1
LAHKUSE JUHTUM
M
a nimetan seda hot dog’i istmeks. Tead seda küll: lennuki keskmine iste, kus oled tun dide kaupa lõksus kahe tagumiku vahel. Koht, kus pead vaikset võitlust ruumi pärast käetugedel, ning kas sul on
soe või külm, oleneb sellest, millise ventilaatorikiiruse on naabrid sisse lülitanud. Avastasin end hot dog’i istmelt oma karjääri alguses. Minu töö on mind
viinud rohkem kui kuuesajasse kooli üle kogu maailma, et rääkida õpilas tele headusest. Kõnealune reisipäev leidis aset tänu koolile, kes maksis kinni mu lennupileti, et tuleksin nende õpilastele kõnelema. See oli üks esimesi kordi, mil kool „pani mind” lennukisse, nii et olin murelik, närviline ja pisut kurnatud. Kõik, mida ma soovisin, oli veidi magada ja homseks suurpäevaks valmistuda. Kuid Helgal, äsja minu kõrvale istunud naisel, olid teised plaanid. Olin end oma hot dog’i istmel juba sisse seadnud, kui ta saabus. Ta tegi selgeks, et ma ei pea püsti tõusma ega vahekäiku seisma, et ta minust mööda oma aknaalusele kohale pääseks, nii et me sooritasime selle vana keskkooliaegse tantsu. Sa oled seda kogenud: võõras möödub sinust kitsas ruumis, sa proovid teda mööda lasta, ja äkitselt seisate näost näkku seits menda klassi aeglase tantsu poosis. Lõpuks jõudis Helga oma kohale ja ma märkasin kohe, et tal on palju rohkem energiat, kui ma olin osanud karta. Ta oli meeleolukas ja innus tunud. Olin väsinud ja tahtsin uinakut teha. Oma eraldatusest nägin, et ta oli hakanud oma ruumi kaunistama. Käsitsi kootud tekk. Koerakujuline nipsasi, mis rippus istme seljatoe taskust. Oletan, et kolmetunnise sõidu ajal pidi ta end tundma nagu kodus. Lah kuse j u htum • 1 1
Hoolimata minu mürasummutavatest kõrvaklappidest, ümbrusest eralda vast kaelapadjast ja kõigist muudest välistest märkidest, et valmistun magama jääma, koputas ta mulle õlale, et end tutvustada. „Tere, minu nimi on Helga!” Uinakuaeg oli ametlikult edasi lükatud. Ilma igasuguse pausita vestluses asus ta tegutsema. Helga esitas mulle igasuguseid küsimusi: kust ma pärit olen, kuhu ma lähen, millega tegelen ... Ütlesin talle, et olen Maine’ist. Kasvasin üles Seattle’is. Olen teel kooli kõnelema – see on see, millega ma tegelen. Ta süttis. „Houston! Ka mina töötasin koolis! See oli keskkool. Mis teile keskkoolis kõige enam meeldis?” „Minu viimane aasta.” Minu vastused – ja kannatlikkus – kahanesid järjest. „Miks?” Tema siirast huvist polnud pääsu. Selgitasin, et viimasel keskkooliaastal lõime koos mõne sõbraga kooli linnakus grupi nimega JHTJ ehk Juhuslikud Head Teod Jne. Kohtusime kord nädalas ja rääkisime lahkusest. Jagasime üksteisega oma mõtteid, miks lahkus on oluline, miks maailm seda üha rohkem vajab ja mida saaksime selle harrastamiseks teha. Siis läksime välja, koolilinnakusse, ja harjutasime! Selgitasin, et JHTJi harrastamiseks on ainult kaks reeglit. 1. KO HT U KEL L EG I U U EGA . 2. JÄTA TA MAHA PAREMANA, KUI SA TA LEIDSID. Mõistsime, et nii suures koolis nagu meie oma (1800 õpilast) võime igal koolipäeval kohata kedagi uut ja ikkagi mitte kohtuda kõigi õpilastega oma majast. Teadsime, et kõik igatsesid mingisugust suhtlust, nii et me rääki sime sageli sellest, kuidas „jätta keegi maha paremana, kui me ta leidsime”. Ei läinud kaua, kui Helga muutus emotsionaalseks. Helgal olid üles poole käharduvad juuksed ja naeratus, mis haaras kogu ta näo. Tal olid rohelised silmad, mis nägid välja nii, nagu asuksid nende sügavuses aiad. Ta kandis mugavat kaelapatja, mis kõige järgi otsustades ei leidnud ilmselt palju kasutamist. 1 2 • Sügav headus
