4,90 €
5,95 €
Kaunis lisand igale aiale
Lillepeenarde ajaloost
Tee korralik eeltöö
Sümmeetria võlu
Kujundamise kolm tugisammast
Suvelilli peenrasse
Jaotus kasvukõrguse alusel
Peenra rajamine
Musterpeenra hooldamine
Kasvata taimed ise
Kokkuvõte
Autor: Kersti Rannamäe
Toimetaja: Kaja Kurg
Keeletoimetaja: Mare Nurmoja-Sildam
Kujundus: Illumeedium
Fotod: Kersti Rannamäe, Shutterstock
„Suvelilled”
Ühinenud Ajakirjad 2025
ISSN 2806-1926; ISBN 978-9916-760-92-5
Trükk: Printall
Suvelillepeenar on igale aiale kaunis ja värvikirev lisand, mis pakub silmailu kogu suve vältel. Üheaastaste taimedega saab igal aastal anda aiale täiesti uue näo. Kirevate, mustrisse istutatud peenarde ajalugu sai alguse juba 17. sajandil. Eesti kauneimaid suvelillepeenraid saab imetleda Kadrioru pargis.
Kuidas ja milliseid liike ja sorte kokku istutada?
Mida teha selleks, et õisi jätkuks sügiseni? Kas kasvatada taimed ise või teha sisseoste aiandis?
Selles aiavihikus on toodud põhjalik juhend, kuidas planeerida, rajada ja hooldada suvelillepeenart. Juttu tuleb ka musterpeenarde ajaloost ja taimevalikust ning jagan koostöös aianditega uute sortide ja taimeliikide soovitusi.
Värvilised suvelillepeenrad on osa aiakunsti traditsioonidest. Lilledega saab luua mustreid, kujundada emotsioone ja ära märkida tähtpäevi.
Mustriliste suvelillepeenarde rajamine on suurepärane võimalus ühendada aiakunsti ja looduse ilu. Õigesti rajatud ja hooldatud lillepeenar pakub silmailu terve suve ning muudab aia elavaks ja kauniks.
Kersti Rannamäe, aednik
Kunagi oli iluaed ülikute privileeg. Elujärje paranedes tekkisid iluaiad ka lihtrahva kodude ümber. Kui esialgu kasvas seal üksik jorjenipõõsas, mis talveks kambri aknalauale toodi, siis aja jooksul on koduaedade kujundus üle elanud nii tõuse kui mõõnu.
Üle-eelmise sajandi teisel poolel algas Eestis talude päriseks ostmine ja tekkisid pärisperemehed. Mõisas nähtu eeskujul istutati esimesed viljapuuaiad ning hakati rajama ilupeenraid. Võiks öelda, et mõisa aednik oli oma tegemistes mõisa kõige tähtsam ja vabam palgaline. Tal oli enamasti omaette elamine ja töö tulemust hinnati silmailu järgi.
Oma lillepeenarde rajamisel oleme meiegi eeskuju võtnud mõisate ja losside iluaedadest, kus põhijooned said paika 18. sajandil. Sel ajal hinnati korrapärasust nii arhitektuuris kui ka aiakujunduses. Nii ongi musterpeenrad
kujundatud telgsümmeetria põhimõtteid arvestades.
Mustriga suvelillepeenraid hakati rajama laialdasemalt 17. ja 18. sajandil, eriti barokk- ja renessanss-stiilis aedades. Prantsuse ja Inglise korrapärase kujundusega suurejoonelistes aedades, näiteks Versailles’s ja Hampton Courtis, kasutati keerukaid lillemustreid, et luua sümmeetrilisi ja esteetiliselt kauneid peenraid.
19. sajandil muutusid mustrilised lillepeenrad veelgi populaarsemaks, eriti Inglismaal Victoria ajastul, kui hakati kasutama vaippeenarde istutusstiili. See seisnes erineva värvi ja tekstuuriga madalakasvuliste lillede tihedas istutamises, et luua mustreid ja geomeetrilisi kujundeid.
Omaaegsed uhkeimad aiad asusid PõhjaEestis De la Gardie’le kuulunud Kolga rüütlimõisas Kuusalu kihelkonnas Harjumaal ja samale perekonnale kuulunud Pühalepa mõisas
Baroksed lillemustrid Hampton Courti palee maailmakuulsas aias.
