aruta elu seas, samavõrd rahul kui see, vagur, tasane, tundlik kui see, et ei tunduks mu teod, armetus, kurikuulsus, pahed, roimad enam nii ränkadena, et mina, olgu Mehhiko mere pool, Manhattanil, Tennessees, kaugel põhjas või sisemaal, parvepoiss, metsamees, talur ükskõik kus kohal neis riikides, kalur rannikul, Kanada järvedel, et mina, ükskõik kus oma elu ka elaksin, oleksin kõigutamatu juhuste käes, taluksin ööd, raju, nälga, naeruväärsust, õnnetust, põlgust nii nagu puud ja loomad.
11
TEADUSLIKKUS
Kui ma tõe poole vaatan, siis näen, et seal kõik aupaisted ja saavutused taltuvad, on nagu linnud pesas, alluvad korrale, nõnda ka tunnid ja kuud ja aastad, nõnda ka tehingud, lepped, ettevõtted, pisimgi märge, nõnda me argielu askeldused, kõnelused, köök ja poliitika, liidrid ja valdused; nõnda meiegi, nõnda ka mina oma rohulehtede ja lauludega, usaldav, imetlev, nagu mees, kes oma isale külla läheb ning lapsed kaasa viib.
12
KUULEN LAULMAS AMEERIKAT Kuulen laulmas Ameerikat, tuhandeid laule kuulen, tööliste laulu, ja igal on oma, ja olgu ta lõbus ja vali, laulab puusepp oma, kui ta mõõdab parajaks palki, laulab müürsepp oma, kui ta tööle end ehib või lõpetab töö, laulab paadimees paatidest jõel, laulab madrus auriku lael, kõlab kingsepa laul, kui ta taldu tikutab, laulab kübarsepp töölaua ees, laulab metsamees laanes, künnimees põllule minnes, lõunal või loojangul, ema hällitav laul, toimeka nooriku lõõritus, tüdruku laul, kui ta pesu õmbleb või peseb, ja igaüks laulab sellest, mis tema päralt on, päev päevastest asjadest — ja õhtuti noorukid valjusti, südamest, suud pärani, hõiskavad muhedaid, kõlavaid laule.
13
ÄRGE SULGEGE OMA UKSI MULLE Ärge sulgege oma uksi mulle, uhked kogud, toon selle, mis puudus te kuhjatud riiuleil, kuid millest suurt puudust tuntakse, näete, võitlusest tõustes tegin raamatu, ta sõnad on nõdrad, ta vaimus on võim, üksik raamat — pole ta nii nagu teised ega saa teda mõistusega mõõta, kuid sina, sõnatu saladus, jääd erutama igas laulus.
14
HOMSED POEEDID
Homsed poeedid! Tulevased kõnemehed, lauljad, muusikud! Ei saa tänane päev mulle õigust mõista ja öelda, milleks ma olen, kuid teie, uus sugupõlv, pärismaised, tugevad, sõltumatuse sõdurid, suurema vaimuga, tõuske! Sest teie peate mind tunnustama. Panen mina küll kirja paar üksikut vihjet vaid homse jaoks, mina hetkeks vaid ilmun ja põikan siis tagasi pimedusse. Olen mees, kes veel eksleb päriseks peatamata, kes heidab teile juhusliku pilgu ja pöörab taas näo ära, jättes teile tõestada ning piirjooned tõmmata, lootes lõpuleviimist teie käest.
15
Walt Whitman (1819–1892) oli Ameerika mõjukaim luuletaja ja esseist ning üks esimesi ilmakuulsaid vabavärsi meistreid. Oma aja kohta haruldaselt liberaalsete vaadetega poeedi esmakordselt 1855. aastal ilmunud «Rohulehed» peegeldas toona anonüümseks jäänud autori veendumusi sugude, rasside ja usutunnistuste võrdsusest, mõjudes oma sensuaalsuses paljudele šokeerivalt. Whitman jätkas kogumiku täiendamist elu lõpuni. Viimane, 1892. aastal avaldatud versioon – tuntud ka kui surivoodi väljaanne – sisaldas peaaegu 400 luuletust ning oli tõeline ood vabadusele ja individualismile. Poeet, kelle elutöö sai oma lõpliku vormi autori eluõhtul, jättis surres maha teose, mida peetakse õigustatult Ameerika rahvuseeposeks.
kirjastus.postimees.ee ISBN 978-9916-667-46-0
9
789916
667460