Kui sul on temast tekkinud mingi ettekujutus, siis kujuta nüüd ette teda nutmas. Läbi pisarate jagas ta tulihingeliselt, et „maailmas pole midagi tähtsamat kui headus”. Tõenäoliselt me kõik arvame teatud määral nii. Kuid Helgale oli see valusse juurdunud mantra. Ta selgitas, et viimati lendas ta kolm aastat tagasi. Ta oli tormanud lennujaama, kuna teda oli üles äratanud telefonikõne tema isa arstilt. Arst oli käskinud tal võimalikult kiiresti Arizonasse tulla, sest „teie isa ei tunne end hästi”. Just siis, kui Helga lennuk oli startimas Phoenixisse, helistas arst ja teatas, et tema isa on surnud. Kolmetunnise lennukisõidu ajal istus ta võõrastest ümbritsetuna jahmunud vaikuses. Arizona lennujaama jõudes komberdas ta lähima pingini, kägardus maha ja nuttis. Ja nüüd tuleb see, mida ma Helga jutust mitte kunagi ei unusta: kaks tundi istus ta lennujaamas ja nuttis, samal ajal kui mööda kõndis ligi kolm tuhat inimest. Mitte keegi ei peatunud, et aidata.
1. peatükk
Headus ei ole normaalne
V
eedan palju aega, mõeldes headuse tähendusele maailmas, mis paistab olevat lahkuse jaoks liiga hõivatud. Headus on üks neist olulistest asjadest, mida me ühiselt tähtsaks peame, kuid milles me pole kuigi head.
Miks? Miks oleme nii halvad milleski, millesse usume? Miks on nii, et suu
dame millegi väärtuses nii universaalselt kokku leppida, kuid samas ei ole selles ise eriti osavad? Kuidas on võimalik, et Helga istus lennujaamas üksinda, nii et kolm tuhat inimest möödus temast ega märganud tema valu ja kannatusi? See raamat on paljuski Helgale. Peaaegu iga päev mõtlen või räägin tema loost. Mõnes mõttes on see tingitud sellest, et tean, et võiksin mis tahes hetkel sattuda tema olukorda. Olen teravalt teadlik, et keegi meist ei ole raskuste vastu kaitstud. Me kõik igatseme meeleheitlikult inimlikku headust ja teistega ühenduses olemist. Kahe tunni jooksul möödus sügavat valu tundvast Helgast kolm tuhat võõrast. Samal ajal, kui teda valdas sügavaim kurbus ja üksindus, põiklesid või tormasid oma hästi kavandatud marsruudil temast mööda tuhanded võimalused kogeda lohutust ja kaastunnet. Nutsin oma hot dog’i istmel koos Helgaga, kui ta jõudis järeldusele: „Teate, Houston, mida ma mõistsin, kui kolm tuhat inimest minust mööda kõndis? Mõistsin, et headus ei ole normaalne.” Headus ei ole normaalne. Need sõnad on mind kummitanud kõik need aastad. Nendele sõnadele olen rajanud suure osa sellest, mida ma teen, sest tahan elada maailmas, 1 4 • Sügav headus
kus lähtepunktiks on headus – maailmas, kus igaüks on võimeline rahul dama inimese põhilist vajadust tähelepanu, lootuse ja hoolivuse järele. Maailmas, kus on oskust ja julgust peatuda ja aidata lennujaamas nutvat inimest. M aailmas, mis usub headusesse kui kõige olulisemasse oskusse, mille abil luua sisukamat elu ning rikkamaid, hoolivamaid ja enam ühen datud kogukondi. Ma usun maailma, kus headus on normaalne. Ja ma olen mõistnud, et see nõuab palju tööd.