Kooslus lillepeenras. Alt ülespoole: roosbegoonia, villane hiidhirss, õhuline piimalill, harilik kosmos, argentiina raudürt.
Hiiumaal. Lisaks imetleme tänapäevani Palmse mõisa aeda ja parki Lääne-Virumaal ning naudime aiakujundust Kadrioru pargis Tallinnas.
Keerukate mustritega värvikirevates vaippeenardes kasutati geomeetriliste jooniste esiletoomiseks eelkõige lõunamaist päritolu taimi, kes vajavad meie põhjamaises kliimas ettekasvatamist või talvist varjupaika.
Ümmargused peenrad võisid olla keskelt kõrgemad. Kes endale lubada sai, asetas peenra keskele mõne eksootilise palmi, agaavi või lopsaka banaani. Talvel hoiti neid külmaõrnu taimi köetavates talveaedades.
Ka tänapäeval kasutatakse mustrilisi suvelillepeenraid parkides ja esindusaedades, et lisada avalikule ruumile ilu ning kunstilist väljendust. Eestis saab neid imetleda ja uurida paljudes paikades. Mõned soovitused.
Kadrioru park. Lossi ja pargi aladel rajatakse igal suvel keerukaid ja sümmeetrilisi lillemustreid, järgides ajaloolise barokkaia kujunduse põhimõtteid.
Tallinna vanalinna haljasaladel luuakse sageli mustrilisi lillekompositsioone, mis kaunistavad suvist linnapilti.
Tartu Raekoja platsil rajatakse suvel kunstipäraseid lillepeenraid, mis on sageli inspireeritud linna sümbolitest ja tähtpäevadest.
Pärnu rannapark on tuntud oma rohkete lillepeenarde poolest, kus tihti kasutatakse mustrilisi ja värvikontrastseid lahendusi.
Viljandi linnasüdamiku esindusaladel ja lossimägede ümbruses näeb kauneid lillepeenraid.
Need kohad on head näited sellest, kuidas Eestis kasutatakse mustrilisi suvelillepeenraid avaliku ruumi kaunistamiseks ning ajaloolise aiaarhitektuuri jätkamiseks.
Barokkstiilis lilleornamendid Kadrioru lossi taga ülemises aias.
Kuhikpeenar Göteborgi botaanikaaias. Keskel kõrgub lilltubakas, kollane ring on ilubataadist, servas vaheldumisi hõbesalvei ja aednelk.
Korrapärane stiil on aiakujunduses ajast aega populaarne olnud. See pakub mõnusat, meelt rahustavat tasakaalu ümbritsevas looduses valitsevale juhuslikkusele. Just korrapäraselt kujundatud aed toob kõige paremini välja aiapidaja kätetöö väärtuse. Esimesed talude juurde loodud lillepeenradki piirati kivikeste või okstega geomeetrilisi kujundeid aluseks võttes, et eraldada looduse vabu vorme oma hoolealustest.
Klassikalise barokkstiilis suvelillepeenra selgrooks on sümmeetrilisus. Geomeetriliste elementide abil moodustatakse selgepiirilisi mustreid. Sellist peenart kutsutakse vahel ka parteriks.
Peamiste kujunduselementide ja istutusskeemi põhjal saab jagada klassikalised suvelillepeenrad järgmiselt.
Vaippeenar on madal ja tihe istutusala, kus taimedest moodustub justkui mustriline
vaipkate. Peenra rajamine nõuab täpset silma ja hoolikat planeerimist. Tarvis on teada, kui kõrgeks ja laiaks valitud liigid ja sordid kasvavad.
Vaippeenrasse valitakse madalama kasvuga kompaktsemad taimeliigid. Tasub teada, et aiandis kasvatatud taimi pritsitakse kompaktse väljanägemise ja parema müügivormi saavutamiseks kasvupidurdajatega. Kui lisapritsimisi ei tehta, lahtub vahendite mõju umbes kuu ajaga ning taimed hakkavad jõulisemalt kasvama.
