VELLO LOEMAA
SINISILMSELT UNISTUSE POOLE
Toimetanud Karl Kello Kujundanud Kaspar Ehlvest Graafilised lehed Arvo Lennart Vercamer Fotod: autori kogu. © Autor ja kirjastus Argo, 2021 Kõik õigused kaitstud www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-688-82-1 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
SISUKORD Eessõna. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Tee lennukooli. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 Esimene kursus, 1969–1970. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 Teine kursus, 1970–1971. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 Esimene lennusuvi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 44 Kolmas kursus, 1971–1972. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65 Teine lennusuvi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68 Neljas kursus, 1972–1973. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 97 Kolmas lennusuvi.. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102 Lihtsalt lendur, 1973–1975. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 125 Elu-olu Lutskis, 1973–1979. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 168 Kogenud lendur, 1975–1979. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 182 Esimest korda välismaal: Mongoolia, märts 1979 ����������� 234 Õhujõudude akadeemia, 1979–1982. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 261 Tveri eriline, kuid mitte õukonnapolk, 1982–1986 ���������� 296 Lendav staabiülem . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 321 Komandör, 1986–1989. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 344 Kaukaasia ilu ja valu. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 392 Lendurikarjääri tipus, 1989–1992. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 403 Tagasi Eestisse. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 432 Epiloog ühele elule. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 441 Lisad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 449
TEE LENNUKOOLI
Barokamber oli kõigile midagi uut. Korraga mahtus sinna oma kuus noormeest, kogu seltskond „tõsteti 5000 m kõrgusele“. Eks siis uuriti vastupidavust hapniku vaegusele ja ka sisekõrva suutlikkust vertikaalkiirusega toime tulla. Kõige huvitavam oli aga psühholoogiline test, психотбор. Mitte see esimene osa, kus tuli psühholoogi silme all lahendada igasuguseid ülesandeid ja mõistatusi, vaid istuda lenduri istmele, silme ees päris sihik. Istet sai liigutada lennuki juhisega ning pedaalidega. Juhisega liikus iste ja koos sellega sihikus helendav rist kesk punktiga üles-alla, pedaalidega aga vasakule-paremale. Vasakule käele kinnitati elektrood, kust võis saada särtsu 30 V – särtsu anti siis, kui sihiku keskpunkt väljus trajektoori lubatud väljast. Lenduri kandidaadi ees oli ekraan, kus asus sinusoidne kõver lambikestega. Ülesandeks anti jälgida lambikesi ning liigutada sihiku kesk punkti mööda seda kõverat lambikeste tempos ja suunas. Koordinatsiooniharjutus missugune, kuid selle seadme teostus oli küllatki robustne ning päris vigadeta polnud katse läbimine kerge ülesanne. Arstid olid aga nagu arstid ikka. Igas lennukoolis on omad tavad, kuidas prog noosida ühe või teise inimese tervist 10–20 aastaks. Nii ka seal. Esimene arst lik komisjon võttis asja ikka väga rangelt, et mitte lasta õpingutele potentsiaalse terviseprobleemiga õppurit. Kui lendavale koosseisule oli ette nähtud võimalus lennuloa saamiseks kuue grupi mahus, siis kursantideks võeti nagu kosmonau tideks esimese grupi järgi. Pärast seda, kui hakkasime iseseisvalt lendama, ühe kohalisel reaktiivlennukil, piisas teise grupi nõuetest. Lennukikabiinide mõõdud dikteerisid mõningaid parameetreid. Tollal oli põhi liseks lennukiks Su-7b, enne seda hoopiski MiG-17 ning seal polnud erilist istme kõrguse või pedaalide reguleerimisvõimalusi. Nii et osa kandidaate pidi lahkuma, nende seas ka üks Leedust tulnud noormees, purilendur. Tema suurim probleem oli arvatavasti kasv – üle 1,85 m. Määratletud oli ka jalgade pikkus, sealjuures kasvu mõõdeti istumisasendis ning selle kaudu leiti ka jalgade pikkus. Lennuki kabiinis oli pedaalide asend reguleeritav, kuid ikkagi teatud piires. Kuni kolmanda põlvkonna lennukiteni oli lenduri istme kõrguse ja pedaalide reguleerimine tege likult vaevaline protsess. Seetõttu lendurite standardsed mõõdud olid eelistatumad. Artikulatsioon pidi olema normaalne, et ei tekiks probleeme raadiosidega. Eksamid
