Sardiinia

sardiinia

Teine peatükk

Tharros ja Cabras

T

harros – üks maalilisemaid piirkondi Sardiinias – on ideaalne alguspunkt kultuuriekskursiooniks ja saare kui terviku mõistmiseks. Kõige ilusam on siin varahommikul või hilisõhtul, nii et varajane start Oristanost tasub end ära. Teekond võtab kõigest 30 minutit, jättes teele jäävad paeluvad kirikud ja muuseumi hilisemaks nautimiseks.

Tharros oli üks mitmest Foiniikia kolooniast, mis rajati 750. aasta paiku eKr, kuigi siin oli juba sajandeid varem elanud nuraagi rahvas, kuna on tuvastatud viis nuraagi. Linn asub kitsal, kolme kilomeetri pikkusel poolsaarel, mis algab imekauni San Giovanni di Sinise kirikuga 6. sajandist ning tipneb San Marco neeme ja tuletorniga. Kirikust vahetult lõunasse jäävalt mäetipult, mis varjab leiukohta kuni tipus asuva piletikassani, osutab poolsaar üle Oristano lahe lõunasse ja moodustab kolmandikust lahest kena loodusliku sadama ning pakub kaitset Sardiinia avamerelt saabuvate talvetuulte ja hoovuste eest. See ongi eeldatav põhjus, miks Tharrosest sai 6. sajandi alguses eKr kartaagolaste otsevõimu all uue saareprovintsi pealinn ning omandas seeläbi suurema tähtsuse.

58

tharros ja cabras

Need olid kartaagolased, kes otsustasid rajada linna, mis koondaks kaks olemasolevat asulat põhjas ja lõunas ühiste linnamüüride vahele. Nagu Kartaagos endas, koosnes sadam kahest osast: kaubavahetuseks mõeldud välimisest sadamast ja varjatumast sõjalaevadele mõeldud seesmisest sadamast.

Praeguseks on mõlemad pinnast täis uhutud ja saanud osaks põhjapoolsest maast, mis merelt maaparanduse käigus on võidetud, ning kannab nime Porto Vecchio. Kui Kartaago vahetult pärast esimest Puunia sõda 238. aastal eKr Rooma kätte langes, kujundati Tharrost ümber ja tõenäoliselt ka suurendati, ning ülejäänud tegevusajaks jäi see Rooma sadamaks.

Piletikassast edasi viib kaunis kividest laotud tee, kunagine Cardo Maximus (põhja-lõunasuunaline peatänav) viib mäe taha põhja poole jäävale alale, mis kannab nüüd nime Murru Mannu. Poolsaare topograafia välistas idast läände kulgeva peatee Decumanus Maximuse, mida võib näha paljudes Rooma linnades. Murru Mannu oli ühe suure ja keeruka nuraagi ning sellega seotud küla asupaik tulevase Tharrose põhjapiiril. Seda kasutati tophet’i-nimelise pühamu rajamiseks, mis oli foiniiklaste-aegse linna südameks. Neil pühadel templiosadel, kus teeniti jumalanna Tanitit, on halb kuulsus, kuna sageli seostatakse neid laste rituaalse ohverdamisega.

Taolised ideed nagu esmasündinu ohverdamine, heidavad kultuurile halba valgust, aga hilisemad leiud annavad teistsuguse seletuse. Sant’Antioco – antiikaegses Foiniikia pealinnas, mida nimetati Sulkyks, millest tuleneb ka piirkonna nimetus Sulcis – väikeses, ent suurepärases muuseumis välja pandud arheoloogilised leiud annavad teise pildi. Imelised sümboolsete loomakujutistega – enamasti lammastega – 59

sardiinia

steelid seati üles urnide juurde, kus puhkasid laste säilmed, ja sageli pandi nende juurde abiellumise kaasavaraks saadud kinkide miniversioonid. Esineb näiteid isegi nukkudest ja mänguasjadest. See annab mõista, et surnult sündinud või mõni tund pärast sündimist surnud lapsed, mis polnud tollal arvatavasti harv nähtus, maeti rituaalse teenistuse saatel.

Tophet’i matus oli seega pigem armastuse kui jõleda ja eba­ inimliku rituaali väljendus.

Antud juhul ehitati ligi 800 aastat hiljem Sardiinias levinud korra kohaselt Rooma amfiteater nuraagi küla ja tophet’i kõrvale ning osaliselt nende kohale. Teater ise kaevati mõne aasta eest välja. Selle diameeter on 46 meetrit ja võiduvärav porta triumphalis asub lõunaküljel, avanedes linna elurajooni ja põhiosa poole. Kindlustatud torn ja vallikraav pidid linna kaitsma põhjapoolsete rüüsteretkede eest. Enamik tänaseni nähtavana säilinud rusudest pärinevad Rooma okupatsiooni algusajast, kui linna ümber ehitati ja laiendati.

Kui kõndida piletileti juurest otse mööda kallakut alla, jõuab läbi Rooma-aegse elurajooni teisele antiikaegsele teele, mis kulges merega paralleelselt ning kus leiduvad ka kõige huvitavamad hooned. Nende seas on kolme piltilusa termi ehk kümblusasutuse ning ühe väikese ja kolme suurema templi varemed. Küttesüsteemi, veevarustuse ja mosaiik­ põrandate jäänukid viitavad kõrgelt arenenud ja jõukale linnale, kuid suurem osa kivi- ja muust materjalist veeti uute hoonete – sealhulgas Santa Giusta – ehitamiseks Oristanosse, kui sellest sai Arborea giudicato pealinn. See oli aga alati nii olnud, kuna nuraagikülade ja Foiniikia tophet’i ehitusmaterjali kasutasid ka rooma ehitajad amfiteatri rajamiseks. Kõige 60

tharros ja cabras

s­ ilmapaistvam ehitis, mida rõõmuga pildistatakse, on mereäärne nõndanimetatud Nelja Samba tempel, mille kaks sammast on hästi säilinud. Tegu on Rooma rajatisega tõenäoliselt­ 1. sajandist eKr, see seisab liivakiviplokkidel ning koosneb nelja sambaga portikusest (pronaos) ja selletagusest pühamust või altarist. Tänapäeval püsti seisvad sambad pole tegelikult tervenisti algupärased, kuigi need pandi kokku 1960ndatel leitud fragmentidest (vt foto 4).