2. peatükk
Meie mõtteviis juhib meie tegusid
K
asvasin üles, püüdes meelde jätta kõige pikemaid sõnu, mida ma leida suutsin. Mäletan, et olin kuueaastaselt vannis ja üritasin õppida, kuidas kirjutada sõna „temperatuur”. Mu ema hääldas kannatlikult sõna silphaaval: „tem·per·a·ture”.
Uurisin internetist, kas leian suuremaid ja tobedamaid kirjutamise
väljakutseid. Kui olin üheteistkümnene, võtsin käsile sõna „pneumonoult ramicroscopicsilicovolcanoconiosis”. Enne kui alustad Google’i otsingut, mis ei lähe just ülikiiresti (sõna sisesta mine võtab minuti), ütlen sulle selle sõna tähenduse: see on kopsuhaigus, mida põhjustab peene ränidioksiidi- või kvartsitolmu sissehingamine. Oma neljakümne viie tähega on see pikim ingliskeelne sõna, mida on võimalik leida, ja ma kulutasin tervelt nelikümmend kaheksa tundi, et seda pähe õppida. Võib-olla oli see kõigest minu kui ainsa lapse soov olla kõigis asjades parim, kuid lisaks sellele on mind alati köitnud sõnade jõud. „Language and the Brain”* kirjeldab keelt kui üht peamist viisi, kuidas me mõistame 1
ümbritsevat maailma. Keel mängib põhilist ja laialdast rolli inimese ajus, toetades kõike alates värvi tajumisest kuni moraalsete otsuste langeta miseni. See dikteerib, kuidas me konstrueerime ja mäletame sündmusi, liigitame objekte, tajume lõhnu ja helisid, mõtleme ajast, teeme peas mate maatilisi arvutusi ning kogeme ja väljendame emotsioone. Saate aru. Sõnad on omamoodi suur asi. * „Keel ja aju” – siin ja edaspidi tõlkija märkused. 1 6 • Sügav headus
Suur osa keele mõistmisest jõuab meieni kogemuse kaudu. Mis tähendab, et kui me seda ei teadvusta, võivad meie kitsad individuaal sed elukogemused määrata kindlaks, kuidas mõistame paljusid sõnu, mis kontrollivad suuresti meie elu. Meis varjul olevad kogemused pole alati kõige usaldusväärsem allikas defineerimaks asju, mis üksteisest sõltudes meid mõjutavad. Näiteks kui lapsepõlves kujundab meie kogemust sõna „armastus” vallas hulk ebaõnnestunud või kuritarvitusi täis suhteid täiskasvanutega, keda me usaldame, hakkame armastusest mõtlema viisil, mis on omane neile kogemustele ( ja isegi seda kartma). Kui kasvame üles kodus, kus headus ilmutab end kahe vanemana, kes teevad igal õhtul süüa ja istuvad koos meiega lauda, võib meil olla raske mõista kedagi, kes on elanud üksi koos vanavanemaga ja kelle kodus on headus välja näinud nii, et kellelgi on olnud meeles jätta külmkappi mõned ülejäägid. Ükski mõtteviis ei ole olemuslikult vale. Kui meil pole aga oskusi, et mõtiskleda selle üle, kuidas meie kogemus on teatud sõnu meie elus defineerinud, satume hand-me-down-definitsioonide ohvriks. See tähen dab, et me aktsepteerime määratlusi, mida elu on meile pakkunud, selle asemel et maadelda võimalusega, et mingi kindel sõna tähendab midagi enamat. See, kuidas me asjadest mõtleme, kujundab viisi, kuidas me nendega maailmas toimime. Sõnad (ja meie arusaamad neist) kujundavad peaaegu kõike, mida me teeme. Niisiis, kuidas määratled headust sina? Ja võib-olla olulisem küsimus: kuidas kujundab sinu headuse määratlus sinu suhtlust maailmaga?