Seltsis segasem

Seltsis segasem

Cathy Bramley

Inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle

Originaal: Cathy Bramley A Patchwork Family Orion Publishing Company Ltd 2019

Toimetanud Piibe Kohava Kujundanud Kaie Lilleorg Kaanepildid: Shutterstock ja Kaie Lilleorg

Copyright © Cathy Bramley, 2019 Estonian edition published by agreement with Hardman & Swainson LL Autoriõigus tõlkele: Ülle Jälle ja OÜ Eesti Raamat, 2021

ISBN 978-9916-12-251-8 ISBN 978-9916-12-252-5 (epub)

www.eestiraamat.ee facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus

Esimene osa

Esimene kolimine

T

T

Esimene peatükk See oli kindlasti üks minu kõige halvemaid ideid. Ütlen „üks“, sest kui ma tüdrukute tualettruumis endale Rosie Featherstone’i kõrvarõngaga kõrva augu torkasin, ei lõppenud ka see just hästi. Mul oli ikka arm alles. Kui järele mõelda, siis temal ka.

Ent lõunasöök privaatses lauas kahele koos Ericuga, ja just täna, oli kindlasti sellega samal pulgal. Kui oleksin teadnud, et ta viib mu elegantsesse restorani, oleksin vahetanud määrdunud tunked ja triibulise T-särgi millegi muu vastu. Või keeldunud tema kutsest sootuks. Oli septembri keskpaik ja ma oli kavatsenud toimetada oma Welcome Cottage’i aialapil, kuni ilm veel lubab, ent Eric oli ametliku moega ümbrikuga välja ilmunud ja soovinud kindlasti minna lõunale Vino’se veinibaari meie kunagise korterit lähedal.

Tõmbusin temast eemale, pingul nagu vedru, kuni ta vahuveinipudeli korgiga maadles. Ta hakkas higistama ja oli minu arvates üsna järsult keeldunud kelneri abist, kes nüüd ennasttäis ilmega läheduses passis. Võpatasin, kui kork viimaks pealt lendas.

Pudelist purskas välja vahtu ja Eric, kes oli väga rahuloleva moega, kallas jooki kahte pokaali. „Terviseks!“ Ta naeratas laialt, lüües pokaali minu omaga kokku. „Ma pole kindel, kas vahuvein on praegusel hetkel ikka sobilik,“ ütlesin ma, nähes, kuidas ta kolmandat klaasitäit tühjendab.

Ta torkas mind roiete vahele. „Ah, jäta, Gina. Lõpetame suure pauguga.“ „Kus ma seda varem olen kuulnud?“ tähendasin ma, võttes esimese lonksu.

Eric muigas. Ta oli öelnud seda tol päeval, kui ma välja kolisin.

Ta ei saanud siis oma pauku ega saa ka nüüd. „Üritada ju ikka võib.“ 7

Ma naersin tema rõõmsalt alistunud ilme peale. „Olgu siis.

Terviseks.“ Meil oli ju ikkagi ka toredaid aegu olnud. Liiga lihtne oli meenutada põhjusi, miks me lahku läksime, aga kõik polnud olnud halb.

Eric oli tegelikult tore, aga ta polnud minu jaoks see õige. Mul oli hea meel, et me koos naerda saime. „Aitäh, et tulid,“ ütles ta nüüd, hääl korraks tõsine. „Arvasin, et peaksime seda sündmust meeles pidama. Sa ju ütlesid ikka, et iga verstaposti tuleks tähistada, olgu see väike või suur.“ „Iga positiivset verstaposti,“ nentisin ma.

Eriti lastel. Medal ujumise eest, tubli tulemus veerimiskonkursil, lugemisoskuse arenemine, väiksematel isegi potilkäimise eest, kõik tasus tähistamist. Minu arvates oli natukesest julgustamisest palju kasu enesekindluse ja eneseusu kasvatamisel.

Mööduv mustade juuste ja kahvatu näoga ettekandja märkas cava-pudelit ja seisatas meie laua ääres. „Oo, teie kaks! Tähistate midagi?“ „Ee, ei,“ vastasin ma vaikselt, sundides teda mõtte jõul meile mitte tähelepanu tõmbama. „Tegelikult küll.“ Eric pani käe mulle õlgadele ja naeratas naisele.

Ma summutasin oige. „Täna on meie jaoks väga eriline päev.“ Ettekandja ütles taas „oo“, mainis, mis on päevasupp, ja jättis meid lõunasöögimenüüd uurima. „Miks sa seda ütlesid?“ sosistasin ma Ericu kätt maha rapsates.

Naine kõrvallauas nügis oma meessoost kaaslast. „Inimesed vaatavad. Järgmisena ootavad, et sa abieluettepaneku teeksid.“ Eric pani menüü käest. „Arvan, et peaksime enda üle väga uhked olema. Meil õnnestus see, mis paljudel paaridel on ebaõnnestunud.“ „Me lahutasime äsja. Minu jaoks ei ole see üks suurimaid õnnestumisi.“ „Sõbralikult, Gina,“ ütles tema ja pani käe minu oma peale. „See on saavutus. Nii et aitäh sulle, et selle lahkumineku minu jaoks lihtsaks tegid.“ 8

Naersin korraks ja tõmbasin käe ära. „Kas see pidi olema kompliment?“ „Muidugi.“ Eric kortsutas kulmu. „See on umbes sama, nagu öelda, et ma olin nii halb abikaasa, et minust vabanemine oli kergendus.“ Eks ma olin asja tema jaoks lihtsaks teinud tõesti. Ehkki lahkumineku otsus oli ühine, olin lasknud temal tingimusi dikteerida, nagu oleksin mina süüdi. Kõigega kaasaminemine oli minu halb harjumus ja ma kavatsesin seda muuta. Kui ma veel kunagi peaksin abielluma, teeksin kõike väga teistmoodi. Leiaksin oma hääle ega laseks end sundida tegema asju lihtsalt sellepärast, et ma olen leplik.

