Sünge südasuvi

Sandhamni mõrvalood

Sünge südasuvi

Rootsi keelest tõlkinud Aive Lauriste

Lennartile, mu kallimale

„PAKSMAGU,

PAKSMAGU, PAKSMAGU.“

Ta lamas liikumatult ja vastu hakkamata külili. Kui ta midagi teha üritaks, ajaks see asja vaid hullemaks.

Lõpeks see vahetund juba, palus ta endamisi. Hakkaks see kell juba helisema.

Kamba juht, kooliõue kuningas, virutas talle jalaga. King tabas täpselt ristluud ja pani ta valust võpatama, kuid ta suutis peatada oige, mis välja tungida tahtis.

See läheb alati hullemaks, kui ta valu välja näitab.

Nina oli tagasihoitud nutust ja tatist paks, kuid ta ei tohtinud järele anda ega nutma hakata. See oleks halvim, mis ta teha saab.

Kell helises. Lõpuks ometi. Kisa vaibus.

Ta ootas mõne minuti, avas silmad ja vaatas ringi. Ta oli kooliõuel üksi. Käsi määrdus veriseks, kui ta sellega juba paiste läinud nina nühkis.

Kell helises taas.

Ta haaras end püsti ajades alaseljast. Ta teadis, et saab hilinemise eest märkuse, kuid ei julgenud tagasi minna enne, kui teised olid oma pinkidesse istunud.

Ma maksan kätte, sosistas ta endamisi. Ma veel näitan neile.

Sõnad kajasid ta sees.

„Paksmagu, paksmagu, paksmagu.“

Esmaspäev, 29. aprill 2013

Esimene peatükk

MARIA SVEDIN OOTAS avaras esikus, sellal kui Celia Jonsson aitas Oliverile tumesinise koolivormi peale pintsakut panna. Maria kandis raskuse murelikult teisele jalale. Kas ta peaks Oliveri koolikoti ära tooma või siinsamas ootama? Celia tahtmisi oli raske ära arvata.

Celia pani Oliveri pintsaku ülemise läikiva nööbi kinni, lükkas tumeda juuksesalgu kõrva taha ja ajas selja sirgu.

„Maria,“ ütles ta tugeva aktsendiga rootsi keeles. „Kas sa viiksid Oliveri kooli, mul on täna muud tegemist. Sa võid Carsteni auto võtta, ta läheb jala kontorisse.“

Küsimus üllatas Mariat. Celial oli kombeks hommikuti ise poeg kooli viia, kuid täna oli naine silmaga nähtavalt pinges, silme all olid tumedad varjud ja huuled olid kokku surutud.

Eile õhtul oli Maria valje hääli kuulnud. Kuigi korter oli suur ja tema tuba pere magamistoast kaugel, ei jäänud läbi seinte kostvad ärritunud sõnad tal kuulmata. Tundus, et nad tülitsesid suvepuhkuse, Carsteni Rootsi suvemaja­plaanide pärast.

„Maria?“ kordas Celia küsimust.

Maria noogutas ja läks korteri ukse juurde. Lift sõitis otse nende korterisse. Ta vajutas mitu korda nuppu, et näidata Celiale, et on juba teel.

Ta oleks meelsamini Oliveri kooliviimisest kõrvale hiilinud, Londoni vasakpoolne liiklus oli tema jaoks endiselt liiga pingeline ja ringristmikud tegid ta närviliseks.

Celia tema kõhklust ei märganud. Või siis ei läinud see talle korda.

„Kui sa auto garaažist ära tood, tuleme Oliveriga mõne minuti pärast alla,“ jätkas Celia. „Ma tahan tema uued kindad tuua.“

„Ma lähen toon,“ öeldakse, mõtles Maria, mitte „ma tahan tuua“, kuid ei hakanud Celiat parandama.

Maria tõmbas jaki selga ja pööras välisukse poole.

„Hurry up, Oliver,“ hüüdis Celia. „You mustn’t be late for school. You know what daddy will say.“*

Ukse kõrvalt kostis klõps. Lift oli üles jõudnud.

„Ma lähen siis alla,“ ütles Maria.

TULED LÄKSID TAVALISELT

põlema niipea, kui keegi garaaži astus, ent kui Maria liftist väljus, ei juhtunud midagi. Kui liftiuksed automaatselt sulgusid, kadus valgus ka selja tagant. Ta keeras ringi, et nupule vajutada ja uksed uuesti avada, kuid lift oli juba üles sõitnud.

Maria läks edasi ja astus hallile betoonpõrandale, et valgustus põlema läheks, kuid seda ei juhtunud. Kas elektrit pole? Aga siis poleks ka lift saanud töötada. Ilmselt on automaatika rikkis, kuid Marial polnud aimugi, kus lüliti on või kuidas ta selle kottpimedas garaažis leidma peaks.

Carsteni auto oli nurga taga, tagumise rea otsas, umbes viiekümne meetri kaugusel. Maria kobas taskus, et mobiiltelefoni taskulamp sisse lülitada, kuid sõrmede vahele jäid vaid nätsupakk ja mõned pennid. Küllap jäi telefon üles korterisse.

Maria taganes, kuni tundis õlgade taga jälle liftiuksi, ja teadis, et seisab väikesel astmel uste ees.

Hea, et vähemalt liftinupu asukohta märgistas väike valgustäpp. Maria vajutas nimetissõrmega nuppu ja hoidis seda all, justkui see tooks lifti kiiremini kohale ja viiks ta üles tagasi.

Tule nüüd juba.