1851. aastal uuris seda paika õpetlane ja kanoonik Giovanni Spano (1803–1878) ja avaldas essee pealkirjaga „Notizie sull’antica città di Tarros“ („Uudised iidsest Tarrose linnast“), mille „tõlkis ja lühendas“ mõne lisaselgitusega Briti Arheoloogiaseltsi asepresident T. J. Pettigrew.* See erakordne keeleteadlane sündis Sassarist edelas asuvas Ploaghes.

Ta tudeeris Roomas idamaade keeli, sh heebrea, kaldea ja araabia, aga ka tavapärasemaid ladina ja kreeka keelt, ning sai Cagliari ülikooli pühade tekstide ja orientalistika professoriks, aga ka ordineeritud preestriks ja arheoloogiamuuseumi direktoriks. Ta avaldas mitme aasta vältel regulaarselt arheoloogiateemalist infolehte ja hiljem ühe fookustatuma erivaldkonna raamatu „Sardiinia nuraagid“. Spano kuju Cagliari muuseumis kujutab tugeva iseloomuga, püstise pea ja läbitungiva pilguga intelligentset isiksust, kes õppis ja kirjutas kuni oma surmani 75 aasta vanuses. Tema teoseid * G. Spano, „Notizie sull’antica città di Tarros“, Cagliari: „Tipografia Nazionale“ („Rahvuslik tüpograafia“), 1851, mis ilmus pealkirja all „Iidse Tharrose linna avastamisteateid kirikuõpetajalt ja kanoonikult Giovanni Spanolt seoses tähelepanekutega selle muististe jm kohta“ Briti Arheoloogiaseltsi teadusajakirjas ( Journal of the British Archaeological Association), VII kd (London: Henry Colburn, 1852), lk 239–258.

61

sardiinia

s­ ardiinia keelte ja dialektide teemal ja itaalia-sardi sõnastikku trükitakse endiselt. Tema Tharrose-teemaline artikkel, kus ta kirjutab, et iga päev tuuakse väljakaevamistel päevavalgele ligi 90 olulist artefakti, sai otsekohe vastukaja antiigiotsijate tuhina kujul, mis oli sama võimas kui mis tahes kullapalavik. Üks esimesi saabujaid oli üks jõukas briti soost Itaalia ja eriti Dante austaja – viies parun Vernon (1803–1866), kes külastas Tharrost 1852. aasta märtsis dramaatiliste tagajärgedega. Parun sündis ühe aristokraatliku suguvõsa järeltulijana Staplefordi häärberis Nottinghamshire’is ristinime all George Venables-Vernon, aga vahetas nime George John Warren Vernoni vastu, kuna see oli seatud tingimuseks, et pärida tohutu suur varandus, millega ta omandas nagu muuseas arvestatava osa Angleseyst ja suured maavaldused Che­ shire’is. Ta asus elama Derbyshire’i maakonda Vernonite Sudbury maahäärberisse – Charles II stiilis mõisa, mis kuulub nüüd Briti loodus- ja kultuurimälestiste kaitsefondi National Trusti valdusesse –, aga veetis suure osa elust Itaalias, kus ta pühendas end Dante kriitilise väljaande koostamisele ja avaldamisele, rajades korraliku käsikirjade ja renessansiaegsete tekstidega raamatukogu, aga kogudes ka antiikesemeid.

Lord Vernon ise nähtavasti oma Tharrose tegemistest ei kirjutanud, aga huvitava sissevaate tema mõni aasta varem kasutatud tehnikasse annab tema teise poja Williami autobiograafia. 1843. aasta suvel reisis pere Firenze residentsist lõuna poole, et peatuda kõrges Falcone villas toona moeka Castellamare kohal Napoli lähedal, mis polnud kuigi kaugel kuningas Fernando II villast. Nad käisid ümbruskonnas peaaegu iga päev ekskursioonidel, näiteks Amalfisse ja Napolisse 62

tharros ja cabras

endasse, aga veetsid aega ka väljakaevamistel lähedal asuvas Cumas, mis oli varajasim Kreeka koloonia Mandri-Itaalias. „Sellel suvel korraldas isa ulatuslikke väljakaevamisi Cumae katakombides ja omandas väga kauni kollektsiooni Etruski ja Kreeka vaase, mis on nüüd välja pandud Sudbury galeriis. Ta tavatses talupoegadest omanikelt soetada väikesi maatükke, ütleme ligi 17 ruutmeetrit tükk. Töölised pandi maad kaevama ja läbi sõeluma. Kui midagi ei leitud, seda halvem isale, aga mis tahes varandus, mille ta välja kaevas, kuulus täielikult temale.“* Kuna maalapi ostmise tehnika osutus edukaks ja ekspertide hoolikalt langetatud valik vaat et garanteeris leidude olemasolu, kasutas parun sama tehnikat tõenäoliselt mõni aasta hiljem ka Sardiinias. Tharroses õnnestus tal neljateistkümnest Foiniikia-aegsest katakombist välja kaevata kuld-, hõbe- ja pronksesemeid, aga ka keraamikat. Õnnetuseks tekitas tema edu toona rasketes oludes vaevlevate kohalike seas ahnust rikkuste järele. Pettigrew’ sõnul: „Ümberkaudsetes külades satuti väljakaevamiste ajal sellisesse elevusse, et aprillis ühendasid seitse seltskonda oma jõud, et korraldada täiendavaid väljakaevamisi.

Neid paistis haaravat erakordne raev ja kullaiha tõukas neid pühapaikade süvenditesse, kus nad pillutasid * Kõrgeauline William Warren Vernon „Mälestusi seitsmekümne kahest a­ astast“ (London: John Murray, 1917), lk 24.

63

sardiinia

kive ja mulda laiali nagu segased. Ligi 500 meest koormasid end selle tegevusega salgakesi üle kolme nädala, kuni valitsus edasise rüüstamise keelustas. Sellisel moel kisti halastamatult lõhki vähemalt 100 hauakambrit ja nende sisu jagati kaevurite vahel laiali.“* See on üks märkimisväärsemaid rüüstamisepisoode ajaloos, mil kohalik ülikkond kogus hordide kaupa väärtuslikke artefakte ja iga lihtne külakodu sai Pettigrew’ kirjelduse järgi „antiikesemete muuseumiks“.