Mu eksabikaasa oli segaduses. „Tahtsin öelda vaid seda, et kui ma peaksin kellestki lahutama, siis ei tea ma ühtki teist naist, kellest ma parema meelega lahutaksin.“ „Eric!“ Mul vajus suu lahti. „Kui sa oled augus, lõpeta kaevamine!“ Lahutus oli olnud minu elu kõige häirivam, ebamugavam ja kurvem asi. Meil polnud lapsi ega lemmikloomi, kelle üle vaielda, ja kummaltki poolt polnud teised inimesed asjasse segatud, tänu sellele oli protsess lihtne, aga see oli ikkagi teinud haiget, eriti kui ma meie ilusast korterist lahkusin. Eric oli öelnud, et me võime mõlemad seal elada, kuni see on müüdud, aga ma polnud meid kumbagi nii palju usaldanud, et suudaksime koos elada platooniliselt – tema oleks kahtlemata püüdnud mind veenda, et tobe on ühel meist diivanil magada, kui oleme aastaid ühes voodis maganud, ja üks asi oleks viinud paratamatult teiseni ... Ja kuigi mina armastasin teda endiselt, ajas ta mind täiesti hulluks ja mul oli vaja konkreetset lõppu. Nüüd olime ametlikult lahutatud ja mõlema väärikus oli alles. Nii et ilmselt oli tal õigus – see oli teatav saavutus. „Su soeng on muide kena,“ ütles ta, otsustanud ilmselt, et kõige kindlam on teemat vahetada, ja käänas siis kaela, et vaadata toiduvaagnat, mida ühte teise lauda viidi.

Lükkasin lainelise juuksesalgu kohmetult kõrva taha. „Aitäh.“ 9

Suvel olin värvinud juuksed lillade triipudega tumepruuniks, aga need olid jõudnud pleekida uuesti pruunikaks-punakaksblondiks, mis tundus päris õige, kuna hommikud olid sügiseselt karged ja jahedad. „Olin peaaegu su loomuliku värvi unustanud,“ jätkas Eric, kiigates mu pea keskel olevat seitlit. „Hallid karvad on siiski ehmatus, aga tubli, et sa neid ei varja.“ Ta tõstis klaasi ja luristas. „Seda oli ka arvata, sest sa oled ikkagi kolmekümnendate eluaastate keskpaigas.“ „Olen kolmkümmend neli,“ ütlesin ma, püüdes mitte hambaid krigistada. „Ja neid on vaid mõni üksik karv. Sina aga olid oimukohtadelt hallikirju juba kuus aastat tagasi, kui me kohtusime.“ „Jah, aga ma olen ...“ Ta märkas mu kergitatud kulmu ja ilmselt kustus sõna „mees“ ta huulil. Ta köhatas. „Igav vana nadikael, kui asi moodi puudutab. Ja ma pole soengut muutnud kooli lõpetamisest saadik.“ Surusin huuled kokku. See polnud päris tõsi – ta oli korra üritanud jäljendada David Beckhami pikemat soengustiili, aga lasknud juuksed lühikeseks lõigata, kui sõbrad hakkasid kutsuma teda Shaggyks1 ja laulsid „Scooby-Dooby-Doo, kus sa oled?“ iga kord, kui ta tuppa astus. „Sinu juuksed on aga olnud kõikvõimalikke erinevaid värve,“ jätkas Eric.

Värvisin juukseid kuueteistkümnendast eluaastast alates, püüdes vanemate tähelepanu köita. Ei ema ega isa polnud selle kohta kordagi sõnagi öelnud. „Lastele mu juuksed meeldivad, eriti tüdrukutele, kes ütlesid, et ma olen nagu merineitsi, kui need olid kevadel sinised ja rohelised.“ „Merineitsi,“ turtsatas Eric. „Kujutan ette, mida su vanemad sellest arvaksid.“ „Neid ei üllata enam miski.“ Panin käe pokaali peale, kui Eric tahtis mulle jooki juurde kallata. Mulle tegi endiselt haiget, et kõik 1 Shaggy Rogers on tegelane animasarjast „Scooby-Doo“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

10

kahvatus võrdluses mu venna Howardi saavutustega, nii et ma lihtsalt ei rääkinud vanematele enam suurt midagi. „Kas agentuuril läheb hästi?“ küsisin ma, summutades ülekohtutunde, mis järgnes alati emale ja isale mõtlemisele. „Ülihästi!“ vastas ta endaga rahulolevana.

Eric oli asutanud agentuuri Teachers On Demand enne, kui mina temaga kohtusin. Ta oli töötanud personaliotsingufirmas, aga saanud aru, et Derbyshire’s on rahuldamata vajadus piirkonna koolidele ajutiste õpetajate pakkumise osas. Aastatega oli tema firma kujunenud oma ala asjatundjaks. „Tore.“ Tõstsin klaasi, tema üle rõõmustades. „Ja september oli varem väga vaikne.“ „Noh, see osa ongi vaikne.“ Eric heitis käega. „Kooliaasta algus ju. Suur osa õpetajaid tuleb veel tööle, aga ega see kaua kesta.“ Ta hõõrus käsi kokku. „Stress, viirused, köha ja nohu, emaduspuhkus ... Peagi langevad nad nagu kärbsed.“ „Vaesed õpetajad.“ Ma vabisesin, mäletades seda kõike liigagi hästi.