Mis see oli? Tuhm heli selja taga pani ta võpatama.

See tuli ja läks nii ootamatult, et Maria polnud kindel, kas ta kuulis õigesti, kuid metalse kõlksatuse kaja jäi, nagu oleks tööriist maha kukkunud, võib­olla mutrivõti või haamer.

* Kiirusta, Oliver, […] Sa ei tohiks kooli hiljaks jääda. Sa tead, mida issi ütleks. – Toim

Maria keeras ringi, püüdis pimedusest läbi näha. Tuletada meelde, mida ta just kuulis.

See kostis teiselt poolt seina, sealtpoolt, kus Carsteni auto oli. Kas garaažis oli keegi veel?

„Halloo?“

Maria hoidis hinge kinni. Tundis, kuidas süda järjest kõvemini lööma hakkab, kuigi ta seisis täiesti liikumatult.

„Halloo?“ ütles ta taas, seekord vaiksemalt.

Kerge õlilõhn hõljus mööda, nii kiiresti, et ta jõudis vaevu seda tajuda.

Silmad hakkasid pimedusega harjuma ja ta eristas erinevaid kujundeid ja vorme. Kalleid autosid parkimisjoonte vahel. Nende taha pole end raske peita.

Maria üritas end koguda, kuid südame pekslemise tõttu olid hingetõmbed liiga kiired. Celia ootas teda. Ta peab auto ära tooma või muidu jääb Oliver kooli hiljaks.

Ta hingas sügavalt sisse ja pigistas autovõtme kõvasti pihku.

Carsteni auto polnud nii kaugel, ta peaks selle käsikaudu üles leidma. Särk oli paksu jaki all vöökohast niiskeks tõmbunud.

Hambad ristis, astus ta sammu edasi, ja siis veel ühe.

Land Rover seisis kõige kaugemal, ta oli peaaegu kohal. Maria hoidis autovõtmeid kõvasti peos ja tundis kergendust mööda keha laiali valgumas.

Nüüd hõljus õhus bensiinilõhn, või kujutas ta seda ette?

Maria keeras pead, üritas aru saada, kas ta on garaažis üksi.

„Halloo?“ hüüdis ta uuesti, kuigi kõhutunne käskis vaikida, mitte paljastada, et ta on seal.

Siis kuulis ta seda taas. Kuskil justkui tilkus midagi.

Järgnes kärgatus ning siis mattus maailm tule­ ja suitsupilve.

Teisipäev, 30. aprill

Teine peatükk

JULIA LASI NORA käest lahti, kui nad Sandhamni võõrastemaja juurde kogunemiskohta jõudsid. Seal seisid juba sajad inimesed ja ootasid tõrvikurongkäigu algust. Nora tundis neist enamikku ja lehvitas naabritele, kes väikeses salgas juttu ajasid.

Õhtu oli ilus, kuid mitte eriti soe. Tavatult pika ja külma talve jahedus ei tahtnud taanduda. Lumi oli maha tulnud juba novembris ja püsinud aprilli keskpaigani, see oli Stockholmi viimase saja aasta külmim talv. Paadisildade ümbrus oli kuid jääs olnud ja õhk oli krõbekülm.

Nora nägi silmanurgast, et Adamil ja Simonil oli kummalgi oma tõrvik, mida nad kõrgel õhus hoidsid.

„Ma tahan ka sellist, ema.“

Julia sikutas ta kätt ja Nora laskus põlvele. Julia heledad juuksed olid põimitud kahte hiiresabasse, mis kõrvade tagant välja sirutusid. Sinised silmad olid lootusrikkad.

„Sa oled liiga väike, et põlevat tõrvikut käes hoida, väikseke,“ ütles Nora ja teadis juba, mis teda ees ootab. „Sa pead ootama, kuni oled sama suur kui su vennad.“

Julia surus pettunult huuled kokku ja muutus naeruväärselt Jonase sarnaseks. Neil mõlemal oli kitsas ülahuul, mis peaaegu kadus, kui masendus võimust võttis. Julia vihane ilme asendus nutunäoga, ülahuul ilmus jälle nähtavale ja hakkas silmnähtavalt värisema.

„Ma tahan!“ karjus Julia ja lõi Norale vastu käsivart.

„Julia!“ ütles Nora. „Nii ei tehta!“

Adam andis oma tõrviku Nora kätte.

„Sa võid mulle kukile ronida, kui tahad, Julia.“

Ta tõstis Julia ainsa liigutusega õhku ja pani ta kindlalt oma õlgadele istuma. Julia juba naeratas rahulolevalt, katastroof oli ära hoitud. Adam läks sõprade juurde juttu ajama, Julia nagu kartulikott pea kohal.

Nora vaatas oma vanimat ja noorimat last, tundis end läbistavat armastusesööstu, nii tugevat, et võttis silmad läikima, mis sest, et ta seisis rahvasummas.

Armsad lapsed. Armas Julia.

Uskumatu, et talle sündis ka tütar. Temast oli saanud kolme lapse ema.

Siis tuli Jonas ja katkestas mõtteheietused.

„Nad on koos nii armsad,“ ütles ta Adami ja Julia poole noogutades.

Nora naaldus talle lähemale.

„Adam tundub vahel nii täiskasvanulik,“ ütles ta.

Adamil oli lõppemas teine keskkooliaasta. Pahurast teismelisest oli saanud hoolitsev noor mees.

„See näitab, et isegi Simonil on lootust,“ lisas Nora.