Ent lord Vernon oli samas ülipõhjalik uurija, kes säilitas ühiskondliku vastutustunde. Teada on mitu näidet tema üldisest lahkusest ja huvist, näiteks see, kui ta värbas oma maamajja tööle kaheksa meremeest, kes olid tema isa jahil töö kaotanud, kui neljas parun suri. Aga nüüd, kui teda šokeeris olukord Sardiinia vanglates, sealhulgas Oristano omades, mida ta isiklikult külastas, kirjutas ta krahv Cavourile – kes valiti sellel aastal rahandusministriks – avaliku kirja, mis avaldati suure vastukajaga päevalehes Il Risorgimento, mille Cavour ise oli neli aastat varem asutanud. Täiemõõdulise viktoriaanliku reformija meelelaadiga kritiseerib ta halba toitu – eriti leiba – Sassari vanglas ning ravivahendite ja arstiabi puudumist Oristano omas. Niivõrd ulatuslik reaktsioon lord Vernoni avalikule hukkamõistule, aga ka tema isiklik tuntus ja prestiiž Itaalias tingisid selle, et kirja tsiteeris oma Sardiinia käsitluses ohtralt sedavõrd tähtis tegelane kui Itaalia ühendamise eestkõneleja Giuseppe Mazzini, märkides * „Iidse Tharrose linna avastamisteateid“ („Notice of the Discovery of the Ancient City of Tharros“), lk 255.

64

tharros ja cabras

ära, et vanglad olid veel praegugi „paganama mülkad“ (bolge d’inferno) ja et isegi kõikvõimas Cavour ei suutvat sealseid tingimusi parandada.* Need 500 külaelanikku ja muud kohalikku polnud ainsad rüüstajad. Cagliari muuseumi direktor Gaetano Cara (1803–1877) – pealtnäha auväärne arheoloog ja ornitoloog – sai esimesena Rooma valitsuselt kaks aastat hiljem volituse teha ulatuslikke väljakaevamisi. Ta avaldas oma tööaruande**, aga andis kiusatusele järele. Cagliarisse naasis ta 2500 arte­ faktiga, mille hulgas olid kuld-, hõbe- ja pronksehted, Foiniikia ja Kreeka terrakotaesemed, noad ja pistodad ning Foiniikia, Kreeka ja Rooma mündid. Mõned esemed sattusid Cagliaris tema isiklikku muuseumi. Aastal 2018 avaldas tuntud arheoloog ja antiikaja ajaloolane Raimondo Zucca ülevaate Cara tööpäevikust Tharroses, mille ta oli palju a­ astaid varem ühelt Cagliari vahendajalt ostnud ja seni avaldamata jätnud, kuid mis annab uskumatu pildi Sardiinia 150 aasta tagusest arheoloogiast.*** Nii algas 30 aasta pikkune uurimistöö toonasest maailmast. Hiljem väideti, et tekst oli väljamõeldis, romaan, ja igasugused kokkulangevused vaimu­ sünnitised, aga Zucca näitab, et sealsed viited on tegelikult * G. Mazzini teosest „La Sardegna“ („Sardiinia“) (Livorno: A. Debatte 1896), lk 19 (avaldatud hiljem). Seda brošüüri tutvustas mulle Raimondo Zucca isiklikus kirjavahetuses. ** Gaetano Cara, „Monumenti d’Antichità di recente trovati in Tharros e Cornus, esistenti nel R. Museo Archeologico della Regia Università Cagliaritana“ („Tharrosest ja Cornusest hiljuti leitud antiikaegsed mälestised, mis asuvad Cagliari Kuningliku ülikooli Kuninglikus arheoloogiamuuseumis“), Cagliari, 1865. *** Raimondo Zucca (toim.) „Vita d’un Direttore di Museo Scritta da lui Medesimo“ („Ühe muuseumidirektori elu tema enda kirjapanduna“) (Firenze: All’Insegna del Giglio, 2018).

65

sardiinia

täiesti reaalsed ja täpsed. Pedantselt täpsest ja üksikasjalikust tekstist saab välja pigistada napi, kuid rabava loo sellest, kuidas Cara välismaal Sardiinia antiikesemeid müütas.

Loo aluseks on kolm Tharrose väljakaevamist: Spano väljakaevamised 1850. aasta aprillis (need meelitasidki lord Vernoni saarele), Cara enda korraldatud 1853. aasta märtsis, ning veel kord Cara omad 1854. aasta märtsis, pärast mida viidi väljakaevatud esemeid sisaldavad kastid tema eramajja Lapola piirkonnas Cagliaris, Castellost lõunas, mitte muuseumi. Edasi selgitab ta kavatsust need esemed maha müüa, et koguda raha poliitilise revolutsiooni õhutamiseks, aga õõnestab samas oma mõttekäiku, tunnistades, et tal polnud kunagi olnud mingeid poliitilisi eelistusi – ei paavsti ega kuninga, revolutsionääride ega mõõdukate poolt – ja et tema isiklik moto oli riimuv, ent üsna labane „Franza o Spagna purché si magna“.* Tema ja ta partner Barbetti seilasid järgmisel aastal oma aardega Genovasse ja sõitsid rongiga edasi Torinosse, kus 1500 eseme eest nõutavat hinda peeti pööraseks. Pakkumine lükati tagasi ka Lyonis, niisiis rändasid nad edasi Pariisi ja Louvre’i, maiustades Grandi hotellis šampanja ja austritega. Kuid Louvre’i direktor, suurejoonelise nimega krahv Émilien O’Hara de Nieuwerkerke pidas samuti Cara nõutavat hinda liiga soolaseks.

Selleks ajaks 1855. aasta oktoobri lõpus tahtis Cara juba oma muuseumi tagasi minna ja läkitada Barbetti koos oma poja Francescoga Briti muuseumiga läbirääkimisi pidama.

Kaks kuud hiljem sõlmiti vanavarahoidja Edward ­Hawkinsiga * „Olgu Prantsusmaa või Hispaania, peaasi et süüa saab“, Zucca teosest „Vita d’un Direttore di Museo“, lk 92.

66

tharros ja cabras

esialgne kokkulepe osta kollektsioon 1000 naela eest, kui erahindaja oli vara väärtuseks hinnanud 1390 naela. Seejärel 1856. aastal koostasid nad prantsuskeelse kataloogi täiendava 2643 esemega, et meelitada Louvre’i tegutsema. Sama aasta mais sõitis Cara taas põhja poole, et müügitehinguga maha saada kas Pariisis või uuesti Londonis, kuhu jõudes peatus ta Blenheimi hotellis aadressil New Bond Street 94 ja einestas linna parimates restoranides. Ta kohtus Briti muuseumis Hiina ja Egiptuse teadlase Samuel Birchiga, kuid uut müügitehingut ei sündinud ja 2000 eset läksid Christie oksjoni­majas samal suvel ning veel 600 eset 1857. aasta ­juunis oksjonile.* Keegi ei tea, kus need nüüd on, aga arvatavasti sadadesse kodudesse üle Euroopa ja kaugemalegi laiali pillutatud (üks pronksist nuraagi skulptuur ilmus oksjonile 2018. aastal).