Ta kehitas õlgu. „See on töö. Kellelegi ei meeldi vaikne nädal, rääkimata kuust, aga ma ei jää loorberitele puhkama.“ Ta keeras end ja nõjatus ettepoole. „Mul on võimalus laiendada ja tegevust mitmekesistada. See on riskantne, aga arvan, et tasub end ära. Hea, et sa enam minu alluvuses ei tööta.“ „Sinuga koos,“ parandasin ma. „Ma olin direktor. Ja mulle kuulub endiselt kümme protsenti.“ Eric oli tegevjuht, aga kui mina nõustusin firmaga ühinema selle asemel, et olla üks tema firma asendusõpetajaid, kinnitas ta mulle, et mul on oma rollis õpetajatega suhtlemisel vabad käed. Tema tegeles lepingutega ning me leppisime kokku, et ei võta tööd koju kaasa. Paraku see päris nii ei läinud. „Nojah, tahan öelda vaid seda, et kui sa oleksid veel firmas, väldiksid sa seda võimalust, sest tahaksid, et me hoiaksime riskidest eemale, ning siis ei saaks me firmat laiendada ja suuremat kasumit teenida.“ 11

Tal oli õigus – mulle ei meeldinud sekeldused. „Ja sa oleksid mu arvamust kuulanud?“ küsisin ma. „See oleks küll esimene kord olnud.“ „Arvatavasti mitte.“ Eric taipas naerda. „Igatahes, ärme tülitseme. Täna mitte. Ja selle kümne protsendi asjus nii palju, et me mõlemad oleksime eelistanud konkreetset lõppu, aga mul ei ole praegu seda raha, mida sinu väljaostmiseks vaja läheb. Võid siiski olla kindel, et kohe, kui raha on olemas, ostan sinu aktsiad ära.“ „Ma tean,“ laususin ma lahkelt. Olin tahtnud lihtsalt aktsiad ära anda, aga mu advokaat oli nõudnud, et ma kindlustaksin meie ühisvaras õigusega endale kuuluva osa. Ericu auks tuleb tunnistada, et ta oli minu väljaostmiseks palunud, laenanud ja vaat et varastanud.

Ta tegi kõvasti tööd ja ma olin kindel, et varsti on ta teeninud piisavalt, et minu aktsiad ära osta. Ja samal ajal oli mul lahutuse järel tänu aktsiatele vähemalt paberil korralik summa. Mul polnud kunagi elus nii palju raha olnud. „Ja sina? Kuidas kananagitsate, plastiliini ja mähkmete maailmas läheb?“ Eric keerutas pokaali vart pikkade sõrmede vahel. Tugev nimetissõrm ja pöial, oli ema tähele pannud, kui Eric esimest korda mu vanematega kohtus, see tähendas ema sõnul, et ta on ambitsioonikas ja oma karjäärile pühendunud, mis meeldis Ericule üliväga.

Isa oli naerma turtsatanud ja öelnud, et minuga on tal parasjagu tegemist, kuna ma olin oma karjääri sinnapaika jätnud ja oleksin rõõmsalt ülejäänud elu pika puhkusena veetnud. Olin tahtnud vastu vaielda – olin maailmas ringi reisides tööd teinud –, aga Eric oli pannud käe osavõtlikult mu käe peale ja ma jätsin asja sinnapaika, nagu tavaliselt. „Imeliselt, tänan küsimast,“ vastasin ma tema pilkavat tooni eirates. „Mu lastehoid on peaaegu täis.“ Mul oli tegelikult lubatud võtta kuni kaheksa last, aga jäin kuue peal pidama. Mu maja polnud piisavalt suur, et rohkem võtta. Kui lapsi oli rohkem, palusin jumalat, et ilm oleks kuiv, et saaksime 12

aias olla. Ja ma sain korraga võtta vaid kaks beebit, sest rohkem kui kahekohalise käruga kooli juurde minna oleks olnud täielik õudus. „Tubli, sulle laste hoidmine sobib,“ sõnas Eric lahkelt, kuigi veidi üleolevalt. „Lihtne elu, stressi pole.“ Olin harjunud sellega, et Eric minu ametivalikusse ükskõikselt suhtub, aga lastehoiu rajamine pärast meie lahkuminekut oli olnud minu parim otsus. Ehkki ma olin õpetajaharidusega, olin klassiruumis vastu pidanud vaid paar aastat. Lapsed olid mulle meeldinud ja ma olin nautinud seda, et nad omandasid teadmisi, aga õpetamise süsteem oli mulle vastukarva – mu vaimu murdis see, kui neid liigitati kategooriatesse ja drilliti juba kuueaastaselt eksameid sooritama. „Mina ei ütleks, et kuni kaheksa eri vanuses lapse eest hoolitsemine on lihtne,“ vastasin ma. „Tahaksin näha sind seda tegemas.“ „Tänan, aga ei,“ vastas ta võpatades. „Aga kui sul on kohad peaaegu täis, ei saa see firma – kui sa seda nii kutsud – kuhugi areneda, ega?“ Ma läksin turri. „Jah, ma kutsun seda nii ja iga firma saab kuhugi areneda.“ Eric tundus selles kahtlevat. „See sinu tilluke maja seab su firmale piirid. Sa ei pea ette mõtlema ega laienemist kavandama.

Seda ei juhtu, kui sa mujale ei koli.“ „Kummaline, et sa seda mainisid.“ Uurisin oma sõrmeküünt. „Ma kaalun laiendamist. Barnaby vajab rohkem lapsehoidusid.

Võib-olla palkan isegi abilise.“ Mul jäi hing kinni – kust see küll tuli? Alles eile hommikul parte toitmas käes olin mõelnud, kui rahul ma oma eluga olen. Mu hoolealused olid toredad lapsed, ma elasin kaunis majakeses, naabrid olid meeldivad ja ehkki ma ei saa kunagi rikkaks, nautisin ma iga kaootilist, kleepuvat ja lärmakat päeva.

Eric naeris. „Kuhu sa nad paneksid? Olen näinud seda tuba, mida sa praegu kasutad. Oleksid nagu see vana naine, kes elab saapa sees.2“ 2 Viide vanale ingliskeelsele lastelaulule „There was an Old Woman Who Lived in a Shoe“.

13

„Mul on plaanid, Eric, suured plaanid.“ Kopsisin salapäraselt oma nina, arvates, et see on Buratino moodi kaks korda pikemaks veninud. „Ja kuna olen nüüd lahutusega oma poole kätte saanud, ei hoia mind miski tagasi.“ Muidugi siis, kui olen need suured plaanid läbi mõelnud.