Üks kandidaatide seas sagedasti mainitud väljend oli проходной бал, s.t eksami hinnete summa, mis vajalik konkursi läbimiseks. Eksameid oli neli – matemaatika suuline ja kirjalik, füüsika (kirjalik) ja kirjand vene keeles. Kokku oli võimalik saada 20 ja minimaalselt sissesaamiseks 12, ilma kahtedeta. Arstlik komisjon sõe lus nii mitmedki konkurendid välja, kuid sellegipoolest arvati, et sissesaamiseks olnuks vaja eksamitel kätte saada 14–16 palli. 17
SINISILMSELT UNISTUSE POOLE
Reaalaineid ma ei kartnud, tõsine katsumus oli muidugi kirjand. Esimene eksam oli matemaatikas, kirjalikult. Ausalt öelda, see oli ikka väga lihtne. Kui 8. klassi matemaatika eksamiks kulus mul 45 ja keskkooli lõpueksamil 40 minu tit, siis selle eksami tegin loetud minutite jooksul. Rohkem tuli vaadata, et oleks vormistatud ja arusaadavalt kirjas. Nii istusingi lõviosa ajast niisama ja lisaks vaa tasin igaks juhuks Kolja töö üle. Kui aga sain teada selle eksami tulemused, olin üli malt üllatunud, sest hindeks pandi neli. Kohe järgmisel suulisel eksamil küsisin, et miks mulle pandi neli. Minu vastas istus armeenlasest õppejõud ning ta tõigi minu kirjaliku töö lauale. Kõik oli seal õige ja ta avaldas arvamust, et ülesande lahendus oli liialt lahti kirjutatud. Avaldasin protesti, sest kui oleksin kohe peast vastuse kirjutanud, oleks jällegi teine häda. Kust mina teadsin, missugust detailsuse astet või vormistamise reegleid järgida. Õiglus seati jalule ning esimene viis oli käes. Suulises osas aga jäin veidi vahele tangensitega. Olgu öeldud, et matemaatikat vene keeles ma ei osanud üldse. Mind ajas näiteks naerma sõna умножение, s.t korrutamine, mis minu teada oli rohkem poliitilisest leksikonist, aga tuli välja, et matemaatikast. Ka mõningaid muid asju kirjutati teistmoodi, näiteks tangensi lühend. Ettevalmistuse käigus sealsamas laagris olin aga üllatunud, et kaaslased ei tundnud integraali. Nemad kasutasid pindalade leidmiseks/tõestuseks diferent siaali, samal ajal kui meie olime selle läbinud juba integraalidega. Füüsika kirjalik eksam oli suhteliselt arusaadav, kuid millegipärast sain nelja. Kolme eksamiga oli tulemus juba üpris hea. Seejärel tuli kirjandi aeg. Kolja sai minult abi matemaatikas ja meil oli kokkulepe, et ta võtab minu kirjandi läbi vaatamise südameasjaks. Kirjutamisega mul probleeme polnud, kuid ainult eesti keeles. Seetõttu, teadmata õigeid väljendeid, kirjutasin selle kirjandi tõlketööna. Sõnavara polnud mul teab mis ning püüdsin rohkem kirjutada lihtlausetega. Kolja küll ütles mulle ühe stampväljendi, mida oleksin võinud kasutada, настольная книга, kuid minu jaoks oli see harjumatu ja tundmatu ning jäin oma versiooni juurde, s.t raamat laual. Nii et sain selle tööga ise hakkama. Tulemus üllatas mind ennast ja see olevat ka Paides vene keele õpetajate seas laineid löönud. Ma sain viie! Kokkuvõttes 18 palli 20-st oli paras tulemus, et mitte muretseda vähemalt eksamitulemuste pärast. Lennud Kuhharivkas
Vahepeal aga juhtus imeline asi. Mõned meie kandidaatide seast võeti abiks lennu väljale, mina nende seas. Tuli välja, et neljanda kursuse kursandid osalevad õppusel ning selle käigus pidid maanduma Kuhharivkas. Lennud toimusid õhtu eel ja hämaras, s.t juba öösel. Lendasid nad lennukitel MiG-17. Nägin polgukomandöri, polkovnik Tonkoškuri. Ta võis olla küll õhukese nahaga (tõlkes tähendas tema nimi ’õhukesenahaline’), kuid see nahaalune kiht oli ikka väga paks, s.t väga kogukas 18
TEE LENNUKOOLI