Vööpeenar on pikem ja kitsam istutusala, mis paikneb sageli hoone või teeraja ääres. Kasutatakse geomeetrilisi mustreid ja vabakujulisi istutusi. Tihti läheb peenar äärest keskkoha poole astmeliselt kõrgemaks. Taimede erinevad tekstuurid ja värvid lisavad kontraste. Ühtlase pildi loomiseks on soovitatav valida vähem liike ja sorte ning mustrite
Lillemustrid vaippeenral.
kujundamisel kasutada samu liike ja õietoonide kordusi mitmes kohas. Võrreldes vaippeenraga on vööpeenar vähem konkreetne ja mõjub vabakujulisemalt.
Kuhikpeenar. Ümara peenra keskel on aukohal mõni väga efektne ja eksootiline taim.
Pilgupüüdjana on levinud kannad, tõlvpuud ja banaanid. Kõik nad vajavad talveks sobivat hoiuruumi. Ka üheaastaste hulgas on jõulise kasvuga liike, kes juba kesksuveks omandavad muljet avaldavad mõõtmed. Sellised on näiteks hariliku maisi (Zea mays) dekoratiivsed sordid. Mõned neist on efektsete purpurpunaste lehtedega.
Et keerukaid ornamente vormis hoida, piiratakse istutusalad killustiku või liivaga, mis takistab umbrohu levikut.
Murusse rajatud mustrid vajavad rohkem hoolt. Regulaarsele niitmisele lisaks tuleb peenraserv iga paari nädala tagant sirgeks lõigata. Lihtsam on ümbritseda peenar maasse torgatud metallääriste või tumedamat tooni plastpiiretega, mis jäävad mullapinnal peaaegu märkamatuks.
Peenarde rajamisel on oluline arvestada ka sellega, et sinna mahuks muruniidukiga niitma. Murukääride või trimmeriga on istutusalade vahesid väga töö- ja ajamahukas hooldada.
Murusse rajatud lillemustrite peenraservad tuleb paari nädala tagant puhtaks lõigata.
Barokkpeenral on tavaliselt madal piire. Klassikaline lahendus on olnud madalaks pügatud pukspuuhekk. Kes ei soovi teha püsivat istutust põõsastest, võib luua heki lehtdekoratiivsetest suvelilledest. Väga efektne on näiteks hõbedase lehega viltleht (Jacobaea maritima), mis kannab ka nimesid vilt-ristirohi ja vilt-voolmerohi.
Maitsetaimede hulgast sobib madalaks suvehekiks kähar petersell (Petroselinum crispum), mis moodustab oma lopsaka lehestiku ja sügavrohelise värvusega hea tausta kirevatele õitsejatele.
Pilgupüüdja, täitetaim ja raamistus –see on kuldne kolmik, mis aitab kokku seada tasakaalus ja visuaalselt nauditava lillepeenra. Inglise keeles leiab teemakohaseid näiteid väljendi alt thriller-fillerspiller.
Need on tavaliselt kõrgemakasvulised ja millegi poolest silmatorkavad taimed. Nad on peenral esimesed, kes äratavad tähelepanu ning annavad kogu kompositsioonile struktuuri ja fookuse. Barokkaias on seda kohta täitnud ka pottidesse istutatud troopilised taimed, nagu banaan, kanna, tääkliilia ja agaav, kes tuuakse talveaiast aeda suvitama.
Suvelillede hulgast sobivad seda ülesannet täitma näiteks
argentiina raudürt oma õhuliste lillade õisikutega;
tähk-mätasharja tuules õõtsuvad pehmed sabakesed; suure lõvilõua kõrgemad sordid.
Üks viimase aja avaliku haljastuse eriline lemmik on hübriidbegoonia ’Dragon Wings’ . Potis kasvades mõjub ta pigem tagasihoidliku ja mittemidagiütleva tegelasena. Kui aga taim avamaale istutada ning ta saab kätte korraliku kasvujõu, siis üllatab ta tõeliselt oma tugevate varte, kaunite õisikute ja efektsete lehtedega, mis on piklikud, teravatipulised ja läikivad. Samas on ’Dragon Wings’ uskumatult vähenõudlik ja vastupidav.