Eric pilgutas silmi. „Tubli.“ „Ja minu agentuuri aktsiad,“ jätkasin ma kavalalt. „Kui firmal hakkab eriti hästi minema, nagu sa väidad, kerkib ka minu aktsiate väärtus. See kümme protsenti võib sulle terve varanduse maksma minna.“ „Mis asja?“ Eric läkastas ehmatusest.

Avasin menüü ja varjasin nägu sellega, naerdes endamisi. Ta polnud osanud seda oodata. „Kas olete valmis tellima?“ Ettekandja oli tagasi. Ta võttis põlletaskust märkmiku ja pastaka. „Viis sekundit.“ Lappasin menüüd ja silmitsesin „Kergete näkside“ lehte. Mida varem see lõuna läbi saab, seda kiiremini saan tagasi oma uue ja äärmiselt õnneliku vallaliseelu juurde. „Palun vabandust.“ Eric, kes oli juba mu torkest toibunud, lasi oma sarmi käiku. „Me meenutasime vanu aegu.“ Ta andis menüü seda vaatamata tagasi. „Me võtame suure vaagna. Nägin seda, mida teise lauda viidi, Gina. See oli vapustav.“ Põrnitsesin teda sõnatult. See oligi kokkuvõtlikult põhjus, miks me enam abielus polnud. Tema tegi otsuseid ja kuna mina olin leplik, arvas ta, et olen kõigega nõus. „Hispaania lihalõigud või mereannid?“ küsis ettekandja, pastakas valmis. „Mereannid,“ vastas Eric. „Talle maitsevad mereannid.“ „Tänan.“ Ettekandja üritas minult menüüd võtta, aga ma hoidsin sellest kinni. Mulle maitsesid mereannid, aga Eric ei saa enam määrata, mida ma söön. „Tegelikult tahaks ta ise otsustada. Võtan grillitud halloumijuustuga burgeri, palun,“ ütlesin ma, sulgesin menüü ja ulatasin naisele.

14

Ettekandja naeratas. „Hea valik. Ja teile, söör? Võtate ikka vaagna?“ „Noh, kui mu abikaasa kavatseb piinliku olukorra tekitada,“ porises Eric. „Eks-abikaasa,“ parandasin ma. „Seda ma mõtlesingi,“ tähendas ta mossitades.

Ettekandja ja mina vahetasime lõbustatud pilgu, kuni Eric veinibaaris ringi vaatas, soovides ilmselt näha, mida teised söövad, kuna ta polnud menüüd vaadanud. „Me tähistame lahutust. Sellepärast ka cava,“ selgitasin ma ettekandjale.

Ta muigas. „Siis tuleb kindlasti võtta seda, mida teie tahate.“ „Eric, võtame mõlemad halloumi-juustuga burgeri,“ pakkusin ma. „Ja sulle sibularõngad.“ Ta nõustus ja ettekandja läks meie tellimust kööki edastama. „See oli piinlik,“ pobises Eric. „Sina ja Morticia pöörasite koos minu vastu.“ „Sa oled selle ära teeninud.“ Ta kibrutas laupa. „Sa lasid varem mul meie mõlema eest valida.“ „Nii oli lihtsam, aga see polnud tingimata minu jaoks õige.“ Vaatasin oma eksabikaasat. Olime mõlemad meie abielu lagunemises süüdi – see, mis meid teineteise poole tõmbas, oli lõpuks see, mida meid lahku ajas. Lahkuminek oli õige samm ja tulevik tundus mõlema jaoks roosiline. Ja see, mida ta varem ütles, oli tõsi – me olime saavutanud selle, mida paljud lahutavad paarid ei suuda, olime jäänud sõpradeks. Tal oli olnud suurel osal viimasest kümnest aastast minu elus tähtis roll ja ma ei kahetsenud midagi, aga minu aeg proua Evansina oli läbi saanud. Olin taas Moss ja oli aeg selgitada välja, mida ma oma uuelt elult tahan. „Sa oled muutunud,“ sõnas Eric mornilt. Ta jõi peaaegu täis cava-pokaali tühjaks. „Eks ole?“ sõnasin mina, iseendaga rahul. „Ja mul on tunne, et see on alles algus.“

T

Teine peatükk Järgmine päev oli pühapäev ja pärast hommikust jooksuringi linna terviserajal istusin diivanile, et helistada vanematele. Nad olid kolinud korterisse Lake Districti pensionäride linnaosas. Ma ei kohtunud nendega just tihti, aga helistasin iga nädal ja rääkisin oma elust. Ehkki viimasel ajal oli pigem vastupidi, kuna nende seltsielu tundus põnevam kui minu oma.

Ma poleks pidanud end mugavalt sisse seadma. Nad kiirustasid Windermere’i prügi korjama, aga emal oli siiski aega Ericu kohta küsida. „Kuidas sa end tunned nüüd, kui ... tead küll ...“ Ta köhatas. „Nüüd, kui oleme ametlikult lahutatud?“ lõpetasin ma tema eest.

Natuke leinasin, sest lahutus on ju omal moel surm. Minu ja Ericu suhe oli surnud ja maha maetud. Ma isegi nutsin eile natuke, kui lõunalt koju jõudsin. „Hästi,“ vastasin ma reipalt. „Täitsa hästi. Edasi ja ülespoole.“ Ma ei kavatsenud talle tõtt rääkida. Teadsin, et tema ja isa on minus pettunud. Nende silmis polnud mul edukat karjääri ja nüüd polnud mul ka edukat abielu. Olin läbi kukkunud ja mul oli tunne, et olin neid alt vedanud. „Nii peab,“ lausus ema kuidagi kohmetult. „Sest lahutus pole tänapäeval häbiasi. Ja pole ka liiga hilja kedagi uut leida. Sa jõuad veel lapsi sünnitada.“ „Mul on maja lapsi täis,“ tuletasin talle meelde. „Ja peagi on mul liiga palju tegemist, et kellegi uuega tegelda.“ „Oh?“ Sel hetkel küsis isa vahele, kus on kollased prahikorjamise vestid, ja ema lõpetas kõne enne, kui ma jõudsin jutustada talle oma tegevuse laiendamise kohta sama loo kui Ericule.