Cara tunnistab avameelselt, et Tharrose leidude müük tegi ta rikkaks. Kuid selle asemel et vastset jõukust rakendada revolutsiooni heaks, soetas ta Cagliari-lähedase maavalduse koos tohutu suure viinamarjaistanduse ja selle keskel asuva häärberiga, mille ta Villa Caraks ümber nimetas. Spano kurtis ametlikus kirjas, et Cara juhib muuseumi, „nagu oleks see suguvõsa eraomand“.** Tema sõnul viskas Cara üsna ülbe vihje, kui kirjutas Londonisse teel olles Gare du Nordist lahkumisest: „Esimese klassi piletihind maksis meile kummalegi * Vt Christie, Manson, „Müügikataloog“, nr 1–3, juuni 1857. „Kataloog üli­ huvitavast ja väärtuslikust Foiniikia-Egiptuse-Sardi antiikesemete kollektsioonist, mis leiti Tharrose kalmistult Sardiinia saarelt komandant Barbetti valdustest, ning on nüüd Adelaide’i galeriis vaatamiseks välja pandud. Kollektsioon, mille tõi päevavalgele ševaljee Cara 1855. aastal (...) müüakse oksjonil esmaspäeval, 1. juunil 1857. aastal ning kahel järgneval päeval.“ ** Vt Zucca, „Vita d’un Direttore di Museo“, nr 2, lk 131.

67

sardiinia

75 franki ja 95 santiimi. Pole probleemi! Mul oli Tharrose esimeste arheoloogiliste leidude müügist juba raha küllaga.“* Tema eesmärk on kristallselge. Pisike valik neist Tharrose leidudest on välja pandud Briti muuseumi 57. saalis. Kui seda 2018. aasta alguses viimati külastasin, oli neid kõigest 19, kuna kolm oli teadustöö eesmärgil eemaldatud. Nende seas on terrakotaesemeid, nagu üks loomakujuline joogikann ja kahe tilaga lamp, siilikujuline fajansist parfüümi­ pudel ning peened kullast kõrvarõngad ja muud pisiesemed. ­Eksponaatidele lisatud tekstist selgub, et see pisike kollektsioon pärineb peamiselt Cara väljakaevamistelt. Samasugune ebaselgus valitseb Cara kaasaegse Thomas Foresteri tähele­ panekus, et „Briti muuseumis on väike kogu Sardiinia antiik­ esemeid, mis on hiljuti omandatud signor Caralt“.** Teised esemed sattusid Léon Goüini (1829–1888) era­ kogusse. Goüin oli Prantsuse mäeinsener, kes töötas 30 aasta jooksul paljudes välismaa kaevandusettevõtetes ja investeeris isikliku kapitali uutesse kaevandustesse. Ta abiellus Sardiinia aadlinaisega ja ehitas Baccu Tinghinusse Capoterra kommuunis Asseminist vahetult lõunas suure villa, kust avanes vaade Cagliari lahele. Villas leidus suur kollektsioon muistiseid – üle 1500 eseme, mis olid pärit aastate jooksul korraldatud väljakaevamistelt või mille ta oli ka kokku ostnud. Esemete hulgas olid Tharrosest pärit kujukesed ja vaasid ning märkimisväärne raamatukogu Sardiiniat k­ äsitlevate * Il prezzo del biglietto in prima classe, per ognuno di noi, era 75 franchi e 95 centesimi: poco male! Io ero già pieno di danaro per la vendita della prima raccolta archeologica tharrense. Zucca teoses „Vita d’un Direttore di Museo“, lk 103. ** Forester, „Rännakud“, lk 421.

68

tharros ja cabras

teostega. Ta käis läbi mitme oma aja juhtiva arheoloogi ja kirjanikuga nagu Spano ja Quintino Sella. Oma viimase investeeringu tegi ta viimasel eluaastal Riu Ollastu kaevandus­ firmasse – hõbedakaevandusse, mis suutis kolm aastat hiljem toota juba 176 tonni hõbedat aastas. Pärast tema surma müüs poeg Felix, kes töötas ise Riu Ollastu kaevanduses insenerina, õnneks suurema osa kollektsioonist Cagliari arheoloogiamuuseumile. Muu hulgas leidus seal Kartaago päritolu mask San Speratest Cagliari lähistelt, mis on nüüd üks muuseumi tähteksponaatidest, ning ühe jumalanna kaunis peakuju, mis leiti Tharrosest.

Tharrose suurima parkla lähedal mäejalamil seisab San Giovanni di Sinise kirik. See on üks vanimaid bütsantslikke kirikuid Sardiinias, mis ehitati Kreeka risti kujuliselt ja kupliga sarnaselt San Saturninoga Cagliaris ja Sant’Antiocoga paigas, mis kandis toona nime Sulcis. See pärineb ligikaudu­ 6. sajandi keskpaigast ja on tänapäeval algkujule sarnasem kui teised kaks, kuigi viimase sajandi jooksul on seda puhastatud ja restaureeritud. Selle imposantset lagedat kivifassaadi pole üle restaureeritud nagu Cagliari oma ega barokkstiilis ümber ehitatud nagu Sant’Antiocot. Selle väike, isegi kitsas kolme vahekäiguga lööv ja sama väike lihtsast liivakivist ristlööv moodustavad karmi interjööri, mis tekitab samasuguse tunde nagu kõik varakristlikud kirikud, näiteks samavõrd isoleeritud Iona klooster samanimelisel Šoti saarel. Tõe­näoliselt seisab San Giovanni di Sinise kirik isegi vanema krüpti või 69

sardiinia

hauakambri peal, mis oli kristlaste matmiskohaks Tharrose linnavärava taga (vt foto 5).

Oristano poole tagasi sõites ja esimesel võimalusel San Giovanni di Sinisest vaid nelja ja poole kilomeetri kaugusel vasakule pöörates jõuame mõne minuti pärast San Salvatore külakese samanimelise kiriku juurde, millel on iidsed noorema kiviaja ja nuraagi päritolu katakombid – maa-alune pühamu või tempel – ning maapinnal 17. sajandil lõppkuju saanud kirik koos altariruumidega.