„See poleks ju sugugi paha.“

Kas Jonasel on Simonist tõesti nii kõrini? See polnud üldse tema moodi, kuid Simon pani kahtlemata kõigi kannatuse proovile. Rõõmsameelsest väikemehest oli ette hoiatamata kasvanud morn kolmeteistkümneaastane, kes istus peamiselt teleka ees.

Viimasel talvel oli Nora rinda pistnud nii kolmeaastase Julia jonnituuride kui ka Simoni torisemisega. Kummagagi polnud lihtne, ja vahel mõtles ta, kas ta pole mitte liiga vana, et ühtaegu nii suurte kui ka väikesega hakkama saada.

„Kas poleks juba aeg liikuma hakata?“ küsis Jonas ja vaatas Sandhamni sõprade klubi eestvedaja poole, kes korraldas saarel kõiki pidustusi.

Naisel oli ruupor käes ja näis, et ta hakkab end valmis seadma.

Kui Jonas pead keeras, libisesid juuksed üle krae. Need olid endiselt pruunid, ilma ainsagi halli karvata. Ainult mina pean juukseid värvima, mõtles Nora, ja taas meenus talle nende vanusevahe. Jonas saab tänavu kolmekümne üheksa, tema neljakümne kuue aastaseks.

Klubijuht võttis laulu üles ja tõrvikurongkäik hakkas aeglaselt liikuma, möödudes Strindbergsgårdeni kohvikust ja sammudes küla vanema osa poole. Eesmärk oli minna saare põhjaosas asuvasse Fläskbergeti randa, et süüdata seal kevade saabumise auks volbrilõke.

Adami tõrvik oli endiselt Nora käes. Ta tõstis selle kõrgele pea kohale, et see kedagi ega midagi ei riivaks. Tegelikult oli hullumeelsus kõndida põlevate tõrvikutega mööda kitsaid tänavaid, mis kulgesid küla saja­aastaste majade vahelt läbi. Tulekahju süütamiseks polnud palju vaja. Saare ainus tuletõrjeauto ei peaks kaugele sõitma.

Kuid kommetest tuli kinni pidada.

Kui nad Fläskbergeti randa jõudsid, põles lõke juba tänu tõrvikutele, mida osalejad tulle loopisid. Kollakasoranžid leegid tõusid sinise õhtutaeva poole. Kaugel eemal liugles peegelsiledas vees Waxholmi laev.

Selges ja külmas õhus olid kõik kontuurid klaarid ja teravad kui klaas.

„Nüüd on kooril aeg kevad kohale laulda,“ hõikas ruupori üle võtnud vanem mees.

Nora otsis rahvasummast Simonit ja nägi teda teisel pool lõket sõprade seltskonnas. Ta lehvitas, kuid poiss ei märganud seda. Adam tuli Nora ja Jonase juurde, Julia endiselt õlgadel.

Lõke praksus ja sädemeid lendas vee poole. Tumesinises hämaruses nägi see välja nagu tulikärbeste juga. Julia sirutas käed Nora poole, näitamaks, et ta tahab kukilt maha tulla. Nora võttis ta sülle ja sai tänutäheks kallistuse.

Ta tundis väikese keha soojust, heledate, õhukeste juuste lõhna. Oh sa mu armas Julia, mõtles ta taas.

JULIA ISTUS JONASE süles, silmad unised ja pöial suus.

„Me peaksime hakkama nüüd koju minema,“ ütles Jonas vaikselt Norale ja heitis pilgu Brandska villale, mis kõrgus kui majakas neist vaid mõnesaja meetri kaugusel Kvarnbergeti otsas.

Kasvavas hämaruses kumasid alumise korruse aknad soojalt, nad olid koduteele asumiseks mõned tuled põlema jätnud.

„Äkki lähed esimesena?“ ütles Nora. „Ma otsin veel vaid Simoni üles ja küsin, kuhu ta minna kavatseb.“

Nora polnud Simonit tükk aega näinud. Enne õhtusööki oli poiss otsustavalt teatanud, et tahab uusi kojutulekuaegu: argipäeviti südaöösel ja nädalavahetustel kell üks.

Noral oli hing kinni jäänud. Südaöö oli teismelise jaoks liiga hiline aeg ja kell üks öösel ei tulnud kõne allagi. Kuid Simoni nägu oli ema reaktsiooni nähes pilve tõmbunud. Kõik ta sõbrad võisid hilja peale jääda, miks peaks tema ainus olema, kes varakult koju läheb?

Nora püüdis rannaserva kukkunud hõõguva halu valgel rahvasummast poega leida. Lõkkest oli järel vaid suur söehunnik, millest sirutusid välja söestunud oksad.

Simonit ei paistnud kusagil olevat, kuid pisut eemal seisis Eva Lenander. Eva oli Fabiani, Simoni parima saaresõbra ema. Eva ootas kannatlikult, et pere must puudel Marco metsaservas oma asjad aetud saaks. Tal oli kilekott käes.

„Poisse oled näinud?“ hüüdis Nora ja läks tema juurde.

Eva raputas pead.

„Nad paistavad olevat siit juba läinud. Kuid Fabian ütles, et nad lähevad Richardsoni poole.“

Nora tundis seda peret, ka neil oli Simoni­vanune poeg ja nad elasid teisel pool kabelit, Brandska villast vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

„Selge,“ ütles Nora. „Siis ma vähemalt tean, kus ta on.“

Ta ohkas vaikselt ja lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrva taha.

„Mis sellest siis hullu oleks olnud, kui Simon enne teeleasumist seda öelnud oleks?“

Eva naeris, ja naerulohust vasakul põsel sai sügav volt.