16

Eile oli see olnud hetke ajel tehtud väljaütlemine – olin sellest sama üllatunud kui Eric –, aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem tundus, et võib-olla ongi nüüd aeg laieneda.

Võib-olla peaksin millelegi kogu hingest pühenduma ja muutma oma „praegu sellest piisab“ suhtumist. Olin üürinud majakese ja alustanud lastehoiuga sellele eriti mõtlemata. Mõlemad olid head otsused, aga nüüd, kui lahutus oli lõplik, peaksin hakkama tõelisi plaane tegema.

Olin armunud Welcome Cottage’isse kohe, kui seda kinnisvarabüroo kodulehel nägin. See kuulus suure viktoriaanliku häärberi Evergreensi juurde, mis kõrgus poole mäe peal küla servas. Algselt oli see valvurimaja ja asus peamaja juurde viiva pika sissesõidutee otsas. Sel oli kaks kõrget ohtliku moega korstnat, rombikujuliste ruutudega aknad ja ilusad valged lainelise servaga voodrilauad, mis meenutasid pitstaskurätikut vana daami varrukas.

Violet Rose, minu eakas majaomanik, elas Evergreensis koos kahe sõbraga. Ta ütles, et ma olen tema lemmiküüriline, ja mina ütlesin talle, et ta on mu lemmikmajaomanik.

Olin elanud siin kaks aastat ja ehkki maja oli tilluke, oli see olnud minu jaoks täiuslik pelgupaik uueks alguseks ja vallalise naisena enda püstiupitamiseks.

Raha oli siiani nappinud ja maja koduseks muutmine käis vastavalt võimalustele, aga kui tööpäev kulub seintelt keedetud ubade mahakraapimisele ja kahetsemisele, et panin plastiliini sisse sinist toiduvärvi, polnud mõtet üldse üritadagi näitusekodu tasemele jõudmist. Ikea oli majakest sisustades olnud mu hea sõber – kergesti puhastatavad lauad ja toolid, pestavad diivanikatted, lõputult plastkaste raamatute ja lelude jaoks ning odavad ja rõõmsavärvilised vaibad, padjad ja kardinad. Sisustus oli pisut vastuolus viktoriaanliku arhitektuuriga – kõrgete lagede, plaatpõrandate, elegantsete sammaste ja originaalkaminaga, aga mis parata, kui su kodus möllab iga päev terve rügement tillukesi sõdalasi.

17

Teisel korrusel oli rahulikum. Mu magamistuba oli segu vanast ja uuest – hallides ja roosades toonides pleedid ja padjad laial aknalaual, kus mulle meeldis istuda ja lugeda, antiikne puitmööbel, mille ma vanemate majast ära tõin, kui nad osa asju välja viskasid, ja voodil karged valged linad. See oli minu pelgupaik iga palavikulise päeva lõpus ja ma jumaldasin seda. Teine magamistuba oli ka. Lisaks diivanvoodile oli seal välivoodi mu kõige nooremate hoolealuste jaoks, lisaks mähkmete vahetamise laud ja kast vahetusriietega. Ülakorrusel oli ka vannituba. Oleksin andnud palju alumise korruse tualettruumi eest, eriti nüüd, kui väike Arlo õppis potil käima – pool ajast kulus mööda treppi üles-alla traavimisele ja kui üks tahtis minna pissile, pidid kõik minema.

Niisiis mõtlesin end unelusest välja kiskudes, et võib-olla olen liiga kauaks Welcome Cottage’isse jäänud. Ericul oli õigus – see hakkas sarnanema saapas elava vana naise looga. Võib-olla oleks aeg osta maja kuskil sama mõnusas kohas, aga piisavalt suur, et mu ootamatud laienemisplaanid sinna ära mahuksid. Lülitasin sülearvuti tööle, guugeldasin „müügil olevad majad Barnabys“ ja alustasin virtuaalse majaotsinguga. Võib-olla leian midagi paremat kui Welcome Cottage.

T Järgmisel päeval oli mul lastehoius vaid üks beebi, kuni oli aeg suuremad koolist ära tuua. Harris oli seitsmekuune, heledate juustega pontsakas poiss, kes tavaliselt oli rõõmus laps. Tema ema oli paar nädalat poole kohaga uuesti tööl käinud ja mul oli tunne, et ema jaoks oli nende lahusolek raskem kui beebi jaoks – Harrisel oli minu juures tore.

Praegu magas ta üleval päevaund, nii et ma lülitasin beebimonitori tööle ja jätkasin internetis majaotsinguid. Külas polnud 18

midagi sobivat, nii et pidin juba otsinguala laiendama. Häda oli seni olnud selles, et läheduses polnud midagi sobivat ning ma hoidsin kohalikke lapsi ja pakkusin pikapäevarühma teenuseid.

Kui ma kaugemale kolin, ei pruugi vanemad minu teeneid enam kasutada – see poleks just maailma parim laienemisplaan.

Kahju, et majakesi ei ehitatud venivate seintega, siis saaksin siia jääda, mõtlesin ebasobivate majade pilte kerides. Paar minutit hiljem lõi beebimonitor helendama nagu jõulukuusk, kui Harris ärkas. Ma panin sülearvuti kinni ja torkasin kotti käeulatusest eemale. „Terekest, noormees,“ ütlesin ma, kirtsutades võrevoodis naeratavat beebit vaadates nina. „On sul vaja uut mähet?“ „Bababa.“ Harris nõksutas end üles-alla ning ma tegin kähku foto, mis tema päevikusse lisada, ning suudlesin teda voodist võttes pealaele.