Katakombid, mis on osaliselt kaljust välja tahutud, loodi nooremal kiviajal pühakojaks üle saare levinud uskumuse tõttu, et pühakaevude veel on tervendav toime. Viis maaalust ruumi ja kesksaal koos nelinurkse kaevuga on niisked ja läppunud, sageli ka üle ujutatud, aga kaugeimas ruumis asuv väike menhir – mis oleks kiriku puhul krüpti altar – ning säilinud värvi- ja esialgsete maalingute näited jätavad sobivalt müstilise mulje. Tharrose foiniiklased ja kartaagolased kasutasid pühamut oma jumala Sardus Pateri austamiseks ja hiljem pühendasid roomlased selle tervisejumal Asklepio­ sele. Äratuntavate klassikaliste müüdikangelaste seas on suurelt ja selgelt kujutatud Herakles, kellel on parajasti käsil oma kuulsaim katsumus: Nemea lõvi surmamine. Nagu muudki antiikaja pühamud, muutsid kristlased ka selle kirikuks, kuigi esialgu vaid maa-aluses osas. Hilisematel sajanditel, kui jumalateenistusi lubati pidada avalikult, ehitati katakombide kohale uus kirik. Maa-aluste ruumide j­oonistused, m ­ aalingud 70

tharros ja cabras

ja kirjutised kujutavad laevu, inimesi, loomi ja isegi kreeka tähestikku, aga ka araabiakeelseid kirjutisi ja usutavalt foiniikia tähti. Leidub ka avalikult kristlikke sümboleid, nagu kala, mis on Kristuse sümbol, ja paabulind, mis tähistab surematust. Enamik neist pärineb 14. sajandist. Need elemendid rõhutavad kiriku ainulaadsust ja jätkuvat usku vee maagilistesse omadustesse. Hilisemates lisandustes pakub see lähtepunkti, mõistmaks nuraagide pühakaevusid, mida võib kohata saare kesk- ja loodeosas, seejuures pole need lihtsalt varemed, vaid olulised vee võluväe ususümbolid.

Lisaks peetakse siin üht Sardiinia eriskummalisematest festivalidest – Corsa degli Scalzi ehk paljasjalgseid võistlusi –, mis toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel.

Laupäeva varahommikul koguneb punase lipu taha kuni 800 sportlikku ja paljasjalgset usklikku, üll valge patukahetseja tuunika ja lühikesed püksid. Nad kannavad San Salvatore kuju tema alalisest Cabrases asuvast Santa Maria Assunta kabelist välja ning laulavad akordionite ja launedda’de saatel pühakust traditsioonilist laulu. Seejärel pistavad nad jooksu ja liduvad üle seitsme kilomeetri selle kiriku juurde (vahepeal spurtides ja vahepeal kiirkõnnile aeglustades). Tegemist on väga organiseeritud „võidujooksuga“ 14 seltskonnas ehk Sa muda’s nõndanimetatud a priore juhtimise all, igaühes viis jooksjat (sardi keeles curridoris, itaalia keeles corridori), kellele määratakse Santa Maria Assuntas enne jooksu algust kindlad piirkonnad. Siis sooritavad samad rühmad Corsa ajal olulisi toiminguid, kus ülejäänutest pisut ette jõudnud rühmaliige kannab lippu ja kaks San Salvatore kuju. Seitse laialijooksnud rühma täidavad oma ülesandeid ettenähtud 71

sardiinia

korra järgi nagu teatevõistlusel ning külla jõudes võtavad nad taas sisse kindlaksmääratud kohad. Siis teevad ülejäänud seitse seltskonda pühapäeval sama tagasijooksul Cabrasesse.

Nende „spetsialistide“ taga jooksevad teised kas pühendumusest või lihtsa peomelu ajel. Seda vaatemängulist jooksu, mis muutub sagedastel kruusateelõikudel hilissuvistes tingimustes väga tolmuseks, eriti kui jõutakse kiriku sillutamata ümbrusesse, peetakse selleks, et mälestada San Salvatore kuju päästmist saratseenide rünnaku ajal lähedal asuvale lahele.

Siit tuleneb ka rutt, millega vahemaa läbitakse: kohalikud pidid kiirustama, et kuju päästa ja seejärel ise putku panna.

Pidustuste puhul veedab pühak nädalavahetuse San Salvatores ja viiakse pühapäeva hommikul muusika saatel ümber küla ringkäigule, misjärel kordavad curridori’d pärastlõunase erimissa järel oma vägitükki tagasiteel Cabrasesse.

Mööda sama teed mõni kilomeeter põhja poole jõuame ühe olulisima arheoloogilise leiukoha juurde kogu Vahemere­ maades, mis avastati hiljuti Mont’e Prama mäeküljelt mere ja Cabrase laguuni vahel ning andis nime ka leidudele.

Seegi on tähelepanuväärne koht, kuna üks kohalik talunik leidis selle juhuse läbi alles 1974. aastal. Hiiglaslikud liivakivi­ figuurid, mis kujutavad antiikaegseid sõdalasi ja aristokraate, on ainulaadsed kogu esiajaloolises Sardiinias ning annavad aimu nii saare antiiksusest kui ka värske ja üllatava arusaama selle tähtsusest klassikalistes müütides ja Vahemere­maade ajaloos. Need hiiglased, keda nimetati esmaavastuse järel 72

tharros ja cabras

kolossi’deks, koosnesid esialgu umbes 40-st ligi 2,5-meetrisest kujust, mis kujutavad kilpide ja kinnastega sõdalasi, vibukütte ja maadlejaid ning pärinevad hinnanguliselt 11.–8. sajandist eKr. Need seisid ühe herooni (vanakreeka keeles ἡρῷον) ehk antiikheerose kultuskabeli kohal, kus toimetati kas kultuslikke talitusi või austati sõjard-kangelast, mis on üks Mükeene ja Kreeka kultuuri kollektiivse identiteedi olulisemaid aspekte ja võis mõjutada ka Sardiiniat.