„Fabian oleks seda ehk teinudki, kui ma teda vahetult enne teeleasumist torkima poleks läinud. Selle noormehe suust ei kuule tänapäeval enam ainsatki selget sõna, kostab vaid pahurat torisemist.“

Nora tabas end muigamas. Hea oli teada, et ta pole ainus teismelise ema, kes kannatab poja tujude all.

„Värskeimat kõlakat oled kuulnud?“ küsis Eva ootusärevalt.

Ta oli talvel juuksed lühikeseks lõiganud ja lokki keerata lasknud, see sobis talle ja tõmbas pilgu ümaratelt põskedelt silmadele.

Nora sobras mälus, mis tal nüüd kuulmata oli jäänud? Tänavu kevadel olid nad harva Sandhamnile jõudnud, Simoni jalgpallitrenn oli röövinud pea kõik nädalavahetused.

„Fyruddenil ehitatakse,“ ütles Eva. „Ja sa ei arva iial ära, kui palju see ostjale maksma läheb.“

Nora ei teadnud sedagi, et suur rannaala saare edelaküljel oli müügis.

„Kuid ma eeldan, et sina tead,“ ütles Nora ega suutnud uudishimu alla suruda, kuigi ta tõesti tahtis selle küsimuse esitamata jätta.

Eva tõstis käed ja ajas sõrmed harali.

„Korda kaks,“ ütles ta ja jäi Nora reaktsiooni ootama.

„Kakskümmend miljonit?“ hüüatas Nora. „See on ju üle mõistuse hunnik pappi.“

„Nii ma igatahes kuulsin. Niinimetatud usaldusväärselt allikalt.“

„Kes nii palju maksab?“

„Ma ei tea, mis nende nimed on, kuid nad on raudselt välisrootslased.“

Selge see, mõtles Nora.

„Nad elavad Londonis, kui ma õigesti aru sain. Nad on sellega ametis möödunud sügisest saadik ja rajavad sinna hiiglaslikku maja. Ega ehitamine praegu odav ole. Kuid räägitakse, et suveks on see juba valmis.“

Nora vaatas Kvarnbergeti all asuvate vanade paadikuuride poole. Need meenutasid talle aega, kui saarlased käisid kalal, et toit laual oleks, ja paadikuure kasutati võrkude ja varustuse hoidmiseks. Nüüd oli enamik neist külalistemajadeks või saunadeks ümber ehitatud. Selline areng polnud omane vaid Sandhamnile, kuid tegi siiski meele mustaks.

„Siis on proua Sjöberg ilmselt lõpuks surnud,“ ütles ta.

Fyruddenil polnud keegi aastaid elanud. Maa pärinud lesk oli viimase aastakümne hooldekodus veetnud, sellal, kui maja lagunes. Ida Sjöberg oli ilmselt saja­aastane, kui ta lõpuks viimsele unele suikus.

„Jaa,“ ütles Eva. „Ma arvan, et ta suri juba ülemöödunud talvel, ja maa osteti juba siis ära, kuid ma kuulsin sellest alles nüüd. Lapsi ju polnud, nii et õelapsed said kogu noosi endale.“

Marco haugatus katkestas vestluse, koer oli nuuskimise lõpetanud ja sikutas rihma.

Nora heitis pilgu kellale.

„Kuule, ma pean nüüd minema hakkama,“ ütles ta. „Et Jonas ei peaks pead murdma, kuhu ma kadusin.“

Ta embas sõbrannat rutakalt.

„Kena õhtut. Kui juhtud mu poega nägema, tervita teda minu poolt ja ütle edasi, et olgu kella üheteistkümneks kodus.“

Väljas oli juba pime, päikeseloojangust olid läänekaares järel vaid mõned roosad triibud. Tähistaevas oli selge ja pea kohal kumas kauge sädelus. Nora lõdises mööda rannarada tagasi Brandska villa poole minnes.

Fyrudden oli müüdud. Millalgi pidi see muidugi juhtuma. Krunt oli üüratu, ilmselt saare suurim, ja saare lõunaküljel oli sellel imeline asukoht. See oli mõistagi suurt raha väärt, kuid sellegipoolest tundus hind uskumatu.

Vanade omanike ajal polnud krundi taraga piiramisest juttugi olnud. Sandhamni tavade austamine, mis hõlmas vaba pääsu saare randadesse, tundus enesestmõistetav.

Mis sellest nüüd siis saab?

Inimesed, kes olid nii palju valmis maksma, austasid harva vanu kombeid, see oli viimastel aastatel, kui paljud majad olid omanikke vahetanud, selgemast selgemaks saanud.

Kas randades saabki enam jalutada ja kaunist vaadet nautida? Iial ei või teada, mida uued omanikud Sandhamni saabudes välja mõtlevad.

Üks on siiski kindel, mõtles Nora. Kui nad tarade ja plankudega oma privaatsust kaitsma hakkavad, puhkeb saarel tüli.

Kolmas peatükk

THOMAS ANDREASSON PUUDUTAS õrnalt Pernilla õlga. Naine oli diivanile tukkuma jäänud, pea laial käetoel. Suu oli paokil, kuid ta ei norsanud, õhk väljus hoopis väikeste ebaühtlaste hingeldavate ohetena.

„Pernilla?“ ütles Thomas ja silitas veel kord ta õlga. „Kas sa ei peaks teleka ees magamise asemel hoopis voodisse minema?“

Pernilla avas aeglaselt silmad.

„Kell on peaaegu pool kaksteist,“ ütles Thomas. „Sa oled tükk aega maganud.“

„Kuidas film lõppes?“ küsis Pernilla ja silus sassis punaseid juukseid.