Kaks minutit hiljem oli ta ilusti puhas. Ta tasus mähkmevahetamise eest mu juukseid sikutades ja pidas seda väga naljakaks. „No nii,“ ütlesin ma tema sõrmi juustest lahti kangutades. „Lähme päikese kätte ja käime vaatamas Evergreensi daame.

Neil võib mulle kodu otsingu asjus nõuandeid olla.“ Panin koti lastele kooli järele minemiseks valmis, tõstsin Harrise kõhukotti ja läksin tagauksest välja. Aias oli värav, mis võimaldas mul otseteed Evergreensi valdustesse pääseda. Harris pigistas tugevasti mu nimetissõrme ja me asusime sügispäikese käes teele, läksime üle muru, ümber maja, möödusime köögiviljaaiast ja suundusime tagaukse poole. Ma ei külastanud tavaliselt lastega oma naabreid. Violet ja Delphine olid pensionäridest õpetajad, nii et nad olid lastega harjunud, aga Bing mitte ja ta naljatas kord, et talle lapsed meeldivad, aga ta ei suudaks ühtegi korraga ära süüa.

Kanakuudi suunast muru servas kolme õunapuu kõrval kostis kõva lärmi. Puituksed olid lahti ja nende kõrval oli hunnik märga põhku. Kanad jooksid mööda aeda kaagutades, nagu oleks kuudis sissetungija, ja sügavalt kuudist seest kostis laulmist.

19

„Viis, kuus, seitse, dadadadaa. Üheksa, kümme, üksteist, dadadadaa. Me rokime hoogsalt, dadadadaa.“ Muigasin endamisi. Oli selge, kes see on. „See on Bing,“ ütlesin ma Harrisele, kes tagus kandadega erutatult mu reisi. „Laulab jälle oma kanadele. Kuidas kanad teevad?

Klokk-klokk-klokk.“ Kükitasin, et Harris näeks kanu lähemalt, kui Bing kuudist välja astus. Tal olid käes munad ja ta oli põhuga kaetud, aga suure habeme varjus oli soe naeratus. „Tere, kullake! Vaadake, tüdrukud,“ ütles ta, pistis munad taskusse ja võttis oma kepi, „meil on külalised. Ära beebit maha pilla, Gina. Kanad söövad kõike.“ „Ma ei kavatsenudki teda maha pillata.“ Aga tugevdasin siiski haaret. „Tulime Violetti ja Delphine’i vaatama. On nad kodus?“ „Jah. Kuskil majas. Kui ma neid viimati nägin, sehkendasid nad riietega.“ Bing tuli meie juurde tavapäraselt longates. Ta oli puusaoperatsiooni ootenimekirjas, aga see võttis nii kaua aega, et ta naljatas, et selles tempos peavad nad ta lõikuse ajaks üles kaevama.

Summutasin naeruturtsatuse, vaadates tema koidest näritud särki, põlvede kohalt hõredaks kulunud pükse ja kummikuid, mille ninades olid suured augud. Bingi ei saanud kunagi süüdistada riietusega jändamises. „Kes see pisike siis on? Kohalik poiss või tüdruk?“ Ta osutas kepiga beebile. „See on Harris ja ta on teatud mõttes kohalik. Tema ema on Barnabys perearstikeskuses meditsiiniõde.“ „Veab poisil, et saab siin kasvada,“ sõnas Bing ja patsutas poisi pead, nagu oleks ta koer. „Tead, et mind toodi Birminghamist siia.

Rõõmsad mälestused.“ „Tean, sa oled rääkinud,“ vastasin ma leebelt, vaadates korraks kella. Bingi lood olid põnevad, aga kui ta jutustama hakkas, oli peaaegu võimatu minema pääseda, kuid mul oli vaja enne kooli juurde minemist Violetilt nõu küsida.

20

„Ma olin kõigest kuueaastane,“ jätkas Bing, nõjatudes mõlema käega kepile. „Mõelda, et pead kuueaastasena emast lahku minema!

Kaks kuud hiljem saadeti koju tagasi, sest midagi ei juhtunud.

Kummaline sõda3, öeldi selle kohta.“ „Ja siis tulid sa kaheksa-aastasena tagasi,“ sekkusin ma, „Ja kohtusid Jack Rose’i, Violeti vennaga.“ „Hahaa, just nimelt!“ naeris ta. Tema silmad olid endiselt selged ja pilk energiline, ehkki ta oli üle kaheksakümne. „Sõbrad kogu eluks, Jack ja mina.“ Ta tõsines ja tõmbas käeseljaga üle nina. „Tunnen sellest vanast lorust ikka puudust.“ „Loomulikult.“ Mul oli vedanud. Ma polnud lähedasi inimesi kaotanud. Vanavanemad surid enne minu sündi ja kõik teised minu väikeses perekonnas olid elus. Ma polnud kogenud ka lemmiklooma kaotust – vend Howard oli allergiline ja nii ei täitunud mu unistus jõuludeks kutsikat või kassipoega saada kunagi. „Me läheme majja, kui sobib,“ jätkasin ma. „Enne, kui aeg otsa saab.“ „Ikka, kullake,“ lausus Bing, naeratades jälle. Ta viitas avatud klaasuste poole. „Tuleta tüdrukutele meelde, et mu semu Stanley tuleb varsti kaardimänguks siia, nii et vaadaku, et on riides. Ei tahaks, et vanapoiss saab sukaserva nähes infarkti, eks ole, noor Harris?“ Beebi naeris nagu käsu peale ja Bing andis mulle mõned munad, mis mul õnnestus jakitaskusse sokutada.

Läksin kööki ja hõikasin, aga keegi ei vastanud. Ma jumaldasin seda ruumi – see oli umbes kolm korda suurem kui minu oma.

Klaasuste värv koorus ja kaks alumist klaasi olid pragunenud, aga uksed olid lahti, sinine ja valge koerakujuline uksetakistus ees, ja see mõjus kutsuvalt. Bakeliidist käepidemed kapiustel, puhvetkapil olevad keraamilised nõud ja iidse moega pliit tekitasid alati tunde, et ma olen sarja „Kutsuge ämmaemand“ võtteplatsil või Downton 3 Kummaline sõda oli teise maailmasõja varane faas, kus tegelikku sõjategevust Prantsusmaa-Suurbritannia ja Saksamaa vägede vahel ei toimunud, kuigi need riigid olid ametlikult sõjas.