Välja­ kaevamisi tehti siin põhiliselt kahel ajavahemikul, kumbki mõne kuu vältel aastatel 1975, 1977 ja 1979 ning hiljem mõne kuu kaupa aastatel 2014–2015. Esimesed leitud kujud restaureeriti alles vahemikus 2007–2011 ja paigutati 2014. aastal alaliste eksponaatidena Cabrase (kuus kuju ja neli nuraagimudelit) ja Cagliari muuseumi (22 kuju). Uued väljakaevamised ja geofüüsikalised uuringud 2018. aasta suvel näitasid, et seal võib kokku olla ligi 200 kuju, ning detsembris tehti kogu laguuni ümbruses täiendavad uuringud ja kavandati hulganisti puurauke, et sondi abil uurida midagi, mis näib olevat punt nuraage ja muid hooneid, mis on kaevunud uhtliiva ligi kümme meetrit praegusest merepinnast allpool.

Seni pinnale toodud kujud on absoluutselt võrreldamatud ükskõik millega kogu Lääne- või Ida-Vahemeremaades.

Esiteks on need saare teiste, sageli pronksi valatud ja kõigest mõne sentimeetri pikkuste antiikaegsete kujudega võrreldes väga kõrged; teiseks on neil ebatavalised näojooned, nagu näiteks esiletungiv nina ja painajalikud aukuvajunud silmad, mis on tahutud kahest kontsentrilisest sõõrist (vt foto 6).

Punased värviosakesed rinnal ja mustad muudes kohtades annavad mõista, et kujud olid alguses värvilised, ning mõne 73

sardiinia

arheoloogi arvates lõhkusid neid millalgi meelega kas vaenlased või sissetungijad. Üldise arvamuse kohaselt asetati need Mont’e Pramale Tharrose ühe parima lääneranniku sadama lähedale selleks, et demonstreerida oma valmistajate väge ja ülemvõimu.

Siit on seni leitud kolme tüüpi kujusid, aga ka mitu nuraagi­ mudelit ja pühakive nimetusega baetylus, mis sümboliseerivad viljakusjumalaid. Kõige arvukam ja ühtlasem kujude ansambel koosneb poksijatest, kes on äratuntavad tänu stiliseeritud sarnasusele palju väiksemate pronks­kujudega, mis olid arheoloogidele ja ajaloolastele juba varem tuttavad Dorgalist Nuoro lähedal ja teistest leiukohtadest (heas seisu­korras näiteid võib uudistada Cagliari arheoloogia­ muuseumis (Museo archeologico)). Mõned neist olid üsna terviklikult säilinud ja hõlpsasti restaureeritavad, teised aga väiksemateks tükkideks lagunenud. Kokku leiti Mont’e Prama esimestel väljakaevamistel 16 poksijat. Neid kujutatakse paljastatud rinna ja uuristatud naba või rinnanibudega. Nad kannavad niudevööd, mille tagaosa on tahutud kolmnurgaks, mis on tüüpiline ka Sardiinia pronksist poksijate ja sõdalaste kujukestele. Poksijad annavad kasulikku teavet kujude võimaliku funktsiooni kohta, kuigi levib erinevaid teooriaid. Tegelikult jutustab ei keegi vähem autoriteetne kui Homeros eeposes „Ilias“, kuidas Achilleus nõudis päev pärast oma sõbra, sõjard Patroklose surma, et korraldataks kaariku võiduajamised ja spordivõistlused poksis, maadluses ja odaviskes ning pakkus kohalviibijatele innustuseks auhinnaks katlaid, kolmharke, urne ja kulda. Peaksime meenutama, et olümpiamängud on pärit rituaalsest ohvritalitusest. Vähemalt üks tunnustatud 74

tharros ja cabras

ekspert usub, et leiukoha nimetus prama ehk palm tuleneb palmilehest, mis anti võitjatele spordivõistlusel auhinnaks, ning et kohalikud minipalmid ei puutu asjasse, vaid võivad olla mäeküljel hoopis hilisemad lisandused. Siit ka hüpotees, et tegu oli mõne olulise aadliku või jumala seisuses tegelase matmispaigaga.

Rinnaku ülaosa kaitseb rihm, mille madalad lohukesed – mõne näite puhul – tähistavad niudevöö sidumiseks kasutatud nööre. Poksijate päid katavad siledad mütsid. Käsivart kaitseb õlalt rippuv varrukas, mis võis olla valmistatud nahast. Varrukas lõppeb ümara taskuga, millesse sai panna metallist või muust materjalist relva. Kõige üllatavam detail nende kujude juures on ümar kilp, mis oli tõenäoliselt samuti nahast, ning mis on vasaku käega pea kohale tõstetud. Kuju sees toetavad vormi väikesed puidust vardad ja kilp näib olevat kinnitatud käesideme külge, mis on kaunistatud siksak­ ornamentidega ja mida kantakse vasaku küünarnuki kohal.

Kuigi ikonograafia ise pole unikaalne, on 12-sentimeetrisest pronkskujust 1,84-meetrise kiviskulptuurini näha hämmastavat kunstilist ja tehnikalist edasiminekut.

Vibuküttideks peetavate kujude seas on rohkem varieeruvust ja vibude olemasolu tähendab, et nende sõjalises (ja võimalik, et ka rituaalses) funktsioonis ei tule kahelda. Neist on seni restaureeritud viis. Kujude näod sarnanevad poksijate omadele: juuksed on kogutud patsidesse, mis langevad kummalegi näoküljele. Pead on kuklani kaetud, kõrvad aga välja jäetud. Kujud seisavad asendis, mis meenutab vanemaid nuraagi vibulaskureid, kelle parem käsi on tõstetud arvatavalt ametlikuks jumalate tervituseks. Vasakus käes hoiavad nad 75

sardiinia

mõnel juhul raskemat ja mõnel kergemat vibu, mis on kaunistatud peente detailidega, nagu ka seljal kantav nooletupp.

Vibude erinevus tuleneb tõenäoliselt kasutusotstarbest, st kas neist lasti paigalt või käigu pealt. Tänu detailsetele nikerdustele on neid huvitav lähedalt uurida (vt foto 7).

Kolmandat tüüpi kujud, mida leiti esialgu neli, on sõdalased. Kui poksijate ja vibuküttide roll tuleb nende poosist ja relvast selgelt esile, on sõdalase täpne roll vähem ilmne. Ent kuna on leitud palju ümaraid kilpe, mis näivad kuuluvat just sõdalaste varustusse, siis arvatakse, et paljud sellised kujud on veel päevavalgele toomata. Ümarad mügarikud peade esikülgedel paistavad olevat kärbitud sarved, mida on näha ka väiksematel pronkskujudel. Kõige paremini säilinud sõdalase eriomaseimad tunnused on riietus ja ümar kilp, mis seisab vasakus käes, aga on tagant parema käega toetatud. Sõdalane kannab kehaturvist, mis on eriti paks õlgade kohal – kuna sinna langesid kõige tugevamad hoobid. Ta kannab lühikest tuunikat, mille alaosas on keerukad kaunistused ja eristuvad vibuküti omadest nii riietel kui ka kilbil. Kilp meenutab kujult varajasemaid nuraagi skulptuure, kuna selle keskel on nupp ja ümber siksakornamentikas ehismuster.