„Nagu tavaliselt muidugi,“ ütles Thomas. „Head mehed võitsid, pahad mehed said, mille ära olid teeninud. Ei mingit seost tegelikkusega.“

Ta mõtles seda naljana, aga kuulis ise ka, kui kibestunult see kõlas.

Pernilla ajas end istukile ja silitas ta põske.

„Kas sa tõesti tunned nii?“

Käsi jäi põsele pidama. Thomas teadis, et naine on kogu kevade tema pärast muretsenud.

Thomas kehitas õlgu. Sõnad olid mõtlematult suust lipsanud, kuid see polnud miski, mida ta arutada oleks tahtnud, vähemalt mitte niisugusel kellaajal.

„Siis pole muud kui magama,“ ütles Pernilla ja tõusis taas kord haigutades püsti.

„Ma pole unine. Mine magama, ma tulen varsti.“

„Ära liiga kauaks ärkvele jää.“

Pernilla avas Elini toa ukse ja piilus sisse. Thomas teadis, et tütar magab rahulikult. Ta oli mitu korda vaatamas käinud.

Lõputu hirm selle pärast, et öösel võib midagi juhtuda, ei lähe vist kunagi üle.

Thomas läks köögiakna juurde. Ta nägi aknast silla piirjooni, väikese laterna varju seljandiku kaugemas otsas, ja vett sileda kaanena merepõhja kohal.

Neil oli seljataga vaikne volbripäev. Nora oli küsinud, kas nad tahavad Sandhamnile tähistama tulla, kuid nad olid otsustanud

Thomase vanematega Haröle jääda. Pärast varast õhtusööki olid vanemad tagasi oma majja läinud.

Lõpuks ometi on õhus kevade märke, mõtles Thomas.

Varsti lööb kõik rohetama ja sirelid puhkevad õide. Nad veedavad suve nagu tavaliselt Haröl, pikendades tõenäoliselt puhkust

mõne kokku hoitud lapsehoolduspuhkuse nädalaga, et Elin saaks saarestikus pika suve veeta. Thomase vanemad lähevad saarele juba

mais ja on alati valmis last hoidma, kui neil seda vaja peaks olema.

Ta peaks nüüd, kui pikk talv on lõpuks ometi möödas, end reipana tundma.

Ja ometi vaevas teda väsimus, energiapuudus.

Thomas võttis külmikust külma õlle. Ta läks, pudel käes, tagasi diivanile, võttis puldi ja hakkas kanaleid vahetama. Lõpuks jäi ta vaatama vana märulifilmi, mida oli juba lugematuid kordi näinud.

Tal polnud millegi üle kurta. Ta oli Pernillaga õnnelik ja sügavalt tänulik, et nad olid pärast kaheksa aasta tagust lahutust teineteist uuesti leidnud. Ja see, et nad siis ka Elini vanemateks said, oli mitmes mõttes ime.

Ta vaatas tütart iga päev ja imestas, et too ta ellu oli ilmunud.

Ja ometi istus ta siin ja põdes. Miks ei võiks ta lihtsalt... õnnelik olla?

Tänavu saab ta neljakümne kuue aastaseks, viiekümnest on puudu vaid neli aastat, pensionieani on jäänud veel aastaid. Kas ta jaksab nii kaua kriminaalinspektorina vastu pidada?

Mõte jätkuvast inimliku rumaluse ja kurjuse erinevate ilmingutega silmitsi seismisest oli ajuti piinav, ajuti peaaegu

väljakannatamatu. Masenduses sugulased ja kuriteoohvrid, kelle eest tuli hoolitseda, küünilised juristid, kes esitasid ebamõistlikke nõudmisi.

Õlu ei maitsenud. Thomas pani teleka kinni ja tõi oma jaki. Ta vajas värsket õhku, et pea keerlevatest mõtetest tühjendada.

Jaheda mereõhuga oli hea kopse täita. Thomas tegi mõned pikad hingetõmbed, jalutas sillale ja jäi sinna seisma.

Õlitatud plankudele oli langenud õhuke kiht kastet. Üle vee paistsid pimeduses Storö ja Hagede sadamasillad. Talvel võis sinna üle jää jalgsi minna.

Alles mõne nädala eest rippusid katuste küljes jääpurikad. Pragudest võis praegugi lumelaike leida. Thomase alumiiniumpaat Buster polnud veel vette jõudnud. Selleni läheb veel mitu nädalat, tänavu juhtub kõik hiljem.

Sul pole millegi üle kurta, kordas ta endamisi ja surus käed jakitaskutesse.

Thomase endine paariline Margit Grankvist oli ta rühmaülemaks edutanud, kui temast paari aasta eest komissar ja juurdlusrühma juht sai. See oli tähendanud nii palgatõusu kui ka haldusülesannete kasvu, kuid kahjuks ei kompenseerinud esimene teist.

Koostöö Margitiga oli üles ehitatud tugevale vastastikusele usaldusele. Margit andis talle palju vabadust ja usaldas tema otsustusvõimet. Siiski olid viimased kuud olnud pingelised, neil oli mitu keerulist juurdlust, sellal, kui kokkuhoiudirektiivid ühtlase joana sisse voolasid.

Miski kääris temas. Hommikul oli raske tõusta, kui äratuskell helisema hakkas.

„Kas see peab nii olema?“ mõtles ta vahel hommikul tööle sõites, teadmata, kust päeva üleelamiseks jõudu ammutada.

Thomas keeras ringi ja vaatas maja.

