Caspar Vega Roosa Ritsikas
1
Autor: Caspar Vega Toimetaja: Monika Salo Kujundus: Ande Kaalep Kõik õigused kaitstud. Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Caspar Vega, 2020 www.healugu.ee ISBN 978-9916-601-59-4 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
2
I OSA
7
Kakskümmend minutit enne tunni lõppu ütleb õps, et tund on läbi. Jess! Ma ei jää kunagi passima, kui on antud vabadus. Tõusen püsti ja lähen otse oma ratta juurde. Sõbrad küsivad, kas ma tahan natuke aega veel hängida, aga ma raputan pean. Kooli ees hängida pärast seda, kui tunnid on läbi? Huvitav, kas mõni vang otsustab natuke aega vangla ees hängida pärast seda, kui on vabaks saanud? Vaevalt küll. Teen luku lahti, panen tabaka kotti ja hakkan väntama. Ma ei oleks täna niikuinii mitte kuskil hänginud, teades, et „Roosa Ritsika“ uus osa on ilmunud, ja ma olen ärevil. Hommikul olin ma sisse maganud ja mul polnud aega, et see enne kooli poest ära tuua. Piret paneb mulle alati ühe eksemplari kõrvale, nii et ma pole ärevuses seepärast, et see ära müüakse, vaid seepärast, et pean kiiresti teada saama, kas Rõveda Rästiku mürgipüstol töötas või mitte. Väntan kõvasti, vuhisen nagu tuul, möödun tosinast inimesest ja sõidan enne Pärna tänavale pööramist peaaegu otsa naabripoisile. Ta kutsub mind jobiks ja ma ajan pöidla püsti, et öelda: minu viga. Jõuan poodi 9
kaheteistkümne minutiga, mis on vist uus rekord. Ruttan sisse ja sööstan otse kassa ette, kus Piret mind muiates teretab. „Ettevaatlikult!“ hoiatab Piret. „Sorri! Anna nüüd!“ „Mille ma annan?“ pärib ta. „Ära tee nalja, Piret!“ vastan kärsitult. Piret hakkab naerma ja ulatab mulle koomiksi, mille peal on väike paberilipakas, kus on kirjas „Robin Rajuste“. Otsin taskust kaks eurot, ulatan Piretile ja jooksen tagasi õue. Väntan välkkiirelt kodu poole, koomiks käes, aga seekord suudan liiklusohtlikke olukordi vältida. Hüppan rattalt maha ja jätan hoovi. Tavaliselt panen ratta alati garaaži, aga praegu pole aega. Emps ütleb midagi, aga ma ei kuule, sest torman sammude müdinal ülakorrusele ning süda taob kõrvus. Viskun voodile, põrkun tagasi ja maandun kõhuli. Koomiks lahti ja seiklus võib alata! Alustame Rõveda Rästikuga. Ta on praegu oma kontori keldrikorrusel, kus asub suur autoparkla. Armiline assistent lonkab ta kõrval. Nad räägivad, kui õnnelikud on nad selle üle, et Roosa Ritsikas on lõpuks surnud. 10
Järgmine pilt näitab, kuidas Rõve Rästik viibutab rusikat ja ütleb koletu irvega: „Lõpuks lõin selle putuka maha!“ Seejärel näeme, kuidas Roosa Ritsikas maas lamab. Sinna, Rõveda Rästiku labori põrandale, oli ta jäänud eelmise koomiksiosa lõpus. Tundub, et ta on surnud. Kas tõesti? Aga ta käsi liigub! Tal on kõik korras. Jumal tänatud! Rõve Rästik oli küll Ritsikale mürgise noolega pihta saanud ja nool läinud läbi kostüümi, aga ei olnud tunginud ta naha sisse, sest tal oli rinnataskus õetütrelt saadud väike muinasjuturaamat. Oeh! See oli pinev hetk. Ritsikas tõmbab noole välja, oigab ja üritab ennast püsti ajada. Paraku on ta kaklusest nii kurnatud, et ei suuda tõusta, ja kukub tagasi põrandale. Keegi koputab mu uksele. Emps küsib, kas mul on kõht tühi. Ütlen, et on küll, aga mul kulub veel paarkümmend minutit. Ta küsib veel midagi, aga ma katkestan teda kohe. Uus „Roosa Ritsika“ koomiks on ilmunud. Sa tead, et uus „Roosa Ritsika“ koomiks on väljas. Vast ma saaksin paarkümmend minutit üksi olla, et koomiks läbi lugeda? Palun! Ta noogutab, palub leebelt vabandust ja paneb ukse kinni. Kuhu me jäimegi? 11