Nuraagimudelid jagunevad kaheks põhitüübiks: keerukad nuraagid, mille kesktorni ümbritseb neli sekundaarset torni, ning lihtsamad ühe torniga nuraagid. Need jagunevad omakorda kaheks: väikesed kivist, terrakotast või pronksist mudelid, mis võisid olla mõeldud peiteaareteks, ning suuremad, peaaegu inimsuurused skulptuurid, mis on loodud mitmest kokkumonteeritud komponendist ja näivad olevat täitnud pigem poliitilist kui religioosset funktsiooni 76

tharros ja cabras

s­ uguvõsa- või klannisümbolitena, mis pidid looma üksmeelt ja poliitilist stabiilsust. Seni on täielikult taastatud viis keerukamat ja 20 lihtsamat Mont’e Prama nuraagi. Kõigi nende näidete tähelepanuväärseim tunnus on suurus: keerukamate läbimõõt on kuni 1,4 meetrit, samas kui lihtsamate läbimõõt jääb vahemikku 14–70 sentimeetrit. Aga leidub ka üks unikaalne omadus, mida mujal Sardiinias pole nähtud, nimelt nende modulaarne ehitus, kus kivid sätiti keskse tuuma ümber – üsna sarnaselt ehitatakse terastuuma ümber pilvelõhkujaid. See tähendab, et ülemised korrused võivad olla keerukamad ja ümber keskvõlli võib kulgeda trepp, nagu tuntud Santu Antine nuraagi puhul. Lisaks leiti neid siit peaaegu kõige arvukamalt.

Mont’e Prama kompleksi peetakse nuraagi valitseva eliidi ja selle idealiseeritud kangelaslike sõdalaste pühitsemise paigaks. Selle strateegiline asukoht Oristano lahe ääres pidi seega väliskülalistele, eriti Sardiiniasse asunud foiniiklastele saatma sõnumi nende ülemvõimust ja saare üle valitsemisest. Kujud joondati paralleelselt lähedal asuva rannajoonega. Viimati avaldatud dateeringu järgi, mille pakkusid 2012. aastal välja leiukohas aastaid töötanud arheoloogid, pärinevad heroonid 9.–8. sajandist eKr (kuigi mõned lükkaksid dateeringu veel ligi 1200 aastat kaugemasse aega). See viib ühe olulise küsimuse ja uue hüpoteesini. Sest milline iidne sõdalane vääriks nii suurejoonelist ehitist, mis oli keerukam kui ükski teine seni tuntud rajatis, ning sundis saare järgmisi vallutajaid – kartaagolasi – seda hävitama? Kõige usutavam vastus tundub olevat Iolaüs, kes oli üks suuri Kreeka mütoloogia sõdalasi ja Heraklese poolmüütiline poeg, kes saadeti antiikaja 77

sardiinia

p­ ärimuse kohaselt saart koloniseerima. Kuut restaureeritud kuju võib näha Civico Giovanni Maringiu muuseumis Cabrases tagasi­teel Oristano leiukohast. Need kujutavad endast ­Sardiinia antiikkultuuri tippu.

Ka nende olemasolu kohta liigub intrigeerivaid legende.

Hilisemate väljakaevamiste käigus intervjueerisid platsil töötavad spetsialistid kohalikke elanikke seoses eelmiste selle piirkonna leidudega, et välja selgitada, kui palju nad maa-alustest skulptuuridest teavad. Üks arheoloogidest – mu enda hea sõber – kohtus ühe toona 80ndates naisterahvaga, kes jutustas tõsimeelselt ühest tähelepanuväärsest kohalikust uskumusest. Naise jutu järgi tulid kaua aega tagasi merelt relvastatud vallutajad küla ründama. Enda kaitsmiseks kutsusid külaelanikud välja naise, keda kutsuti Markiisiks (sardi keeles Sa marchesa), aga paistis hoolimata oma aadlitiitlist olevat nõid. Sest ta suutis oma sõnade ja žestidega, nagu vanaproua edasi antud legend jutustab, sissetungijad kivikujudeks muuta. See jutustus annab aimu saladuseloorist, mis neid iidseid paiku ja maa-aluseid sõdalasi ümbritseb. Lisaks kinnitab see ühe 20. sajandi alguse õpetlase tähelepanekut, et „karistus, mille Jumal eraldab nurjatutele ja kõiksugu pahadele, on kivikujuks tardumine“.* Näiteks toob ta ühe kohaliku naise loo, mis on transkribeeritud Bosa dialektist ja jutustab talupojast, kes kündis parajasti põldu ja keeldus mütsi peast ära võtmast, kui pühaku mälestuspäeva rongkäigus kanti mööda püha Markuse kuju. „See on kõigest puutükk,“ ütles ta. Tema ja ta kolm * Bottiglioni, „Leggende e tradizioni di Sardegna“ („Sardiinia legendid ja traditsioonid“), 1922, lk 17. Mainitud sõber on Gaetano Ranieri – nende kujude olulise käsitluse kaasautor.

78

tharros ja cabras

härga ­tardusid silmapilkselt neljaks kivikamakaks.* Teine meeleolukas jutt räägib ihnsast naisest nimega Lucia, kes elas Nuráguse mägedes Oristanost idas ja Baruminist vahetult põhja pool. Ühel päeval valmistas ta makarone (makkaròiś), kui munk mööda sattus minema ja süüa palus. „Kas sa siis ei näe, et need on kivist tehtud?“ olevat naine ühmanud. „Olgu siis pealegi kivist,“ olla munk vastanud.

Ja olidki.** Oristano oli üks paljudest Sardiinia nõiakeskustest, kus peeti 16. sajandil mitu dokumenteeritud nõiaprotsessi, kui Hispaania valitsuse all võimutses inkvisitsioon. Näiteks mõisteti keegi Lucia Pizolu süüdi suguühtes ja lepingu sõlmimises Saatanaga ja talle mõisteti karistuseks 200 piitsahoopi ning kümne aasta pikkune pagendus Arboreast. Bidonìs Omodeo järve ääres Gramsci sünnikoha lähedal Ghilarzas asub väike, kuid lummav nõiakunstile pühendatud muuseum nimega Museo S’Omo ‘e sa Majarza (Nõia kodumuuseum). Seal saab kuulda ja näha musta maagiaga seotud üksikasju ja esemeid, legende ja rituaalseid praktikaid, mida on kasutatud antiik­ ajast tänapäevani.

