Võimatu võimalikuks Mängisin lapsena vend Velloga õues laptuud. Pall lendas põõsastesse. Otsisime kaua, hakkas juba pimedaks minema. Vello loobus ja läks koju, mina otsisin edasi. Lõpuks leidsin palli. See tunne, et lootusetuna näiv olukord väärib pealehakkamist ja lahendamist, on mulle tuttav lapsepõlvest saadik. Mäletan, kuidas 1962. aastal spordilaagris leidsin vastabiellunud Lembit Vaheri abielusõrmuse heinakuhjast. Või kuidas leidsin oma abikaasa Kai kaelaketi Rutjas, Selja jõe ürgorus, pimedas rohu seest. Meenub ka mu treeneri Ivan Dratšovi (Vanja) karjatus „Kuldne Kukk!“, siis kui ma tõin mängus mõne lootusetu palli üles. Tahtmine võimatut võimalikuks muuta on minu sees alati olemas olnud.
7
Minu kooliaja lemmikud Spordiala ei saa enne valida, kui pole teisi piisavalt proovinud
Korvpall
Võrkpall
Väravpall
Kiiruisutamine
Kõhu- ja seljalihased
Kalle 1.40 9.a.
Vello 1.85 12.a.
8
Spordi juurde Alguses mängisime isa, ema ja vennaga algelist võrkpalli aias üle pesunööri. Minu koolis (10. keskkool, praegune Nõmme Gümnaasium) käisid õhtuti mängimas kooli vilistlased, tollased koondise võrkpallurid. Nende mängu käisin võimalusel vaatamas. Üritasin vedada oma klassikaaslasi ja pinginaabrit Toomas Vinti pallisaali. Toomase juures käisime soome telekanaleid vaatamas, see oli üks väheseid tubaseid meelelahutusi. Koolivahetundides võitsime koos Velloga kõik vastased „kukilt maadluses“ – mina oma venna Vello kukil. Olime sellel alal võitmatud. Kuidagi õnnestus tol ajal proovida nii palju erinevaid alasid ja kaaslastega mõõtu võtta, et tekkis harju-
9
mus kombata piire jõus, kiiruses, osavuses ja koordinatsioonis ilma mingile kindlale spordialale keskendumata. Me ei pidanud varakult otsustama kindla spordiala kasuks ja ma usun, et pole paremat moodust tuua lapsed spordi juurde kui just selline spordisaalis erinevate asjade katsetamine.
Tehnika valdamise tähtsus Vend Vello oli koolipõlves hea kettaheitja (üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil 4. koht). Vello harjutas kodus heitetehnikat meie väikeses korteris, treenides õiget keha ja käe sünkroonset liigutust. Õppisin venna kõrval minagi ja hiljem, kui vend käis Nõmme metsa all ketast heitmas, olin mina tal abiks ketast tagasi loopimas. Oma tagasihoidlikust
füüsisest
hoolimata
suutsin
minagi lõpuks õpitud tehnika abil küllaltki normaalselt ketast heita. Sealt õppisin mistahes spordialal jälgima sportlasi, kes näiliselt kergelt saavuta-
10