21

Abbey trepialuses. Ent hoolimata vanast mööblist ja iganenud köögiseadmetest oli see sõbralik paik – kogu majast õhkus soojust ja kodusust ning see tegi alati mu tuju heaks. Ja kui ma ei eksinud, oli keegi küpsetanud – õhus oli tunda magusat vürtsikat lõhna. „Ära tule õmblustuppa, Bing Kershaw, kuuled?“ kõlas hääl majast seest. „Ei ole Bing, Gina olen,“ hüüdsin ma läbi köögi minnes ja kiikasin fuajeesse. „Harrisega. Võin hiljem tagasi tulla, kui praegu ei sobi.“ Esik oli vana elegantsi esindaja. Pikad ilusate ülakardinatega sametkardinad ääristasid laia välisust, mille kohal oli värviline kaaraken. Põrandaplaadid olid mustvalged nagu malelaud, kulunud sametkattega tool seisis trepi all ja ilusast poleeritud puidust kappkell valitses majesteetlikult kõige selle üle. „Suurepärane. Gina beebiga tuli!“ ütles kime hääl. „Tule edasi, kullake!“ lisas teine, kriiskavam võbelev hääl.

Delphine’i väike nägu, mida piirasid säravvalged lühikesed juuksed, ilmus ukse vahelt nähtavale. Ketiga poolkaarekujulised prillid püsisid vaevu ninaotsal. „Vaata teda, väike ingel,“ ütles ta pehmelt, astudes ettepoole.

Harris haaras tema sõrmedest kinni, nähes kõiki hõbesõrmuseid, ja tõmbas need kohe suhu. „Kas ma tohin ta sülle võtta?“ „Ehk peaksid enne need ära võtma,“ ütlesin mina, osutades tema roosa linase tuunika rinnal olevatele nööpnõeltele. „Taevas hoidku, loomulikult!“ Delphine krimpsutas nägu ja juhatas mu väiksesse tuppa. „Kas sa tahad vaese lapse auklikuks torgata, Delph?“ küsis Violet.

Ta seisis väikesel kangaga kaetud pingil kamina ees. Tema ülakeha oli kaetud lillakaspunase kanga tükkidega ja tema tugevad valged jalad olid paljad. Ta oli sama pikk kui lai, tal olid terashallid lokkis juuksed ja rind meenutas laeva käila. „Ole kuss,“ ütles Delph ja heitis käega sõbranna poole. „Või ma õmblen su püksid liiga kitsad ja sunnin sind järjekordset dieeti pidama.“ 22

„Ära plära,“ vastas Violet. „Üks päev ilma võita on minu meelest raisatud päev. Sama kehtib koogi kohta. Koogist rääkides ...“ Ta vaatas lootusrikkalt Delphine’i poole. „Mul on käed tööd täis,“ andis Delphine lahkesti vastu. „Aga ma võtan tassikese teed, kui sina keedad.“ „Ma olen mannekeen, mäletad,“ teatas Violet käega läbi õhu tõmmates. „Ma ei tohi liigutada. Paraku võtab see neetud töö terve igaviku.“ „Ma pole varem siin käinud,“ ütlesin ma, ringitades õlgu, kui Delphine oli oma ohtlikud nõelad ära võtnud ja Harrise sülle tõstnud. Poiss muutus iga nädalaga raskemaks. „See on ilus tuba.“ Siin oli säilinud palju algset – kõrge lagi, ilus kristall-lühter lae keskel ja imelised karniisid. Seinte alumine osa oli kaetud soojas toonis puittahveldisega ja kuna maja asus mäenõlval kõrgemal kui minu majake, avanesid siit imelised vaated Barnaby külale ja Derbyshire’ Peak Districti mägedele taamal. „See oli elutuba, mida kunagi ei kasutatud,“ ütles Delphine, nuusutades Harrise kaela. Ma naeratasin, sest tegin seda ka ise – beebi lõhn oli millegipärast vastupandamatu. „Ja valgus on siin nii hea, et Violet soovitas seda mul õmblustoana kasutada. Olen täiesti ära hellitatud – ma jumaldan seda. Vanemate juures pidin kogu oma kolu, nagu ema selle kohta ütles, oma toas hoidma.“ Teadsin Violeti jutu järgi, et tema ja Delphine kohtusid samas tütarlastekoolis õpetajatena töötades ja olid saanud headeks sõbrannadeks. Ainsa lapsena olid Delphine’il olnud ranged vanemad ja kui nad vanaks jäid, oli tema nende hooldajaks saanud, töötades lõpuks vaid poole kohaga, kui isa sai insuldi ja ema dementsus süvenes. Lõpuks hakkas see olukord tal üle jõu käima ja ta müüs pere maja maha, et maksta vanemate hooldekodu eest, jäädes ise kodutuks. Violet oli nõudnud, et ta tuleks elama Evergreensi, mis osutus mõlema jaoks sobivaks lahenduseks. „Ema ütles, et see oli kunagi meditsiiniõdede tuba, kui maja oli Punase Risti haigla,“ selgitas Violet, „ehkki legendi järgi tõi ta mu 23