Päriselu sissetungijad rüüstasid tõesti küla, herooni ja sõdalaste platsi, aga see juhtus üle 2000 aasta tagasi. Need olid ­ kartaagolased, kes hävitasid arvatavalt herooni ja * Samas, XXXIII näidis, lk 67. ** Samas, LXXVI näidis, lk 110.

79

sardiinia

kujud nimelt selleks, et katkestada nende ülemvõimu loits. ­Kartaago (Qart-ḥadašt ehk „uus linn“) oli toona võimu tipul ja ehkki seda võib olla tänapäeva Tuneesias raske mõista, sobis selle asukoht Vahemere lääneosas domineerimiseks ideaalselt. Suur Rooma ajaloolane Theodor Mommsen, kes tundis hästi Sardiiniat ja uuris selle iidsete mälestusmärkide raidkirju, ­selgitas Kartaago ülemvõimu 450. aasta paiku eKr nii: „See ei jäänud kuigi kaugele [endisest] Bagradase jõesuudmest [praegune Medjerda], mis voolas läbi Põhja-­ Aafrika jõukaima viljakasvatuspiirkonna, ja asus viljakal kõrgendikul, mida asustasid endiselt maamajad ja mis oli kaetud oliivi- ja apelsiniistandustega, ning ulatus laugelt mäeküljelt tasandikuni ja tipnes merega ümbritsetud neemega. Põhja-Aafrika suure reidi ehk Tuneesia lahe keskmes – samas kohas, kus kaunis sadama­bassein pakub parimaid ankrukohti suurematele alustele ja kus joodav allikavesi on ranniku lähedal kättesaadav –, oli maa põllumajanduseks ning asukoht äritegevuseks ja kaubavahetuseks eriti sobilik.“* Kartaagolaste saabumine tõi saarele suured muutused, nimelt ülemineku laialipillutatud võimukeskustest, mida tähistasid nuraagid, ehtsa linnakultuurini, mis põhines Kartaagol endal, ning majanduseni, mis tugines rahvusvahelisele kaubandusele ja kirjasüsteemi kasutuselevõtule.

Põllu­majandustöölised – ehk orjad – toodi Põhja-Aafrikast kohale, et nad hariksid Cagliari ja Oristano vahelist viljakat * Mommsen, „Rooma ajalugu“ (London: Richard Bentley, 1888), II, lk 7.

80

tharros ja cabras

tasandikku. Varem polnud seal põlislinnu ja kaubandus toimus vaid juhuti ja hooajaliselt, kui mered ja tuuled lubasid. Nüüd, kus Kartaago ja Rooma vabariik olid arvatavalt 509. aastal eKr ehk vabariigi esimesel aastal sõlminud leppe, pidi igasugune Rooma äritegevus saama kirjaliku heakskiidu Kartaago kirjatundjatelt ja allus tollimaksule. Kartaago kontrollis seega kõiki läänepoolseid mereteid ja väinu. Geograaf Eratosthenes (276–194 eKr), kes pärines Küreenest (tänapäeva Liibüas), kinnitas, et iga mittekartaagolane, kelle nad teel Sardiiniasse või Cadizi väina tabasid, uputati merre.* Kartaago võimu kasvades läks Sardiinia kultuur põranda alla, kuni see kadus praktiliselt merest kaugel asuvate ehitiste kivide vahele. Hiilgav ajaloolane ja saare arheoloogiliste uuringute dekaan Giovanni Lilliu (1914–2012) demonstreeris oma rahva sügavat mõistmist ebatavalise pealkirjaga raamatus „La Costante resistenziale sarda“ („Sardiinia lakkamatu vastupanu“). Olles tähele pannud, et sardiinlased suutsid sajandeid kestnud välisjõudude võimu kiuste vastu pidada ja oma algse identiteedi säilitada, teeb ta üdini ­patriootliku järelduse: „Oma ehedale ja puhtale päritolule truuks jäädes on nad iga kord tõusnud pinnale selle etnilise ja kultuurilise segaduse keskelt, millega neid aastatuhandeid on üle uhutud. See on alati olnud ja on endiselt ime, kui uskuda, et saar on geograafilise asendi poolest igas mõttes iga suuna ristumiskoht ja et selle maastike * Tsiteeritud Mommsenis, II, lk 15.

81

sardiinia

tohutu üksindus (millest kõneldakse mandri terminites) on kutsunud ja kutsub endiselt igat rassi ja nahavärvi ­inimesi seda asustama.“* Vastupanu, mida tuleb mõista „saare ajaloolise konstandina“, paljastab Sardiinia ühiskonna tõelise olemuse.

Pärast esimese Puunia sõja lõppu, millega 238. aastal eKr Kartaago võim lõppes, haaras Rooma ligi tuhandeks aastaks Sardiinias võimu (saar pääses Hannibali vihast, kui viimane seilas Ibeeriasse, võitles endale tee vabaks läbi Gallia ja Itaalia kuni Sitsiiliani välja, aga jättis selle suure silmuse sisse jääva Sardiinia puutumata). Isegi pärast impeeriumi kokkuvarisemist jätkasid ida-roomlased ehk bütsantslased Rooma ülemlikkust kaudselt edasi ja nii paljude sajandite järel tagas kirikliku ladina keele kasutamine selle, et kohalik keel arenes romaani keele sarnaselt, kuigi geograafiliste iseärasustega.

Leidub isegi kohalikke keeleteadlasi, kes on vahest liiga partisanlikud, kui väidavad hoopis vastupidist – et ladina keel pärines iidsest sardi keelest.

Võimu edasikandumist võib näha Oristano loos Arboreade õukonna „Carta de Logus“, samas kui Mont’e Prama herooni kujud esindavad põlise Sardiinia hiilgust ja seda, mis oli, kui kasutada ühe Ameerika ajaloolase saareuurimust pealkirjaga „Keskuse perifeeria“.

* Giovanni Lilliu, „La Costante resistenziale sarda“, Nuoro: Ilisso, 2003, lk 225.

Autori tõlke põhjal.

82