Nende valgete aknaraamide taga magasid tema tütar ja elukaaslane. Kaks kõige tähtsamat inimest tema elus.

Ma olen õnneseen, mõtles ta erilist rõõmu tundmata.

Neljas peatükk

PIDI TA NÜÜD selle vene kõne maha magama. Carsten Jonsson vaatas mobiiltelefoni ja nägi, et see oli hääletuks keeratud. Ta oli ilmselt pärast kohtumist pangas unustanud heli uuesti peale keerata, kuid nüüd oli hilja tagasi helistada. Ta oli enne südaööd baaris paar klaasikest võtnud, see tähendas, et Moskvas oli kesköö käes. Ta peab homme tagasi helistama.

Ta läks, telefon käes, raamatukokku ja valas endale väikese viski. The Dalmore’i, tema lemmikut. Ta oli selle ära teeninud. Pangas oli kõik sujunud, prognoosid hakkasid täituma ja laen saab tagasi makstud oktoobris, täpselt nagu nad olid kokku leppinud.

Carsten vajus laia panoraamakna poole asetatud polsterdatud nahktugitooli. Vihm oli kodu poole kõndides järele jäänud ja nüüd olid pilved hajunud, andes aimu päikeselisest emadepäevast. Oli ka aeg, aprillis oli peaaegu iga päev sadanud.

Korteris valitses täielik vaikus, Celia ja lapsed olid magama läinud. Lapsehoidja samuti. Marianne? Ei, tema nimi oli ikka Maria.

Carstenil oli raske järge pidada, tüdrukud ei pidanud siin kuigi kaua vastu.

Kuid Marias oli rohkem vastupidavust. Tüdruk oli garaažis juhtunud õnnetusest kiiresti toibunud.

Õnnetus.

Carsten veeretas sõna suus. Auto oli täielikult hävinud ja neil vedas, et keegi viga ei saanud. Kindlustusfirma hinnangul oli tegemist ebatavalise tehnilise veaga, mis põhjustas bensiinipaagi iseenesliku süttimise. Polnud kedagi vastutusele võtta.

Carsten vedas sõrmedega üle tugitooli nahkse käetoe.

Paljud olid huvitatud vene aktsiatest. Ja oli ka muid ärisid, kus asjad nii hästi ei läinud.

Mis ta siis oleks peale hakanud, kui see poleks olnud õnnetus?

Ta ei tahtnud enam United Oili ümbritseva käraga tegemist teha. Ei tahtnud öid, mil ta ei teadnud, kas jaksab jätkata, hommikuid, kui pidi midagi manustama, et voodist välja saada. Kõike, mis pärast juhtus.

Kuid nüüd oli ta teine inimene. Ta polnud aastaid midagi manustanud, kuigi vaatas, et kotike oleks alati käepärast.

Klaas oli tühi. Carsten tõusis ja valas endale juurde.

Loodetavasti on kindlustusfirmal õigus ja tulekahjul polnud tema äridega mingit pistmist.

Maria igatahes paistis end kogunud olevat, ning ta sai Oliveri ja Sarah’ga hästi hakkama. Carsten jälgis, et ta räägiks nendega rootsi keeles, kui ta nende eest hoolitses. Lapsed pidid valdama tema emakeelt. Midagi peavad nad oma päritolu kohta teadma, kuidas nad muidu oma vanaemaga rääkida saaksid?

Just sellepärast ostis ta Sandhamnile kinnisvara, püüdis ta end veenda, kuigi teadis paremini. Ta nägi vaimusilmas isa nägu, kuid ei teinud sellest välja.

Takistusi oli palju, enne kui ta suure maatüki endale sai, kuid lõpuks oli raha viimase sõna öelnud.

Nagu tavaliselt.

Müüjate jutt vaid kohalikele müümisest või piirkonna looduskaitsealaks muutmisest oli vaibunud, kui nende nina all kõlgutati üüratut rahapauna.

Kui advokaadibüroo ruumides lepingut sõlmiti, oli ta nende silmis ahnust näinud, nad olid hakanud mõtlema kõigele, mida nad nüüd endale lubada saavad.

Öösinises taevas ta ees sähvisid mänglevad valguskiired. London säras silme ees.

Algusaastatel oli ta New Yorgis elanud ja Ameerika ühes suuremas investeerimispangas valuutaga kaubelnud. See oli tükk aega enne seda, kui ta ise investeerima hakkas ja fondi lõi. Kuid ta polnud end USAs kunagi nii koduselt tundnud kui Londonis.

Carsten libistas sõrmed läbi juuste ja mõtles, mis automudeli ta ostab, kui Vene diil on tehtud. Talle kuluks ära uus sportauto. Kui ta seda järgmiseks kevadeks kätte saada tahab, on viimane aeg end järjekorda panna.

Kunagi varem polnud ta ühte investeeringusse nii palju panustanud. Kuid skeem oli geniaalne ja ta oli kohe aru saanud, et see on ainulaadne võimalus tohutult teenida.

Kõik tänu Anatoli Goldfarbile, vanale kolleegile New Yorgi pangast. Mõni aasta hiljem oli Anatoli Vene uue tohutuid boonuseid tõotava investeerimispanga kutsel Moskvasse tagasi meelitatud. Kuid nad olid sidet hoidnud ja see oli ära tasunud.

Carsten raputas klaasi nii, et jääkuubikud kõlisesid.

Venemaa oli ebastabiilne. Carsten oli teadlik äriajamise karidest endises Nõukogude Liidus, ta teadis, et võtmeisikutele tuleb meelehead pakkuda ja „vahendustasuna“ meeletuid summasid välja käia.