mees. Hiljem, kui ise lendasin sellel lennukil, imestasin, kuidas nii suured mehed mahuvad kabiini ning kuidas nad juhist enda poole saavad tõmmata, suur kõht pidi ju segama. Nägin ka kursante, lenduririietuses ja lendurimütsidega. Nad olid sellised asjalikud, tõsised ning meiesuguseid ei märganud. Meie ülesanne oli raja märgistuseks laiali vedada puidust valmistatud katuse kujulisi kahevärvilisi esemeid, mida nimetati püramiidideks. Aga see selleks. Pärast oli võimalus jälgida, kuidas lennukid üksteise järel maandusid. Kõige toredam, et nägin lennukeid ja lendureid. Viimaste osas oli raske end samasugusena kujutleda. Kuid kolm aastat hiljem lendasin seal ise. Mandaatkomisjon
Lõpuks saabus see augustipäev, kui kõik kandidaadid olid läbinud ettenähtud katsumused ja kõik allesjäänud istusid, oodates laagriplatsil oma saatust. Ei mäleta, et mul tulnuks käia vestlemas mandaatkomisjonis, lihtsalt istusin ja ootasin. Aga oodata tuli kaua. Mingil hetkel sain enda kätte kitarri ja kogu kuhjunud pinge hakkas tasapisi helide ning lauludega välja tulema. Aegamööda kogunes kaaslasi minu ümber, muutusin üha julgemaks ning ennastunustavamaks. Repertuaari jagus, võinuksin rahumeeli laulda ka sellest, et „mis viga on küll türklasel siin ilmas elada...“. Populaarseid laule tunti ja ümiseti kaasa, kuid lihtsad lorilaulud vms olid lihtsalt ilusa kõlaga. Need, kes Võssotskit tahtsid, läksid kuhugi teise punti. Pärast tunde ootamist ja isetegevuslikku meelelahutust saabus selgus. Seltskond jagunes nendeks, kes jäid kohale, ja nendeks, kes lahkusid. 1969. aasta 18. augusti käskkiri loeti ette ja ka minu nimi oli seal sees. Edasi polnud muud, kui võtta oma kodinad ning sõit läks nüüd juba päriselt lennukooli. Kuid seda improviseeritud (soolo)kontserti mäletasid paljud. Pole meeles, kuidas ja millal sain kodustele teatada, et sain sisse ja et minuga on kõik korras. Kuid arvestades tollaseid võimalusi pidid vanemad seda teadet oodates närvi külmana hoidma. Põhiline vahend oli siiski kirjavahetus.
19
ESIMENE KURSUS 1969–1970
,
Мама, я хочу домой
92. klass (классное отделение)
Kogu esimene kursus jagati kolme rühma, igaühes kaks klassi. Kolmandas rühmas oli lisaks veel üks klass – lahingjuhtimise ohvitserid. Nad polnud lendurid, kuid olid olulised spetsialistid lennukite sihitamiseks ja juhtimiseks, kasutades automati seeritud süsteeme. See eriala oli suhteliselt uus ning sinna sattusid ka need, kel ei õnnestunud lenduriks õppida. Sinna värvati kandidaate ka teistest lennukoolidest, kui nad ei läbinud konkurssi või kukkusid arstlikus komisjonis läbi. Meie lennu puhul oli üks vastupidine juhtum – sellesse 97. klassi sattus ka Tolja Kvotšur, tugev ja isepäine noormees. Tema kavatsus oli lasta end üle viia lendurite sekka ja nagu teame, sai temast hiljem tuntud katselendur. Mina olin esimeses rühmas, 92. klassis. Esimeses rühmas oli 91. ja 92. klass. Number 9 tähendas selle kümnendi aasta viimast numbrit. Rühmakomandör oli kapten Lebedev, kogu kursuse ülem aga kapten Natšovnov. Ohvitseridel olid auast med ühe astme võrra kõrgemad, kuna nad tegelesid kursantidega, kelle arv ületas tavapärast rühma või roodu suurust. Kursantide seast määrati nooremkomandörid, kus said löögile ajateenistusest tulnud kursandid. Üks neist oli lõpetanud Suvorovi kooli. Kui neid jäi puudu, siis pandi ka „tavalistest“ noormeestest kursante seersantideks. Jaokomandörideks määratigi õige pea Valeri Pavlovitš Tškalov (!) ja Volodja Gritsenko. Peale esimest lennusuve pilt muutus, kuid sellest hiljem. Kogu kursuse vanem (старшина) ehk siis majandustegelane oli vanem (auaste) Petrjutšenko. See mees nägi välja selline, et lööb läbi igast olukorrast. Väliselt veidi sarnane Andrei Mironovi poolt mängitud Ostap Benderiga. Mina oma rumalusest teadsin, et tsiviilriietus võetakse ära, kuid ei teadnud ega seletatud ka, et selle võib hoiule jätta. Aga, pagan sellega, mõtlesin hiljem. Protseduur meie ümberriietamisega ja peapügamisega ei erinenud filmides näh tust. Kõik käis kiiresti, Petrjutšenko hoidis tempot üleval. Üks seik oli küll naljakas ja on siiani meeles. Juuste pügamine toimus käsimasinaga ja eks seda teenust sai osuta tud üksteisele ilma rahata. Minu käe alla sattus Sanja Selivanov. Minu töövõtted olid siiski oskamatud, nii mõnelgi korral jäid juuksed masina vahele kinni ning pärast käis Sanja ringi „litujänesena“. Mulle meenus isa räägitud lugu, kuidas ühel poisil 20