kasuisa salaja siia, et tal juukseid lõigata. Kasuisa ütles, et siis ta mu emasse armuski. Võta istet, kullake.“ „Su ema oli meditsiiniõde?“ küsisin ma, valides aknaaluse, kust avanes imeline vaade. Istusin ilusal sitspadjal, mis sobis kivist aknalauale ideaalselt. Kaks sobivas toonis padja olid mugavaks seljatoeks. „Mul hakkavad jalad ära surema.“ Violet tõstis ühte ja siis teist jalga. „Jah, Gina, ja mu pärisisa oli sõjaväes kapral ja hukkus kahjuks lahingus dessandipäeval maabumise käigus. Mu kasuisa saadeti siia kosuma, kuna ta oli La Manche’i kohal alla tulistatud. Tema ja ema kohtusid pärast sõda uuesti ja abiellusid teise maailmasõja lõpupäeval.“ „Traagiline, aga nii romantiline,“ sõnas Delphine, surudes Harrise põse enda oma vastu ja ümises temaga toas ringi tantsiskledes. „Taevas halasta, Delphus, võta end kokku.“ Violet turtsatas naerma. „Laps hakkab oksele.“ Harrise suust tuligi valget vedelikku, mille ma sain ära pühitud enne, kui see Delphine’i riietele jõudis. „Oh, kullake, minu süü,“ pomises Delphine ja istus koos beebiga. „Ma olen hirmus kohmard.“ Ma summutasin muige – ta oli tillukest kasvu, graatsiline ja kohmakust polnud tema juures grammigi. „Mu proov on lõppenud, eks?“ Violet laksutas keelt. „Beebi lõpetas mängimise?“ „Vabandust,“ ütlesin ma. „Kas võtan ta enda kätte, Delphine, ja lasen sul tööd jätkata? Ma tulin ainult su nõu küsima.“ „Eiii!“ hüüatas Delphine, surudes Harrise endale lähemale. Ta istus vaibal, beebi tema ees, ja patsutas oma jalgu.

Violet naeris. „Ega sa teda vist tagasi saa, Gina. Pealegi on mul kõrini tema nõelapadjaks olemisest ja ma tõesti pean saama tassikese teed, sest kurk kuivab. Ole kallis ja aita mind alla.“ Violet ähkis ja puhkis, kui ma teda pingilt vaibale aitasin.

24

„Mida te õmblete?“ küsisin ma. „See on imeilus värv.“ Tekkis hetkeline vaikus, kui Delphine kummardus Harrist taas musidega üle puistama. Vaese lapse nägu oli üleni huulepulgajälgi täis. „Kostüümi,“ vastas Violet. „Väidetavalt. Ehkki see võtab tal kaua aega. Sel moel ei saa see valmis enne, kui ...“ „Ma valisin lillakas-punase, kuna ametüst esindab tasakaalu ja meelerahu,“ selgitas Delphine, „ja need peaksid kärsituse kõrvaldama.“ Ta vaatas minu poole ja kergitas teadjalt kulme. „Hahaa, preili teravmeelitseja,“ ütles Violet naeru turtsudes, liikudes ettevaatlikult, et mitte saada torgata kangatükke koos hoidvatest nööpnõeltest. Ta läks toa nurgas oleva sirmi taha riideid vahetama.

Harris hakkas musitamise vastu protesteerima, Delphine tõusis temaga ja kõndis ringi. „Me tunneme lastest puudust, kuna pole enam õpetajad, eks ole, Delph?“ küsis Violet sirmi tagant. „Kummalgi meist pole lähisugulasi. Mul on küll mu vennatütre tütre lapsed, aga nemad elavad riigi teises otsas, nii et me ei kohtu.“ „Nii see on,“ ohkas Delphine.

Mu pilk langes suurele kangatükkide kotile Delphine’i õmblusmasina kõrval. „Need on vapustavad,“ ütlesin ma, võttes välja tafti, sameti ja trükitud kanga jääke. „Lastele meeldiks nendega mängida.“ „Tõesti?“ Delphine’i nägu muutus rõõmsamaks. „Võta need siis endale! Ma oleksin need nagunii ära visanud.“ „Kui lahke sinust,“ vastasin ma, „aga kui tohib, jätan need esialgu siia, sest pean enne välja mõtlema, mida nendega ette võtta.

Ehk saaksid sa mul mõni päev aidata mingit tegevust korraldada? Sa ju olid käsitööõpetaja, eks?“ „Jah, aga ... jumaluke.“ Tema silmad läksid suureks. „Ma pole ammu lastega tegelenud.“ „Mõtle selle peale,“ ütlesin ma, soovimata talle survet avaldada. „Ei midagi keerulist, midagi kiiret ja lõbusat.“ 25

„Ma korrutan talle, et ta peaks hakkama korraldama õmbluskursusi, sest ta on nii andekas ja ruumi meil jagub,“ torkas Violet.

Delphine kirtsutas nina. „Arvad, et inimesi huvitaks? Endale riiete, kardinate ja muu tegemine on tänapäeval kaduv oskus.“ „Siis on viimane aeg see meelde tuletada,“ sõnas Violet, tulles sirmi tagant välja lohvakas kollases kleidis, kaelas tohutu kaheksajalakujuline ripats. „Meie oleme põlvkonnast, kes pidi piskuga hakkama saama ja riideid parandama ning need oskused tuleks anda edasi, enne kui hilja.“ „Hilja?“ Delphine oli solvunud. „Vabandage väga! Selles vanatüdrukus on veel kõvasti elu alles.“ Violet naeratas sõbrannale. „Tore kuulda,“ ütles ta leebelt ja plaksutas siis käsi. „Kus mu kombed on? Kell on kolm, Gina, teejoomise aeg, ja ma võtan ka oma melassikoogi välja.

Me läheme homme paariks päevaks matkama ja melassikook on matkamise ajaks täiuslik – seda on lihtne kaasa võtta, täidab kõhtu ja muutub seistes paremaks.“ „Kolm? Juba?“ Ma kiljatasin, võtsin Harrise Delphine’i käest ära ja pistsin tagasi kõhukotti. „Pean hakkama minema, muidu jään kooli juurde hiljaks.“ „Kiirusta siis.“ Violet kupatas mu toast välja ja avas välisukse. „Aga sa tahtsid nõu küsida?“ hüüdis Delphine mulle järele.

Kuramus, olin selle unustanud. „Pole hullu,“ hüüdsin ma eemaldudes. „Jätke mulle ka tükk melassikooki!“