Kuid Anatoli oli tema kõrval ja ohtu polnud. Carsten poleks iial vana sõpra täielikult usaldanud, aga ta usaldas sõbra tahet raha teenida.

Investeerimine Vene tehnoloogiaettevõttesse oli alanud Anatoli kahe aasta taguse telefonikõnega. Ta oli toona, klaas käes, raamatukogus istunud, täpselt nagu nüüd. Endine kolleeg tahtis teada, kas teda huvitaks investeerimine ettevõttesse, mis näitas suurt, ei, meeletut potentsiaali.

Nagu sageli juhtus, olgu see siis USAs, Rootsis või Venemaal, olid hiilgava äriideega lagedale tulnud mõned nutikad noored insenerid.

Kümme­viisteist aastat varem olid Vene investeeringud olnud seotud nafta ja gaasiga. Tol ajal müüdi Vene rahvuslikke aardeid poolmuidu. Eesliinil olid vanad KGB­mehed, need, kes lõpuks uue ülemklassi – püstirikaste oligarhidena – esile kerkisid.

Täna valitses internet, sel oli saja neljakümne miljoni elanikuga riigis tohutu potentsiaal, ning Google ja Facebook pole suutnud seal nii jõuliselt kanda kinnitada kui mujal maailmas.

Carsten oli Moskvasse lennanud samal nädalal, kui Anatolilt kõne sai. Ta oli kahe asutaja, Sergei ja Romaniga, mitu päeva

kohtumistel istunud. Need mehed olid oma äriideega juba ülikoolipäevil tegelema hakanud.

Ta oli äriplaani üht­ ja teistpidi keeranud, ülejäänud juhtkonnaga kohtunud, arvutused kriitiliselt üle vaadanud, ja lõpuks end ära rääkida lasknud. Sergei ja Roman olid kahtlemata imelapsed, noored ja targad poisid, kes oskasid arvuti abil imesid teha.

Carsten teadis juba, et vene programmeerijaid peetakse maailma parimateks, nad olid pidevalt olnud rahvusvaheliste programmeerimisvõistluste tipus. Kuid siin oli midagi veel olulisemat. Seesmine tõuge, nälg, mida ta ka endale omaseks pidas. Nii Sergei kui ka Roman tahtsid tükikest pirukast, seda kujuteldamatut küllust, millele pääsesid ligi vaid Venemaa tõelised rikkurid. Sergeil hakkas suu vett jooksma niipea, kui ettevõtte börsile viimine jutuks tuli.

Pealegi olid nad kaasanud hea mainega Venemaa panga ja investori GZ3. Nüüd kuulus sellele kakskümmend viis protsenti aktsiatest ja see tagas eduka esmase avaliku pakkumise.

Carsten tõusis ja täitis teist korda klaasi.

Sergei ja Romani äriidee oli rajada Venemaa ühiskonnas esile kerkima hakanud e­poodidele turvaline makselahendus. Turvalised maksed internetis olid Venemaal endiselt suur probleem. Viimastel aastatel oli tekkinud palju e­kaubandusega tegelevaid ettevõtteid, kuid kliendid kõhklesid, hirm pettuse ees oli endiselt suur.

Kuid lahendus, mille KiberPay oli välja töötanud, kõrvaldas probleemid. Ostja võis end oma tellimusega turvaliselt tunda, raha võeti arvelt alles siis, kui kaup oli kätte toimetatud.

Lisaks oli tehniline lahendus mobiilipõhine ja see oli edu võti.

KiberPay oli loonud maksesüsteemi, mis oli kättesaadav ka neile venelastele, kel polnud veel krediitkaarti, kuid kel oli olemas mobiiltelefon. See avas kanali miljonitele klientidele ja seetõttu muutis KiberPay maksesüsteem Venemaa turgu, kuid see võiks korraldada revolutsiooni ka teistel turgudel, näiteks Aafrikas.

See, et nad said ühtlasi ligipääsu paljudele isikuandmetele, nagu telefoninumbrid ja eelistused, polnud sugugi paha. Carsten nägi juba tekkiva andmebaasi potentsiaali, turundusvõimalused andmete edasimüümisel olid lõputud.

Carsten hingas klaasist sisse joogi tummist lõhna.

Pärast esimest kohtumist ei võtnud otsustamine enam kaua aega. Ta seisis silmitsi erakordse võimalusega, investeeringuga, mis kahekordistaks hoobilt fondi suuruse.

Anatoli abiga sai Carsten investeeringu üksikasjad paika, sealhulgas Venemaa formaalsed nõuded, mida tuli täita, sest tegemist oli välisinvesteeringuga. Tema enda advokaadid lõid jätkusuutliku struktuuri, valdusühingu Guernsey, mis võimaldas kasumi vähehaaval minimaalse maksupõletusega kodumaale tagasi tuua.

Viimase kahe aasta jooksul olid Venemaa ettevõttes kõik prognoosid täidetud või ületatud ja asjad sujusid plaanipäraselt. Iga kord, kui ta ettevõtte tootlikkust arvutas, üllatas teda, kui positiivne kõik tundus, sisse voolav klientide hulk, aina kasvavad tuluvood.

Septembris viivad nad ettevõtte börsile ja siis saab ta tootluse täies mahus kätte.

Seetõttu suurendas ta oma riskipositsiooni, kui Anatoli jaanuaris ühendust võttis ja talle uut osalust pakkus. Üks algsetest investoritest pidi lühikese etteteatamisega oma võlakoormust vähendama, kas Carsten oleks huvitatud ettevõttes veel paari protsendi omandamisest?