Peenra keskosa taimed mängivad võtmerolli kogu peenra kujunduses. Nad täidavad ruumi kõrgemate ja madalamate taimede vahel, andes peenrale ühtlase ja rikkaliku ilme. Need
Mitmekihiline kooslus Kadrioru pargi uhkel peenral: serval inglilill, õhuline piimalill, roosbegoonia; kõrgemas vööndis harilik kalevikepp, harilik kosmos, argentiina raudürt, villane hiidhirss.
taimed lisavad peenrasse mahtu, tekstuuri ja värvi, aidates siduda erinevad taimekihid ühtseks tervikuks. Erinevad tekstuurid ja vormid pehmendavad teravaid üleminekuid ning loovad visuaalselt meeldiva koosluse.
Täitetaimedena eelistatakse pigem põõsasja kasvukujuga ja väiksemaõielisi pikalt õitsevaid liike. Nende ülesanne on luua ühtlane taust pilgupüüdjatele ning tuua peenrasse värvi. Õite ja lehestiku ühtlane jaotus aitab vältida tühimikke ning täiendab domineerivaid taimi. Ka mustrite kujundamiseks sobivad just siia taimegruppi kuuluvad liigid. Kolm head täitetaime: alatiõitsev begoonia, kes on end igati tõestanud, sest tal on rikkalik värvivalik, suurepärane vormispüsimine ja vastupidavus; suure lõvilõua madalakasvulised ja värvikirevad sordid, mis toovad peenra keskossa põnevaid kontraste;
Pilgupüüdjad, ruumitäitjad ja ääristajad.
kirinõges suudab täita suuremad pinnad ka kehvemates kasvuoludes.
Kõiki neid taimi on lihtne ise ette kasvatada.
Nemad moodustavad istutusele justkui raami. Siia sobivad pehme vormiga liigid, millel on võime n-ö laiali valguda. Nad täidavad tühimikke ja annavad taimevaibale loomulikuma ilme, sidudes selle ühtseks tervikuks. Peenar mõjub tänu neile rikkalikumalt ja mitmekesisemalt. Ääristaimedest on ka praktiline kasu, sest nad aitavad säilitada mullas niiskust ja takistavad umbrohu levikut.
Kauni raami kasvatavad näiteks
õhulise piimalille valge pitsimustriga kaetud puhmikud; aednelgi madalad kääbusordid; sinilobeelia, mida saab ka pügada.
1 Inglilill (Angelonia), h 40 cm, ø 30 cm
Lõuna-Ameerikast pärit liik on oma kodumaal püsik, meil kasvatatakse teda üheaastasena. Õitseb peaaegu kogu suve. Pikkadesse õisikutesse koondunud õied meenutavad orhideesid. Õied võivad olla valged, lillad või roosad. Sobib hästi struktuuri andma peenra keskossa või tagaserva.
Vastupidav keerulistes ilmastikuoludes, kuid häirida võib liigniiskus. Eelistab päikeselist ja sooja kasvukohta, kus pinnas on vett hästi läbilaskev ja mõõdukalt viljakas. Hakka taimi juba veebruaris ette kasvatama.
2 Suur lõvilõug (Antirrhinum majus), h 30–40(70) cm, ø 20 cm
Populaarne suvelill, lillepeenrasse sobivad madalakasvulised sordid. Torujad õied meenutavad väikseid lõvi lõugu, mille järgi on taim ka oma nime saanud. Need võivad olla valged, kollased, roosad, punased, oranžid, lillad või mitmevärvilised.
Eelistab päikese käes asuvat kohta, kus on viljakas hea drenaažiga muld. Vajab regulaarset kastmist, aga ei talu liigniiskust. Taimed võib ise ette kasvatada. Seemned külva märtsis. Seeme on imepeenike ja seda ei kaeta mullaga.
3 Hübriidbegoonia (Begonia hybrida)
’Dragon Wing’, h 50 cm, ø 50 cm
Sort on saadud alatiõitsva ja roogvarrelise begoonia ristamisel. Esimeselt pärineb uskumatu vähenõudlikkus. Kaarjalt rippuvate tugevate varte tippe kroonivad punased või roosad õisikud. Piklikud teravatipulised lehed on läikivad.
’Dragon Wing’ kasvab rõõmsalt nii varjus kui ka päikese käes, päike muudab lehed punakaks. Armastab rammusat ja vett läbilaskvat mulda. Närbunud õied kukuvad ise maha, neid pole vaja ise taimelt noppida.