Otsustamine ei võtnud kaua aega, muu hulgas seetõttu, et KiberPay potentsiaali haistsid ka paljud teised.

Vaid mõni nädal hiljem oli ta oma osalust ettevõttes suurendanud. Seekord ostis ta aktsiaid eraviisiliselt. See oli kõigi reeglitega vastuolus, kuid ta ei hoolinud sellest. Ostu sooritamiseks kasutati laenu ja kogu ta vara pandi panti, kuid ta teadis, et investeering on turvaline. Laen tuli tagasi maksta alles oktoobris, pärast väärtpaberite noteerimist oli aega piisavalt.

Eraettevõttest saadav kasum annaks talle oma platvormi, vabaduse teha oma ülejäänud elupäevadega just seda, mis ta soovib. Kaheteist miljoni dollari suurune isiklik laen oli hingemattev, kuid ta teadis, et see on elu võimalus.

Chelsea sillal paistsid üksiku auto esituled. Autol polnud kuhugi kiiret. Kiirustada polnud vaja ka Carstenil. Sügisel on ta rikkam, kui ta eales arvata oleks osanud.

Siis pole tal Celia raha enam vajagi.

Neljapäev, 30. mai

Viies peatükk

NORA TERVITAS MAJANDUSKURITEGUDE

ameti

Hantverkargatanil asuva kontori valvelauast möödudes turvameest.

Ta tõmbas uksekaardi läbi klaasust avava koodluku ja mõtles kaugeltki mitte esimest korda, et näeb selle fotol välja nagu süüdimõistetud kurjategija.

Päike paistis aknast sisse, kui Nora teisel korrusel asuvasse kabinetti astus. Hommik tõotas kujuneda rahulikuks, tal polnud mingeid kohtumisi kokku lepitud ja kohtusse pidi ta ilmuma alles järgmisel päeval.

Ta jõudis vaevu musta portfelli käest panna, kui paokil uksele koputati. Ukseavas seisis esimese majanduskuritegude koja peaprokurör Åke Sandelin, prillid näpus.

„Tere hommikust,“ ütles ta. „On sul mõni minut aega?“

Ruudulise särgi kaelus oli lahti nööbitud. Lipsu polnud, seega ei pidanud ka tema täna kohtus olema. Kuid mehe viksitud mustad kingad särasid, ja Nora vaatas häbenedes oma sissekantud pastlaid.

Ta osutas lähimale külastajatoolile. Tema kabinet polnud suur, kuid mahutas kirjutuslaua, kaks tooli ja väiksema heledast puidust abilaua.

„Võta istet,“ ütles ta.

Åke vajus toolile ja tõstis põlve üle teise.

„Kui kaua sa nüüd meie juures olnud oled?“ küsis ta ebatavaliselt sügaval häälel.

„Vaatame. Ma alustasin kahe tuhande kümnenda aasta augustis kohe peale puhkust.“

Julia oli jõudnud aastaseks saada, kui Norale majanduskuritegude ametis aseprokuröri kohta pakuti. Kevadel enne Julia sündi oli ta vastavalt niinimetatud kokkuleppele vabastatud töölt pangas, kus ta oli töötanud kümme aastat.

Tänutäheks korraliku lahkumishüvitise ja heade soovituste eest oli ta lahkunud diskreetselt, esitamata endisele ülemusele süüdistust seksuaalses ahistamises.

Kas ta oli õigesti toiminud? Seda ei saa ta kunagi teada. Kuid ta ei tahtnud töökohtusse pöörduda ja nii tuli tal nõustuda kokkuleppega. Etteteatamisajal jooksnud palk hoidis tal Julia sünnini nina vee peal.

„Kas sa oled siin rahul?“ küsis Åke, ja Nora võpatas, kui märkas, et oli toona kogetud masendust meenutades mõtteisse vajunud.

„Jaa, rohkem rahul, kui ma oleksin osanud arvata,“ ütles ta. „Mulle tundub, et ma tõepoolest panustan ühiskonna paremaks muutmisse.“

Ta pooldas seaduste järgimist selle parimas tähenduses, ükskõik, kui banaalselt see ka ei kõlanud.

„Hea on teha midagi, millel on mõte,“ jätkas ta. „Ja mitte kulutada jõudu ja energiat ainult sellele, et see kvartaliaruandes kajastuks. Mulle meeldib, et see pole seotud tarbimisühiskonnaga, et me pole sellised, kes müüvad šampooni ja huulepulki.“

Åke pilgus välgatas mingi äratundmine. Ta mõistab mind, mõtles Nora, sest ta tunneb täpselt sama. Tähtis on uskuda sellesse, mida teed. Miks see mul pangas meelest ära läks?

Viimased kuud pangas olid olnud rasked. Juhtkond oli püüdnud veenda teda kahtlasele äritehingule rohelist tuld andma. Kui ta vastu vaidles, olid nad teda kõigepealt ignoreerinud ja seejärel ahistanud.

Mõne aja möödudes puhkes skandaal, kui üks Nora juristist kolleeg sai teada, mis toimub, ja otsustas lokukööjana üles astuda. Nora mäletas pealkirju meedias. Nii tema endine ülemus kui ka asepresident olid alandust tunda saanud.

Kuid selleks ajaks oli ta juba pangast lahkunud.

„Tahan, et teaksid, et oleme sinu tööga ääretult rahul,“ sõnas Åke. „Sinu taust sobib majanduskuritegude ametile suurepäraselt.“